Alustasin oma seiklust Tallinnast LuxEkspress bussiga. Kõigepealt saatsid mu tõelised sõbrad mind vanalinnas suure kärtsu ju mürtsuga reisu peale, ning tublimad neist, õigemini Maris ainuisikuliselt, saatis mind jalgsi!! bussijaama :) eriti nunnu temast.
Nautisin Eurolinesi uusi mõnusaid reisitingimusi, st läti ja venekeelset eilset lehte ning tulikuuma piimapurskkaevu seal kus peaks tasuta kohviautomaat olema. Ja telekast tuleb reklaam, et loomulikult on ainult teile, kallid reisijad, tasuta wc kasutamise võimalus, nii et tegelikult olete õnnega koos!!!!
Väga hea uus asi on aga see, et buss sõidab otse Riga lennujaama. Ja seal saan kokku oma teise reisikaaslase, Maiaga, ning vupsame lennukile.
25.nov 2007 pühapäev
Esimene peatus, nagu oligi arvata, on Rooma lennujaam. Mõtiskleme kui suur on Rooma ja kui kaugel lennujaamast, aga otsustame õnneks, et kolme tunniga ei riski väljapool terminalikeskuse piirkonda kondama minna. Meile piisab Armani kontori nägemisest ning värske saia lõhna tundmisest. Joon oma esimese Itaaliaga taaskohtumise espresso. Mina joon seda alati con latte e piimaga. Aga sellel joogil on oma spetsiaalne nimi ka, mida ma reisi lõpuni meelde ei suutnud jätta.
Otsisime oma eesti naise intuitsiooniga siselendude lennujaama üles ja saime nõndaviisi Palermo lennuki peale. See aga oli vana Lufthansa lennuk, st et ta kolises kohutavalt ja ma palvetasin, et me eluga maanduksime. Selgus et see ei olnud kõige suurem mure. Kui paistis mingi mägine saar, siis otsustas piloot peatuda. Aga lennurada oli praktiliselt olematu. Uskumatu, aga me maandusime sellel häbemata lühikesel maandumisrajal, kusjuures lennukapten kasutas vaid poole sellest jublakast maast. Müstika! Igatahes ellu me jäimne.
Siis otsisime lahke informatsioonionu kes ütles et buss on ukse ees ja me sõitsime Palermo poole umbusklik bussijuht meid tahavaatepeeglist takseerimast. Sõitsin seal bussis täielikus hämmingus. Tulin oma aruga Itaaliasse, aga see siin on täielik Gruusia. Kõik majad olid väga räämas ja kohati lagunenud. Prügi vedeles vabalt igal pool ning kõik oli suhteliselt must. Jälgisime näpuga kaarti ka, aga nii oli võimatu bussis orienteeruda :)
Aga kui meie peatus, e Politeama väljak, saabus, siis hüüdis bussijuht hästi kõva häälega, et see on nüüd SEE koht ja nii mitu korda järjest. Ise ikka kõõritas kavalalt meie poole ja mõistatas kas need kaks blondi ikka said aru :) Ilmselt oli ta veendunud, et me saime, sest sellest et nad omas keeles kogu aeg räägivad, ei tee sitsiillased enda jaoks mingit probleemi. Kui nemad aru saavad, küll saavad kõik teised 378 rahvast oma keelega ka :)
Ootasime pisut oma kokkulepitud väljakul ja saatsime Dominic’le sõnumi, et oleme kohal, palmi all :) Üks sõbralik itaalia tädi tuli meie juurde ja küsis et mis maja ees me seisame ja kas me temast pilti teeksime ja siis soovitas meil asjadel väga hoolega silm peal hoida. Hakkasin just Maiale seletama, et näe kaks pätti tulevadki meie poole kes tahavad kotte ära virutada, samal ajal saime aru, et need 'kaks pätti' on meie võõrustajad. Nad virutasid me kotid oma autopagasisse ja meid tagaistmele ning hakkasime tiirutama elamiskoha poole.
Olin juba täiesti paanikas, sest ma ei teadnud mismoodi need poisid peaksid välja nägema ja miks ta autoga tiirutab ümber ühe ja sama kvartali!!!?
