parim päev banaanikalapüügiks

Kriban siis siia ka igaks juhuks oma loomingu austajatele selle meeleoluka sündmuse oma elust.

Läksin ühel kaunil päeval Maximast siidrit ostma, ühte purki, et oleks järgmisel päeval peale sauna midagi janukustutuseks olemas tagataskus. Nimelt käisin tänavu kuuskede istustamise talgul ja pärast rasket päevatööd pidime oma keha saama saunas harida.

Töö oligi raske, sest 30 inimese asemel saabus kohale 10 entusiasti ja see tähendas, et pidime 3 kordse töö igaüks ära tegema, pluss mina üritasin pildistada ka :D

OK, aga siis see siidri ost. Kõige pealt otsisin poest seda kohta kust üldse siidrit saab, kõik riiulid olid õlut ja muud alkot täis, ainult mitte siidrit. Lubasin juba iseendale, et ei lähe enam mitte kunagi Maximasse ja hakkasin kassade poole vantsima, et poest väljuda. Ning siis märkasin kuskil shampooniriiulite vahel oma siidreid :D Terve riiul oli täis neid.

Vist on naiskundede meelitamiseks mingi uus turundusnipp välja mõeldud. Tavaliselt ju naised ei torma kohe poe tagumisse otsa alkot valima. Sinna minnakse erandjuhul. Naised ostavad ikka shampooni ja juurvilja ja jogurtit ja kui nende asjade vahele justkui kogemata mõni siider panna, siis ilmselt naised selle joogi poest kaasa haaravad ka...

Selline kaval trikk siis, ainult et minusugune nigel shoppaja ei tule pärast sellist nippi enam kunagi teie poodi.

Olgu, sain täpselt selle purgi, mis mul vaja ja sammusin rõõmsalt kassa juurde, ise olin õnnelik, et ei pea veel mõnda poodi minema hakkama ja hoian aega kokku. Kassiir küsis mult isikut tõendavat dokumenti.....

Küsisin igaks juhuks üle, et mida? Noh, et äkki kuulsin valesti. Kui kuulsin veelkord sama küsimust, siis tuli meelde, et ahjaa, alaealistelt tuleb ju küsida dokumenti, et kontrollida kas alkoholiostu iga juba käes. Ainult et minu vanus on peaaegu juba kahekordne selles kategoorias :D

Siis hakkasin mõtlema, kus mu ID-kaart üldse on. Pika tuhnimise peale sain selle rahakotist välja õngitsetud ja õnneliku näoga müüajale ulatatud. Kui teenindaja mu isikukoodi oli peast kaks korda läbi lasknud, siis venis ka tema nägu naerule...... Ise oli ta minust kindlasti 5-10 aastat noorem :D

See pole veel kõik :D

Kui poest väljusin, siis purskasin nutma. Suurest rõõmust, et mind 17 aastaseks peetakse :D Mäletan, et kui kunagi ammu sain 17, siis mõtlesin, et nüüd olen vana ja kõik on läbi. Täpselt nii mõtlesingi.

No tegelikult ongi esimene noorus läbi ja pead hakkama pisut vastutustundlikumaid tegusi tegema, aga ikkagi.

Niisiis kiidan Maxima keti müüjaid, et nad endiselt viitsivad noorsoo kukka minemist kontrolli all hoida. Aitäh teile!

Vittu, milline kena tsikk!

Olen omaarust üsna popp ja noortepärane ning talun igasuguseid nalju, ka enda pihta. Aga see ütlus, mis käis ilmselgelt minu pihta, shokeeris mind küll päris põhjalikult ja pani vanainimeselikult küsima: kas me sellist Eestit tahtsimegi, kas me selliseid noori tahtsimegi?
Selline kommentaar tuli nimelt 13-aastaselt poisiklutilt, kes nägi õigupoolest välja nagu oma parimais aastais teismeline naiskarlsson, sest ilmselgelt oli ta Balti jaama bistroo kartulipirukatega liialdanud, sest seda oli ta rippuvatest tissidest näha. Lisaks oli ta mingi õõvastava roosa barbie-küünelakiga oma küüsi kaunistanud.
Kuid see polnud kogu alandus. Kui sõitsin oma sihtkohast trammiga tagasi, siis otsustasin targu seista, et mingi nõme teismeline jälle mu ette ei istuks, mind nii muuseas jõllama ei hakkaks ja eale kohatuid kommentaare ei hakkaks tegema.
Saatusel oli minu jaoks järgmine üllatus, minu kõrvale sättis seisma nii 73 aastane vanamees, kes terve tee mind limpsiva ja imala näoga jõllas, tahtes ilmselgelt vestlema hakata. Pidin taaskord pingsalt pea teisele poole keerama ning tegema näo, et õues on megahuvitav ja ma ei saa eesti keelest muffigi aru.
Tallinna võlu ja veetlus :)

Kamapüha

Viimasel ajal on mulle meelde tulnud taas kama sööma hakata. Hullult hea on. Ja päevad on sassis. Eile hakkasin nt Raadio2-st Olukorrast riigis kuulama ja olin üsna pahane kui sealt Mihkel Raua häält kuulsin ;) Kui olin siis netis kava lahti löönud, sain aru küll, et olin päeva võrra hiljaks jäänud. Seetõttu ristingi praeguse eluperioodi kama pluss pühapäev ja võrdub kamapüha.

