Imepärane maa Gruusia ehk lehmademaa legendid ja saladused

Reisipäevik 14-27 september 2006

Algab reis Gruusiasse. Maale millest tean vähe ja mille kohta olen kuulnud palju eelarvamusi ja kogenud negatiivseid hoiakuid. Ootan lihtsalt reisi kuskile kaugele ja Eestist erinevale maale. Et see nii erinev ja eriline olema saab, seda ei oleks osanud arvata…
Öösel on autoteed lennukist vaadatuna nagu täpilised helendavad ussikesed. Neid täppe teeb muidugi tänavalaternate rivi ;) Lennukis on grusiine ja päris palju teisi rahvusi: rootslased, venelased, jaapanlased. Huvitav miks nemad Gruusiasse kipuvad? Mina lootsin, et saan ikka ilusa grusiinist mehe kõrvale istuma, aga võta näpust, istun sootuks üksinda. Lõpuks platseerub siiski üks muhe grusiin mu kõrvale, ilmselt selleks, et lennukis lihtsalt aega meeldivamalt mööda saata. Algselt arvasin, et ta tahtis minuga juttu puhuda, aga hiljem sain aru, et tegelikult piilus ta meie istmete vahelt tagareast üht eesti tüdrukut Birgitit. Birgit oli samuti meie eesti noorsoovahetusgrupi liige. Lisaks temale ja mulle kuulusid sinna veel Rivo, Margus ja grupijuht Eero. Grusiin, kes minu kõrval istuda otsustab, osutub diplomaat Datoks, kes parasjagu samuti Tallinnast Tbilisisse suundub. Ta on väga sõbralik ja uudishimulik ning aitab mul paar sõna gruusia keeles kirjutada. Gruusia keele tähestik on nimelt üks 14-st maailmas eksisteerivast tähestikust. On põnev kirjutada tähti mis tunduvad kui hieroglüüfid. Samas on see ideaalne teraapia. Iga täht on ennenähtuist nii erinev, et nõuab kogu tähelepanu ja keskendumisvõimet. Dato on minu jaoks esimene näide grusiinide külalislahkusest. Lahkudes annab ta oma telefoninumbri ja palub kindlasti helistada kui meil peaks majutusega mingeid probleeme tekkima. Sest minu üsna hämar jutt selle kohta mis me täpselt teeme ja kes meile vastu tuleb, ei ärata Datos just suurt usaldust. Aga ta mõistab muidugi, et minu vene keel on ka üsna roostes ja jääb mind siiski uskuma kui ütlen, et meile tuleb vastu keegi Giorgi. Tagantjärele saan aru kui totter ma võisin talle tunduda, sest Gruusias on pea iga teine mehenimi Giorgi, tuletatuna nende riigi nimest :)

Nõnda jõuamegi Tbilisisse, seekord märg ja pime ja mitte sugugi supersoe nagu lootsime J;)Lennujaamast väljudes küsis keegi, kas soovime taksot ja minul oli vaja koheselt oma vähest gruusia keele oskust demonstreerima hakata. Ütlesin neile kohe ara-ara, mis tähendab ei-ei. Selle peale pahvatasid kõik naerma, sest meile vastu tulnud poisid olid lihtsalt nalja teinud ;) Aga mina nägin neid esimest korda elus ja ei teadnud kes nad on. Meid sõidutatakse noorsoovahetuse Gruusia poolse peakorraldaja koju ja kogu grupp majutatakse nende korterisse, kusjuures seal elab juba eelnevalt üks vabatahtlikuna Gruusiasse tööle läinud noormees. Nii on lihtsalt Gruusias kombeks, külalised paigutatakse koju, ükskõik kui palju külalisi ka poleks. Ja me mahtusime kõik suurepäraselt ära. Loomulikult saan rääkida enda seisukohast, sest meile, kahele eesti tüdrukule, anti ju omaette tuba suure laia voodiga. Tundsime end printsessidena.

15. september Reede

Meie elasime Musta mere ääres Poti ja Batumi vahel Kobuletis, Ajaria autonoomses vabariigis. Esimene päev möödus Tbilisis. Ma kasutan siiski seda inglise varianti, sest eesti variant Thbilisi tundub mulle kuidagi ülesätitud ;) Ekskursiooni tegi Gocha. Kolame kogu vanalinna läbi. Ikka mäest üles ja alla. Mina oma valgete kingadega pori sees kuidagi hakkama saamas ;) Kuna öösel on sadanud, siis on muda ja tänavatolm väga pehme ja mõnus talla all astuda ;) Samuti on kogu Tbilisi rämps ja sodi ilusti nähtavale ujunud, sest gruusias ei näi kombeks olevat prügikaste kasutada. See on üks osa nende elustiilist. Autodel päeval tuled ei põle (nii nagu ka Leedus). Siin on pank, mis on mõeldud inimestele – Peoples Bank. Huvitav – huvitav, pärastpoole hakkate mõistma miks see nii oluline on, just siis kui lehmadest ja muudest elukatest juttu tuleb ;)Bussipeatused asetsevad peamiselt keset kõnniteed, selle otstarbekusest saan samuti hiljem aimu. Nimelt on see ainus võimalus mitte auto alla jääda. Liikuluskultuur on Gruusias kaose ema ja anarhia isa. Kui keegi tahab elus kunagi proovida mis tunne on elada anarhias, siis soovitan soojalt Gruusiat külastada. Ja nii nagu Kuubagagi, ilmselt on praegu parim aeg. Mitte kümne aasta pärast….. Algselt jääb meil mulje, et ühistransport on tasuta, kuid nii ilus see elu neil seal ka ei ole. Nimelt peab Gruusias sõidu eest maksma väljudes, bussijuhi kätte. Seega, siseneda tuleb keskelt või tagant, ning väljuda esiuksest. Bussipilet maksab 20 tetri ehk 20 korda 7 kopikat. Ja saategi hinna eesti sentides. Marsrutkaga maksab sõit 50 tetri. Tetri tähendab gruusia keeles ühtlasi ka valget. Metroos maksab pilet samuti 20 tetri ehk metallraha.
Ja veelkord: tänavad on kohutavas seisus – porine + prügi, prügi, prügi. Bussipeatuse märgiks on roheline rist. Mis ajab tõsiselt segadusse, kuna ka apteegid on märgistatud ristiga ja igal tänaval on vähemalt seitse apteeki. Apteegid on muideks kõik ööpäevaringselt avatud. Aga kõike vajalikke asju igas apteegis ei pruugi siiski olla ;)
Väga huvitav vaatepilt on siinsed taksod. Enamjaolt on need ülimalt lömmis sajaaastased zhigulid. Imestan kuidas on võimalik, et nii paljud nõukogudeaegsed autod on võimelised veel sõitma J Üks taksopeatuse silt on hooletult puu külge löödud. Siin ei tehta sellistest pisiasjadest probleemi. Kui on vaja midagi kuskile lüüa, siis seda ka tehakse, hoolimata rohelistest ja muudest kaitsjatest. Elu on vaja elada. Ja seda tehes pole vaja kiirustada. Bussiaknast vaadatuna tundub, et inimesed kannavad põhiliselt musta värvi riideid ja on tõsiste nägudega.

Täna sajab, on pime aga soe. Sööme kiirtoidurestoranis gruusia rahvusrooga khachapuri’sid. Põhimõtteliselt on see soe juustusai. Ainult et juust on siin ülisoolane. Poisid saavad esimesed gruusia õlle degusteerimised läbi viia. Birgit arvab, et palju suitsetatakse. Ja tal on õigus. Suitsetatakse vahetpidamata ja igal pool. Ka söögikohtades ja loomulikult restoranis. Meie kiirsöögikoha nimi on muide väga peen: Puškin Square Café ;)
Linnatripil on meiega koos sakslased Carola, Maka, Nicole ja Manuel. Mul on kohutav nohu, see on saanud alguse Eestis ja lootsin et siinses soojas kliimas kaob see ruttu. Aga siin on niiske ja sajab nagu korralikus Eestimaa oktoobrikuupäevas ikka J Apteekides on aga ainult ühte kurguvalurohtu. Seda kõige vastikuma maitsega, mida ma Eestis iialgi ei ostaks. Üldse on Gruusias asjade ostmisega nii, et kui sul on vaja nt CD-plaati või hambaharja, siis see sulle ka antakse. Ei ole võimalik hulluks minna selle pärast, et millise ma nüüd nendest kahekümnest erinevast võimalusest valin. On üks võimalus. Sest plaat on ju lõppudelõpuks plaat ja hambahari on hambahari. Kurgurohi on kurgurohi. Ja mulle hakkab selline mõtteviis aina rohkem ja rohkem meeldima. Raske on ainult kohvikus kui peale Nescafe ja türgi kohvi ei ole võimalik mingit muud kohvijooki tellida. Aga pikapeale harjub ka sellega, nii nagu inimene harjub väidetavalt iga asjaga….

Jalutame veel ja veel. Trotsides vihma. Käime vanas vanalinnas ja uues vanalinnas. Vanimas Gruusia lossis, milleks tuleb mäe otsa taaskord ronida. Õnneks teab Gocha otseteid. Ülevalt paistab hunnitu vaade linnale, mis laiub mööda mägesid ja kahel pool Mtkvari jõe kaldal. Kõik on räpane ja prahti ja klaasikilde ning tühje pudeleid täis. Ja must ja porine ja vihma sajab ja me oleme kõigest hoolimata rõõmsad. Majad on VÄGA VÄGA lagunenud ja krohvi ja värvi koorub kõikjalt. Tänaval käies on kasulik ettevaatlik olla, et midagi ülevalt pähe ei langeks ;) Ilus Gruusia ema kuju kõrgub lagunenud majade taustal. Üleval lossi ümber tiirutavad koolibrid ja kotkad. Tsikaadid siristavad kõigest jõust. On ilus. On kurb. On võimas ja uhke. Külastame ka botaanikaaeda. See on super ja eriti muidugi kaktused ja kosk. Õhtul sööme taas khachapurisid ja seekord lisaks ka pizzat. Siin on kombeks kõik söök ära jagada seltskonna peale. Seejärel peame minema oma asjade, bussi ja venelaste järele ;) Nimelt sõidame vene ja ukraina grupile lennujaama vastu. Ootame neid paar tundi, sest siin ei tea kunagi millal lend saabub või väljub ja keset ööd asume teele musta mere poole.




16.september Laupäev

Öö ja mäed. Mägedel valgustatud ristid. Gocha teeb iga kord, kui ristist möödume, kolm ristimärki. Gruusia inimesed on 100 % usklikud. Kell on kolm öösel ja inimestel majades tuled põlevad. Näib nagu kogu Gruusia oleks meid tervitama tulnud. Restoranid ja pisikesed söögikohad teede ääres töötavad ja on rahvast tulvil. Tuleb välja, et öösel lihtsalt kaubavedu ja muu liiklus töötab, ilmselt on see seotud päevase kuuma ilmaga J Panen tähele, et bussijuht sõidab ülivaikselt ja üliosavalt üle raudtee, et meid mitte üles äratada. Kõik üritavad magada. Kogu mägdevaheline tee, see tähendab, et kogu tee, sest siin ongi ainult mäed, on märgistatud. Kõikvõimalike vahenditega, kas siis puud valgeks võõbatud või midagi muud välja mõeldud. Seda raamatu või filmijuttu, et mägedes võib kergelt teelt välja sõta, siin küll praktiseerida ei saa. Sõit on väga turvaline.

Jõuame Kobuletisse. Meil palutakse end välja puhata. Otsustan minna jalutama ja poodi taskurätikut ostma, aga nii vara ,kell 11, on peamiselt kõik poed kinni. Osalt on see ka vihma süü. Tuleb oodata õhtut. Registreerime end musi ja sõrmejäljega hotelli sisse ning tutvume oma toakaaslastega kes peaksid olema kõik eri rahvustest. Minu toakaaslased on ukrainlane Lyusyana ja sakslane Nicole. Mõlemad on oma riigi grupijuhid. Mina saan nende koosolekute ajal põõnata. Ja olen seetõttu ülejäänud aja väga ergas ja aktiivne, mis paneb mu kallid toakaaslased esimestel päevadel kahtlustama, et äkki ma tarbin mingeid narkootikume ;) Aga asi pole loomulikult selles, lihtsalt nohuga ei saa normaalselt magada ja seetõttu on mõistlikum üleval olla ja elu nautida ;)

Kohtun kuulsa Giorgiga. Küsin luba minna mere äärde, algselt ütleb Archil, et eesti tüdrukud ei tohi kuskile üksi minna, aga siis tuleb õnneks välja, et see on kõigest nali.
Must meri! Super! Super! Super! Igat värvi kivid. Saan alles nüüd aru miks Kalevi merekivikese kommid on just selle nimega, sest NEED merekivid on just sellist värvi!!