Ja sel paanika tipphetkel poetas Dominic justkui vabandades oma suunurgast, et neil on seoses prügi koristamisega pühapäeviti osad tänavad suletud ja ta peab neid nõmedaid jänesehaake nüüd tegema, et ta väga vabandab... :)
Carmelitana Communiti. See siin on klooster. Siin elavad 3 munka, keda meil ei õnnestunud kogu oma sealviibitud aja jooksul näha. Nägime ühte nö munkade abilist. Tema seletas meile pisut kloostri ajaloost, mis jäi meil kahjuks vähese itaalia keele oskuse tõttu suht tumedaks. Aga ta mainis ka seda, et selle konkreetse kloostri kiriku kuppel on väga unikaalne 1 000 000 teise Itaalia kirikukupli seas, sest Carmelita oma on mosaiigist. Selline imeilus sinine mosaiik oli sibulakupli peale pandud. Ka saime teada, et kloostri tornist näeb tutto Palermo, ehk kogu Palermot. Mida me sealt loomulikult ei näinud :) Selle eest aga tundsime iga ninasõõrmega tuvisita lõhna mis ei suutnud omakorda varjutada ära Palermo tänavaturu lehka. Värske kala ja liha tükeldatakse tänaval, puuviljad, saiad, vein, aasiast toodud odavad nafta järgi lõhnavad riided jne. jne. Kogu päevatöö mustus lastakse veevoolikutega õhtul paremal juhul kanalisatsiooni, halvemal lihtsalt tänava äärde kokku hunnikusse ja siis ta seal elab oma elu. Talvel + 22 kraadises soojuses ja suvel...............
Selle suvise temperatuuriga tuleb mul meelde, et Palermos on ju tegelikult talv. On novembri lõpp. Ja inimesed käivad valdavalt sulejopede ning saabastega. Sellise varustusega hakkab autos loomulikult palav, aga auto on pea igal palermolasel, ja nii avatakse aken. Aga kuna on ikkagi ju talv, siis konditsioneer on maksimum sooja peale lükatud :)
Järgnevaks lepime kokku, et puhkame. Kuna rumeenlased, kes pidid ka sellele noorsoovahetusele saabuma, on kadunud.
Otsustame linna peale kondama minna. Algul arvame, et oleme getosse sattunud. Prügi, kanalisatsioon, lõhnad, turg, hinnad, araablased, mustad inimesed Aafrika kontinendilt, kollased aasialased, tibatillukesed mootorrattad, suured mootorrattad, autod, itaalia keel, soe, inimesed, ilusad-ilusad kohad, kõikjal kusevad koerad ja süüa otsivad kassid. Sidrunijäätis!
Õnneliku juhuse läbi leiame õige tänava üles ja jõuame oma magamiskohta, et pisut sisestat pidada. Algab meie tõeline Itaalia kultuuri nautimine. Maia loeb National Geographicut ja kirub, et see pole üldse huvitav :)
Lõpuks lähme välja õhtust sööma. Lähme restorani nimega La Traviata. Sööme panellesid mis on tehtud tšešši jahust ehk oajahust tehtud tibatillukesed pannkoogid. Imehead.
Tuleb välja, et ka portugaallane on kadunud.... Müstiline maffiamaa, inimkaod on vist täitsa normaalne. Mitte keegi ei näi tõeliselt muretsevat. Mina oleks politseisse helistanud :) Läheme Monicaga linna peale portugallast otsima, et äkki on ta saabunud kuskile kohtumispaika ja ei oska sealt edasi tulla :) Näeme Euroopa kõige suuremat ja tähtsamat ooperiteatrit. Arvan siiski, et see võis olla teatud aeg tagasi kõige suurem ja ühtlasi tähtsam :) Aga las palermokad jäävad oma arvamuse juurde :) Loomulikult on atraktiivseima turismiobjekti ümbrus täis kaubitsevaid araablasi ja indialasi. Ostan kõrvarõngaid, selle hinnaga mis küsitakse, sest see tundub mulle ebaõiglaselt madal. Müüja vaatab mulle hämmeldunult otsa, oli vist kurb et ei saanud tingida :)
Lähme Monica sõprade baari punast õlut jooma. Seal tulevad pakistanlastest tumedad mehed meile roose müüma. Reisi lõpuks saan aru, et niikaua kui neile kaubapakkujatele pole konkreetselt EI üteldud, siis neist lahti ei saa......
