Miks minna reisima koos õega?

Miks minna reisima koos õega?
e Passion lives here

24.jaanuar 2006

Itaalia. Oma mägede ja teiste mägedega. Võttis meid täna vastu. Üsna jahedalt. Päike oli tuline. Tuul oli kõle. Kellad kõikjal tänavatel. Merili oli täna stjuuardess, oli südamel rahulikum lennata.Kkui bussiga lennujaamast Milanosse sõitsime, siis saime kohe esimese itaaliapärase flirdi osalisteks. Bussijuhid tulid kohe minu blondi õega jutustama. Rongijaam on ilgelt suur, kuigi Londonis on mitmetasandiline. Milanos on vähemalt mingisugunegi ülevaade. Kuid siingi ei leidnud me pakihoidu esimesel katsel üles. Üritasime küll infost küsida, kuid seal oli elav järjekord, mis koosnes kahekümnest inimesest ja kui kord meieni jõudis, siis infoonu - rääkis vaid itaalia keeles. Üldse räägitakse siin peamiselt itaalia keelt. Milanos on võimalik mõnes kohas ka saksa keeles hakkama saada ja Torinos prantuse keeles. Minul on muidugi selle üle ainult hea meel, saan itaalia keelt purssida.

Linnas eksisime muidugi vahepeal ära, sest kaarte ei saa usaldada. Mõned tänavad jäetakse lihtsalt vahepealt ära ja mõned lähevad seal edasi, kus peaks tegelikult lõppema. Tavaliselt ei eksi ma kunagi ja isegi mu kaksiku tähtkujus sündinud õde usaldab mind kogemuste põhjal kinnisilmi. Aga täna oli tegu tõeliselt suure linnaga. Õnn, et julgesin õigeaegselt oma eksimust tunnistada, muidu oleksime ilmselt ka viimasest Torino rongist maha jäänud J Peale suuruse on see linn ka väga suur tööstuslinn, mida kogesime eriti eredalt tagasi tulles kui istusime pool tundi totaalses ummikus ja vaade meie ümber oli pehmelt öeldes kole. Betoonkoridoris üritasime suurte kaubaautode taga oodates õigeks ajaks lennujaama jõuda. Kuna me polnud sõidu sisse ummikute jaoks aega planeerinud, siis pidi meil kõigil süda peaaegu seisma jääma.

Aga nüüd me alles saabume ja ei tea seda kõike veel. Mina näen esimest korda elus nii suuri summasid hindadena poodide akendel. Pole mõtteski Milanost midagi osta, seda enam, et Marco lubas lahkelt, et Torinos on kõik täpselt sama kaup J milles ma natuke kahtlen, aga mul pole nagunii lähitulevikus plaanis Prada kotti osta, nii piirdumegi vaid õele mõningate sisseostude tegemisega J Lubame mõlemad, et järgmine päev läheme Torino turule ja ostame päikeseprillid, sest päike on tappev. Kuidas see meil kodus meelde ei tulnud, et tulime lõunasse!! Kuid moelinna glamuuri ei märka ma kusagil, mäletan vaid räpast ja külma rongijaama ning kahtlasi kotigvarga näoga mehi sealsamas. Samuti tühje ja kõledaid osteriasid. Kuid kõik see on jällegi meile, misantroopidele, tohutu kergendus J

Jõudnud lõpuks õnnelikult rongile, (infotahvlil oli üks reis, aga tegelikult väljus kolm rongi Torino poole) tabas meid uus paanikahoog. Keegi ei öelnud peatuste nimesid. Messasin koheselt sõber Marcole, et kas ta teab mitu peatust peaks olema J ei tea mis ta küll mõtles… õnneks teadis ta meie peatusele eelneva peatuse nime. Nii kui see möödas, kamandasin mina muidugi õe püsti ja ukse juurde, et me peatust maha ei magaks. Millegipärast pidime Susa peatuses maha minema ja mitte mingil juhul viimases, lõpppeatuses. Minu ärevusest läksid ka teised reisijad pisut närvi ja nii oli meid kümme minutit enne peatust vaguni nö esikus nii palju, et rohkem inimesi poleks sinna mahtunud. Neid tuli aga aina juurde… Mina elevusest ja väsimusest õhevil ja rõõsa. Ning kui ma veel nägin, et vastu oli tulnud ka Roberto, mitte Marco üksi, siis pääses spontaanselt üle rongi valla minu möirgav CIAO! Kõik võpatasid. Mul oli isegi pisut piinlik. Ja siis olimegi kohal. Seal, olümpialinnas ja teoreetiliselt lõunamaal.

