Hommikuunised tudengid korjati ühikate ja ülikoolide juurest peale. Ruupor Liis kontrollis hitlerliku täpsusega kõik nimed üle, et kõik inimesed ja passid ning vajalikud viisad oleksid bussis. Välistudengite tungival soovil lasid bussijuhid oma lemmikmuusikat: eesti šlaagreid - a la Üllar Jörberg ja Meie Mees. Oli suht huvitav kuni Narvani.
Narva Eesti poolsel piiril toimus passikontroll nii nagu vanal heal ajal Läti piiril ja tudengid olid pisut pettunud, et neid oli hoiatatud et piiriületus on ilge kamm. Meie ainult naeratasime malbelt. Ja ei läinudki 50 sekundit mööda kui algas see PÄRIS piiriületus. Aga ka see möödus üllatavalt normaalselt ja kiiresti.
Üllatusmomenti pakkus 50 km kaugusel piirist üks miilitsaekipaazh, kes loomulikult tahtis vaid raha. Kuid meie Maardu juurtega bussijuht jõudis Vene miilitsaga pärast POOLE TUNNIST LÄBIRÄÄKIMIST kokkuleppele ja reis võis rõõmsalt jätkuda.
DOSTOEVSKY hotel oli kõikide mugavustega. Ma ei räägi ainult soojast veest ja 20-st TV-programmist, vaid asukohast kesklinnas, metroojaam ukse kõrval, ning 24h ostukeskus keldrikorrusel. See kõik siis meie luksusest. Hädasid ei kumanud kuskilt.
Õhtu möödus meil paadiga Neeva peal ringi tiirutades vene shokolaad ja sovetskoje shampanskoje suunurgast välja tilpnemas. Valgustusega Peterburg on ülivõimas vaatepilt. Oleks eelistanud küll pigem samovarist sooja teed, kuna ilmastikuolud olid pehmelt öeldes sügiselised. Ja pildid ei tulnud ka just sellised nagu oleks tahtnud, sest Putin pole raatsinud piisavalt palju gaasi laternatesse lasta, seeest aga oli romantilisem ja fotode peal võib tabada mõnikord kunsti..... no seda saab siit vaadata: http://picasaweb.google.com/
Edasi üritasime uurida küll giidilt, küll laevamadrustelt KUS siis on ikkagi kõige popimad ja khuulimad Peterburi NIGHTKLAABID, aga ei saanud vastuseks midagi mõistlikku. Lõpuks võtsime oma orienteerumisoskuse kokku ja (vahepeal ühinesime moskoovitsatega, ehk siis nende imeinimestega kes viitsisid mõned päevad enne meid sõita katuseta bussis Venemaale ja siis veel Moskva vahet edasi-tagasi rongiga loksuda ;) 80 välistudengit, ning siirdusime suurlinna öhe põnevust otsima. Igal tänavanurgal tuli küll mõnda esn-tudengi-grupeeringut taga otsida või siis läbi rääkida, et teksadega ööklubisse tulek on igati ok ja ei pea 3 km jalgsi hotelli tagasi minema piduriideid selga panema. Kusjuures see probleem esines rangelt poisterahvastel.
Minu mõnusas venekeelses läbirääkimises sain juba teises baaris turvapoistega jutule ja nad lubasid meile terve COFE-BARi ära broneerida ja 7 erinevat diskorit esinema kutsuda. Räägitud-tehtud. See oli ka minu suurim abipakett selle reisi juures. Tahaksin siinkohal eriliselt tänada Liisi ja Ilgat, kes olid super reisikaaslased ja juhid!!!!!! Süüa sai seal hästi, tantsida ka ja kes tahtis sai omavahel tuttavamaks. Mingi turvamees tahtis mind küll oma tööd tegema panna, aga ma lahendasin selle sellega, et läksin hotelli magama ja ta pidi kahjuks ise piletiraha koguma ;)
Mõistus ja tunded
Siis saabus järgmine hommik. Pidi ju sööma minema. Kahjuks ei olnud hotellistuff sellega arvestanud, et neil on hotell pooltäis, st 300 ööbijat. Aga restoranis oli u 50 kohta.... seega olime mingi pool tundi ilusti toidujärjekorras, mille tõttu korralikud nõukogulikud giidid meid läbi riidelsid, et niimoodi hilineda ei ole ilus ja kui meid/teid ei teenindata piisavalt normaalselt, siis meie/teie ei ole kohustatud ka normaalselt käituma. Ja tuleb põrsa kombel oma voodis süüa.
