Alustasin oma seiklust Tallinnast LuxEkspress bussiga. Kõigepealt saatsid mu tõelised sõbrad mind vanalinnas suure kärtsu ju mürtsuga reisu peale, ning tublimad neist, õigemini Maris ainuisikuliselt, saatis mind jalgsi!! bussijaama :) eriti nunnu temast.
Nautisin Eurolinesi uusi mõnusaid reisitingimusi, st läti ja venekeelset eilset lehte ning tulikuuma piimapurskkaevu seal kus peaks tasuta kohviautomaat olema. Ja telekast tuleb reklaam, et loomulikult on ainult teile, kallid reisijad, tasuta wc kasutamise võimalus, nii et tegelikult olete õnnega koos!!!!
Väga hea uus asi on aga see, et buss sõidab otse Riga lennujaama. Ja seal saan kokku oma teise reisikaaslase, Maiaga, ning vupsame lennukile.
25.nov 2007 pühapäev
Esimene peatus, nagu oligi arvata, on Rooma lennujaam. Mõtiskleme kui suur on Rooma ja kui kaugel lennujaamast, aga otsustame õnneks, et kolme tunniga ei riski väljapool terminalikeskuse piirkonda kondama minna. Meile piisab Armani kontori nägemisest ning värske saia lõhna tundmisest. Joon oma esimese Itaaliaga taaskohtumise espresso. Mina joon seda alati con latte e piimaga. Aga sellel joogil on oma spetsiaalne nimi ka, mida ma reisi lõpuni meelde ei suutnud jätta.
Otsisime oma eesti naise intuitsiooniga siselendude lennujaama üles ja saime nõndaviisi Palermo lennuki peale. See aga oli vana Lufthansa lennuk, st et ta kolises kohutavalt ja ma palvetasin, et me eluga maanduksime. Selgus et see ei olnud kõige suurem mure. Kui paistis mingi mägine saar, siis otsustas piloot peatuda. Aga lennurada oli praktiliselt olematu. Uskumatu, aga me maandusime sellel häbemata lühikesel maandumisrajal, kusjuures lennukapten kasutas vaid poole sellest jublakast maast. Müstika! Igatahes ellu me jäimne.
Siis otsisime lahke informatsioonionu kes ütles et buss on ukse ees ja me sõitsime Palermo poole umbusklik bussijuht meid tahavaatepeeglist takseerimast. Sõitsin seal bussis täielikus hämmingus. Tulin oma aruga Itaaliasse, aga see siin on täielik Gruusia. Kõik majad olid väga räämas ja kohati lagunenud. Prügi vedeles vabalt igal pool ning kõik oli suhteliselt must. Jälgisime näpuga kaarti ka, aga nii oli võimatu bussis orienteeruda :)
Aga kui meie peatus, e Politeama väljak, saabus, siis hüüdis bussijuht hästi kõva häälega, et see on nüüd SEE koht ja nii mitu korda järjest. Ise ikka kõõritas kavalalt meie poole ja mõistatas kas need kaks blondi ikka said aru :) Ilmselt oli ta veendunud, et me saime, sest sellest et nad omas keeles kogu aeg räägivad, ei tee sitsiillased enda jaoks mingit probleemi. Kui nemad aru saavad, küll saavad kõik teised 378 rahvast oma keelega ka :)
Ootasime pisut oma kokkulepitud väljakul ja saatsime Dominic’le sõnumi, et oleme kohal, palmi all :) Üks sõbralik itaalia tädi tuli meie juurde ja küsis et mis maja ees me seisame ja kas me temast pilti teeksime ja siis soovitas meil asjadel väga hoolega silm peal hoida. Hakkasin just Maiale seletama, et näe kaks pätti tulevadki meie poole kes tahavad kotte ära virutada, samal ajal saime aru, et need 'kaks pätti' on meie võõrustajad. Nad virutasid me kotid oma autopagasisse ja meid tagaistmele ning hakkasime tiirutama elamiskoha poole.
Olin juba täiesti paanikas, sest ma ei teadnud mismoodi need poisid peaksid välja nägema ja miks ta autoga tiirutab ümber ühe ja sama kvartali!!!?
Ja sel paanika tipphetkel poetas Dominic justkui vabandades oma suunurgast, et neil on seoses prügi koristamisega pühapäeviti osad tänavad suletud ja ta peab neid nõmedaid jänesehaake nüüd tegema, et ta väga vabandab... :)
Carmelitana Communiti. See siin on klooster. Siin elavad 3 munka, keda meil ei õnnestunud kogu oma sealviibitud aja jooksul näha. Nägime ühte nö munkade abilist. Tema seletas meile pisut kloostri ajaloost, mis jäi meil kahjuks vähese itaalia keele oskuse tõttu suht tumedaks. Aga ta mainis ka seda, et selle konkreetse kloostri kiriku kuppel on väga unikaalne 1 000 000 teise Itaalia kirikukupli seas, sest Carmelita oma on mosaiigist. Selline imeilus sinine mosaiik oli sibulakupli peale pandud. Ka saime teada, et kloostri tornist näeb tutto Palermo, ehk kogu Palermot. Mida me sealt loomulikult ei näinud :) Selle eest aga tundsime iga ninasõõrmega tuvisita lõhna mis ei suutnud omakorda varjutada ära Palermo tänavaturu lehka. Värske kala ja liha tükeldatakse tänaval, puuviljad, saiad, vein, aasiast toodud odavad nafta järgi lõhnavad riided jne. jne. Kogu päevatöö mustus lastakse veevoolikutega õhtul paremal juhul kanalisatsiooni, halvemal lihtsalt tänava äärde kokku hunnikusse ja siis ta seal elab oma elu. Talvel + 22 kraadises soojuses ja suvel...............
Selle suvise temperatuuriga tuleb mul meelde, et Palermos on ju tegelikult talv. On novembri lõpp. Ja inimesed käivad valdavalt sulejopede ning saabastega. Sellise varustusega hakkab autos loomulikult palav, aga auto on pea igal palermolasel, ja nii avatakse aken. Aga kuna on ikkagi ju talv, siis konditsioneer on maksimum sooja peale lükatud :)
Järgnevaks lepime kokku, et puhkame. Kuna rumeenlased, kes pidid ka sellele noorsoovahetusele saabuma, on kadunud.
Otsustame linna peale kondama minna. Algul arvame, et oleme getosse sattunud. Prügi, kanalisatsioon, lõhnad, turg, hinnad, araablased, mustad inimesed Aafrika kontinendilt, kollased aasialased, tibatillukesed mootorrattad, suured mootorrattad, autod, itaalia keel, soe, inimesed, ilusad-ilusad kohad, kõikjal kusevad koerad ja süüa otsivad kassid. Sidrunijäätis!
Õnneliku juhuse läbi leiame õige tänava üles ja jõuame oma magamiskohta, et pisut sisestat pidada. Algab meie tõeline Itaalia kultuuri nautimine. Maia loeb National Geographicut ja kirub, et see pole üldse huvitav :)
Lõpuks lähme välja õhtust sööma. Lähme restorani nimega La Traviata. Sööme panellesid mis on tehtud tšešši jahust ehk oajahust tehtud tibatillukesed pannkoogid. Imehead.
Tuleb välja, et ka portugaallane on kadunud.... Müstiline maffiamaa, inimkaod on vist täitsa normaalne. Mitte keegi ei näi tõeliselt muretsevat. Mina oleks politseisse helistanud :) Läheme Monicaga linna peale portugallast otsima, et äkki on ta saabunud kuskile kohtumispaika ja ei oska sealt edasi tulla :) Näeme Euroopa kõige suuremat ja tähtsamat ooperiteatrit. Arvan siiski, et see võis olla teatud aeg tagasi kõige suurem ja ühtlasi tähtsam :) Aga las palermokad jäävad oma arvamuse juurde :) Loomulikult on atraktiivseima turismiobjekti ümbrus täis kaubitsevaid araablasi ja indialasi. Ostan kõrvarõngaid, selle hinnaga mis küsitakse, sest see tundub mulle ebaõiglaselt madal. Müüja vaatab mulle hämmeldunult otsa, oli vist kurb et ei saanud tingida :)
Lähme Monica sõprade baari punast õlut jooma. Seal tulevad pakistanlastest tumedad mehed meile roose müüma. Reisi lõpuks saan aru, et niikaua kui neile kaubapakkujatele pole konkreetselt EI üteldud, siis neist lahti ei saa......
Õpime uue sõna: amuni! - lähme! läki! see on puhas Palermo keel.
Läki magama! Maia kohvrit pole ikka veel......
Kohvrilugu.
Maia otsustas kohvri Riiast otse Palermosse saata. See oli väga suur viga. Sest ülisõbralikud itaallased suutsid selle loomulikult Roomas ära kaotada :) Saime veel ühe pagasiteenindustöötaja käest põlastava kõlaga lauset kuulda, et on ju olemas international saal meie kohvrikese jaoks, et mis me tavainimeste saalis ootame. Läksime siis international saali. Ja ootasime seal nukralt oma 15 minutit. Jama oli selles, et uks sulgus automaatselt ja me ei saanud enam tagasi sinna kus ootasid kõik inimesed oma kohvreid ja kus oli infolaud kadunud pagasi kohta, missest et pahura onuga.... Õnneks tuli üks sõbralikum noormees meid tagasi kutsuma ja meile ust avama. Siis koostati akt ja paluti õhtul uuesti helistada ning teatada kus me asume ning kuhu kohver tuua. Kõik olid suhteliselt optimistlikud. Aga ainult mitte mina!
26.nov 2007 esmaspäev
Meie edaspidised päevad kujunevad välja järgmised: hommikul kella 10 paiku koguneme ja ootame hispaanlase järgi, siis sõidame kontorisse. Kes tahab ajab pisut oma asju. Hakkame arutama, mida hakkame arutama. Siis teeme kohvipausi, siis jätkame tööd. Kell 12 on aeg minna lõunale. Peale lõunat sõidutatakse meid hotelli siestat pidama. Siesta kestab kella 16-ni. Siis teeme veel pisut tööd. St et arutame mida me hakkame arutama ja siis ongi juba aeg päev lõpetada ja koju puhkama minna ning sättida end õhtuseks dringiks valmis. Väike drink tehakse kuskil baaris. Tavaliselt kellegi tuttava tuttava juures. Siis kui sellest kohast ära tüdinetakse, siis otsitakse mõni koht kus saab õhtust süüa. Nõnda algas üks meie õhtusöökidest kell 23 öösel.
Täna sõin kohvi kõrvale riisipalli moodi pirukat, selle nimi on arancia, on tehtud riisist ja mozarella juustust. Väga maitsev. Lõunasöögiks sain mekkida kahtlaselt meie kruubipudru moodi asja: risotto pidi see olema :) Kõrvale jõin chino’ t – kibe kokakoola maitsega jook mingist spetsiaalsest Sitsiilia puuviljast. Õhtustasime Pakistani restoranis. Ärge küsige mis me seal kõik ära sõime :)
Maia õppis ühe väga vajaliku väljendi portugali poisilt ära : en tua casa ou na minha casa? Kas teil on vaja seda teada? No hea küll, see tähendab: Kas minu pool või sinu pool?
Sellega seoses tuleb mulle meelde, et portugali poiss on saabunud meie töökatesse päevadesse. Ta saabus nõnda: kuna lennurada on jube lühike ja tuul oli tugev ja mägede vahel on üsna ohtlik niimoodi maanduda, oli valida kas merre või mäe otsa maandumise vahel. Lennukikapten ütles, et arvatavasti ta peab maanduma ühes teises ilusas Sitsiilia linnas. See oleks küll pisut kaugele jäänud, aga siiski. Aga et ta proovib maanduda. Ja siis ta võitles selle hirmsa tuulega oma 30 minutit mere kohal kõigest 10 cm kõrgemal kui mere pind :) Terve lennukitäis rahvast istus hiirvaikuses. Kui lennuk ikkagi maandus, siis kõik loomulikult plaksutasid ja karjusid bravo!
Ja nõnda polegi meie imearmsate shokolaadisilmadega portugali poiss kadunud, nagu rumeenlased...
Õhtul jalutasime jälle selle euroopa kõige tähtsama ooperiteatri juures ja nägime kuidas üks portugali immigrant üritas ebaõnnestunult efektse tuleshowga hakkama saada. Aga ilmselt ta oli üsna väinud juba. Kuna õues oli kottpime, aga osad müügimehed üritasid päikeseprille müüa, siis mängisime pimedat tüdrukut ja tema ustavat sõpra. Mis iseenesest ei olnud muidugi kena. Aga kõik said pubis nalja kui portugali poiss ütles mulle, et ära sinna astu, seal on mehed ja mina vehkisin käega ja küsisin, et aga kas ma neid katsuda tohin :)
Nõnda siis jõime täna valget õlut, ehki itaalias on kombeks selle kohta blond õlu ütelda. Võib-olla sellepärast, et naturaalsed blondid on neil haruldased ja nad katsuvad selle õluga naised blondiks juua :)
Portugali poiss on juba väga lõbusas tujus ja nõuab, et me tema portveini mekiksime. Leian kloostri katusele tee mööda raudredelit ja loomulikult joome portugali portveini Palermo tähistaeva all. Novembri lõpus, aastal 2007, plätude ja T-särgi väel.....
27. november 2007 teisipäev
Täna nägin hommikuturul maasikaid. Pool kilo maksab 1 euro. 1 ananass maksab 1,9 eurot. Odavad mandariinid maksavad kilost 30 euro-senti!!! Ja seda peaaegu et talvel!!! Nii äge!
Täna käisime siesta ajal sukkade jahil ning polemiseerisime pikalt-pikalt siesta olemuse üle. Seejärel kohtusime organisatsiooni Arciragazzi inimestega. Üritasime inglise keeles rääkida, aga kuna portugali ja hispaania keel on itaalia keele sugulane, siis ahistati meid pidevalt.... Meile demonstreeriti ka vabatahtlike tööd koolinoortega. See oli päris äge ja käis nii: mängiti mänge ja arutati lastega igasuguseid elulisi asju. Korda loodi väga eriskummalisel viisil, nimelt karjuti pidevalt: Vaikust!!! Sellest läksid aga lapsed muidugi veel rohkem aktsiooni täis :)
Aga muidu oli eriliselt värskendav näha, et noored mehed muretsevad laste vaba aja pärast ning tänavalastega tegeletakse omast vabast tahtest.
Täna jõin esimest korda elus Ramazzottit. Väga ebameeldiv kogemus. Poisid küll hoiatasid, et ma ei joo seda ära, et ärgu ma telligugi. Aga kus sa siis sellega, sõnni jonn võidab alati :)
Uudne pilt on minu jaoks, et suvaliste elumajade seintele on ehitatud väikesed pühakute nö ikoonid. Justkui raami sees on mõni nikerdatud pühaku kuju. Sinna siis pannakse küünlaid ja lilli ja korralikud inimesed ilmselt palvetavadki kui vaja.
Oleme taas turul. Haisev, lõhnav, lärmakas, märg tänav. Palju põnevaid puuvilju. Maitseme iga päev mõne uue ära.
Paljudel paljudel Sitsiilia/Itaalia inimestel/lastel pole internetti, pole telekat, pole inglise keele kuulamise ega rääkimise võimalust. Imestan aga et neil kõigil on autod ja mootorrattad... Saabus meie lemmik tüdruk Angela. Ta on ülipositiivne, väga tore ja õhkab sõbralikkust. Õhtu veetsime itaalia loba tähe all. Lõpuks olin itaalia keele suminast nii väsinud, et jäin itaalia laste diskot(mis EI ole normaalse valjusega) kuulates magama nagu nott :) Disko toimus loomulikult meie kloostri konvendi saalis. Ja laste disko kestab loomulikult nii kaua kuniks lastel lusti ja tahtmist on, sest bambinid on itaallaste jaoks väga oluline rahvas :) Seega kuskil 2 paiku öösel lõppes trall ja loomulikult hakkab lõputu mootorrataste mürina saatel turg taas hommikul kell 7 peale :) Keegi keevitab remonditöökojas, keegi lööb kirikukelli. Tundub, et absoluutset rahu ja vaikust siin maailmanurgas ei eksisteeri või on sellel mingi omapärane kummaline vorm.
28. november 2007 kolmapäev
Hommikune pool päevast möödub meil rannas Spiaggia Mondellos. Väga ilus rand oli. Meie Maiaga loomulikult jooksime paljajalu vette. Üks kohalik itaallane jäigi meist sinna kivikujuna seisma, ta ei uskunud oma silmi, et keegi käib talvel vees :) Kahjuks ei saanud me ujuma minna, sest laine oleks meid kohe koju tagasi toonud :) aga nii vara polnud meil kavatsustki seda reisi lõpetada.
Kuna meie grandioosseks keeltekooli noortega kohtumiseks ei tulnud kohale ühtki last. Sorry, vihma sadas ikkagi ja see tähendab et on väga väga halb ilm J seega tegime ise omavahel neid mänge mida iga riigi esindaja oli lastele välja mõelnud. No poisid tahtsid muidugi kohe õlut jooma minna, aga meie ei lubanud :)
Angela õpetas väga laheda ringmängu. Üks osalejatest seisab keskel ja kelle peale ta näitab ning märksõna talle ütleb siis see peab hakkama seda märksõna tegema. Nt mikserit ja samaaaegselt peavad reageerima ka tema kõrval seisvad mängijad. St igat märksõna peab mängima 3 inimest ringist. Märksõnad on: mikser, elevant, palm, röster ja känguru. Alguses võib teha 3 asjaga ja siis asju juurde panna. Aga tegevus peab olema alati õige, nt mikseril peavad mikserid pöörlema mitte olema elevandi kõrvad, kõrvad ei tohi pöörelda ja hüpleb röster mitte elevandi nina. Ja kes eksib või liiga hilja ärkab-märkab, see läheb järgmisena ringi keskele.
Maia ringmäng. Ühest mängijast hakkab mööda ringi ühele poole liikuma põlvede vahel olev pudel, mida peab edasi andma ja teisele poole poetakse läbi kokkusõlmitud salli või vöö. Tehakse katse kumb varem ringi lõpetab kas pudel või sall. Väga tore mäng.