Linna renoveeriti ja teid ehitati väga jõudsalt, kui nii võib öelda. See tähendab, et kaks nädalat enne olümpiat oli neil kõik üles songerdatud ja sellist tunnetki ei olnud, et varsti peaks siin midagi väga tähtsat toimuma. Marco tegi nalja, et nad küll teadsid kuus aastat ette, et mängud toimuvad nende linnas, aga suvel ei saanud ehitada, sest oli palav ja talvel ei saanud, sest oli külm. Nii et olümpialinn saab parimal juhul valmis siis kui mängud lõppevad :)

Marcol on super korter. Ilusa välimuse ja sisemusega, aiad nii maja ees kui taga. Seda põnevam oli muidugi palme lume all näha ;)

Meie pea igaõhtuseks kõrtsuks sai üks rahvusvaheline Iiri pubi naljaka nimega tänaval. See tähendab, et eesti keeles naljaka nimega: Vitt Emmanuel ;) Ja rahvusvaheline on see kõrts selle pärast, et baarmenid on seal eri riikidest: Jimmy Kanadast, Anastasia Venemaalt, üks poiss Suurbritanniast jne jne. Kõigil meestel olid shoti kildid seljas. Ja Jimmy oli eriliselt joviaalne tüüp ka. Tal on üks eestlasest sõber, kahjuks ta ei mäletanud nime. Ja meie kaasabil tuli tal meelde, kuidas eesti keeles ‘tere’ on J ja veel mainis ta, et joob ainult tööl ;)

Kuna Itaalias siseruumides suitsetada ei tohi, siis käidi seda pubi ees katusealuse all tegemas. Katuse all olid punased lambid, mis õhkasid sooja. Üldse olid kõikjal välikohvikutes ahjud ilma kütmas ;) Sellegipoolest keeldusin mina -2 külmakraadiga väljas kohvi joomast, kuigi Liina oleks seda meeleldi teinud.
Roberto tuli esimesel õhtul meile külla kokkama. Pasta tuunaga, sest Liina ei söö mitte mingit liha. Kuna polnud ammu näinud ja Liina oli üldse esimest korda Itaalias, siis venis õhtu teadagi pikaks ja mõnel lõppes see üldse väga purjus olekus, nimed jätan targu nimetamata :) (mina see ei olnud)

25. jaanuar Torinos

Terve päev shoppasime. Ostsime kõike. Õnneks elab Marco kohe peatänava otsas, nii alustasime tema maja eest ja lõpetasime Torino südames. Tuli vaid otse neli kilomeetrit kõmpida. Eksimise ohtu polnud. Ostuhulludele ideaalne. Saime tunda kalli ja odava tänava teenindust J külmi kohvikuid ja veel külmemaid wc-sid. Ja selles iiri pubis oli kohutav wc. Esimesel õhtul ma käisin seal, rohkem mitte. Hügieenilistel kaalutlustel. Selline nõukaaja kasarmu wc. Auk põrandas ja kõik. Kusjuures meeste-naiste wc-d eraldi ei olnud, niiet võite seda lõhna ette kujutada….

Koerad jalutavad kus tahavad, Liina oleks supersuure junni sisse astunud äärepealt. Süsteem on selline, et kui keegi ei näe, siis keegi ka oma koera junni ära ei korista ja tänavakoristuse süsteemist ei olnud võimalust kellegagi rääkida.

Ilusaid mehi on palju. Koledaid mehi on palju.

Ühesõnaga, poemüüja saab aru, et sa ei oska nende keelt, aga ta reklaamib ja pakub ikkagi pikalt laialt oma kaupa ja kiidab seda igatmoodi itaaliakeelselt üles. Osad poed on lõuna tõttu suletud, peame sinna tingimata tagasi tulema, sest mu õde nägi midagi, mida on vaja proovida. Kui tuleme umbes tunni pärast tagasi, avastan et oleksime võinud kohe ukse kõrvalt lugeda, et oleksime pidanud pool tundi veel hiljem tulema J Osades poodides on süsteem, et peab uksekella laskma, siis müüja laseb su sisse ja pärast laseb ka välja. See pani mõtlema, et miks…variante on mitmeid: külm ilm, vargad, terroristid ja kliendid kes ei maksa ;) väga lihtsalt lahendus leitud. Teised müüjad panevad lihtsalt hinda juurde, et neid ettenägematuid kulusid katta.

Poodides on teenindus alati väga viisakas ja müüv. Kunagi ei jääda ootama millal tere ütled. Alati ütlevad poemüüjad esimesena tere ja tunnevad huvi kas saavad kuidagi aidata. Eestis võidki mõnes kohas ootama jääda, et maksta saaks. Ja rõõmsat vabandust kuuleb Eestis väga harva. Alati on vabandused umbes nii öeldud, nagu oleksid sina süüdi, kuigi pole. Itaalias on vastupidi. Vabandatakse isegi siis kui sina oled tegelikult süüdi J
Täna tegi jälle Roberto õhtusöögi. Pasta lihaga ja tomatikaste pluss tiramisu jäätis, mille me ise poest tõime, sest Liina tahtis kogu aeg jäätist ja just seda. Mina aga keeldusin kategooriliselt miinuskraadidega midagi külma tänaval sööma.