Aga - me sõitsime siiski täis kõhuga Pushkinskoje poole. Loomulikult läbi IMEKAUNI Peterburi IMEKAUNISSE Catherine´s Palace-sse. Kuna ma isiklikult olin seal eelmisel aastal sees käinud ja garderoobis ei olnud ruumi ei minu ega mu mantli jaoks ja juba need TOREDAD garderoobi tjootjad e tädid hakkasid karjuma, et nemad üle ühe jope nagisse ei topi, siis otsustasin hoopis kasutada imeilusat sügisese päikesega ilma ja jalutada Pushinskoje (http://en.wikipedia.org/wiki/
See oli küll isiklik kohtumine, aga kuna ta oli nii kurb, siis jagan teiega natuke vanade venelaste elu-olu. Abielupaar, kes on 62 aastat koos elanud. Mõlemad on sõjaveteranid. Üle elanud nii Leningradi blokaadi kui ka saksa koonduslaagrid. Nad elavad täielikus mahajäetuses ja üksinduses..... Neil on piisavalt raha, aga pole jaksu, et selle eest poodi minna. Kes pole pime, ei jaksa käia. Teine jaksab käia aga ei näe. Silmaoperatsioonile ei saa minna, sest ei saa abikaasat ju koju ilma leivata jätta. Naabrid ja sõbrad, kellega läbi elu on suheldud, on kõik surnud. Noored naabrid ei suhtle. Venemaa sotsiaalsüsteem aga.... Ainus sotsiaalabi, nagu ma aru sain, on helistada kiirabisse...... Ja nagu mu Eestis elavad venekeelsed sõbrad hiljem täiendasid, on kiirabiga seal nii, et kui sul raha on, see oli mingi 60$, siis tullakse, kui ei ole, siis võidki ootama jääda.......
Kuid, sellest hoolimata kamandas jõuetu tädi Katja pimeda onu Ljonja poodi punase kalamarja järele ja meil õnnestus onu Ljonjaga kahe peale pool pudelit päris head konjakit ära juua, mälestuste heietamise kõrvale. Õhtul saatis uhkusest pakatav poolpime onu Ljonja mind bussipeatusesse, selline nägu oli peas, kas te ikka näete, et ma jalutan siin noore naisega ringi :) Puskin on ju nii väike linn - kõik tunnevad kõiki.
Astusin siis uljalt bussi, mille sarnasega Eestis sai mingi 20 aastat tagasi sõita ja maksin bussijuhile piletiraha mis klaasil kirjas oli. Mingi 16 rubla vist (st siis et 30 km sõitsin 5 krooniga) ja siis mõnda aega inimesi jälgides sain aru, et kõik maksavad siis, kui maha lähevad. Bussijuhi kätte. Ja ei tekkinud sellest eriti pikki järjekordi ega midagi ja minu meelest ühtki jänest ka polnud. Loodan vaid, et siis kui minu kord maha minna oli, mäletas bussijuht, et olin juba ära maksnud ;)
Aga Catherine´s Palace (http://en.wikipedia.org/wiki/
Kuigi, me ei unusta muidugi kunagi, et meie esivanemate veri ja kanamunad on selle lossi ja kogu Peterburi vundamendiks.
Peale selle on veel Pushkinskoje ise üks Peterburi inimeste, ja üldse Venemaa uusrikaste, armastamatumaid suvitus- ja puhkelinnu. Ja korterid maksavad sealkandis kosmilisi hindu.......
Õhtu möödus soovijatele LIMUS pidutsedes ja mittesoovijatele teiste sugulaste juures järgmist portsu kalamarja vitsutades, ning Venemaa poliitikast muljetades. Vasja ja Olga, 26-aastased tavalised vene noored, kes pole kordagi Auroral käinud, kuigi terve elu Peterburis elanud ;) Me rääkisime demokraatiast ja mainisin midagi moka otsast, et teil on ju Putini demokraatia ja nad siis prahvatasid, et nüüd on meil ju MEDVEDJEV. Õnneks märkasin kohe vastata, et millegipärast on MEIL telekast ainult Putinit näha. Sellepeale ei osanud nad midagi kosta. Mis sa ikka kostad valusa tõe peale, kuigi nii väga tahaks uskuda magusat valet.
