Andrus Kivirähk ‘ Mees, kes teadis ussisõnu.’ 2007

Mul on hirmus hea meel alustada oma lugemispäevikut just Kivirähu selle raamatuga. See sümboliseerib väga ilmekalt minu eelarvamusi ja oskust vahel neist läbi pugeda ja seetõttu avastada palju avarust. Siin on üks näide. Olen ikka arvanud et nö üles haibitud asjad on pahad. Ja loomulikult ei sobi minul sihukestesse asjadesse puutuda. Aga tegelikult on paljude selliste asjade taga ka puhast vaimukulda ja käed ei hakkagi haisema pärast sellise raamatu puudutamist :)

Mõned lahedad laused (mul on hea meel kui keegi hakkab neid lugedes tahtma seda raamatutki lugeda):

‘See on hirmus, kuidas kärsitus sügama ajab! (lk 85)

’Mis mõtet on midagi välja nuhkida kui sa oma teadmistega kelkida ei või!’ (lk 89)

’...mitte miski ei saa olla koledam kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks.’ (lk128)

’Oli selline tunne, nagu oleks keegi võtnud su vanad head püksid ja nende sisse sittunud – püksid olid küll alles, kuid neid polnud enam võimalik kanda, nad olid täis võõrast, vastikut haisu.’

’Pealtnäha olekski ta pidanud iga hetk kärvama: ta oli jäänud kõhnaks nagu luukere, pulstunud hall habe rippus nabani ja tokerdanud juuksed turritasid igas suunas. Ta ei söönud peaaegu mitte midagi ja püsis jalul veel üksnes tänu oma hullumeelsusele. Aga see oli tugev kepp, millele toetuda. Ta ei surnud sugugi.’ (lk 153)

’....miski pole lapse jaoks suurem õnnetus kui omada ema ja isa, kes sind ei armasta.’