Kõik itaallased teavad meie presidendiskandaalist.
Igatsen eelmise korra ja nende kohtade järele kus viibisin. Hakkab kohale jõudma, et olen jälle Itaalias.

26. jaanuar Torinos

Hommikul on tasuta äratus. Kõik krutivad oma ribisid ja muid aknakatteid üles. Seda tehakse sõbraliku kolinaga, et ikka naabrile kätte maksta eelmise öö hilise vanniskäigu eest. Itaalia MTV-s näidatakse vanasid videosid. See tekitab tunde, et kõik elu läheb vanadesse rööbastesse. Tegeletakse oluliste asjadega. Ebaolulistega ei tegeleta.

Täna hakkas lund sadama.

Marco unistab Mehhikosse elama minemisest. Tahavad seal sõbraga restorani avada, või midagi taolist J juba ta toa sisustus vihjab millelegi mehhikopärasele.
Kuid üks mutt (ja see pole kindel, et mutt, sest Marco pole käinud veel oma ülemise naabriga tutvumas. Äkki on korralik meesterahvas lihtsalt?) hakkas hommikul ilgelt vara koristama. Nii et Marco pole saanud üldse magada. Me Liinaga klõpsisime kõik kanalid läbi, sest ei saanud kokkuleppele. Mina ütlesin, et on teatud arv, tema, et lõpmatu hulk. Oli 36 kanalit J veelkord tõestuseks, et sõnnidega ei tasu vaielda, neil on alati õigus. Või peaaegu alati.

Hommikusöök koosneb Itaalias kahest ilgelt magusast küpsisest. Või mõnest muust maiusest. Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et Itaalia on laste paradiis. Päevast päeva saad süüa magusat ja makarone J Lisaks magusale kuulub traditsioonilise hommikusöögi juurde ka espresso. Kuna aga Marco kohvi ei joo, siis pakuti meile lahkelt teed. Marcol on tegelikult kohv olemas, aga masinat pole. Ja sellise kohvi jaoks, nagu meie joome, ei ole neil üldse mingit pulbrit müügil. Vähemalt meie lähedal supermercatos ei leidunud sellist. Leppisime siis lahustuvaga. Apelsine ostab Marco ainult selliseid, mis on Sitsiiliast. Üldse kõik puu-ja juurviljad on Lõuna-Itaaliast pärit. Need on küpsed. Päikese lõhna ja maitsega.

Sõitsime täna trammiga kesklinna. Tramm on sama logu ja must nagu meilgi, ainult istmeid on mõlemal pool üks. Selle eest on piletid suured nagu postkaardid ja värvilised. Ühe piletiga saab sõita kaks korda kui need sõidud jäävad 50 minuti sisse.
Käisime Egiptuse muuseumis. Seal nägime esimest korda kui lärmakad võivad olla itaallased. Väikesed itaallased. Ehk lapsed. Seni olime kogenud vaid väga vaikseid ja kenasid inimesi. Bussides, rongides, kohvikutes…. Kui Eesti kooliõpetaja närvid peavad olema raust, siis Itaalia kooliõpetaja närvid peavad olema vähemalt terasest.
Egiptuse muuseum Torinos on maailmas suuruselt teine Egiptuse museum. Kõige suurem asub mõistagi Niiluse ääres J Seal saab kõige muu hulgas näha iseenesestmõistetavalt ka elusuuruses muumiaid. Ning osta papüüruse koopiaid.

Liiklus on endiselt kohutav.
Täna läheme Andrea perekonna kohvikusse õhtust sööma. Praegu ootame Robertot endale järele. Marco läks tööle, see tähendab et jalgpallimat ši vaatama.
Täna kraanikausis sokke ja teksasid pestes sain aru miks reisimine hea on. Selleks, et näha, kui erinev on elamine teistes maades. Kui sulle külla tullakse, mida näidata, õpetada. Kuidas kraanikaussi kasutada. Elementaarsed asjad tuleb kõik üksipulki ette näidata ja punaseks värvida J või ise leiutada ja avastada, et näed, nemad saavad asju hoopis teistmoodi ja mugavamalt ajada. Saab nippe üle võtta.