Muideks olen hetkel, tagasitulnuna sealt, nakatatud oma bussipinginaabri raamatukogust, mis tal kaasas oli, Liis oli siis pinginaaber ja ta luges Putinist ja Medvedjevist Politkovskaja raamatuid - nüüd loen mina Politkovskajast ja Politkovskajalt. Tema viimane raamat, enne tema surma, oli nii võimas, et ma nägin kaks ööd pärast selle lugjemist, et MIND VÄGISTATAKSE.... Raamatu nimi on siis: Putini Venemaa. Kes soovib sarnaseid öid veeta, siis soovitan panna peale Nirva ´Rape me´ ja andke tuld!
Üldiselt jäi sellest viimasest õhtusöögist minu hinge ja ajju teadmine, et tavaline venelane on kogu poliitikale ja elule üldse Venemaal käega löönud ja üritab kuidagi vegeteerida elu lõpuni nii hästi kui võimalik. Sest, nagu nad väitsid, üle nende maa ja rhava on nii palju revolutsioone ja revolutsioonikesi käinud, et kogu vähegi mõtlev inimmass on hävitatud ja teised ei julge enam mõelda.....
Riigi toetusest teise lapse eest 200 000 rubla (see on Putini vastulöök Hiina Rahvavabariigi invasioonile Venemaal- mis on avalik saladus), ei unista keegi, sest ka seda esimest last on küllalt raske-võimatu-kulukas muretseda. Seda enam, et meeste-naiste koguseline suhe on ka Peterburis kuidagi vildakas. Et umbes nii, et 1 abielus naise kohta on 40 abielus meest, või midagi taolist. Müstiline Venemaa ;) ja surrakse ka suhtarvus 59/75aastasena, ise võite kolm korda arvata kumb arv kuulub meestele......
Samas jälle võin öelda, et sellist ängistust tänavatel ja hirmutunnet, nagu eelmisel aastal, ma seekord ei tundnud. Küllap oli asi selles, et olime sel korral nädal aega varem kohal ja nad ei olnud oma armee aastapäeva pidustuste ettevalmistamistega veel alustanud ja iga 5 meetri tagant ei seisnud tänavatel miilitsaid.
Kogu aeg aga imestasime selle üle, et kuidas tuli Peeter I-sel mõte sellisesse kohta SELLINE VÕIMAS linn rajada. Tänavad tunduvad lõputud, majad nii uhked.....ja rõõmsad! Oma osa mängib selles muidugi see, et iga maja on eri värvi. Kõrvuti kaks ühte ja sama värvi maja ei asu. Sellepärast, et nii üritatakse peterburilaste masendust vähendada, kuna nende ilmad on veel hullemad ja udusemad kui meil. Öösiti ja õhtuti jalutamine oli väga turvaline, mõistlikkuse piires muidugi.
Seks ja linn
Hommik algas palju paremini organiseeritud hommikusöögiga kui eelmine. Kuid, jama lugu, ilm oli täiesti hull. Õnneks oli meie hommikune ekskursioon planeeritud bussituurina. See oli väga hea idee! Isegi need vähesed pausid, mis meil teel ette tulid, ei isutanud kuidagi meid bussist välja minema just nimelt vihma tõttu. Aga vihm oli KÜLM.
Sellegipoolest olin üliõnnelik, et sain Aurora peal käia, mis oli minu lapsepõlve unistus. Sest nõukogude ajal oli üks parim shokolaad nimelt Aurora nimeline. Aurora on üks ajalooline laev, mis vist sõitnud pole kordagi, aga väidetavalt mingid revolutsioonilised paugud on sellelt tulistatud, kuigi tänapäeval selles muidugi kaheldakse. Täpsemalt saab end ÕIGE infoga kurssi viia siin: http://en.wikipedia.org/wiki/
Igatahes oli sellel laeval väike muuseum ja seal võis täiega tunnetada nõukogude hõngu igal sammul. Ka avaneb sealt linnale suurepärane vaade. Eriti ilusa ilmaga :D Selle laev-muuseumi külastus on küll tasuta, aga lahtiolekuajad on täiesti mõttetud. Mõnel tööpäeval nädalas ja tööajal. Seepärast polegi põline Leningradlane sellele jalgagi tõstnud....
