25-27 august 2006
Kas te teadsite et Leedus on naftapuurkaevud? Või et autodel ei pea päeval tuled põlema? Nafta on muidugi ühele saudiaraablasele maha müüdud ning nafta on otsakorral.
Tavalised toidupoed on avatud kuni kella 24-ni. Uksel asub silt: dirbame kuni 24.00-ni ;)
Autoteed on täitsa hullus seisus. Kohutavalt raputas kogu tee. Ehitatakse küll EL-ist taodeldud rahade eest uusi teid, aga needki on kohutavamad, kui need ,mis meil ilma eurorahadeta niigi on. Nii et ei tasu taga nutta neid eurorahasid…. Liikluskultuur on sama hull kui Eestiski, muidugi umbes iga neljas auto on ka eestist pärit ;)
Kui rääkida Leedu arhitektuurist ja üleüldse majaehitusest, siis ehitakse hullult ja täiega. See tähendab, et kõik kohad üritatakse täis ehitada kui on tegemist linnalähedase kohaga. Üks korralik Leedu maja on vähemalt neljakordne ja aeda oma rikkuse varjamiseks ei vaevuta küll ehitama. Vastupidiselt Eestis toimuvale, kus igaüks püüab aina paremini oma valdusi varjata ;) Ehitushullus tipnes sellise kurioosse looga kus üks Leedu paar: mees ja naine, ehitasid endale 22 toaga maja. Ning siis kui see maja valmis sai, siis said nad aru, et neil ei ole selle majaga midagi peale hakata…. Samuti ehitatakse Leedus oma krunt äärest ääreni sõna otseses mõttes maja täis. Mõnes mõttes on see isegi hea, ei pea hiljem muru niitma ;) Osalt ehitatakse ka selle pärast mitu korrust vanale majale otsa, et hiljem, st suveperioodil, võimalikult palju tube välja rentida ja niimoodi raha teenida. Kui mõnda merelähedasse linna sisse sõita, siis võib näha, et tee ääres seisab ja istub ohtralt rahvast erinevate siltidega. Ei, need ei ole hääletajad. Nemad püüavad leida oma tubadele/majadele/korteritele üürilisi.
Maal ehitatakse ja elatakse üpris sarnaselt Eesti maaelule. Kuid Leedus on võimaldatud inimestel endiselt ühelehmapidamine. Üksikuid lehmi ja hobuseid seisis ohtralt tee äärtes. Mina muidugi tean selle tausta ka. Kui Eesti liikumise Kodukant inimesed tegid reisi Lätti ja Leetu, just maapiirkondadesse, siis nad nägid seal tohutut vaesust… Arvan, et see on tingitud puhtalt sellest valitsuse nn ‘headusest’ võimaldada inimestel üleminekuaeg pehmemalt üle elada…. Igal asjal oma head ja vead ;)
Linnades on ka putkamajandus veel nõukajajäänukina alles. Eestis on juba kõikjal kioskid. Putkat ei mäleta millal ja kus viimati nägin…
Üks olulisemaid teemasid, millest pean kindlasti kirjutama Leedu kohta, on nende tohutu lastesõbralikkus. Võib-olla on muidu nii, et Eesti ja Läti on omamoodi ja Leedu on meist pisut erinev – just majade ehitus ja nafta ja mingi äraseletamatu vürstiriigiaegne uhke hoiak. Aga lastesõbralikkusega on küll Läti ja Leedu Eestist sammude jagu ees. See väljendub selles, et ükskõik mis söögikoht nt tee ääres omab söögikoha suurusega võrdväärset laste mänguväljakut või lõbustusparki. St et on söögikoht. Selle ümber on topeltsuur väliterrass ja selle ümber on veel omakorda topeltsuur lasteala, sisustatud kõigega mida ühe lapse hinge ales igatseb. Aga sellest täpsemalt veel edaspidi.