Täna käisime siis õhtul Andrea baaris. Õigemini tema perekonna kohvikus. Kui Torinosse satute, siis minge kindlasti Mosca kohvikusse! Roby tegi jälle õhtusööki. Meie mõistes kartuliklimbid. See oli ka peaaegu ainuke kord kui midagi kartulilaadset Itaalias sõime. Siis jõime muidugi jälle ära kaks pudelit veini ja seda head Itaalia õlut - Menabread. Kohvik oli ainult meile avatud ja seetõttu lõpetasime crappa maitsmisega, mis omakorda viis selleni, et me Andrea ja Robertoga tantsisime Marcole ja Liinale. Lõpuks oli Andrea nii purjus, et oli nii ettevaatamatu, et õpetas meid Liinaga Itaalia kohvi tegma. Me ähvardasime kohe peale seda naabruses kohviku avada ja seal kõige paremat kohvi pakkuma hakata J

Väga lõbus ja tore õhtu oli. Ainus halb asi oli see, et Juventus kaotas 2:3.
Kuna Itaalias sadas üle pika aja lund, siis lumesõdisime Andreaga ja kõigi teiste majaelanikega kes koju juhtusid tulema. Itaalias saavad naabrid õnneks naljast aru J
Toto Cutugno ruulib!
Tänu crappale mul kurk ei valuta enam. Tehakse ikka õudset viina – kummelimaitselist!




Juba 27. jaanuar Torinos

See tähendab, et pool ajast on oldud ja pool on veel ees!
Juba tekib jube igatsus Itaaliasse uuesti tagasi tulla, kuigi pole veel minemagi saanud. Juba on nukker, et peab minema. Kuigi eile oli esimene igatsus oma ema ja Triki järele. Ja Robini järele on kogu aeg. Täna magasime kaua. Magasime isegi Saint Tropezi maha J Marcol oli nii hea tuju, et ta isegi laulis ja kattis laua varakult ära. Ilma igahommikuse kohvita on isegi kuidagi kergem olla. Elu on lihtsam J
Käisime lähedalolevas supermarketis sisseoste tegemas. Nüüd teeb Marco süüa J
Väga head raviolid olid. Marco oli rõõmus, et sai meile ise süüa teha. Helistasime emmele ja nüüd on kohe kergem olla.

Itaallased elaksid nagu ainult olevikus. Neile pole oluline ei minevik ega tulevik. Marcol pole näiteks mitte ühtegi fotot kodus (see on muidugi ka sellest tingitud, et ta alles äsja on siia sisse kolinud). Mina ei saa elada ilma fotodeta. Aga nemad lihtsalt helistavad kui kellestki puudust tunnevad. Meie lehitseme pildialbumit. Itaallased küll näitavad oma ajaloolisi ehitisi ja on jube uhked, et nad on meie st euroopa kultuuri loojad. Aga nad justkui rõõmustaksid just siin ja praegu selle üle. Eestlased igatsevad alati millegi parema järele, kas selle, mis oli ära, või selle, mis pole tulnud. Eks sellepärast oleme ka teineteisele ahvatlevad. Erinevused tõmbuvad üksteise poole. Kui itaallased helistavad, siis nad kirjeldavad kogu päeva sündmused ära. Pisiasjad ühesõnaga. Kui Roby Marcole õhtul helistas, siis ta jutustas kuidas hommikul oli kaks tundi liiklusummikus olnud jne. Meie tavaliselt ei mäletakski õhtuks selliseid asju J

Kui järgmisel aastal on aega itaalia keelt õppida, siis tulen siia pikemaks ajaks praktikale.
Aga muusika on siin eriliselt ilus ja tundeline. Arusaadav miks itaallased ei osale Eurovisioonil. Kuidas saakski parim laulukirjutaja rahvas võistelda teistega? J Eestlased on parim laulurahvas, aga itaallased on parim lauludetegija rahvas J

Täna on vist ka Itaalias holokausti päev. Hommikul oli eriliselt ilus film juutidest. Mitte selline, nagu tavaliselt, kus näidatakse seda jõhkrat massimõrva. Igatahea ma nutsin troppo, mis tähendab, et liiga palju.
Ja kui Roby küsis täna Liinalt kui palju ta teenib, siis nüüd tuli mulle jälle meelde kui palju halba okupatsiooniaeg meie rahvale kaasa tõi ja kõikidele teistele ka muidugi.

Liina jõi täna esimest korda elus püstijala peal kohvi J Ta käskis selle üles märkida. Aga siin pole ju mõtet kohvi joomiseks lauda istudagi. Sest selle väikese sõrmkübara põhjas on ju kaks tilka musta vedelikku, millesse suratakse kaks pakki suhkrut ja mis sekundiga alla neelatakse. Igatahes pole Liina mitte kunagi nii palju nii väikeseid kohvisid joonud. Mäletan, kui eelmine kord siin olin, siis see pani mind väga imestama. Nüüd aga naudin.