Siis aga, viidi meid peenesse kohta vene lõunat nautima. See oli tõeline vene praazdnik, kus hoiti meie meeli ärevil sellega, et ootasime millal siis stakanid e klaasid lauale pannakse ja kuulsat vene viina voolama hakkab. Aga võta näpust! Joogiks pakuti vaid vett ja kohvi. Mis iseenesest võimaldas kindlasti paremini nautida nende pakutud kultuuriprogrammi. Jajaa! söömaaja kõrvale pakuti ehtsat vene kamaaarushkat ja vene rahvamängegi sai seltsis mängitud. Nalja sai igatahes küll!
Loomulikult anti meile borši e punast peedisuppi. Kusjuures me ütlesime üliõpilastele, et hakake sööma, see jahtub ära, aga ise ootasime niikaua kuni hapukoor ka toodi ikka :D
Järgmine käik oli loomulikult böfstrooganov. Meile näidati ka seda maja kus see toit Peterburis leiutati. Muideks Leningrad muudeti sellepärast nõukaajal ära, et Peterburg on saksa, ja see võrdub FASHIST, nimi. Aga nüüdisajal jälle ei sobi Leenini nimi. Giidid mainisid ka veel seda ära, et kuigi MÕNED meie grupist arvavad, et Leenini kujud, mida on Peterburis kokku 3, tuleks maha võtta (ilmne vihje siis eestlastele), siis NEMAD AUSTAVAD oma kultuuri ja ajalugu ja ei võta teda maha ja et see on Leeninile kõige suurem karistus, et ta pole maha maetud. Ja üleüldse, et kunagi nad matavad kindlasti ja väärikalt. Loodetavasti. See viimane sõna oli ka giidi poolt öeldud ja kuidagi väga vaikselt.....Teame ju kõik kuidas neofashism uues kuues Venemaal võimust võtab.
Vene lõunasöök lõppeb pannkookidega. Nämm. ;) Peale mida viidi meid Yussupovi majja, kus üritati mitusada aastat tagasi lõunasöögi ajal toitude ja jookidega mürgitada Rasputinit ;) Nämm! Oli selline tuba tehtud, kus kõik need tegelased, tapetu ja tapjad olid vahakujudena olemas ja söök laual ja vein klaasides jne. Päris lahe. Yussupov ise oli mingi TOHUTULT hullult rikas mees. Ja see maja ehk siis meie mõistes hunnitu loss, oli niiiii-nii suur ja nii-niii võimas.
No näiteks mingid saalide seinad olid vääriskividest ehitatud ja seal oli oma pisike teater rõdude ja kõige muuga, teenijaid oli seal halvemal hooajal mingi 100 jne jne. Kõige ägedam oli seal raamatukogu. Ainult selle pärast tahaks küll seal töötada. Muuseum e see loss on riigi e Putini oma ja omanikele seda tagasi ei suvatseta anda, kuigi järglased elavad kuskil väljamaal. Liiga hea maja. Mingil hetkel giid isegi ütles ühele meie grupi tüdrukule, et ta treppi käega ei katsuks, et see kuluvat ära...... Seal majas tohtis pildistada 50 EEKu eest. Mis oli isegi vist seda väärt. Vot elline tore maja siis. Ja kõik on kirjas siin: http://www.yusupov-palace.ru/
Seejärel oli kõigil natuke vaba aega, et end teatrisse minekuks valmis panna. Mina ei pannud ja läksin tuttavatega kohvikusse. Sest ka teatris on Venemaal käidud ja nähtud seda asja seal. Ühesõnaga kõige odavam pilet, mida tudeng suudab omandada, asub mingil 4-dal rõdul PUUPINGI peal. Jah, te kuulsite õigesti, puupingil. Kusjuures garderoobitädid ja binoklilaenutajad tädid, jällegi lugesite õigesti, need igasugused tädid on ehtsad nõukaaja kooligarderoobi tädid. Valvsad, kurjad ja kurjad. Ja veelkord kurjad. Lisaks on publik, ilmselt kõvast istmikualusest tingituna, väga altid sinu peale kaebama kui valel ajal pilti teed jne. Ja kui juba miilits kohale tuleb, siis ei ole Venemaal nalja, seda me ei tahtnud. Veel on teatri baaris hinnad kosmilised, nii et kui sul kogemata juhtub kõht tühi olema, siis selline ta jääbki olema. WC-kultuuri polnud aega kontrollida kahjuks.