Iga kivi on eri värvi. Super soe vesi. sain taskurätikupaki 25 tetri eest, müüa küsis 50. Mul lihtsalt polnud rohkem kopikaid. Aga pärast sain aru, et 50 tetri oleks ikka liiga palju olnud maksta…. Meie rahas 3.50 J Algab karm elukool ;)
Hiljem õpin hotelli ukse ees gruusia keelt, et mitte toas kaaslasi segada. Kõik, kes käivad uksest sisse-välja, peavad midagi ütlema, mõne sõna või tähe. Siia tuleb ka Liliya Ufast. Sebastian tuleb suitsu tegema. Unustan ikka ära, et Seba (nii kutsutakse Sebastianit Gruusias) ei ole grusiin vaid on saksa poiss kes siin elab ja vabatahtlikuna töötab. Nii ei saa ta ka eriliselt mind gruusia keele õppimisel aidata ;)

Lähen jalutan omakäeliselt linnas. Turg. Kitsas. Müüjad istuvad sõna otseses mõttes pori sees. Ma ei taha pilti teha, sest arvan, et äkki võin neid solvata, aga tegelikult võib-olla neil poleks sellle vastu midagi… Üks onu müüb murtud kaelaga varblasi. On päris palju vaeva näinud, sest varblasi on palju…. Või on need põldpüüd?

Turg lõpeb heinamüüjatega, sest lehmi on kõikjal.

Leiutan teooria kuidas lehmad teavad kuhu koju nad peavad õhtuks minema: nimelt, kui perel on vaja piima, siis ostetakse turult pakk heina ja pannakse ukse taha, siis mõni lehm ikka õhtuks sööma ilmub. Nii saabki sellel päeval just see pere piima.
Edasi jõuan äärelinna. Silme ees sirendab siht natukenegi kõrgemale mägedesse jõuda, aga nii lihtsalt see mägede asi ikka ei käi küll. Olen Pionerskaja ulitsal. Üritan viinamarjadest pungil hoovidest pilti teha kui üle tänava käratab üks vanamees: ‘idi damoi!!’ Kui sellest hiljem noorsoovahetuse organiseerijatele räägin, siis ei taha mitte keegi mind uskuda. Aga ilmselt, äärelinnas, kus vähem turistidega kokku puututakse, ajab üksipäini jalutav naine hirmu peale küll. Aga äkki oli see selle vanamehe poolt hoopis sõbralik soovitus, et ma ei kolaks sellises Jumalast hüljatud paigas…..? Väljas oli näha ainult mehi. Kas siis istumas ja ‘äriasju’ ajamas või niisama mingit lauamängu mängimas.

Nad liikusid autodega ja jalgsi jne. Naisi oli näha harva ja siis ka kas turukotiga kodu poole kiirustamas või siis hoovis oma last magama äiutades. Naistel pole siin ühiskonnas vaja tänava peal kosserdada J Tänavatel lebab ka palju koeri, kõik nad on väga leebed. Ilmselt palavast ilmast loiud. Ühtegi haukuvat koera ei õnnestunud mul selle reisi jooksul kohata. Majad on siingi lagunenud ja räämas ning värvimata. Kuid avastan oma imestuseks, et ühe maja uks on pärani lahti ja toa sisustuseks on viimase peal itaalia disainmööbel ning väga kaunid kangad kardinate ja vaipade näol. Võib-olla osalt ei taheta väljapoole hiilata, et vargaid ära hoida, kuid osalt on väline vooruslikkus usust tingitud. Kõikides aedades kasvavad viinamarjad. Ja need on niimoodi paigutatud, et kui väravast sisse lähed, siis sinu pea kohal on viinamarjakatus. Mäed on sinised. Päike soe. Ja sead patseerivad tänaval ringi, nii nagu ka lehmad ja kitsed-lambad ja kanad-kuked. Loomulikult on tänav siis ka nende elukate väljaheiteid täis, mis teeb kõndimise mõnevõrra raskemaks ;)
Kesklinna poole tagasi naastes juba mehed väljas viinamarjapuude all malet mängides lehvitavad mulle kui neid pildistan ;)

Söön turult pagaritöökojast ostetud värske lavaši. Tulisoe. Eestist kuuldes läheb onul nägu nalja täis. Ta küsib, et kuidas te ka seal Tallinnas elate? No mis ma oskan öelda talle? Ütlen et normaalne on kõik. Ta jääb sellise vastusega väga rahule. On raske kirjeldada inimesele teist maailma. Nii nagu mina pidin nägema nende elu, et mõista, peaks tema nägema meie elu, et mõista. Mõista, miks me oleme nii tormakad ja närvilised ja miks meil ei ole tihti oma lähedaste jaoks aega aga on raha. Vahete-vahel. Ja miks hoolimata sellest, et meil on elekter ja soe vesi vahetpidamata kasutada, me naeratame nii vähe ja nõuame enestelt nii palju…. Seda ei saa värske saialõhnalise leti ääres jalapeal paari lausega seletada. ‘Normaalselt saame hakkama’ oli vist üsna aus vastus?

Taas musta mere äärde jõudes saan oma toanaabritega kokku. Õnneks. Sest toavõti on ju nende käes. Jalutame veel ka teisele poole linna, hirmus pikalt. Olen surmani väsinud. Pika veenmise peale saan oma kaaslased ühte kohvikusse istuma. Kohvi on Gruusias võimalik juua kahte sorti. Nescafe lahustuvat või türgi kohvi, mis on keskmise eestlase jaoks veel hullem kui itaalia espresso J Nõnda siis Nescafe, kuigi seda ei nimetaks ma jällegi kohviks J Nagu enamus siinsetest äridest, on ka käesolev kohvik pealtnäha perefirma. Mees, naine ja kellegi õde või muu sugulane. Kui oleme oma aja ära istunud ja soovime arvet maksta, siis on perenaised parasjagu köögis ja leti ääres on näha vaid peremeest. Nicole viskab talle reipalt näppu, et märku anda, et me sooviksime arvet. Ja nii viskavad nad üksteisele vastastikku umbes viis korda näppu ja lehvitavad ja naeratavad. Asi hakkab juba koomiliseks muutuma, mõtleme mis teha, kui õnneks saabub perenaine teenindussaali tagasi ja saame talle oma kohvide eest ära maksta. Milles siis asi? Naised. Naistega ei peeta vajalikuks asju ajada ega nendega isegi mitte rääkida, isegi siis kui tegu on maksejõuliste naistega ;) Gruusias tunnen veel mitmelgi korral ennast väheväärtuslikuna ainult selle pärast, et olen naine…..

Lehmakoogid ka mere ääres treppidel. Milleks neil sinna vaja ronida, seal ju pole rohtu? ;)
Lugesin just täna kuskilt, et lehmad suudavad trepist alla minna aga üles ei mitte kunagi.

Siis avatakse pidulikult meie noorsoovahetus ‘Europe Meets the Land of Medea’ ja koheselt tehakse väike eksperiment-linnamäng: meid jagatakse nelja rühma, igaüks peab leidma oma looma ilma sõnu kasutamata. Kõikidel gruppidel on ülesandeks: 1) leida linnast internetipunkt; 2) teha kümne grusiiniga grupipilt; 3) kirjutada gruusia tähtedega mõned gruusiakeelsed põhiväljendid; 4) joonistada hotellist 100 m radiuses kaart, et me hiljem ära ei eksiks ;) Lisaks veel vastata ühele lihtsale küsimusele, nagu nt et mis on Adžaaria regiooni keskus (see on Batumi loomulikult), koostada laul ja moto oma grupile.

Õhtul toimuvad tutvumismängud: 1. Tuleb öelda kust oled pärit ja asuda vaibale geograafiliselt õigesse kohta. 2. Kõik puhuvad õhupalli täis ja ringjoonel kohti vahetades saab igaüks midagi joonistada oma vastas oleva inimese näost: silmi, nina, suu jne. Õhupallinägu koos ümbrikuga pannakse seinale. 3. Siin loositakse kõikide nimed omavahel, igaüks saab nn salasõbra kelle eest ta peab kogu noorsoovahetuse aja hoolitsema. Ümbrikusse võib salaja panna kirju, kommi, kivikesi jne.jne. Mina hakkan saksa poisi Manueli ‘ingliks’ ;) Otsustan talle iga päev eri keeles kirja kirjutada lasta. Siin on rahvusi rohkemgi kui kuus. Lisaks kutsutud riikidele on inglaste hulgas nt palju poolakaid, siis on veel tatarlased jne. Õnneks ei ole raske kaasvõitlejaid agiteerida, et nad kirju kirjutaks. Iga päev peab ju erinev käekiri olema, muidu arvab hoolealune kohe ära kes on ta salasõber ja siis pole see mäng üldse huvitav.

Õhtu jätkub tutvumis- ja joomismängudega ;) 1. Teatejooks: tuleb moodustada 5-liikmeline võistkond. Igaüks jookseb lauani, joob pitsi viina, teeb tooli ümber 5 tiiru ja jookseb võistkonna juurde tagasi. Päris naljakas tunne on peale 100 grammi ümber tooli joosta. Ma arvan, et seda võib ka üksi kodus järele proovida. Peaasi et liiga meeldima ei hakka ;)
2. Laualt joomine. Tuleb taas võistkonnad moodustada. Üks võistkond ühele poole lauda ja teine teisele poole. Käed selja taha. Viina peab jooma aja peale. Käsi ei tohi kasutada. 3. Paberitants. Võetakse paaridesse. Tantsima peab paberi peal, üle astuda ei tohi. Iga järgneva looga murtakse paber pooleks kuni ruumi jääb ühele labajalale ;) väga lõbus mäng, mida mängitakse tavaliselt pulmas. Suurema jalanumbriga mehed peavad lõpuks tüdrukud sülle võtma ;)

Lõpuks algas rahvaste sõpruse disko ;) Kus mul õnnestus kohe esimesel õhtul gruusia tantsu õppida. Hiljem ühinesime kõrvalolevas restoranis toimuva kohaliku sünnipäevaga kus noored samuti vabalt diskomuusika saatel oma rahvustantse tantsida vihtusid. Eesti poised läksid kohalikele tüdrukutele ülihästi peale ;)

17.september. Pühapäev

Siin olles ei jaga absoluutselt matsu, et mis päev parasjagu on. Telekas meil on toas, aga ainus mõistetav keel sealt on vene keel. Ja nagu minu toakaaslane Nicole tabavalt ütles, kui kuskil on vene kanal ja kui venelased teevad mingit uudist, siis see uudis on Venemaast ;) Nii me ei saanudki laiast ilmast midagi teada, aeg-ajalt küsisisn gruusia poistelt ikka Gruusia olukorra kohta, et mu ema ei muretseks. Aga meie sealoleku ajal õnneks midagi hullu ei juhtunud.

Päeava alustame lauluga my bonny is over the ocean…. Ja igakord kui tuleb ette sõna is või are jne, siis tuleb ituda. Lõpuks on nii: püsti-pikali-püsti-pikali J Väga hea ergutusharjutus. Kinnistame oma nimemälu. Igaüks teeb mingi võimlemisliigutuse, nt kukerpalli ja iga järgnev ringis seisev isik peab kordama nime ja liigutuse. Võite ette kujutada mis nägu on viimastel kordajatel J Naerda saab kõvasti J Mulle meeldib see väljend: kõvasti naerma.
Esimene ülesanne on grupitööna ehitada paberist loss. Loss peab olema kindla kõrgusega ja vastupidav. Sellele peab nime ja slogani välja mõtlema. Töö käib gruppides, grupid on loomulikult rahvusvahelised. Losse hindavad tasemel eksperdid J See esimene harjutus peaks näitama mismoodi me peame hiljem rahvusvahelises grupis töötama, mis probleemid ette võivad tulla.

Seejärel räägitakse meile Sakartvelo ehk Georgia ehk Gruusia ajaloost. Heal lapsel mitu nime J Gruusia nn probleemsed alad on Adžaaria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Adžaaria on neist kõige rahulikum, ta on autonoomne vabariik ja Venemaal sellele nõudmisi ei ole. Asub ta ju Türgi piiri ääres J Peale eelpoolmainitud riikide on Gruusia naabriteks veel: Ažerbaidžaan ja Armeenia. Need kaks ja Türgi on islamimaad.
1991 võideldi nn uus iseseisvus välja. 9.aprillil sai 26 tudengit surma. Ametlik iseseisvuspäev on 26.mai.
Vene vägedel on üle Gruusaia kõikjal baasid. Abhaasias, Osseetias ja üks väga Tbilisi lähedal, aserite piiri lähedal. Baase rahastab venemaa. Aastaks 2008 peaksid olema kõik väed läinud. 1992 sept -1993 toimus Abhaasia pärast sõda, mille tõttu 300 000 inimest põgenesid Tbilisisse. Nii on seal riigi osas nii venelasi, abhaase kui ka grusiine, venelasi peaks olema 14%. Kõik tahavad seda omaks pidada. Vene vägesid ei taha keegi väga ruttu välja viia, sest siis ei tea mis toimuma võib hakata…..
Siis veel energiaprobleemid, mis on üldteada. Loomulikult otsib Gruusia praegu võimalusi aserite kaudu gaasi ja elektrit muretseda, et mitte sõltuda Venemaast, kellele vahel meeldib oma võimu näidata.

