Leningrad

Sai siis üle pika aja jälle Leningradis käidud. (Pildidl Olga ja mina Pushkinskojes)
Vaidlesin linna nime üle oma bussipinginaabriga, ta käskis mul St. Ptereburg öelda, aga mina ütlesni, et kui olen ära käinud, siis otsustan kas on see või teine. Nii jäi see. Sest 20 aastaga pole seal ausalt öeldes mitte midagi muutunud. Välja arvatud tänavareklaamid ning see, et need vnada head pirukad ei ole enam need endised :)
Aga teeninduskultuur(itus) ja mentaliteet on täpselt samasugune. Me reisisime 20-23 november läbi Soome Venemaale. Soomes oli juba lumi maas, nii Venemaalgi. Kui olime läbi suurte ponnistuste üle piiri jõudnud, piiril on 3-kordne kontroll-vahel ka rohkem, siis mõne aja möödudes jäid bussid seisma. Põhjuseks u tunni ajase nuputamise tulemusena aravsime ise olevat üks liiklusõnnetus. Nii oligi. Ootasime veel mõned tunnid teadmatuses ning pimeduses kuni jälle liikuma hakkasime. Olime oma öisest paadiretkest kaunil Neeval ilma... sest hotelli Rossija jõudsime kell südaööl.
Hotellis korjasid naksakad giidid meie passid kribinal-krabinal ära, et meiega mingeid segaseid sekeldusi ei juhtuks :) Järgmisel päeval ärahirmutatud välistudengid julgesid küsida giidilt, et mis siis tegema peab kui miilits meid tänaval peatab. Selle jutu peale naerdi meid välja ja öeldi et vene miilits ei julge kunagi välismaalastega tegemist teha sest nad ei oska inglise keeltki. Loomulikult juhtus kahe päeva pärast meie poistega intsident, kus miilits pidas nad kinni ja nõudis passe. Kuna passe polnud, siis topiti nad pokri koos teiste pättidega :) Poisid lubasid passid kohe hotellist ära tuua, aga see jutt miilitsale ei meeldinud ja kästi maksta igal ühel 5000 rubla, et probleeme ära hoida. Kui poisid veel mainisid, et nad on Eestist, siis ma ei kujuta ette mis nägu miilits läks :) Lõpuks maksis igaüks 1000 rubla ja sai tulema. Pärast giidid vabandasid end sellega välja et väga hea et passid olid sheifis, sest vastasel juhul oleks miilitsaonu need üldse enda kätte võtnud ja siis juba oleks mida iganes meilt võinud välja pressida.
Loomulikult varastati ka ühel tudengil kott kogu varandusega ära. Aga see on ju nii tavaline Venemaal. Õnneks mina oma kallikest fotoaaparaati sinna riiki kaasa ei võtnud :) ja nii ei saanud minu käest ka midagi ära varastada. Kui jalutasin Leningradi tänavatel ning otsisin oma sugulaste maja, siis küsisid mõned venelased minu käest teed mõnele tänavale. Nii et ma nägin suhteliselt kohalik välja ja keegi mind mingil muul eesmärgil tülitama ei tulnud. Rääkisin loomulikult iga kord ka vene keeles, et pahandusi ära hoida. Korra küsisin isegi miilitsa käest teed ja ta ütles kuhu minna.
Aga üldiselt oli muidugi teenindus selline nagu 20 aastat tagasi. Kuri ja nõudlik ja tingimusteta. Selline asi tundus välistudengitele arusaamatu ja nad läksid ise ka kurjaks. Muidugi ei teenindatud neid peaaegu mitte kuskil inglise keeles. Isiklikult arvasin küll enne reisi, et Peterburi on turismilinn, aga nüüd ma nii enam ei arva.
Külastusest sugulaste juurde. Kuna telefonid on muutunud, siis me pole u 5 aastat saanud sugulastega ühendust. Ja otsustasin minna aadressi järgi, lootes et nad elavad samas kohas ja mõni vanem sugulane juhtub kodus olema ;) Nii kõmpisingi vapralt kolm tundi oma mälestuste poole. Käisin viimati ju 20 a tagasi seal. Mäletasin et peab olema üks väga kõrge maja pargi kõrval. Sest korteri rõdult õpetas onu Fedja meid alla sülitama ja see tegevus tundus tookord küll väga peadpööritava tegevusena. Kui lõpuks puid nägin, siis tundus park kuidagi väga suureks muutunud olevat ;) ja ka maju oli juurde tulnud. Aga SEE maja oli ikka samasugune ja remonti polnud seal tehtud kogu selle aja. Prügishat kössitas endiset kõveralt haisedes koridori nurgas ja liftki oli sama kääksuv.
Loomulikult polnud mitte kedagi kodus :) hakkasin just ära minema kui liftiga sõitis samale korrusele üks vanem naisterahvas ja nähes et mul on kaart käes, küsis kuhu ma minna tahan. Ütlesin et otsin onu Fedjat ja olen ta sugulane Eestist ja tädi Galja küsis kas ma teda ära ei tunne. Ma ju ei mäletanud ta nimegi :) Kutsus mind kohe sisse, et tema hakkab mind nüüd toitma aga et Fedja on kahjuks juba surnud.... aastaga jäin hiljaks. Aga ega ta oma elu lõpupoole enam mõistlik ei olnud kuna tal oli mitu insulti ja see oli ilmselt noorusaja hobist - poskist- tingitud.
Nõnda siis istusin tädi Galjaga nõukaja tibatillukeses köögis, jõin teed ja tädi Galja vaaritas süüa head ja paremat. Ootasime tema lapselast Vasjat, kes pidi õhtul hilja töölt tulema. U kell 21 ta tuligi, tundis mu kohe ära!!! ja läks poodi shampust ostma.
Vasja on nüüd 25 aastane noormees, 8-aastaset ärahellitatud poisijõmpsikast polnud enam midagi alles ;) Pruuti tal pole, sest Leningradis otsivad kõik normaalsed tüdrukud endale sponsori mitte armastatu, nii jäi ka Vasja armastus korra rahale alla... Nõnda on ta nüüd vene tüdrukutes pettunud ja on end täielikult tööle pühendanud. Kurb, aga kirjeldab minu meelest väga hästi preagust vene elu.
Vasja tegi järgmisel päeval mulle ja mu reisikaaslasele väikese giidituuri linna peal oma vana ladaga. Korra peatänaval jalutades, soovis mu sõbranna piketeerivaid nõukaaegse sümboolikaga venelasi pildistada. Selle peale Vasja ütles, et pole vaja, nad on isegi kiriku vastu.... See seik näitas minu jaoks väga selgelt ära Venemaa hetkelise lõhe nõukajamentaliteediga inimeste ja nö 'päris' venelaste vahel. Vene inimene tahab hästi elada ja eluga edasi minna. Kasutada uut tehnikat, olla kursis mis maailmas toimub. Vo vahel nad on liigselt kinni oma infoväljas, aga see tuleneb sellest et nad teisi keeli ei mõika nagu ikka ruurrahvastel kombeks. Aga nõukaaja inimesed tahavad oma vanu aegu heietada jne. Ja neid frukte sealmail veel piisab. Üritasin paaril korral poliitikast ja Putinist rääkida aga nad ei võtnud vedu. Ka Gruusia teemas oli loomulikult tunda seda, et nad näevad ainult Venemaa uudiseid. Mitte midagi üllatavat. Küll meeldis neile meie 9.mai sündmuste üle arutada ;) Lõpuks jäime siiski ühele meelele, et inimesed on alati omavahel läbi saanud ja poliitika on hoopis teine teema :) Nii nagu nõukaajal arvati. Kodanikuühiskonnast on neil veel pikk tee lääne poole liikuda ;)
Tädi Galja küsis korduvalt mismoodi ja kuidas me teistesse riikidesse reisida saame. Ja see tundus talle väga väga suure asjana, et me ei pea viisat taotlema reisimiseks. No välja arvatud Venemaale muidugi ;)
Kui tagasi tulema hakkasime, siis oli Soome poolel tee peal liiklusõnnetus. Ja kuidas me sellest teada saime? Eks ikka nõnda, et politseinik tuli bussijuhile rääkima ja küsis ega meil kuskile kiiret pole. Kui selgus, et peame kindlaks ajaks sadamasse jõudma siis uuris ega kõrvalteel poel õnnetusi ja ütles et see on ohtlikum tee aga muidu peame 2 tundi ootama, et bussijuht ise otsustagu. Meie üliõpilased õhkasid: oh kui hea on jälle Euroopas olla! ;)
See teine tee oli tohutu käänuline ja kitsas rada graniidi vahel. Buss sõitis kohati 30 km tunnis. Oli tohutult libe ja pime. Palvetasin, et me kohale jõuaksime.... Me jõudsime isegi varem. Aga -
laeva välumine oli edasi lükatud kuna Tallinnas oli üks laev sadama suudmesse kinni jäänud ja ei saanud teisi välja ega sisse lasta. Nõnda ootasime kella 2-ni Helsingi sadamas. Vahepeal käisime öises lumises linnas jalutamas jne. Kell 4 hommikul saabusime Tallinnasse, siis oli õnneks juba taksosid saada. Tänavatel oli lumepuhastus tehtud vaid Järvevana teel :)
Oli vägev reis Leningradi :)
Üks välistudeng ütles, et ta on õnnelik, et ei pea enam 24h stressis olema selle pärast kas keegi varastab talt midagi ära või ei :) Ka hindavad kõik tudengid nüüd seda, et nad just Eestisse oma erasmuse aega tegema tulid, tunduvalt rohkem kui enne :)