Viimase õhtupooliku otsustasin vihmasest ilmast hoolimata, veeta Peterburis jalutades. Eesmärk oli otsida romantilist vene muusikat, aga leidsin hoopis romantilise mehe ;) Tuli välja, et ta on pool venelane, pool lätlane ja balletiteatris repetiitor. Tema nainegi oli seal balletitantsija, aga kohtas itaalia koreograafi ja naine kolis Itaaliasse karjääri tegema. Aga karjääri ta ei teinudki, sest vanamees oli nii vana, et suri kähku ära. Aga Igor kutsus mind lahkesti enda poole teed jooma ja lubas klaverit mängida. Õnneks olin just sugulastega tõepoolest teed joonud ja mul oli ettekääne varrukast võtta et hotelli telekat vaatama minna. Aga Igori kirjutatud romantilist muusikat NENDEL päevadel saate kuulata siit: www.igordunkul.ru
Mina aga otsisin muusikapoodi, et kojusõidul mitte kuulata terve tee jälle Meie mehi ja co-d. Poemüüja oli ühes kohas väga abivalmis. Kuuldes, et otsin justnimelt vene romantilist muusikat, pakkus mulle lahkesti Alla Pugatshova plaate :) õnneks tundsin ühelt plaadilt ära Valeri Meladze näo. Ja ka DDT oli neil saadaval. Kõik melanhoolsed laulud algavad neil sõnaga posledni e viimane :) Selle märksõna järgi oli lihtne otsida. Kolmanda plaadi sain veel Nick Cave ja the Bad Seeds ´The Lyre of Orpheus`- kuna teatrietendus oli just Orpheus :D , mida ma Eestis ei raatsiks osta. Kolm plaati ja 300 rubla e 100 EEKu. Pole paha. Järgmisel päeval aga bussis olles selgus, et kõigil oli viimase öö pidutsemisest niivõrd paha olla ja magamissoov nii suur, et igasugune muusika, ka romantiline, ajas kõiki öökima ja saksa keeles ropendama :D
Siit võite järeldada, et tagasisõit algas peale meeletut pummelungi, kõik püüdsid veel Peterburi ööelust võtta mis võtta andis. Piiriületus läks üldiselt kenasti, aga meid lihtsalt ilmselgelt oli liiga palju ühe piiritöötaja jaoks ja siis oli meid ilmselgelt liiga palju ühe venivilhelmiinast kassiiri jaoks tax-free kaupluses, kust ju iga bussis viibiv inimene soovis odavat alkot omastada. Ja siis oli meid veel ilmselgelt liiga palju kohaliku MC donaldsi jaoks.... selle kohta info siin: http://www.mcdonalds.ee/ru/
Miks siis ikkagi soovitada teil külastada Peterburi? Kui soovite tunda suurlinna hõngu. Selles mõttes, et ikka SUURSUGUSE linna hõngu, tegemist ei ole mingi suvalise New Yorgiga. Ta on vaieldamatult oma värvikirevate majade ja soisest pinnasest tingitud võluvate rohkearvuliste kanalitega KAUNIS linn. Kuigi see kõik tundub mõttetu, et sellisesse kohta, märga ja külma kliimasse, on sellime amüsantne linn kergitatud, siis kultuuri ja vaimu saab seal nautida küllaga. Ka on see linn vaieldamatult kõige läänelikum ja demokraatlikum kogu Venemaal, võib-olla isegi liiga. Sest nad ei näe terviklikku Venemaad, nemad ise ongi Venemaa, mis on kahtlemata ka PÄRIS Venemaa osa, aga siiski liiga meie sarnane. Nõukaaja mentaliteeti ja olmet saab aga sealgi kogu bussiraha eest nautida, ei ole vaja sügavamale Siberisse ronida.
Tänan ESN Tallinna kes võimaldas selle suurepärase väljamaareisi!
Kodanik Lissaa Kjaerp NSVL-ist
täpne informaator: www.esn.ee/tallinn
No comments:
Post a Comment