Õpime uue sõna: amuni! - lähme! läki! see on puhas Palermo keel.
Läki magama! Maia kohvrit pole ikka veel......
Kohvrilugu.
Maia otsustas kohvri Riiast otse Palermosse saata. See oli väga suur viga. Sest ülisõbralikud itaallased suutsid selle loomulikult Roomas ära kaotada :) Saime veel ühe pagasiteenindustöötaja käest põlastava kõlaga lauset kuulda, et on ju olemas international saal meie kohvrikese jaoks, et mis me tavainimeste saalis ootame. Läksime siis international saali. Ja ootasime seal nukralt oma 15 minutit. Jama oli selles, et uks sulgus automaatselt ja me ei saanud enam tagasi sinna kus ootasid kõik inimesed oma kohvreid ja kus oli infolaud kadunud pagasi kohta, missest et pahura onuga.... Õnneks tuli üks sõbralikum noormees meid tagasi kutsuma ja meile ust avama. Siis koostati akt ja paluti õhtul uuesti helistada ning teatada kus me asume ning kuhu kohver tuua. Kõik olid suhteliselt optimistlikud. Aga ainult mitte mina!
26.nov 2007 esmaspäev
Meie edaspidised päevad kujunevad välja järgmised: hommikul kella 10 paiku koguneme ja ootame hispaanlase järgi, siis sõidame kontorisse. Kes tahab ajab pisut oma asju. Hakkame arutama, mida hakkame arutama. Siis teeme kohvipausi, siis jätkame tööd. Kell 12 on aeg minna lõunale. Peale lõunat sõidutatakse meid hotelli siestat pidama. Siesta kestab kella 16-ni. Siis teeme veel pisut tööd. St et arutame mida me hakkame arutama ja siis ongi juba aeg päev lõpetada ja koju puhkama minna ning sättida end õhtuseks dringiks valmis. Väike drink tehakse kuskil baaris. Tavaliselt kellegi tuttava tuttava juures. Siis kui sellest kohast ära tüdinetakse, siis otsitakse mõni koht kus saab õhtust süüa. Nõnda algas üks meie õhtusöökidest kell 23 öösel.
Täna sõin kohvi kõrvale riisipalli moodi pirukat, selle nimi on arancia, on tehtud riisist ja mozarella juustust. Väga maitsev. Lõunasöögiks sain mekkida kahtlaselt meie kruubipudru moodi asja: risotto pidi see olema :) Kõrvale jõin chino’ t – kibe kokakoola maitsega jook mingist spetsiaalsest Sitsiilia puuviljast. Õhtustasime Pakistani restoranis. Ärge küsige mis me seal kõik ära sõime :)
Maia õppis ühe väga vajaliku väljendi portugali poisilt ära : en tua casa ou na minha casa? Kas teil on vaja seda teada? No hea küll, see tähendab: Kas minu pool või sinu pool?
Sellega seoses tuleb mulle meelde, et portugali poiss on saabunud meie töökatesse päevadesse. Ta saabus nõnda: kuna lennurada on jube lühike ja tuul oli tugev ja mägede vahel on üsna ohtlik niimoodi maanduda, oli valida kas merre või mäe otsa maandumise vahel. Lennukikapten ütles, et arvatavasti ta peab maanduma ühes teises ilusas Sitsiilia linnas. See oleks küll pisut kaugele jäänud, aga siiski. Aga et ta proovib maanduda. Ja siis ta võitles selle hirmsa tuulega oma 30 minutit mere kohal kõigest 10 cm kõrgemal kui mere pind :) Terve lennukitäis rahvast istus hiirvaikuses. Kui lennuk ikkagi maandus, siis kõik loomulikult plaksutasid ja karjusid bravo!
Ja nõnda polegi meie imearmsate shokolaadisilmadega portugali poiss kadunud, nagu rumeenlased...