Aga eilne päev oli üldse imelik. Mulle helistati äripäevast ja küsiti et kas olen kiirgust mõõtnud seoses sosnovõi bori tuumajaama plahvatamisega.
Küsisin et miks mina peaks mõõtma?
Siis küsiti et kas mina siis polegi kiirguskeskuse direktor vä?
Õpetasin neid siis internetti kasutama....seal nagu kontaktid olemas.

Õhtul jalutasin sõbranna poole Gruusia veini maitsma. Otsustasin poolel teel ikkagi paar peatust bussiga sõita. Peatuses oli tore reklaam noortest ja noorte asjadest poolalasti tütarlapsega ja selle plakati kõrval seisis üks vanem proua kepiga. Mõtlesin veel et saaks toreda pildi aga ei julgenud fotokat kotist välja tirida. Alati kardan et inimesed solvuvad. Äkki tuli see tädi minu juurde ja toppis oma keppi mulle kahe jala vahele. Kui ma eest ära hakkasin astuma siis kobises midagi ja tuli järgi. Lõpuks suutsin tuvastada et tädike räägib vene keeles ja üritas kepiga mõõta kui kõrgel on mu mantli äär võrreldes põlvedega :) Ta tahtvat oma maani lipendava mantli ka lõpuks lühemaks teha et minu oma olevat just kena ja praktilise pikkusega :)

Selline tore päev siis eile....

Stress on elu

Prügist.

Kõik kirjutavad ja räägivad prügist. Kahjuks mitte keegi ei mõtle, ei tegutse. Kõik sobib tänapäeval kampaaniaks muuta. Varsti hakkavad poliitikud rõõmsate nägudega plakatite peal ilmselt koos sitaga poseerima, sest see on tegelikult veel suurem probleem. Prügi võid sa mitte toota, aga sitt tuleb igal juhul.

Ma tahan rääkida vaimsest prügist. Ma nõuan, et sellest räägitaks, pandaks tähele ja tegutsetkas selle suunas, et vaimusitta oleks aina vähem! Aga ei, inimestele on mõnus diivaninurgast imetleda silmaga nähtavat. See on mugav ja kujutlusvõimet ei pea ka üldse kasutama. Võib isegi ajurakud rasva lasta minna. Ma ütleks et massmeedia on üks ajurakuõlu ja ei midagi muud.

Päevast päeva peame taluma psühhoterroreid meie ümber, ühistranspordi juhtide muusikavalik, kaasreisijate oma kaasa arvatud. Pidev liikluse kasv mis tekitab linnaruumi (aga ka maaruumi) pidevalt uusi müraallikaid.

Mõttetute raamatute trükkimine (nt laste raamat pähe sittumisest!!!), mõttetute artiklite kirjutamine, mõttetute internetisaitide loomine. Infomüra, ja –sodi tekib päevast päeva kohutavates kogustes. Tavalist ilmainfot nt on netist juba päris raske leida. Ma ei taha sinna juurde Lexuse reklaami!!!! Andke mulle lihtsalt temperatuurid tselsiustes!!!!

Uudist toodetakse kohutavalt palju ja vahel isegi mitte millestki. Naljakas aga ka kosutav oli lugeda hiljuti uudist, et loodi mobiiltelefon helistamiseks. Mitte mingeid muid funktsioone tal ei ole, ainult helistamsie võimalus. Palju õnne!

Paha tuju rämps. Inimesed ei viitsi, absoluutselt ei viitsi, iseendaga tegeleda. Ei füüsiliste ega vaimsete haiguste ning haigusekestega. Ja nii kuhjuvadki pinged neile piltlikult öeldes õlgadele kuni koorem saab suur ja nad selle kõik kellegi suvalise ettejuhtuva inimese peale maha raputavad. Nii ei tohi teha!!!

Tulin hiljuti Azerbaijanist. Mind hämmastas kaukasuse piirkonna inimeste uhkus oma maa ja rahva üle, samal ajal ei korista nad prügi oma kaunilt maalt. Eesti tundub nii puhas ja armas kõige sellega võrreldes mis me laias maailmas kogeme. Kui koju jõudsin tundsin et kohalikud on kohutavas stressis ja ei tee mitte midagi sellega võitlemiseks. Ei võeta aega maha, et lihtsalt elu üle järele mõelda või mõni õhtu varem magama minna, et hommikul jalgsi tööle minna.

Kaugelt, vaeselt maalt tulles, tunduvad kõik lahendused nii lihtsad, aga mitte keegi ei vaevu neid järgima. Ajapikku muidugi imab kohalik pessimismiudu ka mind enda kaissu tagasi......