Alustasime oma reisi varavarajasel Eestimaa kaunil viiendal hommikutunnil. Nii kui Läti piiri ületasime, hakkas giid jutustama ja enne ta vait ei jäänud kui hakkasime koju tagasi tulema. Oli tore, meie kehad reisisid bussis ja meie meeled ja mõistus reisisid ajas mööda huvitavaid muinasjutte ja legende. Tõeline keha ja vaimu puhkus käsikäes. Esimene suurem peatus oli meil kohe peale Leedu piiripunkti Joniškis, käisime kohalikus Leedu sööklas ehk veykalsis söömas. See on ka üks nõukaaja jäänuk, mida Eestis enam ei koha. Lastele oli see kindlasti korralik elamus ja vanematele inimestele tugev nostalgiapuhang ;)
Seejärel külastasime merevaigumuuseumi Palangas ning Palanga linna. Seal saime taaskord meenutada legendi Eglest ja tema abikaasast merekuningast. Nimelt oli Egle üks väga kaunis Leedu tüdruk ning armastas käia mere ääres jalutamas. Seal märkas teda merekuningas kellel oli mao kuju ning kes Eglet järjepidevalt naiseks kosis. Egle ütles aga kuningale järjepidevalt ära. Kui ta aga oli merekuningat inimesena näinud, siis mõistis Egle, et merekuningas on hoopis väga nägus ja tore noormees, ning nõustuski abielluma. Nad said kolm last, kaks poega ja pesamunaks tütre. Kui nad olid mõnda aega õnnelikult mereriigis elanud, siis Egle palus oma meest, et ta võiks oma perekonda külastada koos lastega. Nii juhtuski. Kui aga tuli aeg koju mereriiki tagasi pöörduda, siis selleks ajaks olid Egle vennad tema noorimalt lapselt saladuse kuidas Egle oma meest merest endale järgi kutsub, teada saanud. Egle vanemad ja vennad ei tahtnud oma tütart jälle ära lasta. Kui Egle läks mere äärde oma abikaasat kutsuma, et see talle ja lastele järele tuleks, siis nägi ta kohe et midagi on valesti. Meri muutus vere värvi. Kui Egle oli teada saanud, kes tema lastest oli isa reetnud, siis muutis ta oma noorima tütre haavapuuks. Nüüd haavapuu lehed värisevad kogu aeg hirmust.
Merevaigumuuseumis oli igat värvi merevaiku. Täiesti normaalne on punane ja valge värv. Veidi haruldasemad on sinine ja roheline. Seekord oli ka kõige raskem merevaigu kamakas – neljakilone – kohal. Alates sellest korrast, kui ükskord üks purjus mees selle ilma suurema vaevata ära varastas, hoitakse seda haruldust kõrgendatud järelevalve all. Pääses hiidmerevaik oma hukatusest vaid tänun sellele, et varas oli kuulnud oma peas häält, mis ütles, et ta seda kivi katki ei teeks ja kindlasti selle tagasi viiks ;)
Siis saime Palangas niisama ringi käia. Palangas ja üldse Leedus armastatakse ehitatada ilma liftideta maju ja hotelle. Kui meie giid oli neilt pärinud, et kuidas ratastoolis inimesed trepist üles saavad, siis leedukad vastasid lihtsalt, et need, kes käia ei saa, ärgu ronigu kodust välja. Kui giid julges küsida, et kas siis rasked kohvrid peavad ka kõik ise üles tirima, siis vastatai talle, et need kes ei jaksa oma kohvrit tassida, need ei peaks mööda maailma ringi kosserdama ;) Niipalju siis leedukate külalislahkusest, mis pealtnäha tundub ülitore.
Ka on igas endast lugupidavas Leedu linnas jalakäijate tänav. Mis on mõeldud vaid lõõgastumiseks ja jalutamiseks. Autod seal reeglina ei sõida. Nii ka Palangas. Seal ilmselt üks uhkemaid ja võimasamaid. Tänav lõppeb pika mere peale ehitatud puidust tänavaga. Kui selle tee lõppu kõnnid, siis seisad mere kohal ja võid ääretut merepiiri ning päikeseloojangut nautida. Linnas on tänav ääristatud kohvikute, restoranide, poekeste ja suveniirilettidega. Ning loomulikult võtab pool sellest territooriumist enda alla kõikvõimalikud lastele mõeldud atraktsioonid. Lõputud lõbustuspargid, kohad kus on võimalik midagi võita, batuudid. Ja neid ei ole üks või kaks, neid on kümneid ja kümneid. Mitte ühelgi lapse lei tohiks sellises kohas igav hakata. Tänav on täis rõõmsat melu ja valju muusikat. Igast restoranist kostab muusika. Kui tegu on elava esitusega, siis ei maksa üllatuda kui teie arvele on lisatud mõned litid lisaraha muusika eest. Seega valime hoolega kohta kuhu istume. Oleme siiski menüüst välja valinud koha kus on tänava kõige odavam zeppelini söömise võimalus. Zeppelin on nimelt Leedu rahvustoit. See on selline hiigelpelmeen mis on lambalihaga täidetud. Tegelikult ei pidanud see üldse hea olema, aga huvi pärast sooviksime selle siiski ikka ära proovida. Kui oleme teinud suuri jõupingutusi, et mõni teenindaja meid tähele paneks, siis teenindaja teatab, et zeppelinid on otsas. Kui hakkan just küsima, et mida ta veel soovitaks süüa, mis võiks olla leedupärane või midagi. Selleni ma ei jõuagi, sest ettekandja on juba selja pööranud ja ruttab kööki. Sellisest teenindusest shokeerituna liigume taas tänavale ja lepime putkast ostetud vene pirukaga. Igal juhul olen saanud Leedust halva restorani idee… Oleks päris põnev asutada restoran kus on halb teenindus. Inimesed maksaksid selle eest, et neid halvasti teenindataks.