Siin on aega kõige-kõige üle järele mõelda. Mis ei tähenda, et midagi selgeks saaks. Aga nagu nad ütlevad, aja jooksul saabub tühjus, mis peaks võrduma selgusega. See tähendab, et ebaoluline langeb küljest ära. Aga põhimõtteliselt ongi kõik meid ümbritsev ebaoluline. Oluline on vaid see, et millal oled valmis sellest loobuma. Ilmselt on normaalne loobuda aja jooksul järjest rohkematest asjadest. Ja mõned ei suudagi loobuda. Ja neid inimhingi peaks ilmselt budismi järgi karmaseadused ohjes hoidma.

Andrea küsis mida me täna tegime ja ma ei mäletanud, sest me ei teinudki midagi J magasime kaua. Siis vaatasime juudifilmi. Käisime supermarketis süüa ostmas. Marco tegi süüa. Käisime Robyga vanalinnas kohvi joomas. Pidime ühe sõnni peal, mis oli tänavaplaatide vahel maas, jalaga nühkima. See pidi õnnele kasulik olema, loodan, et ka Õnnele. Sõnn on Torino sümbol. Sellest ka nimi: Turin. Nagu Tarvanpäägi J
On magamise aeg. Liina ja Marco jälle jutustavad. Liina sai tänaseks aru, et Marco on natuke imelik. Imelikus tujus J Eks näis mis ta homseks teada saab J

Igatahes oli Fabrizio ja tema bändi, Space donkey, esinemine äge. Nägin ka Fabrizio nüüdseks ametlikku naist, Laurat. Eriliselt soe inimene. Kuigi me ei mõista kumbki teineteise keelt ja tema ei oska ka inglise keelt, mõistame me teineteist ikkagi. Ilma sõnadeta. Hoiame käest kinni ja meie südamed läbi silmade jutustavad ise. Selliste inimeste kohtumine eluteel on eriline - eriline kogemus. Samuti oli seal Stefano oma uue ilusa pruudi Alessandraga. Siis nägin üle kümne aasta taas Sergiot ja Enricot. Vat see oli tore üllatus! Ja Enrico hakkas minuga muidugi itaalia keeles vestlema. Õnneks täpselt selles järjekorras, nagu minu vestmikus kirjas J Kõik poisid olid oma pruutidega. Nii hea oli neid näha toredate tüdrukutega. Ainult meie kolm kurvakuju rüütlit olid sunnitud meie tagasihoidliku blondi põhajmaise seltskonnaga leppima J mis oli neile muidugi plussiks.

Minu blondi õega Itaalias baaris käimine oli tõeline nali ja tsirkus. Nii kui me baari astusime ja kuskile istuma jäime hakkas seina äärde tekkima pikk järjekord itaalia meestest. Kõik tahtsid minu õe ilu piiluda. Aga nad on sellised armsad, tõesti vilksamisi piiluvad. Ei tule katsuma, nagu mustad, et kas sa oled ikka päris. Ja eesti meestest ma parem üldse ei räägigi…

28. jaanuar Torinos, nii vähe on veel jäänud olümpiani!

Seinad on siin kohutavalt vähe helikindlad. Keegi on üleval brutta. Brutta on itaalia keeles kole. Aga seda väljendit kasutatakse ka siis kui mingi olukord või asi ei meeldi. Nt telekast tulev saade, poliitik jne. Kell saab kaks ja me pole veel lõunat söönud. Ega üldse midagi söönud, mis on siinmail täiesti normaalne sellisel kellaajal J Oleks ma sama rikas kui Lääne-Eurooplased, siis jätaksin kõik oma riided siia ja läheksin kergema kotiga koju. Järgmine kord olen targem, ei jaga oma vanu riideid laiali, vaid kogun hoopis reiside jaoks.

Liina saigi õhtul teada, et Marco polegi imelik. Ta lihtsalt on selline. Iseomamoodi.
Täna sajab vihma ja me oleme toas. Õhtul läheme Filippo juurde sööma. Filippo on Rooma lähedalt pärit. Mängib klarnetit ja teeb väga hästi süüa. Täna hommikul käis turul ja naabrid imestasid, miks ta nii suure kala ostis. Kui ta rääkis, siis näitas nagu oleks tal suur siga kukil J siis ta ütles oma naabritele, et kaks tüdrukut Eestist tulevad sööma, siis naabrid said kohe aru miks nii palju süüa on vaja varuda J
Igatahes lõpuks tehti sellega juba nalja, sest kõik teadsid, et mina söön kõike ja palju ja igas asendis. Ja lõpuks see kujuneski nii. Küll ise varsti näete. Pange tähele päeva kui me läheme pizzat sööma J

29.jaanuar Torinos

Eile oli väga tore õhtu. Mõnes mõttes isegi pöörane. Täiesti hull söömaaeg. Kusjuures kõik tuli ära süüa. Kõht oli peale esimest rooga täis J Vein oli hea ja tuju läks kõigil järjest paremaks. Kuna Liina ei söö liha ja Marco juustu, siis tehti meile molluskeid, või, usse, nagu Liina tabavalt ütles J Loomulikult ei söö Liina ka usse mitte. Seega pidi ta toituma saiast ja tomatist J Jube hea oli krevetid granaatõunaga mingis heas roosas kastmes. Ja enne seda isutekitajaks rohelise tomatiga võisai. Teine roog oli kaetud kaheksajalad (umbes nagu meil heeringas kasuka all J ) ja mingi tige kala. Rai kala ilmselt. Tekkis väike diskussioon, miks Liina kala sööb ja kaheksajalga mitte. Selle söögikorra juurde pakuti veel pooleks lõigatud keedumunad mingi majoneesitaolise kastmega.
Ja siis tuli põhiroog.
Spagetid merekarpide ja koorimata krevettidega. Minu puhul olid krevetid muidugi raiskamine. Pool läks karbikaussi. Sarnaneb sellele, kui me kana sööme, siis meil on kondikauss J pärast seda sõime kook-torti mille olime ühest pagaritöökojast eelnevalt kaasa võtnud. See oli jäätise või mingi külma kreemiga kokku pandud besee. Aga väga hea. Ja väga-liiga magus. Üldse on Itaalias nii, et seal mingeid vahepealseid asju ja tundeid ning maitseid ei ole. Magus on ülimagus ja soolane on ülisoolane ja, nagu ühtede kaasa toodud kommide pealt paistis, hapu on ülihapu.

Allora (see tähendab umbes et niisiis), siis üritasime pudelimängu mängida, aga see lõppes üsna ruttu ära keeleiseärasuste tõttu. See oli siis õhtusöök Chiara ja Filippo juures. Kusjuures nad mõlemad on Kesk-Itaaliast pärit, aga Chiara näeb välja täpipealt nagu soomlane. Lõpuks toodi lauale lehtede ja vartega mandariinid, mille üle mina väga rõõmustasin ja toppisin kõik oksad pähe. Lõpuks oli mul pärjajagu lehti peas ja Chiara küsis kas meil ei müüda mandariine. Selgitasin siis talle pisut missugused viletsad mandariinid siia jõuavad.

Enne Chiara ja Filippo juurde minekut käisime ka Marco vanemate poolt läbi.Väga armsad inimesed. Seal olid ka tädilapsed. Kaks tüdrukut. Nii umbes 6-7 aastased. Kohe uksel paistis välja, et Roberto on ka nende suur sõber. Paistab, et Roberto oskab igas vanuses naistega nii suhelda, et teda oodatakse igal pool rõõmuga J Lapsed küsisid miks ma koolis itaalia keelt ei õppinud, vaid hoopis vene ja saksa keelt tuupisin. Seletasin siis, et mul polnud Itaalias sõpru. Nemad olid kohe väga imestunud ja lugesid oma klassist üles kümme rahvust. Need kõik on ühtlasi ka sõbrad ja minu teooria kohaselt peaksid need vaesed lapsed siis kümmet keelt õppima J Veel pärisid Marco vanemad sugulased, et kas meie kultuur on rohkem vene kultuuri või mingi muu moodi. Aga seda nad teadsid täpselt, et enne nõukaaega oli Eesti väga jõukas riik…

Täna pidime hommikul tegelikult uut maaalust metrood vaatama minema, aga ju me saime siis eile millestki valesti aru. Kui meie kokkulepitud kohas tänavanurgal ootasime, siis Roberto ja Andrea tulid just sealt ja näitasid meile mobiilis maa all tehtud videot. Üldse on siin moes mingid klapiga Vodafone’i telefonid, millega jäädvustatakse kõikvõimalikke asju ja siis on kõigi noorte inimeste ninad pidevalt telefonis ja vaadatakse oma jäädvustatut üle J
Siis suvatsesid härrased veel seal tänavanukal seista. Itaalias venib ikka viis minutit aegajalt pooleks tunniks J aga minul oli juba pikemat aega külm. Astusin seal samas olevasse shokolaadi poodi sisse ja palusin ühte maasikaga koogikest maitsta. Selline küpsise suurune kook oligi. Väga isuäratav. Tädi oli nii rõõmus, et olen Andrea tuttav (seisime Andrea kohviku kõrval, seega tema naabrite maja ees), et ma muidugi maksma ei pidanud. Üldse on Itaalias nii, et kui sulle midagi väga meeldib ja sa seda piisavalt välja näitad, siis kingitakse kõik millele aga osutad. Eelmine kord sain terve potilille kingituseks ühelt tänavaaednikult, sest ma lihtsalt nuusutasin ühte kannikest. Aga nuusutasin selle pärast, et see oli nii kollane J Asjad ei ole itaallastele probleem. Need tulevad ja lähevad. Olulised on inimsuhted.