Pealelõunal teeme pusamängu. Pusas peab igaüks võtma kellelgi kätest kinni ja siis saab selle pusa ringiks harutada ilma et peaks kätest lahti laskma. Uskumatu aga tõsi. Seejärel arutame Jasoni ja Medea legendi, mis on ilus armastuslugu. Teate küll, see kuldvillakust jne. Ja nagu kohalikud poisid väidavad pidavat see olema lugu Gruusia esimesest litsist J Peale arutlust erinevate kultuuride ja võimalike lahenduste leidmise, peame otsustama erinevate väidete põhjal, kas oleme nendega nõus või mitte ja siis seda põhjendama. Nt et kas me vastutame nende inimeste eest kellele me midagi õpetame või kas vanemad võivad anda nõu kellega peaksime abielluma jne jne.

Tänase päeva rahvuste õhtute seeria avatakse Eesti õhtuga. Valmistame kogu vaba aja oma programmi ette. Kõik läks väga hästi. Eriti hästi läksid peale kiluvõileivad ning põleva vana tallinna joomine.

Pärast käisime Gruusia tähistaevast vaatamas, sest mul tekkis huvi kui erinev ikkagi on nende taevas meie omast. Ja on ikka väga erinev, sest suurt vankrit näiteks ei õnnestunud mul leida. Aga neil on vähemalt tähed näha!!! Mitte nii nagu Itaalias J ületulestamine ;)
Giorgi rääkis pikalt-laialt galaktika suurusest ja inimese väiksusest. Ja kui tühised sellise võrdluse kõrval on meie inimlikud probleemid. See jutt tegi kõiki pisut melanhoolseks.
Ma ütlesin, et see on meile ainult hea, et meil on võimalus mõelda, et tähtedel on võibolla elu ja et tähed on samasugused planeedid nagu meie Maa. Mõtle kui kurb kui me kindlalt teaksime, et see nii ei ole… Ülihoolitsev Gocha oli meile randa paksu teki kaasa tassinud, nii et võisime seal mitu head tundi passida. Missest et Musta mere ääres, vesi on niiske igal pool ;) Lebasin lihtsalt soojadel kividel ja ja hoidsin silmad punnis et seda tähekirja meelde jätta ;) meri loksus vastu kallast, kui laine tagasi veeres, siis koos sellega ka väikesed mustad kivikesed. Täiesti eriline meloodia. Meie liivarannas seda ei kuule. Natuke ohtlik, natuke põnev, aga rahustav siiski samamoodi nagu meie igav liiv ja tühi väli ;)

18. september Esmaspäev

Alustame mänguga. Kõik saabuvad ükshaaval saali. Ootame ukse taga. Sisse lastakse ükshaaval. Seest on vahel kosta naeru, vahel valju juttu. Üldse ei tea mis toimub. Kui sisse lähen, siis kõik peavad ringis olles musi edasi andma, nii nagu telefonimängus antakse teadet ja kui minu kord tuleb ja keeran oma põse ette, et Dima saaks mulle musi põsele anda, siis tuleb sealt kõrvakiil. Väga värskendav ;) Loomulikult pean samamoodi üllatama järgmist sisenejat ;) Selle mängu nimi on musi-musi-plärts ;)
Seejärel hakkame lahkama järgmist imetoredat Gruusia legendi: Abigaili lugu. See räägib naisest kes armastab. Ta tahab oma kallimat Marki näha, aga peab selleks jõe ületama. Paadimees Simbad aga viib ta üle vaid tingimusel kui Abigail temaga magab. Abigail küsib emalt nõu. Ema ütleb, et see pole tema vaid Abigaili asi. Abigail otsustab, et ta armastab Marki väga palju ja ta tahab teda näha, seega ta magab Simbadiga ja saab üle jõe. Abigail räägib kogu loo ka oma kallimale Markile, see vihatsab ja jätab ta maha. Abigail kohtab murest murtuna Marki parimat sõpra Johni. Johnile on alati Abiagil meeldinud. Nad lähevad koos Marki majja. Ja Abigail naeratab kui John peksab Marki ;)
Seda lugu muideks peetakse Gruusias suuruselt teise litsi looks ;)
Nonii, peale selle looga tutvumist pidime grupitööna välja selgitama paremusjärjestuse. Ikka kõige tõpramad inimesed esimeseks ja kõige paremad viimaseks. Päris lahedaid arvamusi tuli välja. Põhilise halvakspanu osaliseks sai loomulikult Abiagili ema kes ei suvatsenud mitte mingilgi moel oma tütart aidata. Põhiline probleem tuli siit selline välja, et kui teaks mis kultuuris see lugu sündis, siis oleks lihtsam otsustada. Nt et kas islami või mõnes muus. Miks see nii on seda ma ei tea. Sest inimesed peaksid tegelikult ju võrdsed olema…. Aga siiski sõltume kõik oma kultuurist. Tegime siis vastavalt ka oma definitsioonid kultuurist. Sotsioloogina oli seda väga huvitav observeerida ehk kõrvalt jälgida.

Peale kohvipausi, ja ilma selleta siin ei saa, oli meie ülesandeks nöörist ruut ehitada. Aga kümne inimesega ja kõigil silmad kinni seotud. Otsustasin selle ülesandega tsap-tsarap ühele poole saada, sest olen seda enne seikluskoolitustel teinud. Minu plaan oli teha pael võimalikult lühikeseks, siis ei teki jamasid kui pikemad inimesed pikemaid samme astuvad jne. Aga võta näpust, ma ei arvestanud, et meie grupis on umbes 5 erinevat keelt kõnelevat inimest. Pimedast peast ei olnud seda ka näha. Kõik seisid nagu peata kanad ja tundsid end ebamugavalt kuna ma ei suvatsenud neile igale ühele isiklikult seletada mida ma parasjagu teen ;) Kuna pidin pimedast peast paelaga tagurdama ka, siis olin vahepeal grupist eemal, nõnda ei kuulnud mina ka neid vahepeal ja kõik kujunes üsna lõbusaks seikluseks, eriti see kui ma tagurdasin mingi heinapalli otsa. Jälle mingi heinast baar ;) Lõpuks saime kuidagimoodi oma ruudu valmis ja siis oli meil veel pool aega üle. Kõik teised grupid tegid suure ruudu, 10 korda 10 meetrit ;) Meie olime kõige innovaatilisemad ja loomingulisemad. See ülesanne õpetas mulle, et ma olen halb juht ;) Seepärast ongi hea, et ma pole kuskil director, võibolla peaks seal proovima kus innovaatilisust vaja läheb ;)

Siis saime seimest korda Mustas meres ujuda. Kuna mina ujuda ei oska, siis seisin lihtsalt paar sammu kaldast eemal vees ja nautisin vaadet mägedele. Sest sügavaks läheb seal KOHE ja põhi on kivine ja laine on kõrge ja tugev. Nalja ei ole. Aga vesi on soe ja mõnus ja soolane ;) Pärast on käterätik mustast liivast tahmane ;) Ei taha oma mõttetu sooviga, puhast käterätti saada, hotellitöötajaid häirida, seega peseme oma pesu oma kraanikausis kohaliku kahtlaselt lõhnava seebiga. Nicole veel imestab, et kas ma tõesti pesen asju ilma pesupulbrita, aga mina kui nõukaajalaps ei tee sellest küll numbrit. Niipalju ma ikka sellest ajast mäletan….. Pesu kuivab momendiga rõdul ära, pane see mis asendis tahad sinna.

Peale lõunat tehakse süsteem, et kes soovib Gruusia kohta midagi teada saada võib valida kas poliitikast rääkimise grupp, tantsu õppimise grupp või keele õppimine. Kuna kedagi teist ei ole kohal peale poliitikast rääkija, siis lähme temaga Musta mere äärde Gruusia hetkeelust-olust rääkima. Korruptsioon on Gruusiast välja juuritud. Viimse tükini. See on üllatav, sest firma loomisest rääkides ütlevad nad, et mõne aja pärast pakub Gruusia maffia sulle katust. Aga riiklikest sfääridest on ilmselt korruptsioon välja juuritud. Kahtlustan, et see ilus jutt on küll rahvale paisatud lihtsalt ilus jutt oma riigist. Aga kui arvestada hiljutist haledat vene luure läbikukkumist Gruusias, siis võib uskuda küll, et need süsteemid toimivad seal päris hästi. Haridusega on nii, et enne oli haridus tauline. Enne saadi riigilt 9-klassiline haridus, nüüd 12 klassi. Ülikooli saab riigieksamiga. Teadust tehakse loomulikult gruusia keeles, vastatakse mulle ;)

Arvetest: vesi on tasuta. Elektriga oli enne suvaline süsteem, maksti mingi suvalise mehe kätte mingi suvaline summa või ei makstud midagi. Nüüd on elektrinäidu lugejad nii majas kui ka korteris, nii et vahelt ei saa ka varastada ;) Inimesed süüdistavad vene-gruusia halvas poliitikas valitsust. 3 miljonit grusiini elab Venemaal.
85% nende maj sõltub Venemaast, see on põhiline turg Gruusiale. Aga 2 a tagasi suleti mineraalvee tõttu. Ei tea kas Venemaa arvas, et Gruusia saab liialt rikkaks?
Peaministrile ei meeldi need, kellele tema ei meeldi. Ja peale tema on tähtis mees veel ka spiiker ja loomulikult president. Recket ehk katuse pakkumine on Gruusias poollubatud nn poolofitsiaalne (mis ei ole keelatud – on lubatud) ;) Tänu sellele valitseb tohutu tööpuudus üle kogu maa. Palju tööd teevad türklased. Eriti ehituses jne. Nii nagu igal pool ;)
Kui hakkan küsima naiste ja nende olukorra kohta, siis vajub jutt ära ja tehakse ruttu sellele tegevusele lõpp, vaja ujuma minna ka ju ;) Ei mäletagi täpselt kuidas see lastega kodus olemine oli. Mingit raha neile makstakse, aga päris täpselt ei osanud nad vastata.

Tänane kultuuriõhtu kuulub Venemaale. Mängudest mängime pimesikku, nii et kui pimesik on kellegi kätte saanud, siis peab ära arvama kellega tegu on. Kõik katsuvad oma pikkust ja kehaosi muuta J Ka keerukuju on meeleolukas mäng, keegi vabatahtlik peab kujusid naerma ajama. Ja lõpuks ometi saan kolme musketäri laulusõnad. Nii nagu me naljatasime, oleme ju kõik suurem osa siinolijatest sündinud ühtsesse kodumasse, aja jooksul oleme teada saanud kui erinevad me tegelikult oleme J Nii on ju ka Inglismaad esindama tulnud poolakatega. Meil, kes me nõukaajast pärit, on nostalgia ja äratundmisrõõm ja melanhoolia peal. Teistel kahtlustan igavusemärke märkavat…..
Venelased on meil tegelikult Bashkortostanist Ufast ja see tähendab, et nad on tatarlased. Ja muslimid. Aga nende moslemiusk on selline, mis lubab inimesel ise otsustada kas ta kannab rätikut ja kellega abiellub. Aga, nagu nad ise ütlesid, nad ei teeks midagi sellist mis nende vanaemasid ja vanemaid kurvastaks, sest nad austavad vanemat generatsiooni väga-väga. Gulnara, vene grupi liider, arvab, et mul on üsna tatarlastele sarnased põsesarnad ja nad on kõik selle üle väga rõõmsad. Selle tulemusena saan nende rahvariidetanu ja vesti kanda. Loomulikult on tanu looriga ;) Ja selle tulemusena hakkab kohaliku hotelli administraatorionu mind kohalikuks kuningannaks kutsuma ;) Nii et pean enda päästmiseks kohaliku don Juani käest mitmel korral gruusia poiste teeneid paluma ;)

Iga päev saan oma salasõbralt kolm pihutäit kommi. Kõik tüdrukud on minu peale kadedad, et mul on nii hea salasõber. Mul pole vaja enam sööma minna. Nii palju kommigi ei jõua ma üksi ära süüa.