Kui õhtul Klaipedasse magama saabusime, siis ainus oluline asi, mis Klaipedast meelde jäi oli üks arhitektuuriline element. Ma nimetaksin seda puzzlemajaks. On nimelt ehitatud kaks maja kõrvuti nii, nagu peaks nad kokku lükkama, siis saaks terviku ;) täpselt nagu puzzletükid. Kui Klaipedat järgmisel hommikul valges nägime, siis saime näha Baltikumi kõige suuremat kaubanduskeskust nimega Akropolis. Nagu nimestki aru saada võib oli see ehitis tohutu-tohutu. Ka olid iga nurga taga odavpoeketi Maxima poed. Küll mina imestasin kogu aeg, et mis huvitav uus pood see on. Ning kui Leedust-Lätist ära sõitsime, siis veel kahjatsesin, et miks ma Maxima kilekotti ei ostnud. Oleksin siin Eestis sellega eputanud. Kuid suur oli minu üllatus kui siin poodi hakkasin minema ja avastasin, et ka Eestis olid kõik T-marketid üleöö Maximateks muutunud ;)……
Niisiis jõudsimegi sadamasse. Klaipeda on jälle üks linn mis on pikaks veninud ümber jõe ja mere. Ja et Nida poolsaarele jõuda, peab praamiga 600 meetrit sõitma. Silda pole ilmselt selle pärast ehitatud, et Klaipeda on ka tohutu suur sadamalinn. Kogu kallas, kuhu vähegi silm ulatub, on täis pikitud sadamakraanadega. Nidas peatusime loomulikult kuulsas meremuuseumis. See on tohutusse kaitseehitisse rajatud museum. Kus ei puudu haidega hiigelakvaarium ning minipingviinid. Merelõvi, kes teeb trikke ning hülgedki said paari trikiga hakkama. Ühesõnaga mastaabid on Eesti meremuuseumiga võrreldamatud. Mina õppisin, samal ajal kui ülejäänud grupp käis delfinaariumis etendust nautimas, meremeeste sõlmi siduma. See on olnud minu ammune soov. Huvitav asi on selle meremuuseumiga veel see, et näiteks merelõvi ei sunnita esinema kui tal tuju ei juhtu olema aga delfiinidega nii ei ole. Ilmselt on delfiinidel alati hea tuju ;)
Nidas asub Thomas Manni majamuuseum. Kindlasti on see ka üks põhjustest miks Nida poolsaar on armastatud puhkekohaks sakslastele. Parnitšu mäelt võib lehvitada vene piirivalvuripoistele ja nautida lummavat vaadet liikuvatele düünidele. Lammasmäel aga näeb selle eest surnud düüne. Kui sõita mööda kitsast Nida poolsaart, kitsamates kohtades on saare laius kõigest 800 meetrit, siis võib kahel pool tee ääres näha kummaliselt viltuseid puid. Neid tundub kuidagi liiga palju niimoodi lääbakil olevat. Seda nimetatakse purjus metsaks. Mets on kõver kuna tormid ja tuuled puhuvad kogu aeg ühelt küljelt ja nii kasvavad puud juba kõverateks. Metsa sisse aga sõites korjatakse loodusmaksu ja tee ääres on pidevalt näha laigulusi autosid. See on metsapolitsei. Igal pool ei tohigi metsas olla ja käia. Suurem osa saarest on reservuaar. Ka on sipelgapesad kaitstud uudishimulike metssigade eest. Metssead on sellel saarel ülimalt mugavad. Nii kui kuskil lähedal mõni auto peatub, siis nemad ligi kablutavad ja süüa norivad. Ning kui sa ise ei tule selle peale, siis pidavat nad ise olema üsna agarad lahtiseid autouksi märkama ning väikse revideeringu nad siis autos ka korda saadavad ;) Nidal müüdi ka selliseid postkaarte kus metssead pistsid parasjagu pead lahtisest autoaknast sisse.
Üldse on Nida üks muinasjuttude ja legendide maa. Nii näiteks on füüsiliselt tunda kuidas muinasjutud hakkavad Nõidade mäel elama. Ilus armastuslugu Neeringa ja Naglise armastusest. Soovi, paha tuju, ja koerustükkide nõiad jne. Nimelt on metsaga kaetud mägi täis puidust nõidade skulptuure. Igaüks on oma näo ja iseloomuga. Mõni on sellinegi kuhu saab istuda. Aga iga kord peab siis teadma mis nõiaga on tegu. Mõni nõid on selline, et tahab sulle rahapada anda, aga ainult siis kui sa talle meeldid. Siiani pole keegi veel talle meeldinud… Üks nõiatool oli selline, et peale istudes sai soovida kellegagi abiellumist. Ja kõik need soovid lähevad täide. Kõige põnevam aga ka ohtlikum on nõiamäel käia neljapäeva südaöösel. Siis kogunevad kõik nõiad üle maa sinna kokku lõbutsema ja kui nad sind seal ära tunnevad, et sina ei ole üks nende hulgast, siis nad midagi paha sulle teevad. Ja muidugi selle imelise ja salapärase teeraja lõpus oli paar kiiknõida laste jaoks. Ka siin mõeldakse ikka tillukestele kaaslastele, nagu igal pool mujalgi Leedumaal.
Kui hakkasime Nidalt ära tulema, siis demonstreeris giid meile kormoranide peatuspaika. Ja selle matka eesmärk oli, et kõik mõistaksid, et kormoranid on pahad-pahad. Seal pesitseb 2500 lindu. Ja see tähendab, et mets nägi välja nagu oleks happevihm sealt üle käinud. Sest kormoranide väljaheide on happeline ja mitte miski nende elupaigas ei jää ellu. Kurb ja hall vaatepilt aga mida ikka teha saab, neil on ju ka hing sees….
Õhtul käisime Maximas õlletagavarasid uuendamas. Mina loomulikult ei käinud, sest hakkas esimest korda meie reisi jooksul sellist paduvihma sadama, et ma leidsin, et poeskäik ei kaalu minu märjakssaamist üles. Aga Anneli edastas mulle väga huvitava tähelepaneku, et kell 21 käiakse Leedus kooliasju ostmas. Oli ju 1. September kohe-kohe ukse ees ;) ja kui pood on kuni 24-ni lahti, siis miks ka mitte…
Järgmisel hommikul algas meie viimane päev Leedumaal. Hotelli hommikukohvilauas kohtasime kahte meest Leedu televisioonist. Nendelt küsisime et kuidas on lood tänapäeva Leedus võõrkeelte rääkimisega. Nemad väitsid, et kõik on endistviisi, nii nagu nõukogude liidu ajalgi. Saab enam-vähem igas keeles hakkama. Peab aga nentima, et kui kuskil väljas üritasimegi inglise keeles midagi küsida, siis teenidajad vastasid reeglina vene keeles. Ei tea kas sellest, et nad said kohe aru, et oleme Baltikumist või siis hoopis sellest, et nad muid võõrkeeli ikkagi tegelikult ei oska….
Bussis mängis video kus Maarja-Liis laulis vene keeles. See oli väga armas vaatepilt. ilmselt Jurmala lauluvõistluse salvestus. Tohutult palju tühje autosid seisis maanteede ääres. Arvasime siis, et Leedus on selline komme, et kui pole vaja edasi sõita, siis jäetakse auto tee äärde neile kellel on vaja just sealt edasi sõita ;)
Leedus on teede ääres hästi palju lagedat maad, saab loodusjõudude mänge jälgida: udu, pilved, päike, vihm ja vikerkaared. Kuna sõitsime viimasel päeval palju kilomeetreid, siis oli meil võimalus palju looduspilte nautida. Ka ilm soosis meid, sest sellel päeval sai näha ja kogeda tõesti kõiki eelpool mainitud loodusnähtusi. Möödasõites põikasime vaatama ka ristide mäge. See on selline praktiliselt ristidest koosnev mägi. Igal juhul on sinna künka otsa tassitud miljoneid igas võimalikus suuruses ja kujus riste. Ka igasugused erinevad usud on seal esindatud. Nõukogude ajal tõmmati see mägi buldooseritega paar korda siledaks aga inimesed tõid sinna ikka endiselt riste ja nii ta lõpuks jäi. Mäe keskel on nii palju riste, et on tunne justkui astuks lohaka inimese riidekappi. Ristid on risti-rästi üksteise otsa visatud. See on kummastav vaatepilt, ei tea kas ka religioossne, aga midagi müstilist selles paigas on. Meie giid rääkis et selle mäe kõrval olevasse kloostrisse ei taheta turiste lasta aga kloostri hoovis pidid päris uhked autod seisma…
Loomulikult asuvad suveniirilauad ka ristide mäe juures. Kummaline oli vaid see, et ristide mäel müüdi ingleid ja nõidu läbisegi koos ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment