Stress on elu

Prügist.

Kõik kirjutavad ja räägivad prügist. Kahjuks mitte keegi ei mõtle, ei tegutse. Kõik sobib tänapäeval kampaaniaks muuta. Varsti hakkavad poliitikud rõõmsate nägudega plakatite peal ilmselt koos sitaga poseerima, sest see on tegelikult veel suurem probleem. Prügi võid sa mitte toota, aga sitt tuleb igal juhul.

Ma tahan rääkida vaimsest prügist. Ma nõuan, et sellest räägitaks, pandaks tähele ja tegutsetkas selle suunas, et vaimusitta oleks aina vähem! Aga ei, inimestele on mõnus diivaninurgast imetleda silmaga nähtavat. See on mugav ja kujutlusvõimet ei pea ka üldse kasutama. Võib isegi ajurakud rasva lasta minna. Ma ütleks et massmeedia on üks ajurakuõlu ja ei midagi muud.

Päevast päeva peame taluma psühhoterroreid meie ümber, ühistranspordi juhtide muusikavalik, kaasreisijate oma kaasa arvatud. Pidev liikluse kasv mis tekitab linnaruumi (aga ka maaruumi) pidevalt uusi müraallikaid.

Mõttetute raamatute trükkimine (nt laste raamat pähe sittumisest!!!), mõttetute artiklite kirjutamine, mõttetute internetisaitide loomine. Infomüra, ja –sodi tekib päevast päeva kohutavates kogustes. Tavalist ilmainfot nt on netist juba päris raske leida. Ma ei taha sinna juurde Lexuse reklaami!!!! Andke mulle lihtsalt temperatuurid tselsiustes!!!!

Uudist toodetakse kohutavalt palju ja vahel isegi mitte millestki. Naljakas aga ka kosutav oli lugeda hiljuti uudist, et loodi mobiiltelefon helistamiseks. Mitte mingeid muid funktsioone tal ei ole, ainult helistamsie võimalus. Palju õnne!

Paha tuju rämps. Inimesed ei viitsi, absoluutselt ei viitsi, iseendaga tegeleda. Ei füüsiliste ega vaimsete haiguste ning haigusekestega. Ja nii kuhjuvadki pinged neile piltlikult öeldes õlgadele kuni koorem saab suur ja nad selle kõik kellegi suvalise ettejuhtuva inimese peale maha raputavad. Nii ei tohi teha!!!

Tulin hiljuti Azerbaijanist. Mind hämmastas kaukasuse piirkonna inimeste uhkus oma maa ja rahva üle, samal ajal ei korista nad prügi oma kaunilt maalt. Eesti tundub nii puhas ja armas kõige sellega võrreldes mis me laias maailmas kogeme. Kui koju jõudsin tundsin et kohalikud on kohutavas stressis ja ei tee mitte midagi sellega võitlemiseks. Ei võeta aega maha, et lihtsalt elu üle järele mõelda või mõni õhtu varem magama minna, et hommikul jalgsi tööle minna.

Kaugelt, vaeselt maalt tulles, tunduvad kõik lahendused nii lihtsad, aga mitte keegi ei vaevu neid järgima. Ajapikku muidugi imab kohalik pessimismiudu ka mind enda kaissu tagasi......