19.september Teisipäev

Hommik algab vaiba peal ratsutamisega. Palun ärge saage valesti aru, me ei tegelenud seal mitte millegi ebasündsaga. Kuigi üks ratsutamisega seotud piinlik lugu tuleb edaspidi veel jutuks ;) Lihtsalt mõtlesime iga ratsutamisega erisammuga mingi võimlemisliigutuse välja, nt galopp=põlveplaksud jne. See tegevus peaks siis jälle turgutama ja ergutama.
Täna tegeleme sellise simulatsiooniga mis peaks kajastama erinevate kultuuride omavahelise kommunikatsiooni probleeme ja nende probleemide lahendamise võimalusi ja võimatusi. Meid jagatakse kolme gruppi, iga grupp saab värvi ja kultuuri kirjelduse. Mina olen sinises grupis, me oleme pehmelt öeldes ullikesed: aega on meil laialt, probleeme ei tekita, vägivalda ei poolda, suhtleme siiralt ja soojalt, ikka nii et kallistades ja nimepidi teiste poole pöördudes. Ka on meie kultuuris selline tore asi, et naissugu on tugevam pool J Kõik kolm kultuuri märgistavad end etteantud värvi paberist tehtud sümboolikaga ja harjutavad oma käitumismalle. Meil on väga lõbus. Otsustame, et mehed tassivad naised süles konverentsiruumi. Konverentsil peavad kolm erinevat kultuuri valima 5-liikmelise juhatuse. Konks ongi siin. Kaks teist kultuuri on järgmised: Punane – nemad on otsekohesed ja ametlikud. Sugudel on võrdsus. Nad ei raiska aega ja tervitavad ainult käteldes, ei mingeid kallistamisi ja musitamisi. Ja Roheline kultuur on mingi ususekt. Naised ei ole keegi, peavad seina ääres istuma. Mehed ajavad asju. Füüsiline kontakt on tervitades praktiliselt olematu. Ei poolda konflikte.
Siis lasti meid nn kolme kultuuri kokku. Meie, sinised, olime oma rolli nii sisse elanud, et tekitasime tõelise kaose. Kõik arvasid, et me oleme mingid vägivaldsed maniakid ja hullud. Hüppasime ja kargasime teistele kaela, ahistasime neid musitamiste ja iagsuguste muude kehaliste kontaktidega. Meil õnnestus isegi mõned liikmed teiste gruppidest üle meelitada. Nad lihtsalt leidsid, et meie kultuur on lahe, paras hipide kultuur ;) Lõpuks ähvardavad korraldajad meid mitte lõunale lasta, kui me ei vali oma 5-liikmelist juhatust ära. Ega meie kultuur alla ka ei anna, me nõuame endile vähemalt 2 kohta. Nii jääbki. Ususekt saab ühe ja punased kaks. Loomulikult on kolm liiget rohelistest ja punastest kõik mehed ;) Nii saavutavad nad pisukesegi võidu meie üle ;) Archil särab nagu ladvaõun selle pärast, et meil ei õnnestunud naiste ülekaaluga parlamenti luau ;) Aga sinised on ju rahuarmastajad inimesed…… Lõpuks loetakse ette kõikide kultuuride arvamused üksteisete kohta. Ikka nii, et mida punased arvavad, et mida rohelised neist arvavad ja mida punased ise sinistest arvavad jne. jne. Nii näeme läbi praktilise töö et ei ole ikka niisama lihtne küll kultuuridevahelisi konflikte lahendada ;)

Läheme tandemiga – Gocha, Margus, Rivo, Lisa – randa. St et musta mere äärde, mis on siit umbes 50m. Gocha valas mu musta liivaga üle ja õpetas Margusele ja Rivole kuidas tuleb gruusia tüdrukutega rääkida. Ikka nii, et ilus tüdruk, tahan musitada: lamazi gogo, minda gakotso jne. jne. Rannas, üsna meie lähedal, päevitavad kolm gruusia amatsooni. Ilusad nagu moealbumist välja astunud. Soovitan kuumadel eesti poistel kohe oma keeleoskust praktiseerida. Aga Gocha soovitab eelnevalt vaadelda ega lähedal mõnda eriti isast gruusia meest ei ole. Sest kui tüdrukutel juhtub mõni mõnus meessoost saatja kaasas olema, siis võib väga lihtne keeletund keretäie tappa saamisega lõppeda. Margusel õnnestub gruusia tüdrukute tähelepanu võita sellega, et ta lihtsalt torgib mind sõbralikult mingi käeulatuses oleva pillirooga. Aga mina kardan teatavasti kohutavalt kõdi ja kiljatan üle kogu Musta mere. Nii hakkavadki kohalikud näkid meie blondi nahaga eesti poisse piiluma. Üsna avalikult. Otsustame Gochaga, et anname meie poistele võimaluse ja tõmbame kahekesi rannast uttu. Pärast, kui küsin et kuidas läks, siis ühmatakse, et keegi ei tulnud nende juurde juttu rääkima. Et kui gruusia tüdrukud tahavad, siis tulgu nende juurde, mitte vastupidi. Tüüpiline eesti mehe loogika ;)

Täna olen hotelliadministraatori meelest printsess ;)


Käisin omakäeliselt postkontorit otsimas, et Ülle-tädi kirjad ära saata. Aga loomulikult on kell 3 päeval postkontor juba suletud ;) Gocha õpetas mulle igasugu sõnu tahtmistega. Nt tahan kalli, tahan pai, tahan musitada. Nii kui keegi gruusia poistest mööda läheb, kohe harjutan. Kellegagi vahetasin kogemata mingid tähed ära, ja välja tuli midagi natuke roppu. Ma ise ei tea mida, aga kuna köögitädi oli juures, siis poisid ütlesid, et ma ei peaks kõike kordama mida Gocha mulle õpetab ;)

Oma salasõbralt sain täna klaaskuuli mille sees seisab muhe meremees papagoi õlal. Ja siis kui alustasime oma kultuuriõhtut Saksamaad tutvustava programmiga, arutasime Birgitiga just, et palav on, ja järgmisel hetkel tõi Eileen mulle jäätise, teatega, et see on mu salasõbralt J Jäätis on siin hea. Made in Türgi. Aga hea-hea. Pooled asjad on siin türgi või vene toodang. Kommid on kõik vene. Gruusias vist ei tehatgi enam üldse kommi, vähemalt keegi ei osanud täpselt öelda. Ja kui saksa õhtu lõppes, siis tõi Dima mulle veel pihutäie kommi, ikka minu salasõbralt.

Niisiis saksa õhtu. Üks mäng oli pudelimäng. Pidi tõlkima lause saksa keelen. Ja kui õigesti ära ei ravanud, siis mingi tegevuse tegema. Nt ümber Maxi kolm korda jooksma jne. Teine mäng oli kula jooksmine. Värvide järgi. Mis värv välja hüüti, kui seda värvi asju oli seljas, siis sind sai kula kivikujuks muuta. Siis pidid seisma jalad harkis. Ja kui keegi su jalge vahelt läbi jooksis, siis said jälle vabaks. Kuigi sakslastel polnud midagi oma õhtu jaoks ette valmistatud, ei esindanud nad ju mingit oma maa organisatsioonigi, vaid nende grupp oli suvaliselt üle Saksamaa kokku klopsitud. Siis minu meelest möödus nende õhtu siiski üsna edukalt. Väga oluline oli nende jaoks rõhutdada, et Hitler oli austerlane ;)

20.september Kolmapäev

Täna lähme mägedesse. Oleme kõik nii rõõmsad ja ootusärevad. Õnneks on kõik päevad olnud päikesepaistelised. V.a. muidugi see esimene saabumise päev. Kuigi Adžaaria on kõige niiskem piirkond Gruusias, Jumal või keegi on meid ilusate ilmadega soosinud…. ;)
Mul läks varakult uni ära, ilmselt mu nohiseva nina tõttu. Ja nüüd on mul kaks ideed kes võiks mu salasõber olla. Kas Amir või väike Giorgi.

Mägedesse sõidame kahe marsrutkaga. Mõlemasse mahub 15 inimest. Seega saame kogu grupiga minna. Ja siit algab meie õuduste reis pihta. Selliseid teid ei ole isegi Inglismaa kolkakülade vahel, kuigi ma arvasin seal olles, et enam hullemaid ei saa olemas olla ;) Marsad sõidavad, ja mitte ainult marsad, ka kõik teised kõikvõimalikud liiklusvahendid, sõidavad nii nagu ise heaks arvavad. Liiklusmärgid on siin vaid soovituslikud. Kui keegi soovib anarhiat kogeda, teretulemast Gruusiasse! Veelkord. Ma ei jõua seda ära korrata ;) Tihtipeale kui ristmikku ületame, siis poisid hüüatavad, oih, kas nii ka saab sõita? ;) Uskumatu, aga sõita saab igate moodi. Siin Eestis ei üllata mind enam mitte mingi liiklushuligaan. Ja kui mõni on eriti nahhaalne, siis ütlen talle mokaotsast, tere tulemast Gruusiast! Bussijuht sõitis tuima näoga. Tegin iga risti juures ristimärgi ja proovisin Meie Isa palvet meelde tuletada. Sest nii tundus kindlam.

Thkinali oli väga ilus mäekuru. Sai ujuda kahe kalju vahel külmas jões.

Ja siis tegime pikniku väga looduskaunis kohas mägede süles. Kalakasvatusest tõime kalad kaasa, gruusia tüdrukud puhastasid ja poisid küpsetasid. Chacha ja arbuusid olid jões külmas. Läksin ümbruskonda uudistama. Kuna ma oma käriseva kurgu tõttu ei söandanud jääkülma jõkke hüpata (nagu Gulnara tabavalt ütles: me tahame veel lapsi ka saada :)) siis igatsesin ikkagi mingi seikluse järele, sest olin sellest ju ilma jäänud. Turnisin lehma ja kivise jõe vahel, ületasin kolm korda mägijõe, kusjuures vahepeal oli vool üsna tugev ;) Vedelesin kose ääres üsna pikalt. Võtsin igast küljest päikest + kuulasin mis elutarkusi kosel mulle pajatada oli. + lebasin keset jõge, sest pool jõge oli ära kuivanud. Kivid on siin üsna lamedad ;) Ja siis avastasin keset jõge tillukese paradiisisaare! Seal oli voodi, laud, pinged, kapp riiulite, peegli ja viinapitsidega. Ümberringi sidruni, apelsini ja igasugu pähklite puid. Kõik viljad peaaegu valmis. Kolmas saak ei ole septembri lõpuks veel päris küps J Kujutlen kuidas üks või mitu gruusia meest käivad siin aeg-ajalt oma naiste eest peidus et meeste jutte puhuda ;)

Loodus on nii ilus, et mulle tuleb esimest korda siin veedetud aja jooksul koduigatsus peale ja tahaks oma ema ja koera ja vennapoega kallistada. Ja oma lõputuid silmapiire ja rabasid näha…. ;)

Tagasisõites ajas meie esimene buss minu silme ees nii muuseas ühe kana alla. Minu ja meie reaktsioonide peale marsa juht ainult muigas. Tõeline kanaralli. Üsna võigas oli näha kuidas bussiratas kana pea lömastab ja kana upepallitab kurvalt kraavi. Oleks see lehm olnud, siis võibolla oleksime peatunud, aga kana või koera pärast ei hakka siin ilmselt mitte keegi oma pead ja südant vaevama. Katsun igat risti nähes jälle ristimärki teha, niivõrd kuivõrd see sellises vappuvas-rappuvas bussis võimalik on. Meil on isegi mingisugune turvavöö olemas aga parem ei kinnita seda, ellujäämisvõimalused tunduvad niiviisi pisut suuremad. Loodetavasti. Hiljemgi saavad bussijuhid meie reaktsioonidest väga palju nalja enda jaoks ;)

Hämaraks hakkab 19-20 vahel minema. Praegu on 19, istun rõdul ja on veel täiesti valge. Suveriietega on palav. Istun siin niiske käterätt ümber. Rivoga käisime jalutamas ja martinit joomas. Jalutad-jalutad ja äkki kaob tee ära

Gruusia õhtul mängisime mängu, kus ringi keskele valiti inimene, kes pidi ütlema värvi ja siis näitama kaetud silmadega käega mingis suunas. Kes tema käe ette jäi, see pidi sellele värvile vastava tegevuse osaliseks saama. Punane tähendas musi, must-kõrvakiilu, kollane-küsimust, mis eeldas ausat vastust, või mingit tegevust. Aga me jäime kuidagi mökutama selle mänguga ja siis Archil otsustas, et see on igav mäng ja aeg hakatagu gruusia viina jooma ;) Toostid olid järgmised: 1. Esimene toost oli gruusia rahva külalislahkusest. Ühes külas võõrustati seltskonda võõraid. Peo käigus tuli välja, et üks külalistest oli võõrustaja venna tapnud. Gruusias tähendas see seda, et tuleb kätte maksta. Aga võõrustaja ütles, et praegu oled sa mu külalilne, joo, söö ja maga rahus. Järgmisel päeval saatis ta oma vennatapja samuti rahus ära, öeldes, et praegu on külaline tal külas ja mingeid riide siis ei ole. Aga kui me kunagi kuskil mujal kohtume, siis ma tapan su ära. Vot nii külalislahke rahvas on….
2. Teine legend rääkis sellest kuidas Gruusia riik tekkis. Jumal jaotas maid erinevatele rahvastele. Aga grusiinid jõid. Kui pidu läbi, läksid ka Grusiinid Jumala palge ette ja palusid omalegi maad. Jumal ütles, et kõik on juba jaotatud, kus te varem olite. Grusiinid ütlesid, et nad lugesid Jumala auks tooste, et seetõttu ei saanud varem tulla. Seepeale ütles Jumal, et kui nii, siis ta pani kõige ilusama maalapi endale kõrvale, aga kuna grusiinid tema auks jõid, siis ta annab selle maa gruusia rahvale. Ja nii sündiski Gruusia.
Tore lugu, kuigi kahtlaselt tuttav ;)

21.september Neljapäev

Aiad pole siin lukus nii nagu Eestis. See tähendab, et mere äärde saab igalt poolt otse minna. Eestis pandakse igal juhul, kasvõi kiusu pärast, väravad kinni ja lukku, kui see vähegi võimalik on…
Hommikvõimlemiseks on hiigelhüppenööril hüppamine, nii paarikaupa kui lõpuks ka kolmekesi. Õnnestub ;)
Tänase päeva teema on multikultuur. Ja vaidlus läheb üsna tuliseks, ning sõnavõtjate järg ei taha ega taha lõppeda. Lõpuks lähme vägisi sööma. Kõik oleksid tahtnud veel ja veel oma arvamust avaldada. Põhiline problemaatiline teema mille taha takerdutakse on ikkagi usk. Ja moslemite usk…. Ja usk üleüldiselt. Meil on tatari tüdrukud-poisid ka grupis. Nemad on moslemid. Küsin, Lilia, sa ju saad siin meie vahel olla katmata peaga? Miks need ei saa, kes Euroopasse tulevad? Seepeale hakkavad poisid kaitsma, et see on nedende vaba valik, nad võivad nii olla, sest nad ei taha teistest erinevad olla. Aga ega see hea küll ei ole…
Leian et ainult haridus ja haritus aitab. Vastupidi lihtsalt pole võimalik….

Järgmine kord kui Gruusiasse tulen, siis toon küünlaid, sest need on siin kallid, aga elekter läheb tihti ära. Ja kallid on küünlad selle pärast, et üks paha mees (võibolla hoopis hea ;)) igatahes ta ostis ainsa küünlatehase ära ja dikteerib küünalde hinna üle kogu maa. Nii et hind on kõrge, keegi ei osta, poed ei telli, polegi kuskilt osta. Nokk kinni, saba lahti süsteem. Kõige kurvem ongi see, et selliseid väikeseid ja nõrku riike kasutatakse majanduslike huvide tarvis ära. Nagu üks pealtkuulaja trollis tabavalt ütles, et Coca-Cola ja sõjatööstus jne on Euroopa Liidu ja USA prioriteedid, neid huvitabki see, et saaks kuidagi kuskilt mingit libedat ja lahedat raha. Kurb aga tõsi….. Vastupidiselt praegusele tegevusele peaksid NATO ja ÜRO ja EL selliseid riike igasuguste sanktsioonidega kaitsma. Et iga riik saaks oma maa sees oma äri ajada, omadele maad müüa jne. See muidugi soodustab jälle tankistide teket jne. Nii et mina ka ei tea enam mis see kõige parem lahendus on. Aga kuidagi midagi peaks teistmoodi olema.

Õhtul toimub Inglise õhtu. India söökide ja UK jookidega ;) Ja loomulikult nende muusikaga!
Siis käisime lõbustuspargis. See on tasuta. Aga õhtul juba üsna palju atraktsioone suletud. Sellegipoolest oli meil väga lõbus. Margus hüppas muidugi esimese töötava karuselli peale ja hobuse selga ratsutama, ning kukus laste nähes pudelist jooma J õnneks kupatati meid sealt kohe alla….
Pärast käisime rannas kus oli liiv. Ma tõesõna ei saa kinnitada, sest oli sama pime kui must on Must meri ;) Aga mulle tundus, et oli liiv. Mu varbad küll tundsid. Väga mõnus on septembri lõpus mööda mereranda vees joosta ja pladistada, keset südaööd ja paljajalu. Meil saaks vähemalt angiini, kui mitte kopsupõletiku ;)

Siis sõitsime oma armsate marsrutkadega rõõmsalt koju tagasi. Ehmatades pikale veninud õhtusele jalutuskäigule jäänud lehmi ja muid loomi. Ühesõnaga, asi on nii, linnas 50 ei sõideta. See oleks liiga aeglane. Suunatuld, spidomeetrit ja pidurit nende autodel ei leidu. On vist maha monteeritud ;) Ainsad asjad, mis nende autodel on, on hädavajalik signaal ja gaasipedaal. Signaali lastakse selleks, et teised teaksid, et MINA sõidan kiiremini, lase mind mööda. Kurve võetakse vabalt kolmanda käiguga, tuima näoga seejuures. Mu vend pidi naerukrambid saama kui üritasin talle kirjeldada milline puust nikerdatud ja lihvitud voolujooneline äär oli ühel bussijuhil vasakukäe klaasi ääre peale panemiseks, ikka selleks, et kätt oleks mõnusam aknast välja toppida. Isekeskis arutasime mismoodi siis seda akent üles keritakse, aga arvatavasti on need puust toed kohe sellised paigaldatavad. Ristmiku ületab esimesena see kellel vaja ja ükskõik kuhu ja kuidas pöörates J jne. Naisi üle tee ei lasta, juhul kui tal pole kaasas meessaatjat. Ja sõidu ajal naisterahvastega ei räägita. Seda loomulikult ;) Alguses oli mul raske sellele pihta saada ;) Aga nüüd saan aru küll, asi polnud minu kehvas vene keele oskuses, vaid selles, et olen naine. Missest et miniseelikus J Bussijuhid võivad ametlikult juua kell 15-16, selle aja jooksul ei tohi nad sõita loomulikult. Pidime oma päevakava alati noomoodi sättina, et selles tunnis kuskil jalutasime. Kui kell 16 sai, siis läks sõit aga jälle edasi ;)
Numbrimärgid on siin ka vastavad, nt: SEX888; SOS111; XXX478; MAA790; TIT543

Siis oli privaatdisko. Viiele inimesele. Sest ülejäänud läksid magama. Nõrgad J Üldiselt pidigi noorsoovahetustega nii olema, et eestlaste grupp on kõige aktviisem. Nii seegi kord: Eesti-Gruusia maavõistlus ;) Ja kuna Archili lemmik laulja on Tanel Padar, siis kuulsime seda meest igal õhtul oma armsal diskol ;)

22.september Reede

Väljasõidu päev Batumisse ja Sarpisse.
Kõigepealt botaanikaaed. Siin on kõikvõimalike vööndite taimed. Alates Aafrikast ja lõpetades Antarktikaga ;) Aga põhimõtteliselt kõiki taimi, mida üldse võid välja mõelda, on siin võimalik näha. Midagi vist pole sealt puudu. Isegi mäest tulev puhas vesi on seal ja loomulikult hordide viisi politseinikke. Nad vist valvavad, et mõni külastaja ei viiks mõnda hiigelsuurt palmi minema, see jääks ju piletimüüjatele küll märkamata ;) Igal juhul on paljud politseinikud linnulaulu ja päikesepaistet nautimas.

Kõmbime vähemalt viis kilomeetrit maha ja siis teatatakse meile sõbralikult, et bussid ei saa vastu tulla meie sihtpunkti, seega peame sama tee tagasi vantsima. Võite meie nägusid ette kujutada ;) Lõpuks lahendatakse läbirääkimiste teel kõik rahulikult ja meie ‘päästeinglid’ marsrutkad saabuvad siiski meie juurde ja säästavad meid jalavaevast….

Siis põikame korra Sarpi Türgi piiri äärde ja kohe tagasi. Ilm on ka üsna kole väljas kolamiseks. Näeme üle piiri valendavat minaretiga mošeed. Väga harras hetk J Kuna istun marsrutkas Eero ja bussijuhi vahel ning Eero on gruusia tüdrukutega öösel jalutamisest kurnatud, siis istume marsrutkas ja puhkame. Samal ajal kui Eero magab, üritab üks kohalik mees teda minu käest endale pruudiks kaubelda. Kui ütlen et ta on ON mitte ANA, siis onu ehmub ja hüppab oma sõprade juurde tagasi ;)

Batumis kolasime ringi. Mere ääres on ilus, palmide rivid ja kaunid rannakohvikud, värvilised hotellid. Aga kui hakkame kurikuulsat Stalini muuseumi otsima, siis satume linna ääretänavatele ja inimesed istuvad taas pori sees. Kontrastid on siin maal nii tavaline nähtus… Stalini muuseum on nagu üks õige muuseum ikka nõuka ajal olema peab ;) selline igav ja tolmust lõhnav ning ebainformatiivne. Olen oma elus vähemalt Stalini isikliku käterätiku ära näinud. Muuseum ise asub rehvitöökoja ja õlivahetustöökoja vahel, nii et meil on algul raskusi selle üles leidmisega. Tunnen juba kui pahaste pilkudega poolakas Zbig ja sakslane Manuel mind kuklasse jõllitavad ja on kindlad, et naiste orienteerumiskunsti nad ei usu, aga siis viimasel minutil ikkagi jõuame pärale. Aga oh õnnetust, värav on ketiga lukustatud. Kui oleme vähemalt seda kohta pildistanud, et tõestada, et oleme siin olnud, siis hüppab eikuskilt üks kohalik tädi välja ning ütleb, et ta on dezhurnaja ning muuseum on lahti küll kui tema võtit keerab :) Ja loomulikult peame kõik oma eesnime, perekonnanime ja aadressi ütlema. Ikkagi isakese silm valvab ;)

Õhtul oli meil supersöömaaeg. Superrestoranis. Loomulikult oli järjekordselt toitu liiga palju tellitud. Siin saame maitsta Adžaaria khachapurit. See on üheinimese avatud hiigelpirukas mille südameks on juust, või ja muna. See tuleb eelnevalt ära segada ja siis saia selle piruka küljest murda ning seda rammusat ollust peale pusserdada saiale ja siis alla neelata. Kui selle ära sööd, siis oled kohe mitmetuhande kilokalori õnnelik omanik.

Loomulikult pole see ainus söögikord selle õhtusöögi juures. Tulevad veel lihad ja shashlõkid jne. kuni arbuusini välja. Ja vahele käivad ülisüdamlikud toostid, mille auks lihtsalt peab jooma, sest need on tavaliselt nii ilusasti ja südamest öeldud.

Kuna on reede ja hooaeg pole just kõrgel, siis kohalikule diskole ei saa. Seeeest viiakse meid vaatama sõnulkirjeldamatult kaunist vee vaatemängu. (Gruusia energiaprobleemid) Ühesõnaga on pime ja jõe peal on tohutu purskkaev, sina istud jõe ääres pingil ja vahid suu ammuli. Seal on purskkaev mis tantsib! St et erinevate muusikapalade saatel vesi muudab oma voolusuundi ja oma värvigammat. Ja see on mingil seletamatul viisil lummav. Oleme kõik hetkeks imestavad lapsed. See on lihtne ja rõõmus ilu. Pealegi saadab mu salasõber mulle valgustatud mänguasja mis on kahtlaselt purskkaevu sarnane. Olen nii rõõmus, see on mul esimene kord elus saada selline mänguasi. Ja siin, Gruusias on see nii tavaline, sest järgmisel päeval tahab Max mulle selle osta. Aga ma keeldun viiskalt, sest olen ju ühe juba saanud ;) Minu kõrval istuv laps on silmnähtavalt kade ja tirib oma ema agressiivselt müügilettide poole ;)

Õhtul on privaatdisko kahele ;)
Seejärel peame südaööl esimest korda Giorgi sünnipäeva. VIP toas ja loomulikult chacha saatel :) Saan rääkida Dimaga Ukraina olukorrast. Ta räägib väikesele seltskonnale mismoodi neil seal asjad on. Küsin Dimalt, aga ütle mismoodi te ise, inimesed seal, tunnete ja elate. Kas te olete õnnelikud? Dima vastab: mul pole midagi öelda, me elame.

23. September Laupäev
Giorgi sünnipäeva päev

Äratame end psühhiaatri mänguga. Istume ringis. Mõned inimesed on vabatahtlikena toast väljas. Lepime kokku, et kui meilt midagi küsitakse, siis vastame nagu oleksime meie paremal käel asuv inimene. Nüüd tulevad vabatahtlikud sisse ja hakkavad küsimusi esitama. Niikaua kuni nad ära arvavad, et mis süsteem meil on ;) päris lõbus, aga mul on neist inimestest kahju kes peavad mõistatama….

Tänane päevaülesanne on hoopis põnev. Hakkame teatrit tegema. Iga grupp peab välja mõtlema mingi internatsionaalse probleemi ja selle siis teatritüki näol esitama. Ja koorub taas välja teema, et usuküsimus jäi eelmistel päevadel lõpuni vaidlemata, pea kõik grupid lavastavad tüki moslemiusu erandlikkuse probleemiga. Kaks neist toimub klassiruumis. Lihtsalt ühe moslemilapse kiusamine tema usuliste põhimõtete pärast. Üks on peredraama - moslemitüdruk armub tavalisse saksa poissi. Vennad näevad neid tänava peal ja annvad õele kodus tappa. Ja ainult üks näidend räägib venelaste ilusast kombest, et peab hoolega vaatama kas kingid paaris või paaritu arv õisi, kui tahad tüdrukule lilli kinkida ;) Parajad seebiooperid tulid, aga nalja sai palju, sest meie jagasime oma näidendis minu, ehk õnnetu moslemitüdruku ema rolli Giorgile, ehk siis ühele kõhnemat sorti poisile. Ja kui ma nuttes tema kaelas rippusin ja ‘mami-mami’ piiksusin, siis see võis ikka naljakas vaatepilt olla küll ;) Siis aga läks asi tõsiseks, pidime kas lavatuse ümber tegema, nii et keegi mõnest teisest grupist võis mis iganes rolli tulla ise mängima ja pöörata lõpplahenduse positiivseks. Meile tulid kaks õpetajat oma abi pakkuma, üks neist oli üsna karmikäeline ;) Aga peredraamasse läks üks, päriselus ka moslemitüdruk, ema rolli mängima ja võttis püksirihma vöölt ja nüpeldas ‘pahasid’ poegi selle eest, et nad oma õde kiusasid ;) Ja siis hakkasime seda kõike arutama ja lahkama.

Mõistan ja näen täiesti reaalselt, et usuküsimust ei lahendata maailmas mitte kunagi. Sest see ei ole ju mingi sõnaline asi üldse. See on usk. Seda saab ainult läbi uskumiste lahendada. See on nagu mingi kolmas dimensioon. Siin, sellel noortevahetuselgi, on vähemalt 5 erineva usu esindajat esindatud. Täpselt ei tea, sest me ei räägi sellest. Aga kui arvestada, et tatarid on moslemid, siin on inimesi hindu päritoluga, gruuslased on 100% usklikud, ja lääne riikide inimestel on ka alati ‘oma’ kirik, siis tegelikult ei saagi me taanduda vaid oma keeleprobleemide taha, sest ka neid on siin esindatud rohkem kui 5 J Elu on värvilisem ja põnevam kui arvata võis ja seda tegelikult ka. Ja päriselt. Siin saab seda katsuda. Aga on tore näha ja tunda-teada, et kõikidest erinevustest hoolimata tahame siin kõik koos olla ja asju arutada. Ja me arutaksime taas aina edasi, ja edasi. Meid peatab ainult see, et kõik on juba näljast nõrkemas ja otsustame siiski lõunapausile minna ;)

Pärastlõunal vedelesime kollektiivselt rannas. Oli nukker ja lõbus ja hea tunne. Lebasin seal ja kuulasin lihtsalt mida me rääkisime. Teadime, et on viimane päev, aga see ei tundugi siin nii nukker. Ajal on Gruusias mingi teine väärtus, teine dimensioon (pean jälle seda sõna kasutama ;)) Nii see on.
Kammin kõik kohalikud poed läbi, et viimasel hetkel veel mingid veined kaasa osta, sest ilmselt järgmistel päevadel Tbilisis ei jaksaks kõiki pudeleid korraga vedada :) Täiendan tasapisi oma varusid. Kõige mõistlikum on turule minna, sest selle ümbruses on küllaldaselt väikeseid poekesi. Ja kõik poed sisaldavad igasuguseid vajalikke asju. Veinist kuni hambaharjani. Oh, kuidas mulle ei meeldi, et riiulid on leti taga. Nii raske on nende inimestega siin gruusia-vene segapudrukeeles vestelda ja pole üldse kindel kas iga mees üldse vaevubki minuga rääkima :) Üks onu küll viskab üle tänava komplimendi et olen lamazi gogo, st et ilus tüdruk :) Eestis ei mäleta ma kunagi, et keegi oleks mulle tänava peal niimoodi öelnud. Või ma ei taha mäletada :) Itaalias ja Gruusias ei jäeta seda kunagi ütlemata kui põhjust natukenegi on :) Aga igaks juhuks ei hakka ma sellele onule tähelepanu pöörama ja naeratama :)

Täna on Ukraina õhtu. Ma arvan, et kogu meie seltskonnast oli ja on kõige uhkem oma rahvuse üle just nemad. Neil kõigil olid rahvariidesärgid seljas. See oli armas ja ilus. Nad tutvustasid palju oma maad ja eeldasid, et me ise teame väga palju neist, nt kuulsaid inimesi Ukrainast. Mina isiklikult muidugi ei tea, aga õnneks käib töö jälle gruppides :)

Nüüd algas väga lõbus pidulik lõpetamine mis lõppes minu jaoks pisut dramaatiliselt :)
Kõigepealt saame ära arvata oma salaõbra, nii et olen seljaga rahva poole ja ta tuleb minu selja taha ja ma pean ütlema kes see on, teised näevad ja saavad palju nalja minu arvelt :) juhul, kui ma pole oma salainglit ära arvanud. Minuga on nii, et mu toakaaslane mainis kord, et äkki mu salasõber on üks poiss Inglismaalt, sest ta sööb samu shokolaade mis salasõber mulle jätab. Ja ma nägin teda ükskord minu salasõbra kulleriga koos… Aga kuna ta on juba kellegi paljastatud salasõber, siis ma mõtlesin kogu aeg, et see saab olla ainult gruusia poiss, sest niimoodi kommidega üle külvata! Selle peale tuleb ainult mõni lõunamaa inimene. Ei mingit romantilist kirja ega kivikest J ainult materiaalsed rõõmud ja seda nii palju kui hing ei oska ette kujutada. Täpselt lõunamaa temperamendi moodi J Ja nii ongi. Ma arvasin veel, et mu sõber võiks olla väike Giorgi, see kes hästi tantsis ja poistele seda ka õpetas. Tema, sest mulle tundus, et ainult temal on nii suur ja hea süda, et nii palju kommi kinkida :) Aga minu salasõbraks osutus hoopis suur Giorgi, meie noorsoovahetuse peakorraldaja. Tema peale ei osanud ma küll mõelda, sest ma arvasin, et tal on kindlasti niigi käed-jalad tööd täis :) Aga nüüd tagantjärele saan aru küll. Salasõbraks olemine tähendas seda, et sa pidid oma hoolealuse eest igat pidi hoolitsema ja vaatama, et tal hea oleks. Giorgi küsis ikka õhtuti kuidas mul päev möödus ja hoolitses et ma kodu järele liialt ei igatseks. Ka hommikuti küsis ta alati kuidas mul läheb. Igal pool kontrollis, et mul läheks hästi ja oleks mugav olla. Tõeline sõber ja parim ingel kes mul kunagi olnud on :)

Ja siis hakkas ametlik lõpetamine, loomulikult saame tunnistused. Tohutu hulk gruusia sööke kantakse sisse. Otsustatakse väikest Giorgit teist korda tema sünnipäeva puhul õnnitleda. Selleks võtavad kõik gruusia poisid shampusepudeli ja raputavad selle sisu Giorgile lihtsalt pähe. Selle tulemusena on kogu põrand loomulikult märg. Täname ka majarahvast. Selleks, et hotelli administraatorionu tänada, on loomulikult mind vaja, et ma talle kingituse üle annaksin. Mina, sõnakuulelik, nagu ma olen, torman jooksujalu Maxi juurde, ja loomulikult plärtsatan suure kaarega libeda shampuse sees maha, nagu kevadine vasikas, jalad igas ilmakaares laiali. St et nikastan oma jala kõvasti ära :) Siis olen onu pikas embuses, sellest päästavad mind Max ja Sebastian, muidu ta oleks mind katki kallistanud. Siis hakkan õnneks ruttu mõtlema ja organiseerime köögist mulle jääd jala peale. Nüüd lasen end gruusia poistel terve öö otsa poputada. Saabub muidugi ka administraatorionu, kes arvab, et ta peab mu jalga hoidma, siis saab see rutem terveks :)
Mul on kahju, et ei saa viimasest diskost osa võtta, aga kuna eilne disko oli privaatdisko kahele, siis see vist korvas kõik tantsimisvajadused :) Vajan kõike chachast kuni shashlõkini, ise mõlten, et kas peaksin ikka nii palju selle samaka peale sööma :) Alguses ei tunne mitte midagi peale valu. Jala peal on nii palju jääd, et mu nahk on ise juba läbi jäätunud…Aga kui chacha hakkab mõjuma, siis vajun oma salasõbra voodisse, sest see on kõrvalruumis. Ja ei mäleta enam midagi. Ahjaa, vehepeal kinkis Eileen mulle lohutuseks ühe türgi käevõru, mis on imeilus. See lohutab mind väga, selline südamlik tegu ja pealegi ei saa ma seekord Gruusiast endale ühtegi paari kõrvarõngaid, seega on mul käevõru üle vägagi hea meel. Naised vist on ikkagi natuke harakate sugulased? :) Öösel talutab Gocha mind oma voodisse. Mul on kõik asjad pakitud, ma ei muretse, ainult mu salasõbra viimati kingitud kommikott jääb loomulikult teiste tühjendada :) Panen hoolikalt mobiili padja alla, et oleks kellaaega hea vaadata, sest hommikul on kell 6 väljasõit. See on muidugi gruusia aja järgi :) Kui ma sellest kell seitse aru saan, olen maruvihane. Ega ma kaine veel ei saa olla, sest oma voodisse jõudsin kell 4. Magan fuajees diivanil ja ootan, et teised ka aru saaksid, et kell 6 on ammuilma möödas. Olen zombie.

24.september Pühapäev

Bussisõit mööda ilusat Gruusiat. Mäed. Mäed. Mäed. Imetlen neid suu ammuli. Liiklus on nii hull, et me peaksime vähemalt kümme korda reaalselt surma saanud olema :) Ma ei suuda esiistmel istuda ja seda vaadata ;) Avastan poolel teel, et unustasin oma telefoni hotelli padja alla. Ei tasu ikka chachaga liialdada ;)
Nüüd saame Tbilisis kolada. Alguses teatakse, et see on üsna ohutu linn ja siis mainitakse, AGA tüdrukud, ärge üksi linna peale minge ;) Jään siiski teistest maha, sest otsustan dushi all käia. See käib nii, et kuna meie kraanist tuleb vaid tulist vett, siis küsin luba kasutada Marki toa vannituba. Nende pesulas aga jällegi uputab ;) Lõpuks olen värskena Tbilisi tänavatel. Kuna jalavalu teeb pisut muret, siis proovin aeglaselt kõndida. Aga siin jääb sellise teguviisiga KINDLASTI auto alla. Sest ülekäigukohti: sebrasid, valgusfoore jne on väga harva. Nii tuleb teed ületada seal kus vaja. Ühe korra valisin siiski vist väga vale koha, sest üks auto sõitis konkreetselt minu poole. Esimest korda elus mõtlesin, et nüüd jään küll auto alla. Kogu elu veel ei jooksnud slime eest läbi, viimasel hetkel autojuht vist halastas mu peale. Võib-olla selle pärast, et olen blond naine, mitte grusiin :) Ma ei loonud mitte ühegi mehega silmsidet ja mitte keegi ei hakanud minuga ka juttu puhuma. Isegi ühtegi komplimenti ei öeldud, et kui ilus ma olen jne. Ikkagi suurlinn J Kuna ma raamatupoodi üles ei leidnudki, siis ei saanud ma ka Tbilisi kaarti ja loomulikult seetõttu ei teadnud ma kuhu poole jääb kesklinn ja Rustaveli tänav. Aga see tänav on igas linnas tavaliselt peatänav Gruusias :) Nõnda siis kõmpisin hotelli ümbruses ja panin oma orienteerumisvõimed proovile. Hotelli administraatoritädi oli küll ülisõbralik ja andis mulle hotelli visiitkaardi, aga sellel oli kõik gruusia keeles kirjas… :) Jah, selles piirkonnas ei olnud mitte ühtegi raamatupoodi, küll aga vähemalt kolm ülikooli. Üks neist humanitaarteaduste ülikool. Olin õnnelik, et leidsin Humanitaarinstituudi sugulase Gruusias J Küll aga oli avatud suur kooliõpikute-vihikute laat. Kool algab Gruusias oktoobrist. Milline rõõm lastele!!! :)

Õhtusöögil mõnusas restoranis pandi meid proovile uue gruusia köögi saavutusega: khinkali :) See on selline hiigelpelmeen meie mõistes mis on tainast kokku mätsitud nõnda, et ühel küljel on selline nups millest saab näppudega kinni hoida. Ja just näppudega peabki seda sööma. Kahvlit ja nuga ei tohi mingil juhul sisse lüüa!!!! Khinkali on nimelt nagu naine. Kui mees saab selle söömisega niimoodi hakkama, et seda ‘ära ei tapa’, siis saab ta ka iga naisega hakkama :) Selline ilus legend jälle siis… Ühesõnaga, haarad tipust khinkali, lööd hambad pelmeeni ja imed kohe puljongi välja. Kusjuures, missest et see on tulikuum J Kõik vaatasid mind mõistmatute pilkudega kui ma muudkui ootasin ja lootsin, et see hiigelpelmeen ükskord ära jahtub :) Aga õnneks olime eelnevalt liiga palju khachapurisid söönud, nii et kõik said aru, et ma pean vahepeal seedima ka :) Kui oled siis puljongi välja imenud, siis sööd pelmeeni nagu pelmeeni ikka :) Aga jah, ärge Gruusias kuskile söökidesse esimesena teravaid riistu torgake, vastasel juhul ärge imestage kui teie naaber kõrval istudes tohutult pettunud ja kurba nägu teeb, ning kiljatab üle restoranisaali: oihh, ta tappis khinkali ära!!! Nagu sa oleksid tõepoolest tema õde halvasti kohelnud :)

Istusin lauas Gocha sõbra Tamazi kõrval. Minu pilku köitsid ilusad savist kausikesed seinal kõrgel riiulil. Neid oli päris palju, mulle tundus see ebatavaline. Ja Tamaz rääkis, et neid kasutatakse, mitte ei ole niisama ilu pärast sinna asetatud. Nimelt teavad ju kõik, et Gruusias ei jooda mitte midagi ilma toostita. Nõnda loetakse õhtu jooksul umbes 7 põhitoosti ja vajadusel nii palju veel kui parasjagu vaja. Kokku arvatakse olevat umbes 3000 erinevat toosti, aga kes neid siis nii täpselt lugenud on :) Nii, ja kui toostilugemine edeneb õhtu jooksul, siis lähevad ka pitsid suuremaks, kuni lõpuks võetakse need kausid seinalt ja juuakse juba nendest :) Selline mugav sisekujunduse lahendus siis :)

Nii, ja nüüd tuleb kõige põnevam osa selle õhtu jooksul, me läheme Türgi sauna. Mina olen väga elevil, sest tahan väga teada saada mida kujutab endast massaazh Türgi saunas. Olen sellest ju elu jooksul palju palju legende kuulnud, alates oma massaazhiõpetajate juttudest kuni gruusia poisteni välja. Saunas tekib meil tüdrukutel väike vaidlus adminsitraatoriga, ta ei taha meilt eraldi raha võtta, tahab, et me kogu summa korraga tasume. Lõpuks maksab keegi kohalik mees meie eest tund aega sauna kinni :) Meil kästakse minna sauna, end täiesti alasti võtta ja oodata :) Astume sauna eesruumi kus nurgas on ka tualettruum aga mille uks on lääbakil lahti ja kinni ta ei lähegi. Nn saun on üsna suur saal, selle nurgas on bassein, basseinis on tulikuum vesi. Kui kodus teete kuuma vanni külmetuse puhul, siis siin on veel kraad tulisem see vesi. Loomulikult tuleb vesi otse mäe seest. Ta on selline ‘rasvane’, st seda et ei tule naha küljest maha ja haiseb. Nii et algul mõlten, et see on mingi räpane koht :) Aga mineraalid haisevadki, ilmselt topitakse värskavette mingeid aineid, et see ei haiseks :)

Ootan ja ootan massööri, kes on loomulikult naine, sest olen koos muslimitüdrukutega saunas. Olen selle üle ainult pisut kurb :) Siis avastan, et massöör ei saagi tulla, kuna lahked muslimitüdrukud on ukse seestpoolt lukku keeranud. Nimelt käidi ukse vahelt piilumas paljaid tüdrukuid ja et mitte kellegi soovimatu pilk Ufa tüdrukute pühasid kehasid ei näeks otsustati see probleem väga lihtsalt lahendada. Lasin siis õnnetu tädi sisse J Nüüd hakkas põnev! Tädil oli kaasas plekkämber ja pesukäsn, nagu mingi koristajatädi lonkis sisse J Käskis mul kivipingile pikali visata ja nühkis natuke käsnaga eestpoolt ja siis tagantpoolt ja siis võttis basseinist tulist vett ja viskas selle mulle peale. Kõik kordus vahutava seebiga. Ja siis paar mudimisliigutust seljale. Ja oligi kõik!! Tüdrukud küsisid, et kas see oli ikka 10 lari (70 krooni) väärt. Ma ei osanud koheselt midagi öeldagi. Eks kogemuse-teadmise eest oli küll seda raha väärt – aga massaazhi eest küll mitte :) Tüdrukud hakkasid arutama, et tädi peseb kõiki inimesi ühe ja sama käsnaga jne… Siis üks vastas: liiga palju küsimusi ei ole vaja esitada :) Siin, Gruusias jah, on targem vaadata ja imestada ja mitte pärida liiga palju. Parem katsuda mõista ja meenutada seda aega kust me ise tuleme :) Mina kasutasin meie tunniajasest saunast vist umbes 15 minutit, mulle aitas, olin nii solvunud sellise massaazhi üle, siis külm saun ja tuline vesi :) Väga teistmoodi meie enda saunast J Harjumatu lihtsalt. Teisedki tüdrukud ei tahtnud väga kaua seal haisu sees istuda, missest et tervendavad haisud :) Nõnda istusime eesruumis ja ootasime oma poisse teisest ruumist. Ja kui ilus noor poiss käis poistele massaazhi tegemas!! L Eesruumis käis ka omapärane elu. Kolm ‘linnukese’ välimusega piigat istus seal. Mul oli natuke imelik kohe seal alguses istuda. Lootsin, et mõni mees mind selliseks naiseks ei pea ja ära viia ei taha :) Aga need tüdrukud said üsna kärmelt kuskile tööle, igatahes ruttu nad sealt kadusid. Väga palju kassipoegi oli seal. Saime oma tüdrukutega neid kussutada ja nunnutada. Üks kohalik mees, kes ilmselt maksis meie sauna eest, küsis kust me pärit oleme ja ostis meile õlut, millest tatari tüdrukud loomulikult keeldusid :)

Õhtul istusime hotelli koridoris sakslaste ja inglastega maas, jõime gruusia viina, isetehtud gruusia toostidega ja olime koos kurvad ja lubasime kuidas me hakkame nüüd üksteist väga tihti nägema, kuigi teadsime et see on vale ja võibolla me ei kohtu enam kunagi. Ootame kuni saab inglased ja sakslased lennukile saata. Venelaste ja ukrainlaste lahkumise ajaks, kell 4, oleme aga siiski kõik ära vajunud :)

25. September Esmaspäev

valged kingad pole Gruusias soovitatav
kaasa võtta kingituseks küünlad ja vana Tallinn
söetabletid kindlasti kaasa
septembris pole enam päikesekaitsevahendeid vaja

Lõunapaiku transporditakse meid taas Kakuliade korterisse. Sööme ja siis arvavad eesti poisid, et võiksime midagi teha, aga gruusia poisid ütlevad, et milleks kiirustada, peame ikka kõigepealt siestat ka J missest et me pole sellel päeval veel mittekuimidagi teinud ;)
Meid viiakse mägedesse. Oleme jäänud, meie eestlased ja meie võõrustajad gruuslased, sest siiakanti lihtsalt ei käi nii tihti lennukeid Baltikumist. Meile näidatakse esimest Gruusia kirikut, millel on lame katus: Zhivari, ema monumenti. Ühes kohas ostame palju gruusia käsitööd ja kõik eesti poisid saavad kohalikus rahvusvõtmes soojad viltmütsid pähe ;)

Mtskheta linn, mis on vana Tbilisi tegelikult. Mingi 1500 a vana umbes. Vana Gruusia pealinn, mis asub roehlise jõe kallastel. Selles linnas asub ka kirik, mis oli siin X sajandil kõige suurem Gruusia kirik, selle nimi on: Svetitskhoveli. Sellele kõigele avaneb suurepärane vaade vastasoleva mäe otsast, kus asub Ristikirik. Selle kiriku asemel oli kunagi vaid rist, aga erinevad rahvad ja uskude esindajad tõmbasid seda risti kogu aeg maha, aga grusiinid panid jälle püsti tagasi. See on väga vana ohverdamise koht ilmselt, sest kiriku taga oli üks puu, mille külge oli palju lindikesi seotud. Siin käiakse oma pulmi õnnistamas, enamasti kõik Tbilisi pulmad. Giorgi rääkis kuidas tema sõber, kes töötab mobiilifirmas, oli oma pulma siin pidamas ja keegi seltskonnast ei saanud helistada, mingid probleemid olid leviga. Aga kõrvaloleva mäe otsas on mast. Siis ronis peig keset oma pulma masti otsa ja tegi kõik korda :) Veel rääkis ta, et siin kõrval olev manatee on ka tähtis, sest roosiderevolutsiooni ajal sõideti just seda teed mööda Tbilisisse ja tee oli autosid ja busse täis, ja Ristikiriku mäelt käidi dokumentaalfilmi tegemas.

Siis käisime mingis lahedas kohas söömas ja toosti joomas. Selline pisikene Lido. Meile seletati kuidas toostilugemise süsteem toimib. Lauda istudes valitakse 1) Tamada – kes loeb tooste ja loob lauareeglid. Tema annab ka loa kui keegi teine tahab toosti öelda. See toost peab olema loomulikult ümberjutustus Tamada eelmisest toostist või siis tänu toosti eest. 2) Merikite – kes valab veini klaasidesse. 3) Maspindzeli – majaisand, tema valvab, et kõik oleks ok ja kui keegi jääb väga purju, siis sellele ei lubata enam juurde valada. Merikiteks valiti Rivo, kõige tüüpilisem eesti mees keda keegi üldse on kunagi näinud. Niimoodi arvas muideks mustanahaline Mark Inglismaalt :) Mark on tegelikult India juurtega. Rivo valimine Merikiteks tähendas lihtsalt seda, et toosti lugemise ajaks olid klaasid kogu aeg tühjad, ta vabandas seda muidugi sellega, et ta otsustas, et me oleme juba liialt purjus ja juurde pole enam vaja :) Siin juhtus selline lugu, et ma pakkusin heast südamest Gochale, ehk meie tänasele toostimeistrile natukene süüa, sest vaagnad asusid temast kaugel. Ja siis hakkas ta käituma nagu mingi põrguline: ‘oi, mis sa teed, naine, miks sa mulle süüa pakud? Ma olen ju toostimeister, sa ei tohi minguga suhelda!’ hädaldas ta J Ma vihastasin päris korralikult. Küsisin teistelt, et kas ma võin kellelegi otsa vaadata ja vestelda teistega söögilauas? Birgit ütles tabavalt ja sellise reaktsioonikiirusega, mida kadestama jäängi: ‘Lisa, köögis on su koht!’ :) Ja nii see näibki Gruusias olevat. Gruusia poisid veel kobisesid natuke, et ma olen kange põhjamaa neid ja oligi kõik.

Öösel sõitsime paljudes ilusates paikades Tbilisi ööpimeduses. Sõit oli enam kui õudne. Mägedes sõitsime ikka umbes 85 kraadise nurga all, nii üles kui alla. Ja ega nendel teedel eriti kahte rida ei ole, nii et me jätsime targu küsimata mis siis saab kui keegi vastu juhtub sõitma… Öine Tbilisi on tohutult ilus. Käisime mingis toredas pargis, kus on tiigike keskel, selle ümber käivad Tbilisilased hommikusörki ja õhtuti romantilisi jalutuskäike tegemas. See on esimese kohtamise paik. Umbes 1 kilomeetrine ring, Giorgi ei tahtnud kuidagi seda jalutuskäiku ette võtta, aga lõpuks olime juba poole tee peal ja polnud enam vahet kas minna edasi või tulla tagasi :) Sellel jalutuskäigul seletasid eesti poisid Giorgile kuidas eesti tüdrukutega käituda ja kuidas nende kehakeelt lugeda ja muid kasulikke nippe :) ikka nii, et kui eesti tüdruk ütleb võib-olla, siis see on tegelikult ja, ja kui eesti tüdruk ütleb ei, siis tuleb veelkord küsida, siis saab vastuseks juba võib-olla :) Ja et meie esimene kohting pole kindlasti mitte jalutuskäik romantilises pargis, vaid kinos, kus ei pea rääkima jne, jne :) Väga hariv jalutuskäik. Birgit ei ole tüüpiline eesti tüdruk. Tema ei tähendabki ei :)

Kus on mingid kohad
peidus
kuhu jõuda tahame

Et ei kaoks meist
vihmasabina kaja
öötähtedes

Milles midagi on
mida me ei leia
ja otsida ei tohi

See luuletus on toodetud ajal, kui eesti ja gruusia poisid kaarti tagusid kuni magamaminemiseni ja mina gruusia keelt õppisin kasutades Kakuliade sõnastikku :)

26.september Teisipäev

Viimane päev Tbilisis möödus suurepärase ilma saatel päeva alguses, mis (ilm) oli lõpuks muutunud tugevatuuliseks õhtuks ;) Käisime Giorgiga kunstimuuseumis kus keldrisolevaid kallihinnalisi aardeid-ehteid-ikoone näidati meile giidi saatel, kellel ei ole mitte mingeid emotsioone. Ta ilmselt ei karda kõdi ka. Ainus, kes tema inglise keelest midagi aru sai, olin mina, sest ma oskan inglise keelt kõige halvemini meie grupist :) Ja see tädi rääkis nagu ta oleks õpikukassett :) Aga ILGELT-ILGELT ilusad kõrvarõngad olid seal, need X ja XI sjandi omad. Oijahh, mitte keegi vist ei ole suuteline selliseid tänapäeval tegema….. Ikoonid olid lõpuks igavad, sest neid oli palju ja tädi luges igaühe juures aastad ja selle üles et kas Gruusias tehtud ja mis kivid ja kust. Tavaliselt olid erinevad ikoonide osad tehtud erinevatel sajanditel. Palju kive oli küll, aga lihtsalt kõik erinevad kivid ühele ikoonile toppida, see jäi mulle arusaamatuks. Ilmselt on seal taga mingi süsteem, et eri kivid sümboliseerivad eri pühakuid ja mõjuvad eri palvetele erinevalt, aga kahjuks makk-tädi seda ei selgitanud, sest see ei olnud talle peale lindistunud :) Siis otsisime tualetti ja kuskil muuseumi tagahoovi taga keldris see õnnestuski leida. Kui Eestis ei ole raha kunsti jaoks, siis võite ette kujutada milline peldik on Tbilisi kunstimuuseumil. Igatahes Rivo ei olnud nõus seda kasutama :) Aga pärast koledat vetsu oli tagahoovis võimalik viinamarju korjata ja süüa Seejärel küsis Giorgi kas tahame ka ajaloomuuseumit külastada, millest meil õnnestus viisakalt keelduda. Osalt on sellest muidugi kahju, sest kui palju veel tuleb elus võimalusi näha Gruusia ajaloomuuseumi? Aga kartsime, et sellise tempo juures me ei jõua iialgi kuskile poodi, et oma kallitele suveniire kaasa osta. Mina käin ja mangun Giorgil sabas, et raamatupoodi oleks väga vaja, aga seda me lõpuks ei leiagi ;) Loomulikult astuma aga mingisse lääne firmarõivapoodi sisse, sest Birgit tahab sinna minna :) Mis teha, sümpaatia on elus vägagi edasiviiv jõud :)
Seekord saame näha pagaritöökojas kuidas gruusia leiba e lavashi küpsetatakse. Margus ostab ühe saia kaasa ja jagab seda linna peal armsatele lastele, kes saavad emade käest oma käitumise-nurumise pärast tõrelda :)
Sai küpseb siin u 4 minutit ja kukub siis alla, siis urgitsetakse sai sealt välja ja müüakse maha :)

Seekord otsustasime oma lemmikrestoranide paigas süüa. Siin oli tualetis kolme sorti paberit. Ma istusin seal vist 15 minutit ja nautisin seda õnnistust J Sõime küll pitsat, mis oli täpselt sama maitsega, mis eestiski :) Aga mina tahtsin esimest korda gruusia aja jooksul ka magustoidu ära proovida, ja see shokolaadikook oli küll ülimaitsev. Selles olid ikka kirsid ja vahukoor ja jäätis jne. Ja juhuslikult sattusid sealt mööda minema Nicole ja Maiko. Nii tore! Nicole rääkis oma seiklustest Tbilisis. Ta kasutab tublisti oma algelist gruusia keele oskust ja käis niimoodi juuksuris ning sõitis taksoga. Päris rahule ta ilmselt ei jäänud, aga need kaks teenust kokku läksid talle meie rahas maksma 70 krooni. Kas usute? Siis suundusime veiniotsingutele. Meid tassiti kõige paremasse vinoteeki. Seal olid onud sõbralikud ja uudishimulikud. Kõik veinid olid kõige paremad J Üks poodnik ütles teisele: nad on Eestist, see on see Riia, eks? Teine vastu: Loll, see on Tallinn!!!
;) Siis heljusimegi tuulises Tbilisis. Aga see ei olnud kuri külm tuul nagu Eestis, vaid lihtsalt hirmus tugev nagu Gruusias ;)

Õhtul korraldati veel üks meie ärasaatmissöömaaeg. Seekord kodus. See oli viimane toostitreening. Eesti poisid ütlesid läbisegi südamest tulevaid tooste, nii et Birgitil polnud südant ühtki pitsi lõpuni joomata jätta. Mina tundsin küll pisut alkoholiüleküllust oma organismis, mistõttu mind loomulikult sotsiaalselt pisut eirati. No aga ise olin süüdi, et esinesin sellise häbiva käitumisega ;) andeks, sõbrad, et siin oma sotsioloogilise sõnavara kasutamist harjutan, mujal ma ju seda teha ei saa ;) Vahepeal juhtus muidugi ka kole lugu selle koha pealt kuidas Gruusias naistesse suhtutakse :) Ajab kohe naerma, nimelt tuli emakene uksele küsima, kes tahab teed, kes kohvi. Ja poeg käratas emale: ‘Ema, mis sa segad, näed ju et me loeme hetkel toosti!’ Oijah, emakene ainult naeratas malbelt oma pojakesele otsa vaadates ja kobis kööki tagasi. Kas pole kole? Pärast me nõudsime ema ja tädi ka laua äärde, et nende heaks toosti lugeda, ma arvan, et nad olid siiralt rõõmsad.
Katsun kasutada viimast võimalust ja küsida elu-olu kohta Gruusias. Õpetaja keskmine palk on umbes 400 lari, kütte ja elektri eest makstakse nt Kakuliade kolmetoalise korteri eest u 200 lari kuus, sellele lisandub telefon, ka umbes 100 lari. Vee eest ei maksta loomulikult midagi. Kõik numbrid korrutage 7-ga. Ja kõik ei ole mitu korda odavam eesti hindadest…..
Kui hakkasime lennujaama sõitma, siis ema avastas veel minu plätud kuskilt posite toast, kus need kindlasti olema ei pidanud, nad pidid minu mäletamist mööda kohvris olema :)

Ja ikkagi avastasime lennujaamas nii mõndagi, mis maha ununes. Õnneks olime saabunud nii vara, et Gocha ja Tamaz tegid kiire sutsu koju ja tagasi :) Meie muudkui seisime järjekorras ja katsusime seal vaimselt võidelda mingite ärimeestega, kes tahtsid meist mööda trügida. Ma ütlesin oma poistele, et ma lihtsalt ei räägi nendega, las pöörduvad mõne mehe poole, nagu Gruusias kombeks :) Lõpuks olid need mehed lihtsalt väevõimuga sunnitud meist mööda minema ja üle piirdeaia astuma :) Tänu neile mölakatele pidin mina üksi, teistest eraldi, viimases lennuki reas istuma.
Loomulikult võetakse mult viimane veinipudel, mille Sebastian saatis Helvele, ja ma panin ta käsipagasisse, sest kohver oli niigi ülekaalus :) Loomulikult suundun vihasena kohe lennujaama poodi ja ostan sealt uue veini ja marsin sellega ikkagi lennukisse. Mis absurdne süsteem!!!!! Ja siis tuleb lihtsalt oodata. Sest Tbilisi lennujaamal on kaks väljapääsu. 1 ja 2. Ja mitte ühtegi tabloid, telerit, ekraani, infopunkti. Tuleb lihtsalt oodata. Ja ükskõik kui kaua. Keegi ei tea kunagi kui kaua :) Hiljem kuuleme muidugi uudistest, et me tulime kaks päeva enne seda aega, kui hakati lennujaamas igasugu piiranguid kehtestama….. Jälle vedas.

27.september Kolmapäev

Praegu peaks olema kell 4 hommikul ja ma naudin päikesetõusu pealpool pilvi. On kummaline ja ilus tunne. Hea on teada, et kuskil meist nii kaugel on olemas nii ilus koht nagu Tbilisi ja Gruusia. Ja et seal on sõbralikud inimesed. Ja enamjaolt sõbralikud isegi naiste vastu. Aga mul on ka hea meel, et jõuan varsti koju, näen oma koduseid. Saan käia lõhnavas wc-s, kus pole iialgi paberiprobleeme. Samuti pole meil vee ega elektri puudumise probleeme :) Koju, kus kõik armastavad ka üksteist, nagu grusiinidki, ainult et meie ei näita seda võib-olla niipalju välja.

Loomulikult õnnestub mul Riia lennujaamas ära kaduda. Alguses ei saa ma mitte millestki aru. Olen nagu Palle raamatus, täiesti üksinda maailmas. Pole kaaslasi, pole kohvrit. Ainult mina ja lennujaam. On varane hommik, pole veel infopunkt ka avatud. Lähen õue, sest loodan, et poisid teevad seal niikuinii suitsu, aga seal pole kedagi. Mõtlen juba, et kas nad tõesti sõitsid koos minu kohvri ja asjadega juba Riia bussijaama ja loodavad, et ma tulen selle peale et neile järgneda. Aga nii hullud need eesti mehed muidugi ka pole. Või õigemini. läti raha on minu käes, nad ei saakski bussiga sõita :) Lõpuks kui oleme üksteist leidnud, tuleb välja, et ma sõidan esimest korda elus kohvriga. Ja seetõttu pole varem minu rumalus välja tulnud :) Nimelt ma sõitsin transiittsooni….
Selle imepisikese eksituse üle viskavad mu sõbralikud poisid muidugi terve tee minu kulul nalja……

Kui jõuame Eestisse ja sõidame Pärnust läbi, siis naudin neid imeilusaid puhtaid, värvitud majakesi, kodusid. On imeharras hetk.

Mida teile lõpetuseks öelda?

Kõige raskem on Gruusia ühiskonnas taluda seda, et naised on võõrastele meestele 0-koht. Ilmselt siinsed naised seda ise nii ei tunne, sest nad on sellise käitumisega siin üles kasvanud. Isegi rahvatantsud on eraldi. Ainult üks tants on selline kus mees võib küünarnukist naist korraks puudutada. Siin ei ole sellist probleemi, et oh kui nõme kas sa tantsid naisrühmas J Gruusias ongi vaid nais- ja meesrühmad. Teisest küljest on jälle nii, et sulle tuttavad mehed kannavad sind nagu sitta pilpa peal, hoolitsevad ülihästi ühesõnaga ;)
Teine asi on siinne liikluskultuur - see on hull. Positiivne selle asja juures on see, et kui keegi tahab tunda kaose ja totaalse vabaduse tunnet, siis soovitan soojalt proovida Gruusias autoga sõita ;)
Kolmas on räpasus. Mingi üleüldine minnalskmismeeleolu. Aga teisest küljest ollakse UHKED. VÄGA uhked oma toreda rahvuse üle. Nt noored poisid räägivad seal, et me oleme väikerahvad, nii meie-eestlased, kui ka nemad-grusiinid. (Vabndan Inga ees, sest ma ütlesin, et Gruusias on 3 miljonit inimest. Väljaspool Gruusiat elab 3 miljonit grusiini. Gruusias on 4,5 miljonit inimest. Tbilisis 1,5 miljonit) Nii räägitakse ka meil, aga gruusia poisid räägivad päris siiralt, et me peame lapsi tegema, te need rahvused püsima jääksid. See on kohe selline trend neil ja nad saavad sellest aru. Meil eestis räägivad seda juttu ainult vanad mehed ja keegi ei tea kas nad on kunagi ka mõne lapse tegemisega ka hakkama saanud ;)
Marguse vanemad said Gruusias omale Marguse.
Lisa sai Gruusiast mitmeid ilusaid kõrvarõngaid.
Kõik saivad palju ilusaid hetki ja mälestusi.

Koolituse koha pealt niipalju, et arenesin palju, õppisin erinevate inimeste kohta tohutult palju ja et meie dolerantsipiire saab veel kõvasti nihutada.
Ja et kui ma Eestis arvasin, et ma olen vähenõudlik inimene ja saan hakkama tohutult vähesega, siis Gruusias kogesin, et on võimalik veel vähesemaga leppida….

Kel huvi, siis kõige informatiivsem paik internetis Gruusia kohta, mis mina leidsin, on siin: http://www.angelfire.com/ga/georgian/history.html
Nakhvamdis! ;) ja musi-musi, teie Lisu.