Peale seda käisime Roberto juurest läbi. Ta kutsus mind Bobbyle tere ütlema (pidime viimasel päeval neile lõunale minema, varem ei saanud, sest ema oli haige). Ja kui ma siis seisin seal, kus kolm aastat tagasi oli minu Itaalia kodu, siis see oli nii liigutav elamus, et pisarad hakkasid lihtsalt iseenesest üle ääre voolama. Kõik soojad mälestused ujusid kuskilt mälestustest pinnale. See on väga hea tunne. Sa tunned et oled elav inimene ja tunned midagi tõeliselt võimsat. Miski liigutab sind siin elus nii sügavalt, et sa ei saa oma emotsioone kontrollida. Uskumatu, et minu eas veel midagi sellist võib läbi elada J
Ma olin väga õnnelik.

Siis käisime olümpiaküla ja uusi olümpiaks ehitatud rajatisi vaatamas. Seejärel läksime esimesse Fiati tehasesse, millest nüüdseks on tehtud suur kaubanduskeskus. Ottogallery. Seal nägime Robertoga ühte tüdrukut oma isaga istumas. See, kuidas nad istusid, oli nii ilus ja see tüdruk ja isa olid ka väga lummavad. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. See oli vaid üks hetk. Oleksin kindlasti kuulsaks saanud selle pildiga J Aga ma arvasin, et võin seda hetke oma klõpsutamisega labastada.
Selles vanas tehases ka sõime. Oli selline poolkiirsöögikoht. Ainult söögid olid itaaliapärased. Siis tulime koju puhkama, sest Marco läks tööle. Nagunii on pühapäeval kõik poed kinni. Mina aru ei saa kuidas nad oma äridega ära elavad seal.

Lehed on veel puus. Kui lund sadas, siis mõned lehed langesid lume peale. Päris huvitav vaatepilt. Muidugi on need pruunid lehed. Aga ikka sellised suured ja laiad mitte mingid kaselehed nagu meil maal. Torino linn on üks suur parkla. Ja kui tänava ääres pole kuskile parkida, siis pargitakse lihtsalt teise auto kõrvale. Hoolimata sellest kas see teine siis ka sealt veel välja saab J

Umbes üheksa ajal saime pizzat sööma. See oli jube peen koht ja peened hinnad. Lauakatte eest võeti 80 krooni J Aga pizzad olid ilgelt soolased ja äärest kõrbenud. Eriti Liina pizza, sest tal oli silgupizza. See oli umbes ainus mis ilma lihata ja ussideta J Ja isegi vein oli vastik. Arve oli 100 eurot. Ainus asi, mis seal hea oli, oli õlu. Sest õlu me tellisime tavalise. Siis juhtuski see, et kõik said jälle naerda, sest Lisa oli kõik ära söönud ja rohkemgi veel. Ja Roberto ütles, et Lisa sööb tõesti kõike, isegi kui on vastiku maitsega J Ja keegi ei vaadanud, et teistel olid ka taldrikud tühjad J See selleks.
See oli see koht kus nägime ühte ilgelt ilusat meest. Ta oli kohe nii ilus, et me kumbki Liinaga ei saanud silmi ta pealt ära. Tõesti ilus mees oli.
Marco teab, et see mees on idioot.
Õhtu lõpetasime ikka selles Jimmy jalgpallibaaris, sest see on Marco teine kodu. Või isegi esimene. Kuna ta on jalgpalliajakirjanik, siis kõik tahavad temaga arutada seda jalgpalli asja J meie saime muidugi sel ajal jälle ilusaid mehi vahtida. Nagu mu õeke tabavalt ütles, et me läheksime seal kindlasti hukka. Liiga palju ilusaid mehi iga nurga peal J

30. jaanuar Torinos

Kell on juba pool üksteist, aga meie pole veel muffigi teinud. Nüüd käisime sisseoste tegemas, et emakesele shokolaadi viia. Käisime tänavaturul. See asub keset tänavat, mõlemal pool käib tihe liiklus ja keskel käib tihe kauplemine. Sõime kumbki oma esimesed maasikad aastal 2006. Mõelge, teil Eestis on jaanuar ja 30 kraadi külma ja meie sööme siin tänaval maasikaid!!! Kilo maksab praegu umbes 60 krooni. Meie palusime kummalegi ühe marja. Kaupmees valis siis eriliselt pirakad välja. Üks kohalik vanamees veel pobises vuntsi, et tänapäeva inimesed on hukas, ostavad turult ühekaupa asju…. Ma ei taha enam kunagi poe maasikaid osta. Kuni järgmise korrani J Saime aru, et oleksime pidanud kogu ülejäänud raha eest hoopis maasikaid koju kaasa ostma.