Õhtul jalutasime jälle selle euroopa kõige tähtsama ooperiteatri juures ja nägime kuidas üks portugali immigrant üritas ebaõnnestunult efektse tuleshowga hakkama saada. Aga ilmselt ta oli üsna väinud juba. Kuna õues oli kottpime, aga osad müügimehed üritasid päikeseprille müüa, siis mängisime pimedat tüdrukut ja tema ustavat sõpra. Mis iseenesest ei olnud muidugi kena. Aga kõik said pubis nalja kui portugali poiss ütles mulle, et ära sinna astu, seal on mehed ja mina vehkisin käega ja küsisin, et aga kas ma neid katsuda tohin :)
Nõnda siis jõime täna valget õlut, ehki itaalias on kombeks selle kohta blond õlu ütelda. Võib-olla sellepärast, et naturaalsed blondid on neil haruldased ja nad katsuvad selle õluga naised blondiks juua :)
Portugali poiss on juba väga lõbusas tujus ja nõuab, et me tema portveini mekiksime. Leian kloostri katusele tee mööda raudredelit ja loomulikult joome portugali portveini Palermo tähistaeva all. Novembri lõpus, aastal 2007, plätude ja T-särgi väel.....
27. november 2007 teisipäev
Täna nägin hommikuturul maasikaid. Pool kilo maksab 1 euro. 1 ananass maksab 1,9 eurot. Odavad mandariinid maksavad kilost 30 euro-senti!!! Ja seda peaaegu et talvel!!! Nii äge!
Täna käisime siesta ajal sukkade jahil ning polemiseerisime pikalt-pikalt siesta olemuse üle. Seejärel kohtusime organisatsiooni Arciragazzi inimestega. Üritasime inglise keeles rääkida, aga kuna portugali ja hispaania keel on itaalia keele sugulane, siis ahistati meid pidevalt.... Meile demonstreeriti ka vabatahtlike tööd koolinoortega. See oli päris äge ja käis nii: mängiti mänge ja arutati lastega igasuguseid elulisi asju. Korda loodi väga eriskummalisel viisil, nimelt karjuti pidevalt: Vaikust!!! Sellest läksid aga lapsed muidugi veel rohkem aktsiooni täis :)
Aga muidu oli eriliselt värskendav näha, et noored mehed muretsevad laste vaba aja pärast ning tänavalastega tegeletakse omast vabast tahtest.
Täna jõin esimest korda elus Ramazzottit. Väga ebameeldiv kogemus. Poisid küll hoiatasid, et ma ei joo seda ära, et ärgu ma telligugi. Aga kus sa siis sellega, sõnni jonn võidab alati :)
Uudne pilt on minu jaoks, et suvaliste elumajade seintele on ehitatud väikesed pühakute nö ikoonid. Justkui raami sees on mõni nikerdatud pühaku kuju. Sinna siis pannakse küünlaid ja lilli ja korralikud inimesed ilmselt palvetavadki kui vaja.
Oleme taas turul. Haisev, lõhnav, lärmakas, märg tänav. Palju põnevaid puuvilju. Maitseme iga päev mõne uue ära.
Paljudel paljudel Sitsiilia/Itaalia inimestel/lastel pole internetti, pole telekat, pole inglise keele kuulamise ega rääkimise võimalust. Imestan aga et neil kõigil on autod ja mootorrattad... Saabus meie lemmik tüdruk Angela. Ta on ülipositiivne, väga tore ja õhkab sõbralikkust. Õhtu veetsime itaalia loba tähe all. Lõpuks olin itaalia keele suminast nii väsinud, et jäin itaalia laste diskot(mis EI ole normaalse valjusega) kuulates magama nagu nott :) Disko toimus loomulikult meie kloostri konvendi saalis. Ja laste disko kestab loomulikult nii kaua kuniks lastel lusti ja tahtmist on, sest bambinid on itaallaste jaoks väga oluline rahvas :) Seega kuskil 2 paiku öösel lõppes trall ja loomulikult hakkab lõputu mootorrataste mürina saatel turg taas hommikul kell 7 peale :) Keegi keevitab remonditöökojas, keegi lööb kirikukelli. Tundub, et absoluutset rahu ja vaikust siin maailmanurgas ei eksisteeri või on sellel mingi omapärane kummaline vorm.
28. november 2007 kolmapäev
Hommikune pool päevast möödub meil rannas Spiaggia Mondellos. Väga ilus rand oli. Meie Maiaga loomulikult jooksime paljajalu vette. Üks kohalik itaallane jäigi meist sinna kivikujuna seisma, ta ei uskunud oma silmi, et keegi käib talvel vees :) Kahjuks ei saanud me ujuma minna, sest laine oleks meid kohe koju tagasi toonud :) aga nii vara polnud meil kavatsustki seda reisi lõpetada.
Kuna meie grandioosseks keeltekooli noortega kohtumiseks ei tulnud kohale ühtki last. Sorry, vihma sadas ikkagi ja see tähendab et on väga väga halb ilm J seega tegime ise omavahel neid mänge mida iga riigi esindaja oli lastele välja mõelnud. No poisid tahtsid muidugi kohe õlut jooma minna, aga meie ei lubanud :)
Angela õpetas väga laheda ringmängu. Üks osalejatest seisab keskel ja kelle peale ta näitab ning märksõna talle ütleb siis see peab hakkama seda märksõna tegema. Nt mikserit ja samaaaegselt peavad reageerima ka tema kõrval seisvad mängijad. St igat märksõna peab mängima 3 inimest ringist. Märksõnad on: mikser, elevant, palm, röster ja känguru. Alguses võib teha 3 asjaga ja siis asju juurde panna. Aga tegevus peab olema alati õige, nt mikseril peavad mikserid pöörlema mitte olema elevandi kõrvad, kõrvad ei tohi pöörelda ja hüpleb röster mitte elevandi nina. Ja kes eksib või liiga hilja ärkab-märkab, see läheb järgmisena ringi keskele.
Maia ringmäng. Ühest mängijast hakkab mööda ringi ühele poole liikuma põlvede vahel olev pudel, mida peab edasi andma ja teisele poole poetakse läbi kokkusõlmitud salli või vöö. Tehakse katse kumb varem ringi lõpetab kas pudel või sall. Väga tore mäng.
Õhtusöögiks pugesime ühte tavernasse vihma eest peitu(vihma tuleb korraga väga palju ja kuna kanalisatsioon nagu ka kõik muu on 12 sajandist pärit, siis ujutavad kõik tänavad üle ja seda nimetatakse Palermo jõeks). Tuli välja et see tavern on tudengite hulgas väga popp paik. Põrand oli saepuruga üle puistatud, muda ja vihma pärast :) ja üks vana vana onu oli nö kelner. Ta muudkui kandis meile oma kodutehtud veini lauale ja kui mõni vaagen oli toidust tühi, siis tõi kohe uue hunniku asemele. Polpette di sarde – lihapall/kalapall, garciafi – praetud fengolitükid (NÄMMA), Caponata – juurviljasalat (nagu meie letšo) ja tõelised capparid ja niipalju kui kulub :)
29 november 2007 neljapäev
Tänaseks hommikuseks üllatuspuuviljaks saab Maia maasikaid. Käisin tema jaoks turul, sest ta on niiiii tore tüdruk ja reisikaaslane.
Täna arutame väga tõsise probleemi üle: kuidas Palermos noorsootööd paremini korraldada, arvestades, et neil ei ole raha, inimressursse, piisavat väljaõpet ega perekondade poolset toetust. Tõeline pähkel. Kuna aga latiino poisid olid sellest teemast nii vaimustuses siis meie Eesti tiigrihüppe näite jaoks ei jäänud eriti palju aega selgitamiseks :) Kuigi tegelikult arvame meie, et kõige kurja põhjuseks Lõuna-Itaalias on see kurikuulus siesta :) mis iseenesest on suvel loomulikult väga tõhus abivahend inimeste jahutamiseks.
Siesta ajal suutsime ära eksida J küsida ka pole kelleltki, sest kõik magavad :)
Seejärel arutame edaspidisi koostöövõimalusi ning kõik saavad esitada ettepanekuid. Arvamusi esitame läbi paberirullimängu. Nagu meie lastena tegime seda naljaka lause mängu, kus igaüks sai ühe sõna juurde kirjutada ja siis pidi paberiääre ära keerama, et järgmine ei näeks mis sina kirjutasid. Lõpptulemuseks saime: NO PARTY...CIPATION.
