Aeglane jumalagajätt inimesega, keda armastad, on mürk. Parem sidemed nagu noaga läbi lõigata ja jääda siis ihuüksi inimese loomulikku kliimasse - üksindusse.
Ainus viis iseenda päästmiseks on võitlemine teiste päästmise pärast.
Värsid, mis ma varahommikul valin, reguleerivad kogu mu päeva rütmi.
Teen kõiki töid, mida jalgade, käte või peaga võib teha. See veel puuduks, et ma valima hakkaksin.
Kas mina siis ei olegi inimene? Inimene, see tähendab, pime. Ka mina kukkusin näoli auku, kuhu on kukku nud mu esivanemadki. Abiellusin. Sellset peale veeres kõik allamäge. Minust sai pereisa, ehitasin maja, sündisid lapsed. Piin! Hea veel, et mul oli santuuri!
Mõistsin, et Zorbas on just see inimene, keda nii kaua olin otsinud, aga senini polnud suutnud leida. Elav süda, soe suu, kulutamata, suur hing, mis polnud veel eraldunud oma ema, maa nabanöörist.
Kapten kortsutas kulmu. Kulmud aga olid tal okkalised.
Ütlen sulle, ainult nõnda oled sa inimene. Nimelt vabana!
Vabaneda ühest kirest ja alistuda teisele, üllamale kirele...Ent kas see pole samuti orjus? Ohverdada end mõne idee, rassi või jumala eest? Kas ei muutu meie orjuse silmus seda pikemaks, mida kõrgemal isand seisab? Me hüppame ja mängime vaid palju avaramas rehealuses ning sureme, ilma et silmus eales päris lõpuni kinni tõmbuks. Ja seda nimetame vabaduseks!
Pangia - Jumalaema kreeka keeles
Ta vaatas ringi. Uksed olid sulgunud, papagoid uininud, küülikud armatsesid, olime üksi. Ja ta hakkas meile südant puistama, nõnda nagu avatakse mõni vana kohver, milles on vürtse, koltunud armastuskirju ja kantud riideid....
Näib, et meie planeedi kliima on kare ja karm ning vähegi väärtuslikumad seemned ei hakka idanema vaid lämbuvad kummeli ning ohakate hulgas.
Mõistsin, et Zorbas on just see inimene, keda nii kaua olin otsinud, aga senini polnud suutnud leida. Elav süda, soe suu, kulutamata, suur hing, mis polnud veel eraldunud oma ema, maa nabanöörist.
Kapten kortsutas kulmu. Kulmud aga olid tal okkalised.
Ütlen sulle, ainult nõnda oled sa inimene. Nimelt vabana!
Vabaneda ühest kirest ja alistuda teisele, üllamale kirele...Ent kas see pole samuti orjus? Ohverdada end mõne idee, rassi või jumala eest? Kas ei muutu meie orjuse silmus seda pikemaks, mida kõrgemal isand seisab? Me hüppame ja mängime vaid palju avaramas rehealuses ning sureme, ilma et silmus eales päris lõpuni kinni tõmbuks. Ja seda nimetame vabaduseks!
Pangia - Jumalaema kreeka keeles
Ta vaatas ringi. Uksed olid sulgunud, papagoid uininud, küülikud armatsesid, olime üksi. Ja ta hakkas meile südant puistama, nõnda nagu avatakse mõni vana kohver, milles on vürtse, koltunud armastuskirju ja kantud riideid....
Näib, et meie planeedi kliima on kare ja karm ning vähegi väärtuslikumad seemned ei hakka idanema vaid lämbuvad kummeli ning ohakate hulgas.
No comments:
Post a Comment