Siis läksime Roberto vanemate juurde lõunale. Papa Lionetti tegi tavapäraselt söögi ja see oli loomulikult tavapäraselt hää. Koer Bobbyl kästi külaliste lõbustamiseks hambaid näidata, mis tal kummalisel kombel ka õnnestus J Söögiks oli muidugimõista pasta ja isutekitajaks hiigeloliivid. Samuti võisime piiramatus koguses veini juua, sest nagu ütles Roberto isa: jooge, jooge! Meil on veel 89 liitrit. J Nimelt tuuakse sellistes klassikalistes lõunast pärit itaalia peredes kõik toitude toorained maalt farmidest ja istandustest. Korraga ostetakse palju veini või õli või mida parasjagu vajatakse. Nii me siis lasimegi kõigel hea maitsta. Muidugi varjutas juba kõike olemist see, et see oli meie eelviimane päev Itaalias. Juba olime Liinaga väga kurvad. Nii ma ei mäletagi enam eriti eredalt seda viimast päeva. Kõik oleks justkui udu sees möödunud.

Viimane õhtusöömaaeg oli taas Marco juures, kutsusime ka Andrea meile. Oli natukene pidulikum õhtusöök. Panin oma viimase paari kõrvarõngaid kõrva J Ka sellega said teised palju nalja, sest Lisal olid iga päev uued kõrvarõngad. Nagu mõnel on mingid muud aksessuaarid. Igaljuhul oli taas väga maitsev pasta. Lõpuks tehti siis minu soovil kruvimakarone. Poest osteti eelnevalt kaks kartulit, ära keedeti üks. Sellest tehti veega kartulipudru ja iga portsjoni tippu pandi teelusikatäis kartuliputru. Justkui minu õrritamiseks J Muidugi oleks muidu ka mulle kartulitoite valmistatud, aga ma ise tahtsin kõike elu Itaalia moodi elada ja tunda. Kõikide meeltega.

Ja oligi käes esimene hüvastijätt Andreaga. Järgmisel hommikul pidime ilgelt vara ärkama, aga uni ei tahtnud tulla. Kahju oli lahkuda. Nii veetsingi viimase öö Itaalia telekanalite seltsis, et itaalia keel heliseks võimalikult kaua veel mu kõrvus.

31.jaanuar Itaalias

Sõit lennujaama oli alguses väga ilus. Mägedes sõites vaheldus ilmastik iga natukese aja tagant nagu öö ja päev. Kord oli päikseline ilm, siis jälle lausudu. Mida lähemale Milanole, seda selgemaks sai, et me ei jõua õigeks ajaks lennujaama. Õnneks ei arutanud poisid seda inglise keeles, nii ei saanud nad ka Liinat tõeliselt närvi ajada. Lõpuks olid kõik juba väga sõnaahtrad… Kellelgi poleks olnud midagi selle vastu, et me veel ühe öö Itaalias veedame. Aga mitte keegi meist poleks tahtnud kaks päeva järjest kell pool viis üles tõusta J Viimastel minutitel jõudsime siiski lennujaama ja siis selgus ka miks pidime nii varakult kohal olema. Selleks, et bussiga lennujaamas 50 meetrit lennukini sõita J

Ja siis tõusime taas Alpide kohale. Ainult sellise vaatepildi pärast soovitan kõigil lennupelglikel julgus kokku võtta ja sõitma minna.

Ja igatsus Itaalia järele mattis mind kolmeks päevaks enda alla. Kuid soe ja sõbralik Torino ootas juba uusi külalisi. Olümpiasõpru…..

Päikeseprillid jäidki ostmata. Päike paistis Milanos nii meie minnes kui tulles. Torinos mitte ühtegi päeva J

NB!

* Väljendid Berlusconi ja Toto Cutugno on Itaalias out.
* Reisile minnes tuleks võtta vanad riided kaasa või korjata tuttavate vanu riideid. Selliseid, mida pole kahju mustaks saades minema visata. Siis saab kergema kotiga tagasi tulla.
* Kui pole oma õega ühes riigis pea kümme aastat koos elanud, siis tasub koos reisile minna. Õpite üksteist taas tundma.
* Itaalias on eriti kasulik kui reisite blondi õega. Saab kiiremini üle tee.
* Baaris võib seeeest mõningaid komplikatsioone tekkida.
* Mis sest, et Itaalia asub meist palju rohkem lõunas. Talvel tasub villased sokid ikka kaasa võtta.
* Ukumari - tähendab ketshua keeles karu.