Õhtusöögiks pugesime ühte tavernasse vihma eest peitu(vihma tuleb korraga väga palju ja kuna kanalisatsioon nagu ka kõik muu on 12 sajandist pärit, siis ujutavad kõik tänavad üle ja seda nimetatakse Palermo jõeks). Tuli välja et see tavern on tudengite hulgas väga popp paik. Põrand oli saepuruga üle puistatud, muda ja vihma pärast :) ja üks vana vana onu oli nö kelner. Ta muudkui kandis meile oma kodutehtud veini lauale ja kui mõni vaagen oli toidust tühi, siis tõi kohe uue hunniku asemele. Polpette di sarde – lihapall/kalapall, garciafi – praetud fengolitükid (NÄMMA), Caponata – juurviljasalat (nagu meie letšo) ja tõelised capparid ja niipalju kui kulub :)
29 november 2007 neljapäev
Tänaseks hommikuseks üllatuspuuviljaks saab Maia maasikaid. Käisin tema jaoks turul, sest ta on niiiii tore tüdruk ja reisikaaslane.
Täna arutame väga tõsise probleemi üle: kuidas Palermos noorsootööd paremini korraldada, arvestades, et neil ei ole raha, inimressursse, piisavat väljaõpet ega perekondade poolset toetust. Tõeline pähkel. Kuna aga latiino poisid olid sellest teemast nii vaimustuses siis meie Eesti tiigrihüppe näite jaoks ei jäänud eriti palju aega selgitamiseks :) Kuigi tegelikult arvame meie, et kõige kurja põhjuseks Lõuna-Itaalias on see kurikuulus siesta :) mis iseenesest on suvel loomulikult väga tõhus abivahend inimeste jahutamiseks.
Siesta ajal suutsime ära eksida J küsida ka pole kelleltki, sest kõik magavad :)
Seejärel arutame edaspidisi koostöövõimalusi ning kõik saavad esitada ettepanekuid. Arvamusi esitame läbi paberirullimängu. Nagu meie lastena tegime seda naljaka lause mängu, kus igaüks sai ühe sõna juurde kirjutada ja siis pidi paberiääre ära keerama, et järgmine ei näeks mis sina kirjutasid. Lõpptulemuseks saime: NO PARTY...CIPATION.
See tähendab, et kui pole pidu, siis pole ka kaasamist ning sotsialiseerumist :)
Lõpetuseks ütleb igaüks kellelegi mis head meelde jäi ja mulle öeldakse et minu ilusad silmad jäid kogu sellest ajast meelde. Olen väga meelitatud. Siis taipan, et ainult minul on hallid silmad, ülejäänutel on pruunid. Olen lihtsalt teistmoodi :)
30 november 2007 reede
Meie iseseisev päev Palermos. Noorsoovahetus on ametlikult lõppenud. Otsustame internetiteel majutust pakkuva mehega lõunal kokku saada. Lõpuks ootame teda keskväljakul vihma eest palmi alla peitudes. Saabuvad kaks ülekaalulist keskealist itaalia härrat. On uudishimulikud, aga pisut arusaamatuks jääb kuidas neil küll internetis suhtelislet hea inglise keel on olnud. Suuliselt see nõnda ei väljendu kahjuks. Üritan oma viimase itaalia keelenatukese kokku võtta ja vapralt vastu pidada. Üks neist kirjutab selle päeva kohta minu päevikusse järgmised sõnad: The name the local pub: Okeania. Today I see two beautiful boys ouh my hard oh my god!!!! :)
Lokal pub on lahe küll, aga meestega me ühist keelt ei leia kuigi nad kutsuvad meid küll oma koju ja küll õhtul spagette sööma :) Kipume tagasi Palermo tänavatele suveniire ostma oma kallitele. Maia pole ikka veel otsustanud mida Maarisele viia :) Maaris on väga lahe ja lahke läti noormees, kelle korteris me lõpuks oma reisi viimase öö veedame, õigemini me okupeerisime ta laia voodi ära ja ta ise pikutas teises toas madratsil :)
Aga täna oleme veel Itaalias ja shoppame Maiakesega. Nämmame ja naudime Palermot. Oleme maskeerunud kõrvarõngahulludeks! :) Kuna ärisid on palju ja kaubitsejaid veel rohkem, siis on äritsemine siin väga karmide reeglite peale üle läinud. Loomulikult peavad lapsed preäridesse oma panuse panema. Need lapsed õpivad ilmselt kõigepealt arvutama ja seejärel võib-olla ka lugema. Kui laps on alles tita, siis ta asub tavaliselt kitsukese äri kesk põrandat ja hakkab just õigel hetkel haleda häälega nutma, et turistidel ikka süda härdaks läheks ja arvaks, et äkki laps on näljane ja peaks äkki ikka midagi kiirustades ostma. Ükskõik siis mida :) Ühes poes on ema oma kaheaastase lapse õpetanud klientidega sõna otseses mõttes flirtima. Kaubnduslikus mõttes loomulikult. Ta küsib oma inglinäokesega kõikide käest et mis on sinu nimi, et sa küsiksid mis on tema nimi ja siis saab ema viidata riiulil olevale lõhnaõlile millel on sama nimi mis lapsel ja mis tuleb mingist tähtsast India pühakust või midagi taolist. Igatahes tahab järgmisel hetkel see inglilapsuke seda imelist lõhna sulle käe peale määrida ja siis juba oled sa küll pagan kui ei osta seda taevalikku lõhna :)
Saabume õhtuks koju surmväsinute, üliõnnelike ning sületäite värskete magusalt lõhnavate lõunamaiste puuviljadega. Mõtlesime oma viimast õhtut toas puuvilju maiustades mööda saata, aga olime nii väsinud et läksime lihtsalt magama :)
1 detsember 2007 laupäev
Imelik on kohvriga (loomulikult Maia omaga :)) läbi ülekuhjatud turu minna. Parajalt kurb ja parajalt tore tunne. Taas Rooma lennujaam. Ootame ja vaatleme teisi reisijaid. Mängime äraarvamismängu kes on itaallane ja kes ei ole. Tripolisse sõidab palju musti inimesi, neil on huvitav komme viimasel sekundil ilmuda ja pardakontrolliga kauplema hakata :) Veel saab siit Mahe saartele sõita.
Ka olen pannud märksõnana kirja kurvad kõrvad. Aga mida see tähendab, enam küll ei mäelta. Ju siis kellelgi olid sellised kõrvad :)
Päikeseloojang Itaalia kohal pealpool pilvi on justnagu laava plahvatus. Kõik see oranž värv, mida oleme harjunud nägema pea kohal, on nüüd sinu jalge all maas mööda valgeid pilvi laiali.....
Showing posts with label itaalia. Show all posts
Showing posts with label itaalia. Show all posts
Thursday, March 27, 2008
Miks minna reisima koos õega?
Miks minna reisima koos õega?
e Passion lives here
24.jaanuar 2006
Itaalia. Oma mägede ja teiste mägedega. Võttis meid täna vastu. Üsna jahedalt. Päike oli tuline. Tuul oli kõle. Kellad kõikjal tänavatel. Merili oli täna stjuuardess, oli südamel rahulikum lennata.Kkui bussiga lennujaamast Milanosse sõitsime, siis saime kohe esimese itaaliapärase flirdi osalisteks. Bussijuhid tulid kohe minu blondi õega jutustama. Rongijaam on ilgelt suur, kuigi Londonis on mitmetasandiline. Milanos on vähemalt mingisugunegi ülevaade. Kuid siingi ei leidnud me pakihoidu esimesel katsel üles. Üritasime küll infost küsida, kuid seal oli elav järjekord, mis koosnes kahekümnest inimesest ja kui kord meieni jõudis, siis infoonu - rääkis vaid itaalia keeles. Üldse räägitakse siin peamiselt itaalia keelt. Milanos on võimalik mõnes kohas ka saksa keeles hakkama saada ja Torinos prantuse keeles. Minul on muidugi selle üle ainult hea meel, saan itaalia keelt purssida.
Linnas eksisime muidugi vahepeal ära, sest kaarte ei saa usaldada. Mõned tänavad jäetakse lihtsalt vahepealt ära ja mõned lähevad seal edasi, kus peaks tegelikult lõppema. Tavaliselt ei eksi ma kunagi ja isegi mu kaksiku tähtkujus sündinud õde usaldab mind kogemuste põhjal kinnisilmi. Aga täna oli tegu tõeliselt suure linnaga. Õnn, et julgesin õigeaegselt oma eksimust tunnistada, muidu oleksime ilmselt ka viimasest Torino rongist maha jäänud J Peale suuruse on see linn ka väga suur tööstuslinn, mida kogesime eriti eredalt tagasi tulles kui istusime pool tundi totaalses ummikus ja vaade meie ümber oli pehmelt öeldes kole. Betoonkoridoris üritasime suurte kaubaautode taga oodates õigeks ajaks lennujaama jõuda. Kuna me polnud sõidu sisse ummikute jaoks aega planeerinud, siis pidi meil kõigil süda peaaegu seisma jääma.
Aga nüüd me alles saabume ja ei tea seda kõike veel. Mina näen esimest korda elus nii suuri summasid hindadena poodide akendel. Pole mõtteski Milanost midagi osta, seda enam, et Marco lubas lahkelt, et Torinos on kõik täpselt sama kaup J milles ma natuke kahtlen, aga mul pole nagunii lähitulevikus plaanis Prada kotti osta, nii piirdumegi vaid õele mõningate sisseostude tegemisega J Lubame mõlemad, et järgmine päev läheme Torino turule ja ostame päikeseprillid, sest päike on tappev. Kuidas see meil kodus meelde ei tulnud, et tulime lõunasse!! Kuid moelinna glamuuri ei märka ma kusagil, mäletan vaid räpast ja külma rongijaama ning kahtlasi kotigvarga näoga mehi sealsamas. Samuti tühje ja kõledaid osteriasid. Kuid kõik see on jällegi meile, misantroopidele, tohutu kergendus J
Jõudnud lõpuks õnnelikult rongile, (infotahvlil oli üks reis, aga tegelikult väljus kolm rongi Torino poole) tabas meid uus paanikahoog. Keegi ei öelnud peatuste nimesid. Messasin koheselt sõber Marcole, et kas ta teab mitu peatust peaks olema J ei tea mis ta küll mõtles… õnneks teadis ta meie peatusele eelneva peatuse nime. Nii kui see möödas, kamandasin mina muidugi õe püsti ja ukse juurde, et me peatust maha ei magaks. Millegipärast pidime Susa peatuses maha minema ja mitte mingil juhul viimases, lõpppeatuses. Minu ärevusest läksid ka teised reisijad pisut närvi ja nii oli meid kümme minutit enne peatust vaguni nö esikus nii palju, et rohkem inimesi poleks sinna mahtunud. Neid tuli aga aina juurde… Mina elevusest ja väsimusest õhevil ja rõõsa. Ning kui ma veel nägin, et vastu oli tulnud ka Roberto, mitte Marco üksi, siis pääses spontaanselt üle rongi valla minu möirgav CIAO! Kõik võpatasid. Mul oli isegi pisut piinlik. Ja siis olimegi kohal. Seal, olümpialinnas ja teoreetiliselt lõunamaal.
Linna renoveeriti ja teid ehitati väga jõudsalt, kui nii võib öelda. See tähendab, et kaks nädalat enne olümpiat oli neil kõik üles songerdatud ja sellist tunnetki ei olnud, et varsti peaks siin midagi väga tähtsat toimuma. Marco tegi nalja, et nad küll teadsid kuus aastat ette, et mängud toimuvad nende linnas, aga suvel ei saanud ehitada, sest oli palav ja talvel ei saanud, sest oli külm. Nii et olümpialinn saab parimal juhul valmis siis kui mängud lõppevad :)
Marcol on super korter. Ilusa välimuse ja sisemusega, aiad nii maja ees kui taga. Seda põnevam oli muidugi palme lume all näha ;)
Meie pea igaõhtuseks kõrtsuks sai üks rahvusvaheline Iiri pubi naljaka nimega tänaval. See tähendab, et eesti keeles naljaka nimega: Vitt Emmanuel ;) Ja rahvusvaheline on see kõrts selle pärast, et baarmenid on seal eri riikidest: Jimmy Kanadast, Anastasia Venemaalt, üks poiss Suurbritanniast jne jne. Kõigil meestel olid shoti kildid seljas. Ja Jimmy oli eriliselt joviaalne tüüp ka. Tal on üks eestlasest sõber, kahjuks ta ei mäletanud nime. Ja meie kaasabil tuli tal meelde, kuidas eesti keeles ‘tere’ on J ja veel mainis ta, et joob ainult tööl ;)
Kuna Itaalias siseruumides suitsetada ei tohi, siis käidi seda pubi ees katusealuse all tegemas. Katuse all olid punased lambid, mis õhkasid sooja. Üldse olid kõikjal välikohvikutes ahjud ilma kütmas ;) Sellegipoolest keeldusin mina -2 külmakraadiga väljas kohvi joomast, kuigi Liina oleks seda meeleldi teinud.
Roberto tuli esimesel õhtul meile külla kokkama. Pasta tuunaga, sest Liina ei söö mitte mingit liha. Kuna polnud ammu näinud ja Liina oli üldse esimest korda Itaalias, siis venis õhtu teadagi pikaks ja mõnel lõppes see üldse väga purjus olekus, nimed jätan targu nimetamata :) (mina see ei olnud)
25. jaanuar Torinos
Terve päev shoppasime. Ostsime kõike. Õnneks elab Marco kohe peatänava otsas, nii alustasime tema maja eest ja lõpetasime Torino südames. Tuli vaid otse neli kilomeetrit kõmpida. Eksimise ohtu polnud. Ostuhulludele ideaalne. Saime tunda kalli ja odava tänava teenindust J külmi kohvikuid ja veel külmemaid wc-sid. Ja selles iiri pubis oli kohutav wc. Esimesel õhtul ma käisin seal, rohkem mitte. Hügieenilistel kaalutlustel. Selline nõukaaja kasarmu wc. Auk põrandas ja kõik. Kusjuures meeste-naiste wc-d eraldi ei olnud, niiet võite seda lõhna ette kujutada….
Koerad jalutavad kus tahavad, Liina oleks supersuure junni sisse astunud äärepealt. Süsteem on selline, et kui keegi ei näe, siis keegi ka oma koera junni ära ei korista ja tänavakoristuse süsteemist ei olnud võimalust kellegagi rääkida.
Ilusaid mehi on palju. Koledaid mehi on palju.
Ühesõnaga, poemüüja saab aru, et sa ei oska nende keelt, aga ta reklaamib ja pakub ikkagi pikalt laialt oma kaupa ja kiidab seda igatmoodi itaaliakeelselt üles. Osad poed on lõuna tõttu suletud, peame sinna tingimata tagasi tulema, sest mu õde nägi midagi, mida on vaja proovida. Kui tuleme umbes tunni pärast tagasi, avastan et oleksime võinud kohe ukse kõrvalt lugeda, et oleksime pidanud pool tundi veel hiljem tulema J Osades poodides on süsteem, et peab uksekella laskma, siis müüja laseb su sisse ja pärast laseb ka välja. See pani mõtlema, et miks…variante on mitmeid: külm ilm, vargad, terroristid ja kliendid kes ei maksa ;) väga lihtsalt lahendus leitud. Teised müüjad panevad lihtsalt hinda juurde, et neid ettenägematuid kulusid katta.
Poodides on teenindus alati väga viisakas ja müüv. Kunagi ei jääda ootama millal tere ütled. Alati ütlevad poemüüjad esimesena tere ja tunnevad huvi kas saavad kuidagi aidata. Eestis võidki mõnes kohas ootama jääda, et maksta saaks. Ja rõõmsat vabandust kuuleb Eestis väga harva. Alati on vabandused umbes nii öeldud, nagu oleksid sina süüdi, kuigi pole. Itaalias on vastupidi. Vabandatakse isegi siis kui sina oled tegelikult süüdi J
Täna tegi jälle Roberto õhtusöögi. Pasta lihaga ja tomatikaste pluss tiramisu jäätis, mille me ise poest tõime, sest Liina tahtis kogu aeg jäätist ja just seda. Mina aga keeldusin kategooriliselt miinuskraadidega midagi külma tänaval sööma.
Kõik itaallased teavad meie presidendiskandaalist.
Igatsen eelmise korra ja nende kohtade järele kus viibisin. Hakkab kohale jõudma, et olen jälle Itaalias.
26. jaanuar Torinos
Hommikul on tasuta äratus. Kõik krutivad oma ribisid ja muid aknakatteid üles. Seda tehakse sõbraliku kolinaga, et ikka naabrile kätte maksta eelmise öö hilise vanniskäigu eest. Itaalia MTV-s näidatakse vanasid videosid. See tekitab tunde, et kõik elu läheb vanadesse rööbastesse. Tegeletakse oluliste asjadega. Ebaolulistega ei tegeleta.
Täna hakkas lund sadama.
Marco unistab Mehhikosse elama minemisest. Tahavad seal sõbraga restorani avada, või midagi taolist J juba ta toa sisustus vihjab millelegi mehhikopärasele.
Kuid üks mutt (ja see pole kindel, et mutt, sest Marco pole käinud veel oma ülemise naabriga tutvumas. Äkki on korralik meesterahvas lihtsalt?) hakkas hommikul ilgelt vara koristama. Nii et Marco pole saanud üldse magada. Me Liinaga klõpsisime kõik kanalid läbi, sest ei saanud kokkuleppele. Mina ütlesin, et on teatud arv, tema, et lõpmatu hulk. Oli 36 kanalit J veelkord tõestuseks, et sõnnidega ei tasu vaielda, neil on alati õigus. Või peaaegu alati.
Hommikusöök koosneb Itaalias kahest ilgelt magusast küpsisest. Või mõnest muust maiusest. Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et Itaalia on laste paradiis. Päevast päeva saad süüa magusat ja makarone J Lisaks magusale kuulub traditsioonilise hommikusöögi juurde ka espresso. Kuna aga Marco kohvi ei joo, siis pakuti meile lahkelt teed. Marcol on tegelikult kohv olemas, aga masinat pole. Ja sellise kohvi jaoks, nagu meie joome, ei ole neil üldse mingit pulbrit müügil. Vähemalt meie lähedal supermercatos ei leidunud sellist. Leppisime siis lahustuvaga. Apelsine ostab Marco ainult selliseid, mis on Sitsiiliast. Üldse kõik puu-ja juurviljad on Lõuna-Itaaliast pärit. Need on küpsed. Päikese lõhna ja maitsega.
Sõitsime täna trammiga kesklinna. Tramm on sama logu ja must nagu meilgi, ainult istmeid on mõlemal pool üks. Selle eest on piletid suured nagu postkaardid ja värvilised. Ühe piletiga saab sõita kaks korda kui need sõidud jäävad 50 minuti sisse.
Käisime Egiptuse muuseumis. Seal nägime esimest korda kui lärmakad võivad olla itaallased. Väikesed itaallased. Ehk lapsed. Seni olime kogenud vaid väga vaikseid ja kenasid inimesi. Bussides, rongides, kohvikutes…. Kui Eesti kooliõpetaja närvid peavad olema raust, siis Itaalia kooliõpetaja närvid peavad olema vähemalt terasest.
Egiptuse muuseum Torinos on maailmas suuruselt teine Egiptuse museum. Kõige suurem asub mõistagi Niiluse ääres J Seal saab kõige muu hulgas näha iseenesestmõistetavalt ka elusuuruses muumiaid. Ning osta papüüruse koopiaid.
Liiklus on endiselt kohutav.
Täna läheme Andrea perekonna kohvikusse õhtust sööma. Praegu ootame Robertot endale järele. Marco läks tööle, see tähendab et jalgpallimat ši vaatama.
Täna kraanikausis sokke ja teksasid pestes sain aru miks reisimine hea on. Selleks, et näha, kui erinev on elamine teistes maades. Kui sulle külla tullakse, mida näidata, õpetada. Kuidas kraanikaussi kasutada. Elementaarsed asjad tuleb kõik üksipulki ette näidata ja punaseks värvida J või ise leiutada ja avastada, et näed, nemad saavad asju hoopis teistmoodi ja mugavamalt ajada. Saab nippe üle võtta.
Täna käisime siis õhtul Andrea baaris. Õigemini tema perekonna kohvikus. Kui Torinosse satute, siis minge kindlasti Mosca kohvikusse! Roby tegi jälle õhtusööki. Meie mõistes kartuliklimbid. See oli ka peaaegu ainuke kord kui midagi kartulilaadset Itaalias sõime. Siis jõime muidugi jälle ära kaks pudelit veini ja seda head Itaalia õlut - Menabread. Kohvik oli ainult meile avatud ja seetõttu lõpetasime crappa maitsmisega, mis omakorda viis selleni, et me Andrea ja Robertoga tantsisime Marcole ja Liinale. Lõpuks oli Andrea nii purjus, et oli nii ettevaatamatu, et õpetas meid Liinaga Itaalia kohvi tegma. Me ähvardasime kohe peale seda naabruses kohviku avada ja seal kõige paremat kohvi pakkuma hakata J
Väga lõbus ja tore õhtu oli. Ainus halb asi oli see, et Juventus kaotas 2:3.
Kuna Itaalias sadas üle pika aja lund, siis lumesõdisime Andreaga ja kõigi teiste majaelanikega kes koju juhtusid tulema. Itaalias saavad naabrid õnneks naljast aru J
Toto Cutugno ruulib!
Tänu crappale mul kurk ei valuta enam. Tehakse ikka õudset viina – kummelimaitselist!
Juba 27. jaanuar Torinos
See tähendab, et pool ajast on oldud ja pool on veel ees!
Juba tekib jube igatsus Itaaliasse uuesti tagasi tulla, kuigi pole veel minemagi saanud. Juba on nukker, et peab minema. Kuigi eile oli esimene igatsus oma ema ja Triki järele. Ja Robini järele on kogu aeg. Täna magasime kaua. Magasime isegi Saint Tropezi maha J Marcol oli nii hea tuju, et ta isegi laulis ja kattis laua varakult ära. Ilma igahommikuse kohvita on isegi kuidagi kergem olla. Elu on lihtsam J
Käisime lähedalolevas supermarketis sisseoste tegemas. Nüüd teeb Marco süüa J
Väga head raviolid olid. Marco oli rõõmus, et sai meile ise süüa teha. Helistasime emmele ja nüüd on kohe kergem olla.
Itaallased elaksid nagu ainult olevikus. Neile pole oluline ei minevik ega tulevik. Marcol pole näiteks mitte ühtegi fotot kodus (see on muidugi ka sellest tingitud, et ta alles äsja on siia sisse kolinud). Mina ei saa elada ilma fotodeta. Aga nemad lihtsalt helistavad kui kellestki puudust tunnevad. Meie lehitseme pildialbumit. Itaallased küll näitavad oma ajaloolisi ehitisi ja on jube uhked, et nad on meie st euroopa kultuuri loojad. Aga nad justkui rõõmustaksid just siin ja praegu selle üle. Eestlased igatsevad alati millegi parema järele, kas selle, mis oli ära, või selle, mis pole tulnud. Eks sellepärast oleme ka teineteisele ahvatlevad. Erinevused tõmbuvad üksteise poole. Kui itaallased helistavad, siis nad kirjeldavad kogu päeva sündmused ära. Pisiasjad ühesõnaga. Kui Roby Marcole õhtul helistas, siis ta jutustas kuidas hommikul oli kaks tundi liiklusummikus olnud jne. Meie tavaliselt ei mäletakski õhtuks selliseid asju J
Kui järgmisel aastal on aega itaalia keelt õppida, siis tulen siia pikemaks ajaks praktikale.
Aga muusika on siin eriliselt ilus ja tundeline. Arusaadav miks itaallased ei osale Eurovisioonil. Kuidas saakski parim laulukirjutaja rahvas võistelda teistega? J Eestlased on parim laulurahvas, aga itaallased on parim lauludetegija rahvas J
Täna on vist ka Itaalias holokausti päev. Hommikul oli eriliselt ilus film juutidest. Mitte selline, nagu tavaliselt, kus näidatakse seda jõhkrat massimõrva. Igatahea ma nutsin troppo, mis tähendab, et liiga palju.
Ja kui Roby küsis täna Liinalt kui palju ta teenib, siis nüüd tuli mulle jälle meelde kui palju halba okupatsiooniaeg meie rahvale kaasa tõi ja kõikidele teistele ka muidugi.
Liina jõi täna esimest korda elus püstijala peal kohvi J Ta käskis selle üles märkida. Aga siin pole ju mõtet kohvi joomiseks lauda istudagi. Sest selle väikese sõrmkübara põhjas on ju kaks tilka musta vedelikku, millesse suratakse kaks pakki suhkrut ja mis sekundiga alla neelatakse. Igatahes pole Liina mitte kunagi nii palju nii väikeseid kohvisid joonud. Mäletan, kui eelmine kord siin olin, siis see pani mind väga imestama. Nüüd aga naudin.
Siin on aega kõige-kõige üle järele mõelda. Mis ei tähenda, et midagi selgeks saaks. Aga nagu nad ütlevad, aja jooksul saabub tühjus, mis peaks võrduma selgusega. See tähendab, et ebaoluline langeb küljest ära. Aga põhimõtteliselt ongi kõik meid ümbritsev ebaoluline. Oluline on vaid see, et millal oled valmis sellest loobuma. Ilmselt on normaalne loobuda aja jooksul järjest rohkematest asjadest. Ja mõned ei suudagi loobuda. Ja neid inimhingi peaks ilmselt budismi järgi karmaseadused ohjes hoidma.
Andrea küsis mida me täna tegime ja ma ei mäletanud, sest me ei teinudki midagi J magasime kaua. Siis vaatasime juudifilmi. Käisime supermarketis süüa ostmas. Marco tegi süüa. Käisime Robyga vanalinnas kohvi joomas. Pidime ühe sõnni peal, mis oli tänavaplaatide vahel maas, jalaga nühkima. See pidi õnnele kasulik olema, loodan, et ka Õnnele. Sõnn on Torino sümbol. Sellest ka nimi: Turin. Nagu Tarvanpäägi J
On magamise aeg. Liina ja Marco jälle jutustavad. Liina sai tänaseks aru, et Marco on natuke imelik. Imelikus tujus J Eks näis mis ta homseks teada saab J
Igatahes oli Fabrizio ja tema bändi, Space donkey, esinemine äge. Nägin ka Fabrizio nüüdseks ametlikku naist, Laurat. Eriliselt soe inimene. Kuigi me ei mõista kumbki teineteise keelt ja tema ei oska ka inglise keelt, mõistame me teineteist ikkagi. Ilma sõnadeta. Hoiame käest kinni ja meie südamed läbi silmade jutustavad ise. Selliste inimeste kohtumine eluteel on eriline - eriline kogemus. Samuti oli seal Stefano oma uue ilusa pruudi Alessandraga. Siis nägin üle kümne aasta taas Sergiot ja Enricot. Vat see oli tore üllatus! Ja Enrico hakkas minuga muidugi itaalia keeles vestlema. Õnneks täpselt selles järjekorras, nagu minu vestmikus kirjas J Kõik poisid olid oma pruutidega. Nii hea oli neid näha toredate tüdrukutega. Ainult meie kolm kurvakuju rüütlit olid sunnitud meie tagasihoidliku blondi põhajmaise seltskonnaga leppima J mis oli neile muidugi plussiks.
Minu blondi õega Itaalias baaris käimine oli tõeline nali ja tsirkus. Nii kui me baari astusime ja kuskile istuma jäime hakkas seina äärde tekkima pikk järjekord itaalia meestest. Kõik tahtsid minu õe ilu piiluda. Aga nad on sellised armsad, tõesti vilksamisi piiluvad. Ei tule katsuma, nagu mustad, et kas sa oled ikka päris. Ja eesti meestest ma parem üldse ei räägigi…
28. jaanuar Torinos, nii vähe on veel jäänud olümpiani!
Seinad on siin kohutavalt vähe helikindlad. Keegi on üleval brutta. Brutta on itaalia keeles kole. Aga seda väljendit kasutatakse ka siis kui mingi olukord või asi ei meeldi. Nt telekast tulev saade, poliitik jne. Kell saab kaks ja me pole veel lõunat söönud. Ega üldse midagi söönud, mis on siinmail täiesti normaalne sellisel kellaajal J Oleks ma sama rikas kui Lääne-Eurooplased, siis jätaksin kõik oma riided siia ja läheksin kergema kotiga koju. Järgmine kord olen targem, ei jaga oma vanu riideid laiali, vaid kogun hoopis reiside jaoks.
Liina saigi õhtul teada, et Marco polegi imelik. Ta lihtsalt on selline. Iseomamoodi.
Täna sajab vihma ja me oleme toas. Õhtul läheme Filippo juurde sööma. Filippo on Rooma lähedalt pärit. Mängib klarnetit ja teeb väga hästi süüa. Täna hommikul käis turul ja naabrid imestasid, miks ta nii suure kala ostis. Kui ta rääkis, siis näitas nagu oleks tal suur siga kukil J siis ta ütles oma naabritele, et kaks tüdrukut Eestist tulevad sööma, siis naabrid said kohe aru miks nii palju süüa on vaja varuda J
Igatahes lõpuks tehti sellega juba nalja, sest kõik teadsid, et mina söön kõike ja palju ja igas asendis. Ja lõpuks see kujuneski nii. Küll ise varsti näete. Pange tähele päeva kui me läheme pizzat sööma J
29.jaanuar Torinos
Eile oli väga tore õhtu. Mõnes mõttes isegi pöörane. Täiesti hull söömaaeg. Kusjuures kõik tuli ära süüa. Kõht oli peale esimest rooga täis J Vein oli hea ja tuju läks kõigil järjest paremaks. Kuna Liina ei söö liha ja Marco juustu, siis tehti meile molluskeid, või, usse, nagu Liina tabavalt ütles J Loomulikult ei söö Liina ka usse mitte. Seega pidi ta toituma saiast ja tomatist J Jube hea oli krevetid granaatõunaga mingis heas roosas kastmes. Ja enne seda isutekitajaks rohelise tomatiga võisai. Teine roog oli kaetud kaheksajalad (umbes nagu meil heeringas kasuka all J ) ja mingi tige kala. Rai kala ilmselt. Tekkis väike diskussioon, miks Liina kala sööb ja kaheksajalga mitte. Selle söögikorra juurde pakuti veel pooleks lõigatud keedumunad mingi majoneesitaolise kastmega.
Ja siis tuli põhiroog.
Spagetid merekarpide ja koorimata krevettidega. Minu puhul olid krevetid muidugi raiskamine. Pool läks karbikaussi. Sarnaneb sellele, kui me kana sööme, siis meil on kondikauss J pärast seda sõime kook-torti mille olime ühest pagaritöökojast eelnevalt kaasa võtnud. See oli jäätise või mingi külma kreemiga kokku pandud besee. Aga väga hea. Ja väga-liiga magus. Üldse on Itaalias nii, et seal mingeid vahepealseid asju ja tundeid ning maitseid ei ole. Magus on ülimagus ja soolane on ülisoolane ja, nagu ühtede kaasa toodud kommide pealt paistis, hapu on ülihapu.
Allora (see tähendab umbes et niisiis), siis üritasime pudelimängu mängida, aga see lõppes üsna ruttu ära keeleiseärasuste tõttu. See oli siis õhtusöök Chiara ja Filippo juures. Kusjuures nad mõlemad on Kesk-Itaaliast pärit, aga Chiara näeb välja täpipealt nagu soomlane. Lõpuks toodi lauale lehtede ja vartega mandariinid, mille üle mina väga rõõmustasin ja toppisin kõik oksad pähe. Lõpuks oli mul pärjajagu lehti peas ja Chiara küsis kas meil ei müüda mandariine. Selgitasin siis talle pisut missugused viletsad mandariinid siia jõuavad.
Enne Chiara ja Filippo juurde minekut käisime ka Marco vanemate poolt läbi.Väga armsad inimesed. Seal olid ka tädilapsed. Kaks tüdrukut. Nii umbes 6-7 aastased. Kohe uksel paistis välja, et Roberto on ka nende suur sõber. Paistab, et Roberto oskab igas vanuses naistega nii suhelda, et teda oodatakse igal pool rõõmuga J Lapsed küsisid miks ma koolis itaalia keelt ei õppinud, vaid hoopis vene ja saksa keelt tuupisin. Seletasin siis, et mul polnud Itaalias sõpru. Nemad olid kohe väga imestunud ja lugesid oma klassist üles kümme rahvust. Need kõik on ühtlasi ka sõbrad ja minu teooria kohaselt peaksid need vaesed lapsed siis kümmet keelt õppima J Veel pärisid Marco vanemad sugulased, et kas meie kultuur on rohkem vene kultuuri või mingi muu moodi. Aga seda nad teadsid täpselt, et enne nõukaaega oli Eesti väga jõukas riik…
Täna pidime hommikul tegelikult uut maaalust metrood vaatama minema, aga ju me saime siis eile millestki valesti aru. Kui meie kokkulepitud kohas tänavanurgal ootasime, siis Roberto ja Andrea tulid just sealt ja näitasid meile mobiilis maa all tehtud videot. Üldse on siin moes mingid klapiga Vodafone’i telefonid, millega jäädvustatakse kõikvõimalikke asju ja siis on kõigi noorte inimeste ninad pidevalt telefonis ja vaadatakse oma jäädvustatut üle J
Siis suvatsesid härrased veel seal tänavanukal seista. Itaalias venib ikka viis minutit aegajalt pooleks tunniks J aga minul oli juba pikemat aega külm. Astusin seal samas olevasse shokolaadi poodi sisse ja palusin ühte maasikaga koogikest maitsta. Selline küpsise suurune kook oligi. Väga isuäratav. Tädi oli nii rõõmus, et olen Andrea tuttav (seisime Andrea kohviku kõrval, seega tema naabrite maja ees), et ma muidugi maksma ei pidanud. Üldse on Itaalias nii, et kui sulle midagi väga meeldib ja sa seda piisavalt välja näitad, siis kingitakse kõik millele aga osutad. Eelmine kord sain terve potilille kingituseks ühelt tänavaaednikult, sest ma lihtsalt nuusutasin ühte kannikest. Aga nuusutasin selle pärast, et see oli nii kollane J Asjad ei ole itaallastele probleem. Need tulevad ja lähevad. Olulised on inimsuhted.
Peale seda käisime Roberto juurest läbi. Ta kutsus mind Bobbyle tere ütlema (pidime viimasel päeval neile lõunale minema, varem ei saanud, sest ema oli haige). Ja kui ma siis seisin seal, kus kolm aastat tagasi oli minu Itaalia kodu, siis see oli nii liigutav elamus, et pisarad hakkasid lihtsalt iseenesest üle ääre voolama. Kõik soojad mälestused ujusid kuskilt mälestustest pinnale. See on väga hea tunne. Sa tunned et oled elav inimene ja tunned midagi tõeliselt võimsat. Miski liigutab sind siin elus nii sügavalt, et sa ei saa oma emotsioone kontrollida. Uskumatu, et minu eas veel midagi sellist võib läbi elada J
Ma olin väga õnnelik.
Siis käisime olümpiaküla ja uusi olümpiaks ehitatud rajatisi vaatamas. Seejärel läksime esimesse Fiati tehasesse, millest nüüdseks on tehtud suur kaubanduskeskus. Ottogallery. Seal nägime Robertoga ühte tüdrukut oma isaga istumas. See, kuidas nad istusid, oli nii ilus ja see tüdruk ja isa olid ka väga lummavad. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. See oli vaid üks hetk. Oleksin kindlasti kuulsaks saanud selle pildiga J Aga ma arvasin, et võin seda hetke oma klõpsutamisega labastada.
Selles vanas tehases ka sõime. Oli selline poolkiirsöögikoht. Ainult söögid olid itaaliapärased. Siis tulime koju puhkama, sest Marco läks tööle. Nagunii on pühapäeval kõik poed kinni. Mina aru ei saa kuidas nad oma äridega ära elavad seal.
Lehed on veel puus. Kui lund sadas, siis mõned lehed langesid lume peale. Päris huvitav vaatepilt. Muidugi on need pruunid lehed. Aga ikka sellised suured ja laiad mitte mingid kaselehed nagu meil maal. Torino linn on üks suur parkla. Ja kui tänava ääres pole kuskile parkida, siis pargitakse lihtsalt teise auto kõrvale. Hoolimata sellest kas see teine siis ka sealt veel välja saab J
Umbes üheksa ajal saime pizzat sööma. See oli jube peen koht ja peened hinnad. Lauakatte eest võeti 80 krooni J Aga pizzad olid ilgelt soolased ja äärest kõrbenud. Eriti Liina pizza, sest tal oli silgupizza. See oli umbes ainus mis ilma lihata ja ussideta J Ja isegi vein oli vastik. Arve oli 100 eurot. Ainus asi, mis seal hea oli, oli õlu. Sest õlu me tellisime tavalise. Siis juhtuski see, et kõik said jälle naerda, sest Lisa oli kõik ära söönud ja rohkemgi veel. Ja Roberto ütles, et Lisa sööb tõesti kõike, isegi kui on vastiku maitsega J Ja keegi ei vaadanud, et teistel olid ka taldrikud tühjad J See selleks.
See oli see koht kus nägime ühte ilgelt ilusat meest. Ta oli kohe nii ilus, et me kumbki Liinaga ei saanud silmi ta pealt ära. Tõesti ilus mees oli.
Marco teab, et see mees on idioot.
Õhtu lõpetasime ikka selles Jimmy jalgpallibaaris, sest see on Marco teine kodu. Või isegi esimene. Kuna ta on jalgpalliajakirjanik, siis kõik tahavad temaga arutada seda jalgpalli asja J meie saime muidugi sel ajal jälle ilusaid mehi vahtida. Nagu mu õeke tabavalt ütles, et me läheksime seal kindlasti hukka. Liiga palju ilusaid mehi iga nurga peal J
30. jaanuar Torinos
Kell on juba pool üksteist, aga meie pole veel muffigi teinud. Nüüd käisime sisseoste tegemas, et emakesele shokolaadi viia. Käisime tänavaturul. See asub keset tänavat, mõlemal pool käib tihe liiklus ja keskel käib tihe kauplemine. Sõime kumbki oma esimesed maasikad aastal 2006. Mõelge, teil Eestis on jaanuar ja 30 kraadi külma ja meie sööme siin tänaval maasikaid!!! Kilo maksab praegu umbes 60 krooni. Meie palusime kummalegi ühe marja. Kaupmees valis siis eriliselt pirakad välja. Üks kohalik vanamees veel pobises vuntsi, et tänapäeva inimesed on hukas, ostavad turult ühekaupa asju…. Ma ei taha enam kunagi poe maasikaid osta. Kuni järgmise korrani J Saime aru, et oleksime pidanud kogu ülejäänud raha eest hoopis maasikaid koju kaasa ostma.
Siis läksime Roberto vanemate juurde lõunale. Papa Lionetti tegi tavapäraselt söögi ja see oli loomulikult tavapäraselt hää. Koer Bobbyl kästi külaliste lõbustamiseks hambaid näidata, mis tal kummalisel kombel ka õnnestus J Söögiks oli muidugimõista pasta ja isutekitajaks hiigeloliivid. Samuti võisime piiramatus koguses veini juua, sest nagu ütles Roberto isa: jooge, jooge! Meil on veel 89 liitrit. J Nimelt tuuakse sellistes klassikalistes lõunast pärit itaalia peredes kõik toitude toorained maalt farmidest ja istandustest. Korraga ostetakse palju veini või õli või mida parasjagu vajatakse. Nii me siis lasimegi kõigel hea maitsta. Muidugi varjutas juba kõike olemist see, et see oli meie eelviimane päev Itaalias. Juba olime Liinaga väga kurvad. Nii ma ei mäletagi enam eriti eredalt seda viimast päeva. Kõik oleks justkui udu sees möödunud.
Viimane õhtusöömaaeg oli taas Marco juures, kutsusime ka Andrea meile. Oli natukene pidulikum õhtusöök. Panin oma viimase paari kõrvarõngaid kõrva J Ka sellega said teised palju nalja, sest Lisal olid iga päev uued kõrvarõngad. Nagu mõnel on mingid muud aksessuaarid. Igaljuhul oli taas väga maitsev pasta. Lõpuks tehti siis minu soovil kruvimakarone. Poest osteti eelnevalt kaks kartulit, ära keedeti üks. Sellest tehti veega kartulipudru ja iga portsjoni tippu pandi teelusikatäis kartuliputru. Justkui minu õrritamiseks J Muidugi oleks muidu ka mulle kartulitoite valmistatud, aga ma ise tahtsin kõike elu Itaalia moodi elada ja tunda. Kõikide meeltega.
Ja oligi käes esimene hüvastijätt Andreaga. Järgmisel hommikul pidime ilgelt vara ärkama, aga uni ei tahtnud tulla. Kahju oli lahkuda. Nii veetsingi viimase öö Itaalia telekanalite seltsis, et itaalia keel heliseks võimalikult kaua veel mu kõrvus.
31.jaanuar Itaalias
Sõit lennujaama oli alguses väga ilus. Mägedes sõites vaheldus ilmastik iga natukese aja tagant nagu öö ja päev. Kord oli päikseline ilm, siis jälle lausudu. Mida lähemale Milanole, seda selgemaks sai, et me ei jõua õigeks ajaks lennujaama. Õnneks ei arutanud poisid seda inglise keeles, nii ei saanud nad ka Liinat tõeliselt närvi ajada. Lõpuks olid kõik juba väga sõnaahtrad… Kellelgi poleks olnud midagi selle vastu, et me veel ühe öö Itaalias veedame. Aga mitte keegi meist poleks tahtnud kaks päeva järjest kell pool viis üles tõusta J Viimastel minutitel jõudsime siiski lennujaama ja siis selgus ka miks pidime nii varakult kohal olema. Selleks, et bussiga lennujaamas 50 meetrit lennukini sõita J
Ja siis tõusime taas Alpide kohale. Ainult sellise vaatepildi pärast soovitan kõigil lennupelglikel julgus kokku võtta ja sõitma minna.
Ja igatsus Itaalia järele mattis mind kolmeks päevaks enda alla. Kuid soe ja sõbralik Torino ootas juba uusi külalisi. Olümpiasõpru…..
Päikeseprillid jäidki ostmata. Päike paistis Milanos nii meie minnes kui tulles. Torinos mitte ühtegi päeva J
NB!
* Väljendid Berlusconi ja Toto Cutugno on Itaalias out.
* Reisile minnes tuleks võtta vanad riided kaasa või korjata tuttavate vanu riideid. Selliseid, mida pole kahju mustaks saades minema visata. Siis saab kergema kotiga tagasi tulla.
* Kui pole oma õega ühes riigis pea kümme aastat koos elanud, siis tasub koos reisile minna. Õpite üksteist taas tundma.
* Itaalias on eriti kasulik kui reisite blondi õega. Saab kiiremini üle tee.
* Baaris võib seeeest mõningaid komplikatsioone tekkida.
* Mis sest, et Itaalia asub meist palju rohkem lõunas. Talvel tasub villased sokid ikka kaasa võtta.
* Ukumari - tähendab ketshua keeles karu.
e Passion lives here
24.jaanuar 2006
Itaalia. Oma mägede ja teiste mägedega. Võttis meid täna vastu. Üsna jahedalt. Päike oli tuline. Tuul oli kõle. Kellad kõikjal tänavatel. Merili oli täna stjuuardess, oli südamel rahulikum lennata.Kkui bussiga lennujaamast Milanosse sõitsime, siis saime kohe esimese itaaliapärase flirdi osalisteks. Bussijuhid tulid kohe minu blondi õega jutustama. Rongijaam on ilgelt suur, kuigi Londonis on mitmetasandiline. Milanos on vähemalt mingisugunegi ülevaade. Kuid siingi ei leidnud me pakihoidu esimesel katsel üles. Üritasime küll infost küsida, kuid seal oli elav järjekord, mis koosnes kahekümnest inimesest ja kui kord meieni jõudis, siis infoonu - rääkis vaid itaalia keeles. Üldse räägitakse siin peamiselt itaalia keelt. Milanos on võimalik mõnes kohas ka saksa keeles hakkama saada ja Torinos prantuse keeles. Minul on muidugi selle üle ainult hea meel, saan itaalia keelt purssida.
Linnas eksisime muidugi vahepeal ära, sest kaarte ei saa usaldada. Mõned tänavad jäetakse lihtsalt vahepealt ära ja mõned lähevad seal edasi, kus peaks tegelikult lõppema. Tavaliselt ei eksi ma kunagi ja isegi mu kaksiku tähtkujus sündinud õde usaldab mind kogemuste põhjal kinnisilmi. Aga täna oli tegu tõeliselt suure linnaga. Õnn, et julgesin õigeaegselt oma eksimust tunnistada, muidu oleksime ilmselt ka viimasest Torino rongist maha jäänud J Peale suuruse on see linn ka väga suur tööstuslinn, mida kogesime eriti eredalt tagasi tulles kui istusime pool tundi totaalses ummikus ja vaade meie ümber oli pehmelt öeldes kole. Betoonkoridoris üritasime suurte kaubaautode taga oodates õigeks ajaks lennujaama jõuda. Kuna me polnud sõidu sisse ummikute jaoks aega planeerinud, siis pidi meil kõigil süda peaaegu seisma jääma.
Aga nüüd me alles saabume ja ei tea seda kõike veel. Mina näen esimest korda elus nii suuri summasid hindadena poodide akendel. Pole mõtteski Milanost midagi osta, seda enam, et Marco lubas lahkelt, et Torinos on kõik täpselt sama kaup J milles ma natuke kahtlen, aga mul pole nagunii lähitulevikus plaanis Prada kotti osta, nii piirdumegi vaid õele mõningate sisseostude tegemisega J Lubame mõlemad, et järgmine päev läheme Torino turule ja ostame päikeseprillid, sest päike on tappev. Kuidas see meil kodus meelde ei tulnud, et tulime lõunasse!! Kuid moelinna glamuuri ei märka ma kusagil, mäletan vaid räpast ja külma rongijaama ning kahtlasi kotigvarga näoga mehi sealsamas. Samuti tühje ja kõledaid osteriasid. Kuid kõik see on jällegi meile, misantroopidele, tohutu kergendus J
Jõudnud lõpuks õnnelikult rongile, (infotahvlil oli üks reis, aga tegelikult väljus kolm rongi Torino poole) tabas meid uus paanikahoog. Keegi ei öelnud peatuste nimesid. Messasin koheselt sõber Marcole, et kas ta teab mitu peatust peaks olema J ei tea mis ta küll mõtles… õnneks teadis ta meie peatusele eelneva peatuse nime. Nii kui see möödas, kamandasin mina muidugi õe püsti ja ukse juurde, et me peatust maha ei magaks. Millegipärast pidime Susa peatuses maha minema ja mitte mingil juhul viimases, lõpppeatuses. Minu ärevusest läksid ka teised reisijad pisut närvi ja nii oli meid kümme minutit enne peatust vaguni nö esikus nii palju, et rohkem inimesi poleks sinna mahtunud. Neid tuli aga aina juurde… Mina elevusest ja väsimusest õhevil ja rõõsa. Ning kui ma veel nägin, et vastu oli tulnud ka Roberto, mitte Marco üksi, siis pääses spontaanselt üle rongi valla minu möirgav CIAO! Kõik võpatasid. Mul oli isegi pisut piinlik. Ja siis olimegi kohal. Seal, olümpialinnas ja teoreetiliselt lõunamaal.
Linna renoveeriti ja teid ehitati väga jõudsalt, kui nii võib öelda. See tähendab, et kaks nädalat enne olümpiat oli neil kõik üles songerdatud ja sellist tunnetki ei olnud, et varsti peaks siin midagi väga tähtsat toimuma. Marco tegi nalja, et nad küll teadsid kuus aastat ette, et mängud toimuvad nende linnas, aga suvel ei saanud ehitada, sest oli palav ja talvel ei saanud, sest oli külm. Nii et olümpialinn saab parimal juhul valmis siis kui mängud lõppevad :)
Marcol on super korter. Ilusa välimuse ja sisemusega, aiad nii maja ees kui taga. Seda põnevam oli muidugi palme lume all näha ;)
Meie pea igaõhtuseks kõrtsuks sai üks rahvusvaheline Iiri pubi naljaka nimega tänaval. See tähendab, et eesti keeles naljaka nimega: Vitt Emmanuel ;) Ja rahvusvaheline on see kõrts selle pärast, et baarmenid on seal eri riikidest: Jimmy Kanadast, Anastasia Venemaalt, üks poiss Suurbritanniast jne jne. Kõigil meestel olid shoti kildid seljas. Ja Jimmy oli eriliselt joviaalne tüüp ka. Tal on üks eestlasest sõber, kahjuks ta ei mäletanud nime. Ja meie kaasabil tuli tal meelde, kuidas eesti keeles ‘tere’ on J ja veel mainis ta, et joob ainult tööl ;)
Kuna Itaalias siseruumides suitsetada ei tohi, siis käidi seda pubi ees katusealuse all tegemas. Katuse all olid punased lambid, mis õhkasid sooja. Üldse olid kõikjal välikohvikutes ahjud ilma kütmas ;) Sellegipoolest keeldusin mina -2 külmakraadiga väljas kohvi joomast, kuigi Liina oleks seda meeleldi teinud.
Roberto tuli esimesel õhtul meile külla kokkama. Pasta tuunaga, sest Liina ei söö mitte mingit liha. Kuna polnud ammu näinud ja Liina oli üldse esimest korda Itaalias, siis venis õhtu teadagi pikaks ja mõnel lõppes see üldse väga purjus olekus, nimed jätan targu nimetamata :) (mina see ei olnud)
25. jaanuar Torinos
Terve päev shoppasime. Ostsime kõike. Õnneks elab Marco kohe peatänava otsas, nii alustasime tema maja eest ja lõpetasime Torino südames. Tuli vaid otse neli kilomeetrit kõmpida. Eksimise ohtu polnud. Ostuhulludele ideaalne. Saime tunda kalli ja odava tänava teenindust J külmi kohvikuid ja veel külmemaid wc-sid. Ja selles iiri pubis oli kohutav wc. Esimesel õhtul ma käisin seal, rohkem mitte. Hügieenilistel kaalutlustel. Selline nõukaaja kasarmu wc. Auk põrandas ja kõik. Kusjuures meeste-naiste wc-d eraldi ei olnud, niiet võite seda lõhna ette kujutada….
Koerad jalutavad kus tahavad, Liina oleks supersuure junni sisse astunud äärepealt. Süsteem on selline, et kui keegi ei näe, siis keegi ka oma koera junni ära ei korista ja tänavakoristuse süsteemist ei olnud võimalust kellegagi rääkida.
Ilusaid mehi on palju. Koledaid mehi on palju.
Ühesõnaga, poemüüja saab aru, et sa ei oska nende keelt, aga ta reklaamib ja pakub ikkagi pikalt laialt oma kaupa ja kiidab seda igatmoodi itaaliakeelselt üles. Osad poed on lõuna tõttu suletud, peame sinna tingimata tagasi tulema, sest mu õde nägi midagi, mida on vaja proovida. Kui tuleme umbes tunni pärast tagasi, avastan et oleksime võinud kohe ukse kõrvalt lugeda, et oleksime pidanud pool tundi veel hiljem tulema J Osades poodides on süsteem, et peab uksekella laskma, siis müüja laseb su sisse ja pärast laseb ka välja. See pani mõtlema, et miks…variante on mitmeid: külm ilm, vargad, terroristid ja kliendid kes ei maksa ;) väga lihtsalt lahendus leitud. Teised müüjad panevad lihtsalt hinda juurde, et neid ettenägematuid kulusid katta.
Poodides on teenindus alati väga viisakas ja müüv. Kunagi ei jääda ootama millal tere ütled. Alati ütlevad poemüüjad esimesena tere ja tunnevad huvi kas saavad kuidagi aidata. Eestis võidki mõnes kohas ootama jääda, et maksta saaks. Ja rõõmsat vabandust kuuleb Eestis väga harva. Alati on vabandused umbes nii öeldud, nagu oleksid sina süüdi, kuigi pole. Itaalias on vastupidi. Vabandatakse isegi siis kui sina oled tegelikult süüdi J
Täna tegi jälle Roberto õhtusöögi. Pasta lihaga ja tomatikaste pluss tiramisu jäätis, mille me ise poest tõime, sest Liina tahtis kogu aeg jäätist ja just seda. Mina aga keeldusin kategooriliselt miinuskraadidega midagi külma tänaval sööma.
Kõik itaallased teavad meie presidendiskandaalist.
Igatsen eelmise korra ja nende kohtade järele kus viibisin. Hakkab kohale jõudma, et olen jälle Itaalias.
26. jaanuar Torinos
Hommikul on tasuta äratus. Kõik krutivad oma ribisid ja muid aknakatteid üles. Seda tehakse sõbraliku kolinaga, et ikka naabrile kätte maksta eelmise öö hilise vanniskäigu eest. Itaalia MTV-s näidatakse vanasid videosid. See tekitab tunde, et kõik elu läheb vanadesse rööbastesse. Tegeletakse oluliste asjadega. Ebaolulistega ei tegeleta.
Täna hakkas lund sadama.
Marco unistab Mehhikosse elama minemisest. Tahavad seal sõbraga restorani avada, või midagi taolist J juba ta toa sisustus vihjab millelegi mehhikopärasele.
Kuid üks mutt (ja see pole kindel, et mutt, sest Marco pole käinud veel oma ülemise naabriga tutvumas. Äkki on korralik meesterahvas lihtsalt?) hakkas hommikul ilgelt vara koristama. Nii et Marco pole saanud üldse magada. Me Liinaga klõpsisime kõik kanalid läbi, sest ei saanud kokkuleppele. Mina ütlesin, et on teatud arv, tema, et lõpmatu hulk. Oli 36 kanalit J veelkord tõestuseks, et sõnnidega ei tasu vaielda, neil on alati õigus. Või peaaegu alati.
Hommikusöök koosneb Itaalias kahest ilgelt magusast küpsisest. Või mõnest muust maiusest. Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et Itaalia on laste paradiis. Päevast päeva saad süüa magusat ja makarone J Lisaks magusale kuulub traditsioonilise hommikusöögi juurde ka espresso. Kuna aga Marco kohvi ei joo, siis pakuti meile lahkelt teed. Marcol on tegelikult kohv olemas, aga masinat pole. Ja sellise kohvi jaoks, nagu meie joome, ei ole neil üldse mingit pulbrit müügil. Vähemalt meie lähedal supermercatos ei leidunud sellist. Leppisime siis lahustuvaga. Apelsine ostab Marco ainult selliseid, mis on Sitsiiliast. Üldse kõik puu-ja juurviljad on Lõuna-Itaaliast pärit. Need on küpsed. Päikese lõhna ja maitsega.
Sõitsime täna trammiga kesklinna. Tramm on sama logu ja must nagu meilgi, ainult istmeid on mõlemal pool üks. Selle eest on piletid suured nagu postkaardid ja värvilised. Ühe piletiga saab sõita kaks korda kui need sõidud jäävad 50 minuti sisse.
Käisime Egiptuse muuseumis. Seal nägime esimest korda kui lärmakad võivad olla itaallased. Väikesed itaallased. Ehk lapsed. Seni olime kogenud vaid väga vaikseid ja kenasid inimesi. Bussides, rongides, kohvikutes…. Kui Eesti kooliõpetaja närvid peavad olema raust, siis Itaalia kooliõpetaja närvid peavad olema vähemalt terasest.
Egiptuse muuseum Torinos on maailmas suuruselt teine Egiptuse museum. Kõige suurem asub mõistagi Niiluse ääres J Seal saab kõige muu hulgas näha iseenesestmõistetavalt ka elusuuruses muumiaid. Ning osta papüüruse koopiaid.
Liiklus on endiselt kohutav.
Täna läheme Andrea perekonna kohvikusse õhtust sööma. Praegu ootame Robertot endale järele. Marco läks tööle, see tähendab et jalgpallimat ši vaatama.
Täna kraanikausis sokke ja teksasid pestes sain aru miks reisimine hea on. Selleks, et näha, kui erinev on elamine teistes maades. Kui sulle külla tullakse, mida näidata, õpetada. Kuidas kraanikaussi kasutada. Elementaarsed asjad tuleb kõik üksipulki ette näidata ja punaseks värvida J või ise leiutada ja avastada, et näed, nemad saavad asju hoopis teistmoodi ja mugavamalt ajada. Saab nippe üle võtta.
Täna käisime siis õhtul Andrea baaris. Õigemini tema perekonna kohvikus. Kui Torinosse satute, siis minge kindlasti Mosca kohvikusse! Roby tegi jälle õhtusööki. Meie mõistes kartuliklimbid. See oli ka peaaegu ainuke kord kui midagi kartulilaadset Itaalias sõime. Siis jõime muidugi jälle ära kaks pudelit veini ja seda head Itaalia õlut - Menabread. Kohvik oli ainult meile avatud ja seetõttu lõpetasime crappa maitsmisega, mis omakorda viis selleni, et me Andrea ja Robertoga tantsisime Marcole ja Liinale. Lõpuks oli Andrea nii purjus, et oli nii ettevaatamatu, et õpetas meid Liinaga Itaalia kohvi tegma. Me ähvardasime kohe peale seda naabruses kohviku avada ja seal kõige paremat kohvi pakkuma hakata J
Väga lõbus ja tore õhtu oli. Ainus halb asi oli see, et Juventus kaotas 2:3.
Kuna Itaalias sadas üle pika aja lund, siis lumesõdisime Andreaga ja kõigi teiste majaelanikega kes koju juhtusid tulema. Itaalias saavad naabrid õnneks naljast aru J
Toto Cutugno ruulib!
Tänu crappale mul kurk ei valuta enam. Tehakse ikka õudset viina – kummelimaitselist!
Juba 27. jaanuar Torinos
See tähendab, et pool ajast on oldud ja pool on veel ees!
Juba tekib jube igatsus Itaaliasse uuesti tagasi tulla, kuigi pole veel minemagi saanud. Juba on nukker, et peab minema. Kuigi eile oli esimene igatsus oma ema ja Triki järele. Ja Robini järele on kogu aeg. Täna magasime kaua. Magasime isegi Saint Tropezi maha J Marcol oli nii hea tuju, et ta isegi laulis ja kattis laua varakult ära. Ilma igahommikuse kohvita on isegi kuidagi kergem olla. Elu on lihtsam J
Käisime lähedalolevas supermarketis sisseoste tegemas. Nüüd teeb Marco süüa J
Väga head raviolid olid. Marco oli rõõmus, et sai meile ise süüa teha. Helistasime emmele ja nüüd on kohe kergem olla.
Itaallased elaksid nagu ainult olevikus. Neile pole oluline ei minevik ega tulevik. Marcol pole näiteks mitte ühtegi fotot kodus (see on muidugi ka sellest tingitud, et ta alles äsja on siia sisse kolinud). Mina ei saa elada ilma fotodeta. Aga nemad lihtsalt helistavad kui kellestki puudust tunnevad. Meie lehitseme pildialbumit. Itaallased küll näitavad oma ajaloolisi ehitisi ja on jube uhked, et nad on meie st euroopa kultuuri loojad. Aga nad justkui rõõmustaksid just siin ja praegu selle üle. Eestlased igatsevad alati millegi parema järele, kas selle, mis oli ära, või selle, mis pole tulnud. Eks sellepärast oleme ka teineteisele ahvatlevad. Erinevused tõmbuvad üksteise poole. Kui itaallased helistavad, siis nad kirjeldavad kogu päeva sündmused ära. Pisiasjad ühesõnaga. Kui Roby Marcole õhtul helistas, siis ta jutustas kuidas hommikul oli kaks tundi liiklusummikus olnud jne. Meie tavaliselt ei mäletakski õhtuks selliseid asju J
Kui järgmisel aastal on aega itaalia keelt õppida, siis tulen siia pikemaks ajaks praktikale.
Aga muusika on siin eriliselt ilus ja tundeline. Arusaadav miks itaallased ei osale Eurovisioonil. Kuidas saakski parim laulukirjutaja rahvas võistelda teistega? J Eestlased on parim laulurahvas, aga itaallased on parim lauludetegija rahvas J
Täna on vist ka Itaalias holokausti päev. Hommikul oli eriliselt ilus film juutidest. Mitte selline, nagu tavaliselt, kus näidatakse seda jõhkrat massimõrva. Igatahea ma nutsin troppo, mis tähendab, et liiga palju.
Ja kui Roby küsis täna Liinalt kui palju ta teenib, siis nüüd tuli mulle jälle meelde kui palju halba okupatsiooniaeg meie rahvale kaasa tõi ja kõikidele teistele ka muidugi.
Liina jõi täna esimest korda elus püstijala peal kohvi J Ta käskis selle üles märkida. Aga siin pole ju mõtet kohvi joomiseks lauda istudagi. Sest selle väikese sõrmkübara põhjas on ju kaks tilka musta vedelikku, millesse suratakse kaks pakki suhkrut ja mis sekundiga alla neelatakse. Igatahes pole Liina mitte kunagi nii palju nii väikeseid kohvisid joonud. Mäletan, kui eelmine kord siin olin, siis see pani mind väga imestama. Nüüd aga naudin.
Siin on aega kõige-kõige üle järele mõelda. Mis ei tähenda, et midagi selgeks saaks. Aga nagu nad ütlevad, aja jooksul saabub tühjus, mis peaks võrduma selgusega. See tähendab, et ebaoluline langeb küljest ära. Aga põhimõtteliselt ongi kõik meid ümbritsev ebaoluline. Oluline on vaid see, et millal oled valmis sellest loobuma. Ilmselt on normaalne loobuda aja jooksul järjest rohkematest asjadest. Ja mõned ei suudagi loobuda. Ja neid inimhingi peaks ilmselt budismi järgi karmaseadused ohjes hoidma.
Andrea küsis mida me täna tegime ja ma ei mäletanud, sest me ei teinudki midagi J magasime kaua. Siis vaatasime juudifilmi. Käisime supermarketis süüa ostmas. Marco tegi süüa. Käisime Robyga vanalinnas kohvi joomas. Pidime ühe sõnni peal, mis oli tänavaplaatide vahel maas, jalaga nühkima. See pidi õnnele kasulik olema, loodan, et ka Õnnele. Sõnn on Torino sümbol. Sellest ka nimi: Turin. Nagu Tarvanpäägi J
On magamise aeg. Liina ja Marco jälle jutustavad. Liina sai tänaseks aru, et Marco on natuke imelik. Imelikus tujus J Eks näis mis ta homseks teada saab J
Igatahes oli Fabrizio ja tema bändi, Space donkey, esinemine äge. Nägin ka Fabrizio nüüdseks ametlikku naist, Laurat. Eriliselt soe inimene. Kuigi me ei mõista kumbki teineteise keelt ja tema ei oska ka inglise keelt, mõistame me teineteist ikkagi. Ilma sõnadeta. Hoiame käest kinni ja meie südamed läbi silmade jutustavad ise. Selliste inimeste kohtumine eluteel on eriline - eriline kogemus. Samuti oli seal Stefano oma uue ilusa pruudi Alessandraga. Siis nägin üle kümne aasta taas Sergiot ja Enricot. Vat see oli tore üllatus! Ja Enrico hakkas minuga muidugi itaalia keeles vestlema. Õnneks täpselt selles järjekorras, nagu minu vestmikus kirjas J Kõik poisid olid oma pruutidega. Nii hea oli neid näha toredate tüdrukutega. Ainult meie kolm kurvakuju rüütlit olid sunnitud meie tagasihoidliku blondi põhajmaise seltskonnaga leppima J mis oli neile muidugi plussiks.
Minu blondi õega Itaalias baaris käimine oli tõeline nali ja tsirkus. Nii kui me baari astusime ja kuskile istuma jäime hakkas seina äärde tekkima pikk järjekord itaalia meestest. Kõik tahtsid minu õe ilu piiluda. Aga nad on sellised armsad, tõesti vilksamisi piiluvad. Ei tule katsuma, nagu mustad, et kas sa oled ikka päris. Ja eesti meestest ma parem üldse ei räägigi…
28. jaanuar Torinos, nii vähe on veel jäänud olümpiani!
Seinad on siin kohutavalt vähe helikindlad. Keegi on üleval brutta. Brutta on itaalia keeles kole. Aga seda väljendit kasutatakse ka siis kui mingi olukord või asi ei meeldi. Nt telekast tulev saade, poliitik jne. Kell saab kaks ja me pole veel lõunat söönud. Ega üldse midagi söönud, mis on siinmail täiesti normaalne sellisel kellaajal J Oleks ma sama rikas kui Lääne-Eurooplased, siis jätaksin kõik oma riided siia ja läheksin kergema kotiga koju. Järgmine kord olen targem, ei jaga oma vanu riideid laiali, vaid kogun hoopis reiside jaoks.
Liina saigi õhtul teada, et Marco polegi imelik. Ta lihtsalt on selline. Iseomamoodi.
Täna sajab vihma ja me oleme toas. Õhtul läheme Filippo juurde sööma. Filippo on Rooma lähedalt pärit. Mängib klarnetit ja teeb väga hästi süüa. Täna hommikul käis turul ja naabrid imestasid, miks ta nii suure kala ostis. Kui ta rääkis, siis näitas nagu oleks tal suur siga kukil J siis ta ütles oma naabritele, et kaks tüdrukut Eestist tulevad sööma, siis naabrid said kohe aru miks nii palju süüa on vaja varuda J
Igatahes lõpuks tehti sellega juba nalja, sest kõik teadsid, et mina söön kõike ja palju ja igas asendis. Ja lõpuks see kujuneski nii. Küll ise varsti näete. Pange tähele päeva kui me läheme pizzat sööma J
29.jaanuar Torinos
Eile oli väga tore õhtu. Mõnes mõttes isegi pöörane. Täiesti hull söömaaeg. Kusjuures kõik tuli ära süüa. Kõht oli peale esimest rooga täis J Vein oli hea ja tuju läks kõigil järjest paremaks. Kuna Liina ei söö liha ja Marco juustu, siis tehti meile molluskeid, või, usse, nagu Liina tabavalt ütles J Loomulikult ei söö Liina ka usse mitte. Seega pidi ta toituma saiast ja tomatist J Jube hea oli krevetid granaatõunaga mingis heas roosas kastmes. Ja enne seda isutekitajaks rohelise tomatiga võisai. Teine roog oli kaetud kaheksajalad (umbes nagu meil heeringas kasuka all J ) ja mingi tige kala. Rai kala ilmselt. Tekkis väike diskussioon, miks Liina kala sööb ja kaheksajalga mitte. Selle söögikorra juurde pakuti veel pooleks lõigatud keedumunad mingi majoneesitaolise kastmega.
Ja siis tuli põhiroog.
Spagetid merekarpide ja koorimata krevettidega. Minu puhul olid krevetid muidugi raiskamine. Pool läks karbikaussi. Sarnaneb sellele, kui me kana sööme, siis meil on kondikauss J pärast seda sõime kook-torti mille olime ühest pagaritöökojast eelnevalt kaasa võtnud. See oli jäätise või mingi külma kreemiga kokku pandud besee. Aga väga hea. Ja väga-liiga magus. Üldse on Itaalias nii, et seal mingeid vahepealseid asju ja tundeid ning maitseid ei ole. Magus on ülimagus ja soolane on ülisoolane ja, nagu ühtede kaasa toodud kommide pealt paistis, hapu on ülihapu.
Allora (see tähendab umbes et niisiis), siis üritasime pudelimängu mängida, aga see lõppes üsna ruttu ära keeleiseärasuste tõttu. See oli siis õhtusöök Chiara ja Filippo juures. Kusjuures nad mõlemad on Kesk-Itaaliast pärit, aga Chiara näeb välja täpipealt nagu soomlane. Lõpuks toodi lauale lehtede ja vartega mandariinid, mille üle mina väga rõõmustasin ja toppisin kõik oksad pähe. Lõpuks oli mul pärjajagu lehti peas ja Chiara küsis kas meil ei müüda mandariine. Selgitasin siis talle pisut missugused viletsad mandariinid siia jõuavad.
Enne Chiara ja Filippo juurde minekut käisime ka Marco vanemate poolt läbi.Väga armsad inimesed. Seal olid ka tädilapsed. Kaks tüdrukut. Nii umbes 6-7 aastased. Kohe uksel paistis välja, et Roberto on ka nende suur sõber. Paistab, et Roberto oskab igas vanuses naistega nii suhelda, et teda oodatakse igal pool rõõmuga J Lapsed küsisid miks ma koolis itaalia keelt ei õppinud, vaid hoopis vene ja saksa keelt tuupisin. Seletasin siis, et mul polnud Itaalias sõpru. Nemad olid kohe väga imestunud ja lugesid oma klassist üles kümme rahvust. Need kõik on ühtlasi ka sõbrad ja minu teooria kohaselt peaksid need vaesed lapsed siis kümmet keelt õppima J Veel pärisid Marco vanemad sugulased, et kas meie kultuur on rohkem vene kultuuri või mingi muu moodi. Aga seda nad teadsid täpselt, et enne nõukaaega oli Eesti väga jõukas riik…
Täna pidime hommikul tegelikult uut maaalust metrood vaatama minema, aga ju me saime siis eile millestki valesti aru. Kui meie kokkulepitud kohas tänavanurgal ootasime, siis Roberto ja Andrea tulid just sealt ja näitasid meile mobiilis maa all tehtud videot. Üldse on siin moes mingid klapiga Vodafone’i telefonid, millega jäädvustatakse kõikvõimalikke asju ja siis on kõigi noorte inimeste ninad pidevalt telefonis ja vaadatakse oma jäädvustatut üle J
Siis suvatsesid härrased veel seal tänavanukal seista. Itaalias venib ikka viis minutit aegajalt pooleks tunniks J aga minul oli juba pikemat aega külm. Astusin seal samas olevasse shokolaadi poodi sisse ja palusin ühte maasikaga koogikest maitsta. Selline küpsise suurune kook oligi. Väga isuäratav. Tädi oli nii rõõmus, et olen Andrea tuttav (seisime Andrea kohviku kõrval, seega tema naabrite maja ees), et ma muidugi maksma ei pidanud. Üldse on Itaalias nii, et kui sulle midagi väga meeldib ja sa seda piisavalt välja näitad, siis kingitakse kõik millele aga osutad. Eelmine kord sain terve potilille kingituseks ühelt tänavaaednikult, sest ma lihtsalt nuusutasin ühte kannikest. Aga nuusutasin selle pärast, et see oli nii kollane J Asjad ei ole itaallastele probleem. Need tulevad ja lähevad. Olulised on inimsuhted.
Peale seda käisime Roberto juurest läbi. Ta kutsus mind Bobbyle tere ütlema (pidime viimasel päeval neile lõunale minema, varem ei saanud, sest ema oli haige). Ja kui ma siis seisin seal, kus kolm aastat tagasi oli minu Itaalia kodu, siis see oli nii liigutav elamus, et pisarad hakkasid lihtsalt iseenesest üle ääre voolama. Kõik soojad mälestused ujusid kuskilt mälestustest pinnale. See on väga hea tunne. Sa tunned et oled elav inimene ja tunned midagi tõeliselt võimsat. Miski liigutab sind siin elus nii sügavalt, et sa ei saa oma emotsioone kontrollida. Uskumatu, et minu eas veel midagi sellist võib läbi elada J
Ma olin väga õnnelik.
Siis käisime olümpiaküla ja uusi olümpiaks ehitatud rajatisi vaatamas. Seejärel läksime esimesse Fiati tehasesse, millest nüüdseks on tehtud suur kaubanduskeskus. Ottogallery. Seal nägime Robertoga ühte tüdrukut oma isaga istumas. See, kuidas nad istusid, oli nii ilus ja see tüdruk ja isa olid ka väga lummavad. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. See oli vaid üks hetk. Oleksin kindlasti kuulsaks saanud selle pildiga J Aga ma arvasin, et võin seda hetke oma klõpsutamisega labastada.
Selles vanas tehases ka sõime. Oli selline poolkiirsöögikoht. Ainult söögid olid itaaliapärased. Siis tulime koju puhkama, sest Marco läks tööle. Nagunii on pühapäeval kõik poed kinni. Mina aru ei saa kuidas nad oma äridega ära elavad seal.
Lehed on veel puus. Kui lund sadas, siis mõned lehed langesid lume peale. Päris huvitav vaatepilt. Muidugi on need pruunid lehed. Aga ikka sellised suured ja laiad mitte mingid kaselehed nagu meil maal. Torino linn on üks suur parkla. Ja kui tänava ääres pole kuskile parkida, siis pargitakse lihtsalt teise auto kõrvale. Hoolimata sellest kas see teine siis ka sealt veel välja saab J
Umbes üheksa ajal saime pizzat sööma. See oli jube peen koht ja peened hinnad. Lauakatte eest võeti 80 krooni J Aga pizzad olid ilgelt soolased ja äärest kõrbenud. Eriti Liina pizza, sest tal oli silgupizza. See oli umbes ainus mis ilma lihata ja ussideta J Ja isegi vein oli vastik. Arve oli 100 eurot. Ainus asi, mis seal hea oli, oli õlu. Sest õlu me tellisime tavalise. Siis juhtuski see, et kõik said jälle naerda, sest Lisa oli kõik ära söönud ja rohkemgi veel. Ja Roberto ütles, et Lisa sööb tõesti kõike, isegi kui on vastiku maitsega J Ja keegi ei vaadanud, et teistel olid ka taldrikud tühjad J See selleks.
See oli see koht kus nägime ühte ilgelt ilusat meest. Ta oli kohe nii ilus, et me kumbki Liinaga ei saanud silmi ta pealt ära. Tõesti ilus mees oli.
Marco teab, et see mees on idioot.
Õhtu lõpetasime ikka selles Jimmy jalgpallibaaris, sest see on Marco teine kodu. Või isegi esimene. Kuna ta on jalgpalliajakirjanik, siis kõik tahavad temaga arutada seda jalgpalli asja J meie saime muidugi sel ajal jälle ilusaid mehi vahtida. Nagu mu õeke tabavalt ütles, et me läheksime seal kindlasti hukka. Liiga palju ilusaid mehi iga nurga peal J
30. jaanuar Torinos
Kell on juba pool üksteist, aga meie pole veel muffigi teinud. Nüüd käisime sisseoste tegemas, et emakesele shokolaadi viia. Käisime tänavaturul. See asub keset tänavat, mõlemal pool käib tihe liiklus ja keskel käib tihe kauplemine. Sõime kumbki oma esimesed maasikad aastal 2006. Mõelge, teil Eestis on jaanuar ja 30 kraadi külma ja meie sööme siin tänaval maasikaid!!! Kilo maksab praegu umbes 60 krooni. Meie palusime kummalegi ühe marja. Kaupmees valis siis eriliselt pirakad välja. Üks kohalik vanamees veel pobises vuntsi, et tänapäeva inimesed on hukas, ostavad turult ühekaupa asju…. Ma ei taha enam kunagi poe maasikaid osta. Kuni järgmise korrani J Saime aru, et oleksime pidanud kogu ülejäänud raha eest hoopis maasikaid koju kaasa ostma.
Siis läksime Roberto vanemate juurde lõunale. Papa Lionetti tegi tavapäraselt söögi ja see oli loomulikult tavapäraselt hää. Koer Bobbyl kästi külaliste lõbustamiseks hambaid näidata, mis tal kummalisel kombel ka õnnestus J Söögiks oli muidugimõista pasta ja isutekitajaks hiigeloliivid. Samuti võisime piiramatus koguses veini juua, sest nagu ütles Roberto isa: jooge, jooge! Meil on veel 89 liitrit. J Nimelt tuuakse sellistes klassikalistes lõunast pärit itaalia peredes kõik toitude toorained maalt farmidest ja istandustest. Korraga ostetakse palju veini või õli või mida parasjagu vajatakse. Nii me siis lasimegi kõigel hea maitsta. Muidugi varjutas juba kõike olemist see, et see oli meie eelviimane päev Itaalias. Juba olime Liinaga väga kurvad. Nii ma ei mäletagi enam eriti eredalt seda viimast päeva. Kõik oleks justkui udu sees möödunud.
Viimane õhtusöömaaeg oli taas Marco juures, kutsusime ka Andrea meile. Oli natukene pidulikum õhtusöök. Panin oma viimase paari kõrvarõngaid kõrva J Ka sellega said teised palju nalja, sest Lisal olid iga päev uued kõrvarõngad. Nagu mõnel on mingid muud aksessuaarid. Igaljuhul oli taas väga maitsev pasta. Lõpuks tehti siis minu soovil kruvimakarone. Poest osteti eelnevalt kaks kartulit, ära keedeti üks. Sellest tehti veega kartulipudru ja iga portsjoni tippu pandi teelusikatäis kartuliputru. Justkui minu õrritamiseks J Muidugi oleks muidu ka mulle kartulitoite valmistatud, aga ma ise tahtsin kõike elu Itaalia moodi elada ja tunda. Kõikide meeltega.
Ja oligi käes esimene hüvastijätt Andreaga. Järgmisel hommikul pidime ilgelt vara ärkama, aga uni ei tahtnud tulla. Kahju oli lahkuda. Nii veetsingi viimase öö Itaalia telekanalite seltsis, et itaalia keel heliseks võimalikult kaua veel mu kõrvus.
31.jaanuar Itaalias
Sõit lennujaama oli alguses väga ilus. Mägedes sõites vaheldus ilmastik iga natukese aja tagant nagu öö ja päev. Kord oli päikseline ilm, siis jälle lausudu. Mida lähemale Milanole, seda selgemaks sai, et me ei jõua õigeks ajaks lennujaama. Õnneks ei arutanud poisid seda inglise keeles, nii ei saanud nad ka Liinat tõeliselt närvi ajada. Lõpuks olid kõik juba väga sõnaahtrad… Kellelgi poleks olnud midagi selle vastu, et me veel ühe öö Itaalias veedame. Aga mitte keegi meist poleks tahtnud kaks päeva järjest kell pool viis üles tõusta J Viimastel minutitel jõudsime siiski lennujaama ja siis selgus ka miks pidime nii varakult kohal olema. Selleks, et bussiga lennujaamas 50 meetrit lennukini sõita J
Ja siis tõusime taas Alpide kohale. Ainult sellise vaatepildi pärast soovitan kõigil lennupelglikel julgus kokku võtta ja sõitma minna.
Ja igatsus Itaalia järele mattis mind kolmeks päevaks enda alla. Kuid soe ja sõbralik Torino ootas juba uusi külalisi. Olümpiasõpru…..
Päikeseprillid jäidki ostmata. Päike paistis Milanos nii meie minnes kui tulles. Torinos mitte ühtegi päeva J
NB!
* Väljendid Berlusconi ja Toto Cutugno on Itaalias out.
* Reisile minnes tuleks võtta vanad riided kaasa või korjata tuttavate vanu riideid. Selliseid, mida pole kahju mustaks saades minema visata. Siis saab kergema kotiga tagasi tulla.
* Kui pole oma õega ühes riigis pea kümme aastat koos elanud, siis tasub koos reisile minna. Õpite üksteist taas tundma.
* Itaalias on eriti kasulik kui reisite blondi õega. Saab kiiremini üle tee.
* Baaris võib seeeest mõningaid komplikatsioone tekkida.
* Mis sest, et Itaalia asub meist palju rohkem lõunas. Talvel tasub villased sokid ikka kaasa võtta.
* Ukumari - tähendab ketshua keeles karu.
Itaalia 2003
10.märts, esmaspäev 2003
Riias 5:30, õnneks bussijaam lahti J Lõputud hallid Riia tänavad…. Leidsin 3 uut kohvikut ja üks neist isegi 24h lahti J Nägin Ossut (oma ristipoega) üle pika aja!!! Daavis saatis mu lennujaama, mina pabistasin ja nõudsin et 2 tundi varem kohal oleksin-ikkagi esimene lend ju - aga lennuk hilines oma 3 tundi J mina muidugi pabistasin et ei saagi Riiast enam edasi… aga loomulikult korraldati kõik kähku ära J
Lennata on lahe aga vastik! J Pilved ja maa - fantastiline vaade!!!
Frankfurdi lennujaam. Minult küsiti et mis mul kotis on - väga noa moodi - need olid vardad J AUTOMAATIDEGA SÕDURID!!!!
Loomulikult lükkub ka järgmise lennuki väljumine edasi - värskendan end invaliidide WC-s, sest seal pole kedagi ja ruumi on palju J vesi on siin kahtlaselt kare; juua ei julge ja pood on NIII kaugel, isegi baar on vist kilomeetri kaugusel - ühed itaallased kutsusid mind kaasa, kes tulid ka Riiast (puhkuselt) aga ma ei taha kotti vedada ja siia ka ei julge jätta. Ja täiesti juhuslikult sattusime lennukis kõrvuti istuma J muidu istusin alati mõne vanema härrasmehega ühes reas ja nemad ikka lasid mind alati akna alla ja ise hoidsid kõikse aeg silmi ja kõrvu kinni J aga need nolgid istusid ise akna alla ja rääkisid minuga oma katkist inglise keelt J
Väga hilja jõudsime kohale - USKUMATU et ma siin olen!!!! Roby ja Marco olid mul vastas ja sõidutasid läbi tuledes Torino. Roberto ema ja isa muidugi olid veel üleval ja ootasid mind söögiga J Mozarella juust ja liharullid+loomulikult pasta juustuga J
11.märts, teisipäev TORINOS
Täna hommikul kohvi voodisse. Suhkruga!!!!!! Olime nii palju smsi teel Robiga naljatanud selle üle, et kes kellele kohvi voodisse toob ja nii ta üllataski mind, ega edaspidi muidugi midagi sellist polnud J vist tüütasin ta ära J
Lõuna oli abbastanza grande - mis tähendab totaalselt suur. Külla tulid Valentina emme ja issiga. Valentina on kahe aastane ja me oskame umbes ühepalju itaalia keelt J jube armas tüdruk.
Linnas oli ülilahke näoga müüja ja parkimine keset teed, s.t. et seal kus meil on joon kahe sõidurea eraldamiseks - nemad pargivad kusjuures ükskõik mis pidi ja lisaks pargitakse veel mõlemal pool tee äärtes pluss prügikastide ääres pluss kui peatuda on vaja siis pargitakse keset teed kui parkimise koht puudub ja see kes `lõksu` jääb see on siis selle `lolli`enda asi kuidas sealt välja saab - ükskord jäi Roberto ka nõnda lõksu - üks mees oli lihtsalt kõrtsu jalgpalli vaatama läinud ja parkis oma auto Roberto auto kõrvale J
Ostsime jalgpallimatshile piletid. Õhtul sõime kohutavalt palju. Robby ostis mulle 2 raamatut ja peale õhtusööki (praetud kabatshokid, türgi uba ja liha juustuga - loomulikult oli esimene käik pasta) tegi mulle massashi, sest olin Riias oma õla ära vaevanud kottidega J kusjuures ema käskis teha! J Roby läks Bobbyga (Roberto koer) jalutama ja mina sattusin kohe pabinasse et nüüd olen üksi J
Kohe läheme välja. Marco ja Fabrizio tulevad mulle järele. Meile. J Igal pool linnas rõdudel ja akende ees ripuvad lipud vikerkaarevärvides ja peale on kirjutatud PACE mis tähendab RAHU. Inimesed kardavad oma naha pärast päris kõvasti ja lipumeistrid teenivad ka päris kõvasti J võib olla seda need sõja algatajad tahtsidki et saaks rahuteemalist nänni müüa rahvale ja rikastuda siis nii….
Oli tore baaris olla - sest seal baaris oli diskor meie oma poiss J s.t. et kellegi sõbra peika J ja see tüdruk ise pidi päris hea laulja olema. Ja siis sai tellida kõiksugu muusikat mida aga hing ihkas - nemad lasid oma mingit lapsepõlvemuusikat - meie mõistes ilmselt mingid multikalaulud vanast vene ajast: nende näod olid küll üliõndsad J Roby ei tahtnud kuidagimoodi mõista et ma ei joo alkoholi aga ikkagi olin nende jaoks ülitemperamentne J
12.märts , kolmapäev TORINOS
Täna oli hommikusöögiks cafee latte J valasin vist liiga palju piima peale s.t. et lubasin valada - mulle see kohv ei maitse apseluutselt. Aga vähemalt on kange.
Täna tegin mina Robertole massaazhi. Sõime mingeid tigusid - enne seda muidugi pastat ka J s.t. et täna oli millegi pärast spagetti J enne seda käisime Robertoga poes ülesoolatud liha ostmas ning siis ühest saiapoest pikki sõrmejämedusi saiakuivikuid - nii head!!! KÄISIME KA SUPERMARKETIS-TEGIME IGASUGU LOLLUSI. Marco kinkis mulle CD itaalia muusikaga- nii armas temast! Enne saime juhuslikult Roberto õega koos mehega tänavalt kätte ja käisime ühes baaris martinit joomas enne jalgpallimatshi - see pidi siin traditsioon olema - ma arvan, et nad tõmbasid mind tillist - kell 12 päeval!! - kah traditsioonid….STAADION on tõesti lahe: ülisuur ja ülituuline - aga Itaalias -You know - ei saa fänne mängijatele liiga ligi lasta J Aga see oli võimas - seista seal nendega (sündinud jalgpalluriteks või vähemalt fännideks) koos - VÕIMAS! JA ME VÕITSIME!! JUVEE!!! Üllatavlt kiiresti saime ära sealt. Mõned muidugi läksid suurest närvipingest varem ära J Aga lõpus - viimasel minutil - löödi veel üks värav - meie võiduvärav! Peale matshi istusime Willy Nilly baaris. See on õhtuti erakas s.t. et ainult valitud näod lasti peale uksekella sisse – väga lahedad ja lahked inimesed/sõbrad. Mulle telliti Itaalia õlu- Menabrea….oli päris hea . Mingid auhinnad saanud ja puha. Jalgpall on tõesti parem kui seks kui peale seda saab nii head ÕUNASTRUUDLIT. J
JA VEEL! Marco kinkis mulle enda oma Juventuse salli!!!!!!!
13.märts, neljapäev TORINOS
Roberto läks tööle mõneks tunniks. Ja ta on surnud sest ma panin muusika põhja ja tegin Robi rõduakna lahti - seda vist ei tohi teha J Aga Bobby magas Robby voodis. Ja minu meelest Robby ema nuttis koristades - ta üldse koristab kogu-see-aeg! Nii naljakas. Nad räägivad mis tunnevad - siis nutavad - ja siis on jälle kõik korras J Robby isa sööb ja suitsetab liiga palju J Oh, kus see Roberto juba on?! Varsti pole millest kirjutada ka enam J
Siis tegi Roby isa mulle kohvi - läksin rõdule õppima - seni kuni Roby koju tuli ja lõuna valmis sai. Roby emal ja isal õnnestus mind veini jooma panna - nüüd valatakse mulle iga söögikorra kõrvale ohtralt veini…. Ja maailm on poole lõbusam ja Robertol on minuga aina keerulisem igal pool käia J Saime peaaegu makaronisuppi. Makaronid olid lihtsalt nii lühikesed et mugavam oli lusikaga süüa - natuke oli mingit vedelikku ka J Ma ei tea kas see on tüüpiline Itaalia kodu - ses mõttes et teised on kindlasti mugavamad - aga tõeline on see kindlasti: Mul õnnestus salati seest üks küüslauk ära süüa ja nüüd Roby isa arvab et ma tahangi ainult küüslauku süüa J Läksime Robertoga välja - ta ikkagi jaksas - kõigepealt käisime vaatamas Torino ühte sümbolit - keset linna asub kirik või kabel - jalgpallimeeskonna auks kes tuli Maailmameistrivõistluse võiduga koju aga udu tõttu kukkus lennuk seal samas mäe otsas puruks. Kõik said surma. Ronisime seal sõnni kuju otsa ja nuusutasime elupuu lõhna. Üks töömees kinkis mulle terve võõrasemapoti, lihtsalt selle pärast, et ma tundsin selle vastu huvi - siin on ikka hea ilus olla - kõik on ideaalne!!! J Tänava peal mina lehvitasin Juventuse lipuga - vist veini mõjumõjumõju. Aga tegelikult siin polegi kõik Juventuse fännid, sest siin on üks kuulus jalgpallimeeskond veel. Siis läksime Kinomuuseumi Molesse: seal oli lift, mis sõitis taeva alla ja näitas kogu Torinot kuni mägedeni. Muuseum oli nii lahe! Ajalugu ja ekspositsioon, toa suurune külmkapp, kõik filmiajaloo peletised ja koletised - kõik asjad eksponeeriti 3 minutit valguses ja siis jälle 3 minutit varjus, kõikide kuulsate näitlejate pildid seinal, ning plakatid. Ühes ruumis oli suur ümmargune punane baldahhiinvoodi – mõtlesime Robyga, et teeme nalja (ei saa ju jätta südamekestega voodikest proovimata) ja hüppasime samal hetkel koos sinna voodisse (olime ka kõmpimisest piisavalt väsinud) ja siis vaatasime lakke - seal näidati kino!!! Filmilõike, kus armastus lõppes surmaga J ühed naised küsisid kas oleme ka eksponaadid J keset saali olid lamamistoolid pea juurde tooli sisse konstrueeritud kõrvaklappidega - kogu aeg võis mingit filmi vaadata - see oli muuseumi süda - nende toolide kohal puudusid korrused ja võis seinaäärseid treppe mööda minna lae alla välja ja ühel hetkel hakati näitama kinoajaloo esimesi pilte seal lae all - nii et taustaks oligi selle kauni ehituse lagi mis oli ornamente täis ja kulda ja karda - ei teagi milleks see tornmaja kunagi ehitatud võis olla… ja taustaks kõlas nii kaunis muusika (nagu mängutoosi või midagi taolist) et see kõik oli nii ilus ja harras….. aga meie parkimisaeg oli ammugi läbi ja ma hoiatasin Robertot et ta saab väga suure trahvi, millest ta aru ei saanud, sest ma kasutasin sõna trahv väljendamiseks saksa keelt J Siis lippasime läbi hämarduva Torino ja kõik inimesed jõllitasid mind, sest ma jätsin jaki autosse ja olin kõigest lühikeste varrukate väel, aga neil endil muidugi kampsunid ja joped jne. J Siin on rohi juba roheline ja esimesed lilled on ka juba väljas.
Jõudsime koju. Veidi saime puhata ja juba oligi õhtusöök valmis. Mulle 10(!) röstitud ja õliga paksult üle valatud küüslaugusaia ning paprikasalat kohutavalt õlises marinaadis. Ise sõid nad tomatisaiu J Siis oli meil terve suur kausitäis oliive ja nad ei saanud aru miks ma neid ei söö - sama lugu mis Mozarella ja haisvate juustudega J Pea kõik toidud on neil ju käärivad ja hapud ja üle soolatud + vein, et kõik ikka hästi kääriks kõhus (muud seletust ei oska leida sellele pöörasele toitumisviisile). Minul õnneks pole välja tulnud midagi eriti aga see on tänu saiale ja kangele kohvile ilmselt J Roby isa tegi mulle kohvi ja küsis, et kas on ka hea. Kohvi on siin kohutav aga kui ekstra sinu jaoks tehakse, siis peab ju vastama et HEA? Õnneks on ta selgeks saanud, et ma tahan ka vett kõrvale (muidu pole võimalik seda kangust taluda). Ema on neil ehtne slaavi-ema, peene kondiga aga ümmargune ja igavesti käbe - muudkui koristab –elutoas e söögitoas on selle pärast vist ka kahhelkividest põrand, et oleks hea koristada J Ja siis on neil veel pajalapitaolised põrandakaitsed sest saapaid nad jalast võtta küll ei mõista, seega astuvad nad sellele kaitsele ja uisutavad mööda puhtaid põrandaid J Telekat kuulatakse ikka väga kõvasti ja ei hooli keegi sellest, et teises toas raadio üürgab. Mõnede naabrite kisa ja lärm on väga hästi kosta J Isal on söömisest ja veinist nii suur kõht ja ta suitsetab liiga palju. Ema oli sunnitud mulle oma suvekingad andma, sest tema süda ei võinud vaadata kuidas ma sokkes mööda korterit käisin J Kinga numbriks oli kiri: EKSTRA SUUR J Täna räägiti õhtustes uudistes et üks poiss suri veremürgitusse, sest tal oli kõrvarõngas keelest läbi topitud ja pärast tekkis tuline vaidlus selle üle, et kas on ikka normaalne igale poole omale auke teha. Ühes leeris oli Roberto, kes arvas et võib ja teises olime meie vanematega, kes arvasime, et keelde ikka ei või J Iga päev pilatakse uudistes Ferrarit kuna nad ju viimane kord ei saanud vormelis vist midagi. Itaalias on kohe eraldi naljauudised - ja neid on nii palju, hoolimata sõjahõngust…. Torinos tehakse ettevalmistusi shokolaadifestivaliks, kahju et pean ära minema….
14.märts, reede TORINOS
Virutasin Robertole vastu mune, sest ta tuli mind äratama, aga mina tahtsin magada veel ja virutasin teda padjaga, ning seejärel tahtsin teada kuidas on padi itaalia keeles, aga kuna mu itaalia keel pole vist kõige arusaadavam, siis otsustasin kehakeelt kasutada ja käega näidata padja peale, aga just sel hetkel tõmbas ta ise padja ära (ilmselt tahtis omakorda mulle virutada J) ja ma virutasin täiest jõust oma arust padja poole aga lõpuks hoopis kuskile mujale….päris kõvasti J
Nägin täna unes et vanaema maja põles… Hommikul hakkasin oma raha ümber paigutama, aga ei leidnud seda üles ja arvasin juba et suuremad rahad on läinud. Mis on kummaline, sest ma olen üliettevaatlik, kuigi siin on ju vähem vargaid kui Eestis ongi. Olin täiesti kindel et mind on röövitud, aga siis hingasin üllatavalt rahulikult sisse ja kontrollisin põhjalikult KÕIK kohad üle ja leidsin muidugi `kindlast` kohast üles oma raha ja siis tuli mul meelde et mul on veel eesti ja läti raha ka kaasas J pärast lõunat ütles R mulle, et põlemise unes nägemine tähendab vargust…. Hea et ta seda mulle hommikul ei ütelnud, muidu oleksin kindlasti arvanud et vargad ja polekski edasi otsinud…. Ja olekski jäänud mulle halb mälestus sellest imelisest maast.
Sõidame linnast välja - õhtuks on loota pitsat J Väga tore pisike linnake, kuulus selle poolest, et seal korraldatakse igal aastal apelsinisõdu. Kõik kohad olid vanu apelsine täis: rõdu vahed ja treppide alused ja munakivitänavate ääred ja seinad ja jõgi ja J MÄED ja maisipõllud!!!! Pärast käisime McDonaldsis söömas. Sain lõpuks kana süüa, mis sest et pihvi kujul J Marco on ka dzhentelmen, ning ta tüdruk oli nii-nii armas. Jube kohe!
Nüüd käisime Robertoga ühe ilgelt rikka mehe maja vaatamas - püüdsin harjutada diplomaatia õppetunde. Mu meelest tuli päris hästi välja - ta jäi Robertoga rahule J
Roberto ema oli mu pesu nöörilt pätsu pannud ja andis nüüd ülepestud ja triigitud pesu mulle üle nagu sooja saia. Minu meelest oli ta neid radiaatori peal seni soojas hoidnud kuni sai need mulle üle anda. Minu käsutusse antud ülisuurt käterätikut peseb ta iga kahe päeva tagant kuigi ma peaaegu vahel ei kasutagi seda J sokkidel korjas ta tupsud nii püüdlikult ära et varbasse tuli auk J Roby isa teeb pitsat ja tahab et ma sööks Mozarella juustu jälle.
Täna õhtul läheme tantsima.
Pitsasööming oli lahe: peaaegu terve pere oli kokku tulnud ( Roberto õed oma meestega - nad on nii armsakesed) nelja hiigelpitsat ära sööma: salaami, paprika, sibula ja muidugi, kõige viimaseks jäeti kõige vastikum: sinihallitusjuustuga pizza J aga õnneks oli mul kõht juba jube täis J laud kaeti küll noa ja kahvliga, aga minul kästi kätega süüa, see pidi itaalia komme olema - süüa pitsat kätega - kuigi üks õde sõi ilma süümepiinadeta noa ja kahvliga J pärast võeti minu toodud leib kapist!!! Ma arvasin, et ema andis selle ühele õele, aga nemad hakkasid seda nädal aega hiljem sööma!!! Igale ühele jaotati kaks viilu ja siis maitsti ja kiideti et jube hea. Mina aru ei saa miks nad peavad kõiki vanu toite sööma kui võiks ju ka värskelt süüa J ja siis pakuti eesti ja itaalia shokolaadi. Isa ei aimanud et shokolaadi sees võib olla Vana Tallinna liköör ja lapsed kõik naersid tema üle siis pool tunnikest. Üldse tehti väga palju teineteise üle nalja ja kõik naersid rõõmsalt ja olid üldse rõõmsad ja head.
ÕHTUL läksime Fabrizio ja Lauraga välja, nad on juba 3 aastat kihlatud ja abielluvad aasta pärast. Itaalias avatakse klubid alles kell 23 ja seepärast pidime tunnikese enne ühes baaris istuma ja muidugi istusime selles tuttavas baaris, kus töötab meie tuttav diskor ja hakkasime lõbusalt omi lemmiklugusid tellima - mina tahtsin väga tantsida ja vedasin Roberto ka, tema ütles, et nemad baaris ei tantsi, aga varsti oli kogu baarirahvas püsti ja lõbutsemas J nii et meil läks meelest ära minna sinna teise kohta ja ilmselt oleks seal ka liiga palju rahvast olnud. Meil oli igatahes lõbus.
15.märts, laupäev TORINOS
Mõtleks kui kiiresti on aeg lennanud. Eile mõtlesin, et on neljapäev aga esmaspäeval juba olen kodus…. Täna on siin koristamise päev, aga meie ju saime alles kell 3 öösel magama…J aga puhtus üle kõige! Arvavad vanemad, ja nii peamegi Robertoga uimastena ringi käima. Siin on nii, et hoolimata sellest, et ema koristab iga päev 3 tundi, tuleb laupäeval veel ekstra koristusteenindaja ja korjab kappide pealt ja lagede alt kogu tolmu ära, sest ema eriti ei pühigi tolmu J
Aga lõunal anti mulle maasikaid! - Mmmm! Roberto õelaps tuli vanavanematele külla - ta on ka dinosauruste fänn - pärast läksime ühte väikesesse linna Torino külje all – Rivoli - nii armas - Roberto küsis, et mis ma neid mägesid vahin kogu-see-aeg ja küsis, et kui suur on meie kõige suurem mägi…J kui ütlesin, et meil polegi, et üks on 300 m kõrgune, siis ta üles et NOJAHH, SIIS VAATA!!! VAATA!!!! Meie mäed on 2 km kõrgused ja meil toimuvad järgmised taliolümpiamängud ! J
Õhtusöögiks olid (muidugi peale makaronide) kaheksajalad!! Aga õnneks oli ka kartuleid - need loovutati õnneks kõik mulle, nii et ma pole eriti näljas J
Olime Robertoga õhtul nii väsinud, aga ta tahtis et läheksime ikkagi välja, et ma võimalikult palju näeksin siin - me vaidlesime pool tundi selle üle - lõpuks otsustasime, et magame pool tundi ja siis läheme, sest tema saab igal õhtul sõpradega kohtama minna, aga mina ei tea millal jälle…. Roberto õemees Adriano tahab et ma talle kooksin Juventuse värvidega mütsi J Itaalias pidid väga vanad naised kuduma - mina ütlesin, et meil ka, aga vanad enam ei saa ja ema ei oska J Nad ei saanudki lõpuni vist aru….
Nad ei saa ka sellest aru, et miks me oleme kohustatud vene keelt rääkima -nemad kardavad et venelased ahistavad meid J ja sellest nad ka aru ei saa, et meie keel pole soome keelest välja arenenud, vaid uurali keelkonnast, kuigi grammatiliselt on ju soome keel eeskujuks võetud ja selles suhtes on küll soome keel väga suur mõjutaja ja sugulased oleme ju ka niikuinii J
16.märts, pühapäev VIMANE PÄEV TORINOS
See hommik pidi olema magamiseks - et lõpuks ometi saame magada nii kaua kui tahame. Aga üks akordionimängija oli akna all ja käis mööda tänavat edasi- tagasi ja tegi väga valju muusikat ja inimesed viskasid talle aknaist raha ja asju ja süüa ja J tore!
Täna käisime mägedes. Sagra di san Michele loss ja di Avigliana järv!!!!
N I I I L U S !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Lõunaks olid pelmeenid seenetäidisega - päris head. Õhtul saame veel viimast korda kokku kõigiga - kõik tulid, kuigi olid niii väsinud. Sõin viimast korda itaalia maailma parimat jäätist – ohjahhh! Millal ma seda jälle saan….
Eilsest hakkasid ka itaaliakeelsed sõnad iseenesest meelde jääma J
17.märts, esmaspäev TORINO
Hommikul kohutavalt vara üles, aga ikka oleksin peaaegu maha jäänud. Isa tegi mulle kohvi ja küsis ikka üle, et kas ma ikka kindlasti joon ilma suhkruta - ta ei saanudki sellest lõpuni aru J õues oli jube külmaks läinud - Roberto jääb vist küll minu pärast jälle haigeks… lennujaamas olid nii pikad järjekorrad, et ma olin juba murest kaame, et jäängi lennukist maha, aga ma trügisin vahele ja tuli välja, et nad ei kiirustagi ja me väljusimegi pisut hiljem lihtsalt J
Ja siis ma nägin mägesid pealtpoolt (eelmine kord oli ju pime) päikesetõusus nii kaugele kui silm seletas, aimult mäed!!!! Lumiste tippudega! Ja täpselt nii nagu filmis ja raamatutes, aga samas midagi kirjeldamatut - mingi eriline tunne - näha neid linnulennult!!! Väga hea tunne!
Frankfurdis tunnen, et sõda on väga lähedal. Ameerika sõjalennukeid on terve lennujaam täis. Üks mees-stjuuard küsis, et kas ma tahan veel midagi (pärast sööki) ja nais-stjuardess ütles et ta juba küsis, siis mees ütles et: Aga kui mina küsin? Ise endal oli ülikelmikas nägu peas J Enam ma ei taha stjuardessiks saada. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks nalja teha, vaid sellepärast, et neil oli minu meelest nii vähe ruumi seal pinkide vahel liikumiseks. Ja pole aega aknast välja vaadata.
Riias maha tulek oli väga suure kontrastielamusega – kõik need kurvad ja hallid, ning murest vaevatud inimesed, luitunud majad…… masendav….ja tuul tahtis kõrvad küljest viia.
Ja bussis Tallinna näidati Nu pogodi multikaid J
Aga järgmine kord lähen rongiga! J
Riias 5:30, õnneks bussijaam lahti J Lõputud hallid Riia tänavad…. Leidsin 3 uut kohvikut ja üks neist isegi 24h lahti J Nägin Ossut (oma ristipoega) üle pika aja!!! Daavis saatis mu lennujaama, mina pabistasin ja nõudsin et 2 tundi varem kohal oleksin-ikkagi esimene lend ju - aga lennuk hilines oma 3 tundi J mina muidugi pabistasin et ei saagi Riiast enam edasi… aga loomulikult korraldati kõik kähku ära J
Lennata on lahe aga vastik! J Pilved ja maa - fantastiline vaade!!!
Frankfurdi lennujaam. Minult küsiti et mis mul kotis on - väga noa moodi - need olid vardad J AUTOMAATIDEGA SÕDURID!!!!
Loomulikult lükkub ka järgmise lennuki väljumine edasi - värskendan end invaliidide WC-s, sest seal pole kedagi ja ruumi on palju J vesi on siin kahtlaselt kare; juua ei julge ja pood on NIII kaugel, isegi baar on vist kilomeetri kaugusel - ühed itaallased kutsusid mind kaasa, kes tulid ka Riiast (puhkuselt) aga ma ei taha kotti vedada ja siia ka ei julge jätta. Ja täiesti juhuslikult sattusime lennukis kõrvuti istuma J muidu istusin alati mõne vanema härrasmehega ühes reas ja nemad ikka lasid mind alati akna alla ja ise hoidsid kõikse aeg silmi ja kõrvu kinni J aga need nolgid istusid ise akna alla ja rääkisid minuga oma katkist inglise keelt J
Väga hilja jõudsime kohale - USKUMATU et ma siin olen!!!! Roby ja Marco olid mul vastas ja sõidutasid läbi tuledes Torino. Roberto ema ja isa muidugi olid veel üleval ja ootasid mind söögiga J Mozarella juust ja liharullid+loomulikult pasta juustuga J
11.märts, teisipäev TORINOS
Täna hommikul kohvi voodisse. Suhkruga!!!!!! Olime nii palju smsi teel Robiga naljatanud selle üle, et kes kellele kohvi voodisse toob ja nii ta üllataski mind, ega edaspidi muidugi midagi sellist polnud J vist tüütasin ta ära J
Lõuna oli abbastanza grande - mis tähendab totaalselt suur. Külla tulid Valentina emme ja issiga. Valentina on kahe aastane ja me oskame umbes ühepalju itaalia keelt J jube armas tüdruk.
Linnas oli ülilahke näoga müüja ja parkimine keset teed, s.t. et seal kus meil on joon kahe sõidurea eraldamiseks - nemad pargivad kusjuures ükskõik mis pidi ja lisaks pargitakse veel mõlemal pool tee äärtes pluss prügikastide ääres pluss kui peatuda on vaja siis pargitakse keset teed kui parkimise koht puudub ja see kes `lõksu` jääb see on siis selle `lolli`enda asi kuidas sealt välja saab - ükskord jäi Roberto ka nõnda lõksu - üks mees oli lihtsalt kõrtsu jalgpalli vaatama läinud ja parkis oma auto Roberto auto kõrvale J
Ostsime jalgpallimatshile piletid. Õhtul sõime kohutavalt palju. Robby ostis mulle 2 raamatut ja peale õhtusööki (praetud kabatshokid, türgi uba ja liha juustuga - loomulikult oli esimene käik pasta) tegi mulle massashi, sest olin Riias oma õla ära vaevanud kottidega J kusjuures ema käskis teha! J Roby läks Bobbyga (Roberto koer) jalutama ja mina sattusin kohe pabinasse et nüüd olen üksi J
Kohe läheme välja. Marco ja Fabrizio tulevad mulle järele. Meile. J Igal pool linnas rõdudel ja akende ees ripuvad lipud vikerkaarevärvides ja peale on kirjutatud PACE mis tähendab RAHU. Inimesed kardavad oma naha pärast päris kõvasti ja lipumeistrid teenivad ka päris kõvasti J võib olla seda need sõja algatajad tahtsidki et saaks rahuteemalist nänni müüa rahvale ja rikastuda siis nii….
Oli tore baaris olla - sest seal baaris oli diskor meie oma poiss J s.t. et kellegi sõbra peika J ja see tüdruk ise pidi päris hea laulja olema. Ja siis sai tellida kõiksugu muusikat mida aga hing ihkas - nemad lasid oma mingit lapsepõlvemuusikat - meie mõistes ilmselt mingid multikalaulud vanast vene ajast: nende näod olid küll üliõndsad J Roby ei tahtnud kuidagimoodi mõista et ma ei joo alkoholi aga ikkagi olin nende jaoks ülitemperamentne J
12.märts , kolmapäev TORINOS
Täna oli hommikusöögiks cafee latte J valasin vist liiga palju piima peale s.t. et lubasin valada - mulle see kohv ei maitse apseluutselt. Aga vähemalt on kange.
Täna tegin mina Robertole massaazhi. Sõime mingeid tigusid - enne seda muidugi pastat ka J s.t. et täna oli millegi pärast spagetti J enne seda käisime Robertoga poes ülesoolatud liha ostmas ning siis ühest saiapoest pikki sõrmejämedusi saiakuivikuid - nii head!!! KÄISIME KA SUPERMARKETIS-TEGIME IGASUGU LOLLUSI. Marco kinkis mulle CD itaalia muusikaga- nii armas temast! Enne saime juhuslikult Roberto õega koos mehega tänavalt kätte ja käisime ühes baaris martinit joomas enne jalgpallimatshi - see pidi siin traditsioon olema - ma arvan, et nad tõmbasid mind tillist - kell 12 päeval!! - kah traditsioonid….STAADION on tõesti lahe: ülisuur ja ülituuline - aga Itaalias -You know - ei saa fänne mängijatele liiga ligi lasta J Aga see oli võimas - seista seal nendega (sündinud jalgpalluriteks või vähemalt fännideks) koos - VÕIMAS! JA ME VÕITSIME!! JUVEE!!! Üllatavlt kiiresti saime ära sealt. Mõned muidugi läksid suurest närvipingest varem ära J Aga lõpus - viimasel minutil - löödi veel üks värav - meie võiduvärav! Peale matshi istusime Willy Nilly baaris. See on õhtuti erakas s.t. et ainult valitud näod lasti peale uksekella sisse – väga lahedad ja lahked inimesed/sõbrad. Mulle telliti Itaalia õlu- Menabrea….oli päris hea . Mingid auhinnad saanud ja puha. Jalgpall on tõesti parem kui seks kui peale seda saab nii head ÕUNASTRUUDLIT. J
JA VEEL! Marco kinkis mulle enda oma Juventuse salli!!!!!!!
13.märts, neljapäev TORINOS
Roberto läks tööle mõneks tunniks. Ja ta on surnud sest ma panin muusika põhja ja tegin Robi rõduakna lahti - seda vist ei tohi teha J Aga Bobby magas Robby voodis. Ja minu meelest Robby ema nuttis koristades - ta üldse koristab kogu-see-aeg! Nii naljakas. Nad räägivad mis tunnevad - siis nutavad - ja siis on jälle kõik korras J Robby isa sööb ja suitsetab liiga palju J Oh, kus see Roberto juba on?! Varsti pole millest kirjutada ka enam J
Siis tegi Roby isa mulle kohvi - läksin rõdule õppima - seni kuni Roby koju tuli ja lõuna valmis sai. Roby emal ja isal õnnestus mind veini jooma panna - nüüd valatakse mulle iga söögikorra kõrvale ohtralt veini…. Ja maailm on poole lõbusam ja Robertol on minuga aina keerulisem igal pool käia J Saime peaaegu makaronisuppi. Makaronid olid lihtsalt nii lühikesed et mugavam oli lusikaga süüa - natuke oli mingit vedelikku ka J Ma ei tea kas see on tüüpiline Itaalia kodu - ses mõttes et teised on kindlasti mugavamad - aga tõeline on see kindlasti: Mul õnnestus salati seest üks küüslauk ära süüa ja nüüd Roby isa arvab et ma tahangi ainult küüslauku süüa J Läksime Robertoga välja - ta ikkagi jaksas - kõigepealt käisime vaatamas Torino ühte sümbolit - keset linna asub kirik või kabel - jalgpallimeeskonna auks kes tuli Maailmameistrivõistluse võiduga koju aga udu tõttu kukkus lennuk seal samas mäe otsas puruks. Kõik said surma. Ronisime seal sõnni kuju otsa ja nuusutasime elupuu lõhna. Üks töömees kinkis mulle terve võõrasemapoti, lihtsalt selle pärast, et ma tundsin selle vastu huvi - siin on ikka hea ilus olla - kõik on ideaalne!!! J Tänava peal mina lehvitasin Juventuse lipuga - vist veini mõjumõjumõju. Aga tegelikult siin polegi kõik Juventuse fännid, sest siin on üks kuulus jalgpallimeeskond veel. Siis läksime Kinomuuseumi Molesse: seal oli lift, mis sõitis taeva alla ja näitas kogu Torinot kuni mägedeni. Muuseum oli nii lahe! Ajalugu ja ekspositsioon, toa suurune külmkapp, kõik filmiajaloo peletised ja koletised - kõik asjad eksponeeriti 3 minutit valguses ja siis jälle 3 minutit varjus, kõikide kuulsate näitlejate pildid seinal, ning plakatid. Ühes ruumis oli suur ümmargune punane baldahhiinvoodi – mõtlesime Robyga, et teeme nalja (ei saa ju jätta südamekestega voodikest proovimata) ja hüppasime samal hetkel koos sinna voodisse (olime ka kõmpimisest piisavalt väsinud) ja siis vaatasime lakke - seal näidati kino!!! Filmilõike, kus armastus lõppes surmaga J ühed naised küsisid kas oleme ka eksponaadid J keset saali olid lamamistoolid pea juurde tooli sisse konstrueeritud kõrvaklappidega - kogu aeg võis mingit filmi vaadata - see oli muuseumi süda - nende toolide kohal puudusid korrused ja võis seinaäärseid treppe mööda minna lae alla välja ja ühel hetkel hakati näitama kinoajaloo esimesi pilte seal lae all - nii et taustaks oligi selle kauni ehituse lagi mis oli ornamente täis ja kulda ja karda - ei teagi milleks see tornmaja kunagi ehitatud võis olla… ja taustaks kõlas nii kaunis muusika (nagu mängutoosi või midagi taolist) et see kõik oli nii ilus ja harras….. aga meie parkimisaeg oli ammugi läbi ja ma hoiatasin Robertot et ta saab väga suure trahvi, millest ta aru ei saanud, sest ma kasutasin sõna trahv väljendamiseks saksa keelt J Siis lippasime läbi hämarduva Torino ja kõik inimesed jõllitasid mind, sest ma jätsin jaki autosse ja olin kõigest lühikeste varrukate väel, aga neil endil muidugi kampsunid ja joped jne. J Siin on rohi juba roheline ja esimesed lilled on ka juba väljas.
Jõudsime koju. Veidi saime puhata ja juba oligi õhtusöök valmis. Mulle 10(!) röstitud ja õliga paksult üle valatud küüslaugusaia ning paprikasalat kohutavalt õlises marinaadis. Ise sõid nad tomatisaiu J Siis oli meil terve suur kausitäis oliive ja nad ei saanud aru miks ma neid ei söö - sama lugu mis Mozarella ja haisvate juustudega J Pea kõik toidud on neil ju käärivad ja hapud ja üle soolatud + vein, et kõik ikka hästi kääriks kõhus (muud seletust ei oska leida sellele pöörasele toitumisviisile). Minul õnneks pole välja tulnud midagi eriti aga see on tänu saiale ja kangele kohvile ilmselt J Roby isa tegi mulle kohvi ja küsis, et kas on ka hea. Kohvi on siin kohutav aga kui ekstra sinu jaoks tehakse, siis peab ju vastama et HEA? Õnneks on ta selgeks saanud, et ma tahan ka vett kõrvale (muidu pole võimalik seda kangust taluda). Ema on neil ehtne slaavi-ema, peene kondiga aga ümmargune ja igavesti käbe - muudkui koristab –elutoas e söögitoas on selle pärast vist ka kahhelkividest põrand, et oleks hea koristada J Ja siis on neil veel pajalapitaolised põrandakaitsed sest saapaid nad jalast võtta küll ei mõista, seega astuvad nad sellele kaitsele ja uisutavad mööda puhtaid põrandaid J Telekat kuulatakse ikka väga kõvasti ja ei hooli keegi sellest, et teises toas raadio üürgab. Mõnede naabrite kisa ja lärm on väga hästi kosta J Isal on söömisest ja veinist nii suur kõht ja ta suitsetab liiga palju. Ema oli sunnitud mulle oma suvekingad andma, sest tema süda ei võinud vaadata kuidas ma sokkes mööda korterit käisin J Kinga numbriks oli kiri: EKSTRA SUUR J Täna räägiti õhtustes uudistes et üks poiss suri veremürgitusse, sest tal oli kõrvarõngas keelest läbi topitud ja pärast tekkis tuline vaidlus selle üle, et kas on ikka normaalne igale poole omale auke teha. Ühes leeris oli Roberto, kes arvas et võib ja teises olime meie vanematega, kes arvasime, et keelde ikka ei või J Iga päev pilatakse uudistes Ferrarit kuna nad ju viimane kord ei saanud vormelis vist midagi. Itaalias on kohe eraldi naljauudised - ja neid on nii palju, hoolimata sõjahõngust…. Torinos tehakse ettevalmistusi shokolaadifestivaliks, kahju et pean ära minema….
14.märts, reede TORINOS
Virutasin Robertole vastu mune, sest ta tuli mind äratama, aga mina tahtsin magada veel ja virutasin teda padjaga, ning seejärel tahtsin teada kuidas on padi itaalia keeles, aga kuna mu itaalia keel pole vist kõige arusaadavam, siis otsustasin kehakeelt kasutada ja käega näidata padja peale, aga just sel hetkel tõmbas ta ise padja ära (ilmselt tahtis omakorda mulle virutada J) ja ma virutasin täiest jõust oma arust padja poole aga lõpuks hoopis kuskile mujale….päris kõvasti J
Nägin täna unes et vanaema maja põles… Hommikul hakkasin oma raha ümber paigutama, aga ei leidnud seda üles ja arvasin juba et suuremad rahad on läinud. Mis on kummaline, sest ma olen üliettevaatlik, kuigi siin on ju vähem vargaid kui Eestis ongi. Olin täiesti kindel et mind on röövitud, aga siis hingasin üllatavalt rahulikult sisse ja kontrollisin põhjalikult KÕIK kohad üle ja leidsin muidugi `kindlast` kohast üles oma raha ja siis tuli mul meelde et mul on veel eesti ja läti raha ka kaasas J pärast lõunat ütles R mulle, et põlemise unes nägemine tähendab vargust…. Hea et ta seda mulle hommikul ei ütelnud, muidu oleksin kindlasti arvanud et vargad ja polekski edasi otsinud…. Ja olekski jäänud mulle halb mälestus sellest imelisest maast.
Sõidame linnast välja - õhtuks on loota pitsat J Väga tore pisike linnake, kuulus selle poolest, et seal korraldatakse igal aastal apelsinisõdu. Kõik kohad olid vanu apelsine täis: rõdu vahed ja treppide alused ja munakivitänavate ääred ja seinad ja jõgi ja J MÄED ja maisipõllud!!!! Pärast käisime McDonaldsis söömas. Sain lõpuks kana süüa, mis sest et pihvi kujul J Marco on ka dzhentelmen, ning ta tüdruk oli nii-nii armas. Jube kohe!
Nüüd käisime Robertoga ühe ilgelt rikka mehe maja vaatamas - püüdsin harjutada diplomaatia õppetunde. Mu meelest tuli päris hästi välja - ta jäi Robertoga rahule J
Roberto ema oli mu pesu nöörilt pätsu pannud ja andis nüüd ülepestud ja triigitud pesu mulle üle nagu sooja saia. Minu meelest oli ta neid radiaatori peal seni soojas hoidnud kuni sai need mulle üle anda. Minu käsutusse antud ülisuurt käterätikut peseb ta iga kahe päeva tagant kuigi ma peaaegu vahel ei kasutagi seda J sokkidel korjas ta tupsud nii püüdlikult ära et varbasse tuli auk J Roby isa teeb pitsat ja tahab et ma sööks Mozarella juustu jälle.
Täna õhtul läheme tantsima.
Pitsasööming oli lahe: peaaegu terve pere oli kokku tulnud ( Roberto õed oma meestega - nad on nii armsakesed) nelja hiigelpitsat ära sööma: salaami, paprika, sibula ja muidugi, kõige viimaseks jäeti kõige vastikum: sinihallitusjuustuga pizza J aga õnneks oli mul kõht juba jube täis J laud kaeti küll noa ja kahvliga, aga minul kästi kätega süüa, see pidi itaalia komme olema - süüa pitsat kätega - kuigi üks õde sõi ilma süümepiinadeta noa ja kahvliga J pärast võeti minu toodud leib kapist!!! Ma arvasin, et ema andis selle ühele õele, aga nemad hakkasid seda nädal aega hiljem sööma!!! Igale ühele jaotati kaks viilu ja siis maitsti ja kiideti et jube hea. Mina aru ei saa miks nad peavad kõiki vanu toite sööma kui võiks ju ka värskelt süüa J ja siis pakuti eesti ja itaalia shokolaadi. Isa ei aimanud et shokolaadi sees võib olla Vana Tallinna liköör ja lapsed kõik naersid tema üle siis pool tunnikest. Üldse tehti väga palju teineteise üle nalja ja kõik naersid rõõmsalt ja olid üldse rõõmsad ja head.
ÕHTUL läksime Fabrizio ja Lauraga välja, nad on juba 3 aastat kihlatud ja abielluvad aasta pärast. Itaalias avatakse klubid alles kell 23 ja seepärast pidime tunnikese enne ühes baaris istuma ja muidugi istusime selles tuttavas baaris, kus töötab meie tuttav diskor ja hakkasime lõbusalt omi lemmiklugusid tellima - mina tahtsin väga tantsida ja vedasin Roberto ka, tema ütles, et nemad baaris ei tantsi, aga varsti oli kogu baarirahvas püsti ja lõbutsemas J nii et meil läks meelest ära minna sinna teise kohta ja ilmselt oleks seal ka liiga palju rahvast olnud. Meil oli igatahes lõbus.
15.märts, laupäev TORINOS
Mõtleks kui kiiresti on aeg lennanud. Eile mõtlesin, et on neljapäev aga esmaspäeval juba olen kodus…. Täna on siin koristamise päev, aga meie ju saime alles kell 3 öösel magama…J aga puhtus üle kõige! Arvavad vanemad, ja nii peamegi Robertoga uimastena ringi käima. Siin on nii, et hoolimata sellest, et ema koristab iga päev 3 tundi, tuleb laupäeval veel ekstra koristusteenindaja ja korjab kappide pealt ja lagede alt kogu tolmu ära, sest ema eriti ei pühigi tolmu J
Aga lõunal anti mulle maasikaid! - Mmmm! Roberto õelaps tuli vanavanematele külla - ta on ka dinosauruste fänn - pärast läksime ühte väikesesse linna Torino külje all – Rivoli - nii armas - Roberto küsis, et mis ma neid mägesid vahin kogu-see-aeg ja küsis, et kui suur on meie kõige suurem mägi…J kui ütlesin, et meil polegi, et üks on 300 m kõrgune, siis ta üles et NOJAHH, SIIS VAATA!!! VAATA!!!! Meie mäed on 2 km kõrgused ja meil toimuvad järgmised taliolümpiamängud ! J
Õhtusöögiks olid (muidugi peale makaronide) kaheksajalad!! Aga õnneks oli ka kartuleid - need loovutati õnneks kõik mulle, nii et ma pole eriti näljas J
Olime Robertoga õhtul nii väsinud, aga ta tahtis et läheksime ikkagi välja, et ma võimalikult palju näeksin siin - me vaidlesime pool tundi selle üle - lõpuks otsustasime, et magame pool tundi ja siis läheme, sest tema saab igal õhtul sõpradega kohtama minna, aga mina ei tea millal jälle…. Roberto õemees Adriano tahab et ma talle kooksin Juventuse värvidega mütsi J Itaalias pidid väga vanad naised kuduma - mina ütlesin, et meil ka, aga vanad enam ei saa ja ema ei oska J Nad ei saanudki lõpuni vist aru….
Nad ei saa ka sellest aru, et miks me oleme kohustatud vene keelt rääkima -nemad kardavad et venelased ahistavad meid J ja sellest nad ka aru ei saa, et meie keel pole soome keelest välja arenenud, vaid uurali keelkonnast, kuigi grammatiliselt on ju soome keel eeskujuks võetud ja selles suhtes on küll soome keel väga suur mõjutaja ja sugulased oleme ju ka niikuinii J
16.märts, pühapäev VIMANE PÄEV TORINOS
See hommik pidi olema magamiseks - et lõpuks ometi saame magada nii kaua kui tahame. Aga üks akordionimängija oli akna all ja käis mööda tänavat edasi- tagasi ja tegi väga valju muusikat ja inimesed viskasid talle aknaist raha ja asju ja süüa ja J tore!
Täna käisime mägedes. Sagra di san Michele loss ja di Avigliana järv!!!!
N I I I L U S !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Lõunaks olid pelmeenid seenetäidisega - päris head. Õhtul saame veel viimast korda kokku kõigiga - kõik tulid, kuigi olid niii väsinud. Sõin viimast korda itaalia maailma parimat jäätist – ohjahhh! Millal ma seda jälle saan….
Eilsest hakkasid ka itaaliakeelsed sõnad iseenesest meelde jääma J
17.märts, esmaspäev TORINO
Hommikul kohutavalt vara üles, aga ikka oleksin peaaegu maha jäänud. Isa tegi mulle kohvi ja küsis ikka üle, et kas ma ikka kindlasti joon ilma suhkruta - ta ei saanudki sellest lõpuni aru J õues oli jube külmaks läinud - Roberto jääb vist küll minu pärast jälle haigeks… lennujaamas olid nii pikad järjekorrad, et ma olin juba murest kaame, et jäängi lennukist maha, aga ma trügisin vahele ja tuli välja, et nad ei kiirustagi ja me väljusimegi pisut hiljem lihtsalt J
Ja siis ma nägin mägesid pealtpoolt (eelmine kord oli ju pime) päikesetõusus nii kaugele kui silm seletas, aimult mäed!!!! Lumiste tippudega! Ja täpselt nii nagu filmis ja raamatutes, aga samas midagi kirjeldamatut - mingi eriline tunne - näha neid linnulennult!!! Väga hea tunne!
Frankfurdis tunnen, et sõda on väga lähedal. Ameerika sõjalennukeid on terve lennujaam täis. Üks mees-stjuuard küsis, et kas ma tahan veel midagi (pärast sööki) ja nais-stjuardess ütles et ta juba küsis, siis mees ütles et: Aga kui mina küsin? Ise endal oli ülikelmikas nägu peas J Enam ma ei taha stjuardessiks saada. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks nalja teha, vaid sellepärast, et neil oli minu meelest nii vähe ruumi seal pinkide vahel liikumiseks. Ja pole aega aknast välja vaadata.
Riias maha tulek oli väga suure kontrastielamusega – kõik need kurvad ja hallid, ning murest vaevatud inimesed, luitunud majad…… masendav….ja tuul tahtis kõrvad küljest viia.
Ja bussis Tallinna näidati Nu pogodi multikaid J
Aga järgmine kord lähen rongiga! J
Subscribe to:
Comments (Atom)