See tähendab, et kui pole pidu, siis pole ka kaasamist ning sotsialiseerumist :)
Lõpetuseks ütleb igaüks kellelegi mis head meelde jäi ja mulle öeldakse et minu ilusad silmad jäid kogu sellest ajast meelde. Olen väga meelitatud. Siis taipan, et ainult minul on hallid silmad, ülejäänutel on pruunid. Olen lihtsalt teistmoodi :)
30 november 2007 reede
Meie iseseisev päev Palermos. Noorsoovahetus on ametlikult lõppenud. Otsustame internetiteel majutust pakkuva mehega lõunal kokku saada. Lõpuks ootame teda keskväljakul vihma eest palmi alla peitudes. Saabuvad kaks ülekaalulist keskealist itaalia härrat. On uudishimulikud, aga pisut arusaamatuks jääb kuidas neil küll internetis suhtelislet hea inglise keel on olnud. Suuliselt see nõnda ei väljendu kahjuks. Üritan oma viimase itaalia keelenatukese kokku võtta ja vapralt vastu pidada. Üks neist kirjutab selle päeva kohta minu päevikusse järgmised sõnad: The name the local pub: Okeania. Today I see two beautiful boys ouh my hard oh my god!!!! :)
Lokal pub on lahe küll, aga meestega me ühist keelt ei leia kuigi nad kutsuvad meid küll oma koju ja küll õhtul spagette sööma :) Kipume tagasi Palermo tänavatele suveniire ostma oma kallitele. Maia pole ikka veel otsustanud mida Maarisele viia :) Maaris on väga lahe ja lahke läti noormees, kelle korteris me lõpuks oma reisi viimase öö veedame, õigemini me okupeerisime ta laia voodi ära ja ta ise pikutas teises toas madratsil :)
Aga täna oleme veel Itaalias ja shoppame Maiakesega. Nämmame ja naudime Palermot. Oleme maskeerunud kõrvarõngahulludeks! :) Kuna ärisid on palju ja kaubitsejaid veel rohkem, siis on äritsemine siin väga karmide reeglite peale üle läinud. Loomulikult peavad lapsed preäridesse oma panuse panema. Need lapsed õpivad ilmselt kõigepealt arvutama ja seejärel võib-olla ka lugema. Kui laps on alles tita, siis ta asub tavaliselt kitsukese äri kesk põrandat ja hakkab just õigel hetkel haleda häälega nutma, et turistidel ikka süda härdaks läheks ja arvaks, et äkki laps on näljane ja peaks äkki ikka midagi kiirustades ostma. Ükskõik siis mida :) Ühes poes on ema oma kaheaastase lapse õpetanud klientidega sõna otseses mõttes flirtima. Kaubnduslikus mõttes loomulikult. Ta küsib oma inglinäokesega kõikide käest et mis on sinu nimi, et sa küsiksid mis on tema nimi ja siis saab ema viidata riiulil olevale lõhnaõlile millel on sama nimi mis lapsel ja mis tuleb mingist tähtsast India pühakust või midagi taolist. Igatahes tahab järgmisel hetkel see inglilapsuke seda imelist lõhna sulle käe peale määrida ja siis juba oled sa küll pagan kui ei osta seda taevalikku lõhna :)
Saabume õhtuks koju surmväsinute, üliõnnelike ning sületäite värskete magusalt lõhnavate lõunamaiste puuviljadega. Mõtlesime oma viimast õhtut toas puuvilju maiustades mööda saata, aga olime nii väsinud et läksime lihtsalt magama :)
1 detsember 2007 laupäev
Imelik on kohvriga (loomulikult Maia omaga :)) läbi ülekuhjatud turu minna. Parajalt kurb ja parajalt tore tunne. Taas Rooma lennujaam. Ootame ja vaatleme teisi reisijaid. Mängime äraarvamismängu kes on itaallane ja kes ei ole. Tripolisse sõidab palju musti inimesi, neil on huvitav komme viimasel sekundil ilmuda ja pardakontrolliga kauplema hakata :) Veel saab siit Mahe saartele sõita.
Ka olen pannud märksõnana kirja kurvad kõrvad. Aga mida see tähendab, enam küll ei mäelta. Ju siis kellelgi olid sellised kõrvad :)
Päikeseloojang Itaalia kohal pealpool pilvi on justnagu laava plahvatus. Kõik see oranž värv, mida oleme harjunud nägema pea kohal, on nüüd sinu jalge all maas mööda valgeid pilvi laiali.....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment