Halldor Kiljan Laxness 'Aatomijaam'

Lühikese vaikuse järel ta vastas: 'Sa sunnid mind rääkima ja nüüd olen ma üleliiagi rääkinud; see on nõrkuse tunnus.'
*
Mees, kes ütleb, mis ta mõtleb, on naeruväärne, vähemalt naiste silmis.'
*
Ja nagu alati on flirdis: niipea kui oled tõstnud jala, on ka samm kohe astutud.'
*
Veidi hiljem lükkas ta oma klaasi ümber, tõusis püsti ja ajas enda itti, ning päris ime oli, kuidas ta seda suutis; enese upitamine oli sellel väiksesel paksul mehel nähtavasti veres, viimane, mis teda siin elus maha jätab: tegelikult oli ta niivõrd purjus, et peale tõelise loomuse ei olnud temas midagi järele jäänud.
*
Mu ema armastab kõike, loodab kõike, kannatab kõike; ta vaikib kui lehmaga õnnetus juhtub. Kui me lapsed haiget saime oli meil keelatud nutta; nutmist nägin ma esimest korda alles majapidamiskoolis, seal nuttis üks tüdruk selle pärast, et tal puder põhja kõrbes; teine ühe luuletuse pärast; kolmas sellepärast, et ta hiirt nägi, - algul arvasin ma et nad teevad vigurit, kuid nad nutsid päris tõesti, ja siis hakkas mul läbi, nagu tuntakse häbi inimese pärast, kes on kaotanud püksid.
*
Ma olen kakskümmend aastat elanud Islandi parimate inimeste, oma isa ja ema seltsis, ja ei ole kordagi kuulnud, et nad oleksid armastusest rääkinud. Teadagi said nad meid lapsi, aga mitte armastusest, vaid sellepärast, et see on vaesrahval, kel mingeid meelelahutusi ei ole, osa nende lihtsast elus. Teisest küljest ei ole ma kogu oma eluajal kuulnud neid teineteisele ühtki halba sõna ütlevat - aga on see armastus? Arvan, et vaevalt. Ma arvan, et armastus on sigimatu linnarahva meelelahutus ja asendab neil lihtsat elu.
*
Teatavas eas armastab tütarlaps vahet tegemata kõiki mehi; armastab meesterahvast. Ja see võib selle märk olla, et ta ühtki meest ei armasta.
*
Õhtusel ajal üksi koju minna on romaanides õnnetus. Mõned tüdrukud ei oska vahet teha, kas nad on armunud või tunnevad üksindust, arvates, et nad on armunud, tegelikult aga tunnevad hoopis üksindust; armunud kõigisse ja mitte kellessegi, sellepärast et neil ei ole meest.
*
Tegelikult andis ta mulle mind ennast; ja seetõttu oman ma teda kõigest hoolimata kogu eluaeg -kui tahan.
*
Proua lendas ühel päeval koos Tangidega Ameerikasse, ja lapsed jäid minule: õhtusöögi ajal nende isa pigemini pärandas kui tegi nad mulle - naeratades, mõtted kusagil mujal; see oli puhas sünnitus, nagu muinas jutus naisel, kes kala alla neelas.
*
kõik, mis sünnib allpool vahelihast, on kurjast.
*
Ning üles jõudnud ja üksi jäänud, tunnen ma end otsekohe nii üksildasena kogu maailmas, et hakkan arvama, et olen armunud: ja mitte ainult armunud, vaid sõna tõsises mõttes õnnetu, meheta tüdruk, keda vaevab seda sorti armuvalu, millel olevat nimi üksnes taani keeles, kuigi seda saab lihtsa uriiniproovi abil kindlaks teha ja analüüsida.
*
Inimene, kes täiskasvanuna veel varastab, põeb haigust, mida me psühholoogias kutsume infantiilsuseks: Immanuel Kant, Karl Kaheteistkümnes. Neil on mõned sisesekretsiooninäärmed mandunud. Kaheteistaastaselt hakkasin ma peale naistega.
*
kuid ta ei tundud põhjarannikult pärit tüdruku vastu mitte rohkem kui tulp lehma vastu.
*
Näis, nagu oleksid kõik kõigiga kihlatud, sest lakuti üksteist asja ees, teist taga, aga minu arust ei olnud keegi kellegagi kihlatud ja suudlemine oli vaid üks bugi-vugi figuure.
*
Nagu tavaks on, kui mõni mõrv on toime pandud, kirjutati ajalehtedes sellest asjast vähe, et mõrvarit ja tema perekonda mitte solvata; kuni tuldi geniaalsele ideele mõrv tundmatu Ameerika neegri kaela ajada, sest ei tee midagi, kui must ameeriklane ja tema omaksed solvuvad.
*
Kes nutab, see ei sure; nutt on elu märk: nuta, ja su elu on jälle midagi väärt.
*
Ta oli juba selles eas, kus ainevahetus naise kehas hakkab teda elust pettuma panema.
*
Seletada, mis on jumal, on niisama hea, kui et sul jumalat üldse ei olegi.
*
'Jäta mind raule, ma olen paranev neitsi,' ütlesin ma.
'Mis asi see on?' küsis ta.
'See on tüdruk, kes seitsme aasta pärast jälle puhtaks neitsiks muutub, kui ta rahule jäetakse.'
*
See, kes arvab, et raha on reaalsus, on peast põrunud.'
*
Esimesel hetkel näis see halba ennustavat, et pastor kainest peast nii varajasel tunnil ette teatamata kõrvalises kohas asuvasse abikogudusse on ilmunud, kuid vastukaaluks oli asjaolu, et seekord oli ta endale teekaaslasteks valinud suisa jumalad, nagu on kohane õigele pastorile, kes ootamatule reisile asub.
*
PATAGOONIA
See oli, arvan ma, meie telefonikõne, niivõrd kui võimalik on edasi anda kõnelust, kus tütarlaps räägib meesterahvaga ja meesterahvas tütarlapsega, sest teatavasti ütlevad sõnad vähe, kui nad ülepea midagi ütlevadki; räägivad meie eest hääle värin, eriti veel siis, kuime häält alandame, hingamine, südame põksumine, tuksatused suu ja silmade ümber, pupillide ahenemine või laeienemine, põlvede tugevus või nõrkus, rääkimate närvides toimuvatest varjatud reaktsioonidest ja kõigi nende salajaste näärmete eristusest, mille nime sa kunagi ei tea, kuigi oled neist raamatutest lugenud: see on kõneluse sisu, sõnad on peaaegu juhus.