Mustela erminea

Pisikiskja KÄRP Mustela erminea
Rahvapäraselt: suurnirk, hermeliin, lahits, kärk
KIRJELDUS
Taksonoomia ehk süstemaatika muutub ja areneb pidevalt nagu iga teinegi teadus. Nõnda ka terioloogiline süstemaatika - süstemaatika osa, mis käsitleb imetajaid.
Class: Mammalia/klass imetajad. (Eestis elab 65 liiki imetajaid)
Order: Carnivora/selts kiskjaline (vanasti Fissipedia).
Family: Mustelidae/sugukond kärplased.
Species: Mustela erminea/liik kärp

Eestis elab kümme liiki kärplasi. Nirk on nendest kõige väiksem. Samasse sugukonda kuuluvad: Nirk (Mustela nivalis), Kärp (Mustela erminea), Mink (Mustela vison), Naarits (Mustela lutreola), Tuhkur (Mustela putorius), Kivinugis (Martes foina), Metsnugis (Martes martes),Ahm (Gulo gulo), Saarmas (Lutra lutra), Mäger (Meles meles).
Kärplased on suurim sugukond (perekonda Mustela on süstemaatikud paigutanud 18 liiki) kiskjaliste seltsis, siia kuulub üle kuuekümne liigi eelkõige lihatoidulisi loomi, kes on levinud kõikidel mandritel, välja arvatud Antarktika ja Austraalia. Viimasele mandrile, tõsi küll, on inimene siiski mõned liigid sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Elupaik: väga varieeruv - tundrast metsavööndini ning kõrbeni; meri ja mageveekogud. Ühiskondlik struktuur: enamasti eraklikud, paaritumisaeg välja arvatud.
Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti pistetud sabaotsaga, nirgil on see suvel punakaspruun, talvel valge.[1] Kõhu alt kollakasvalge. Kehamõõtmetes avaldub suguline kahepalgelisus ehk dimorfism: kahest ühevanusest loomast kogukam on kindlasti isane, pisem emane. Keha on sale, jäsemed lühikesed, saba u 1/3 keha pikkusest. Tüvepikkus: 16-38 cm. Isased: 27-31, emased: 24 – 29. Saba: 9 – 14. (6-12E). Kaal: 150-250 g E. Emane: 140-280, isa: 200-445 INg.
Võrdlus nirgiga: NIRK KÄRP
Keha pikkus 11—26 cm. 16—38 cm.
Saba pikkus 9 cm. 6—12 cm.
Kaal 60—100 g. 150—250 g
Pesakonnas 3—12 poega. 3—18 poega.
Tiinus nädal pikem(240—390) ca 35 päeva või 280 p.

Arvukus kõikjal Eestis, nii mandril kui saartel, kuid väikesearvuliselt: ligikaudu 3000-4000. Eluiga: 5-12 aastat. Kärplastele on iseloomulikud hästi arenenud anaalnäärmed, kadestusväärne haistmine ja kuulmine.[2]

Kirjanduse andmeil suudab väike loomake teha iseendast suisa kolm korda pikemaid, 70 sentimeetrini küündivaid hüppeid, kuid tavaliselt jäävad need siiski poole meetri võrra lühemaks. Keskmiselt 30-50 cm. Nagu teistelgi kärplastel, maanduvad looma tagumised käpad peaaegu alati esimeste jälgedes.
Poeb igalt poolt läbi, kui pea mahub, siis mahub ülejäänud keha ka.

PEAMISED BIOLOOGILISED TARVED: enesekaitse, toitumistarve, seksuaalne tarve, lõimetishoole, komfortkäitumine, muljete tarve.

Enesekaitse – kõigile täiesti vastupandamatult vajalik tarve. Enda mitte ära süüa laskmine. a) kaasasündinud instinktid ; b) õpitud oskused. Keegi pole enesekaitsest vaba.

Karvavahetusega kaitsevad nad end vaenlaste eest või muutuvad saakloomale raskesti märgatavaks. Pruuni kiskjat märkaksid hiired lumes väga kergelt, valget nirki või kärpi aga mitte, isegi tema must sabaots tundub lumevarjuna…
Karvavahetus algab oktoobris-nov ning aprilliks-mai on loomakesed oma suvekarva jälle tagasi saanud. Karvavahetus kestab umbes kuu-poolteist, nii võibki kevadel ja sügisel näha pruuni-halli-valgekirjusid, lapilisi loomakesi.
Must tuust hänna otsas aitab väikesel loomal suuremate röövloomade- ja lindude tähelepanu kehalt kõrvale juhtida. Kui lumi talvel maha sadada ei taha, ei ole nende loomade nahas vist küll eriti lõbus ringi liikuda.
Valgeks muutuvad vaid need loomad, kes elavad aladel, kus talvel lumi maha tuleb. Lõuna-Euroopa nirgid jäävad ka talvel pruuniks, samal ajal kui nende sugulased Eestis hiilivad hiirte kannul peenes valges kasukas. Emased lähevad rohkem valgeks kui isased.
Vurrud on selleks, et nina ja silmi mitte vigastada.

Vaenlasteks on enamasti suuremad kiskjad. Rebane ja kassikakk, kanakull. Aga ka inimene. Kärplased on ammustest aegadest tuntud, hinnatud ja seetõttu palju kütitud karusloomad.

Talve eest poeb kärp maa alla peitu.[3]

2) Toitumistarve

Nad on enamasti hämara ja videviku loomad(öö moondab nii jahipidaja kui ka saaklooma ühtlaselt halliks), kuid tulevad vahel ka päeval välja. Meeled – haistmine, kuulmine, nägemine – on hästi arenenud. Jäsemed on viievarbalised. Ta on osav ronija, väike ja painduv, tuhnib toidu otsinguil läbi kõik teele sattuvad augud, lõhed, puuvirnad ja risuhunnikud. Elupaik on tal sageli kahe erineva ala piiril (põllu- või metsaserval, majade lähedal, kivihunnikute juures), ka jõgede tiikide kallastel.. Eelistab lagedaid alasid, kuid võib jahti pidada ka metsas. Selline elupaigaeelistus on seotud sellega, et neis kohtades on kõige rohkem kärbi peamisi saakloomi-hiiri (põldhiir, uruhiir, mügri, leethiir). Peale hiirte söövad nad veel hea meelega linnupoegi ja -mune, roomajaid. Hea õnne korral võib ta murda ka endast suuremaid loomi, nagu näiteks jäneseid või ondatraid (eriti poegi). Toit: imetajad, linnud, roomajad, konnad, kalad, selgrootud. Puurtingimusis sööb kärp päevas kirjanduse andmeil 2-3 põldhiirt, so 50-75 g liha. Võimaluse korral kogub varusid. Hilissuvi- sügise hoiavad kuni lume tulekuni põldude lähistele, sest seal on palju süüa.
Murdmine, kui hammastega on ohvris kinni, siis lahtilaskmist enam pole. Murrab niikaua kui kuskilt veel midagi võtta on või püüda. Ta ei saa rahulikult sööma hakata, tuleb murda ja kokku tassida nii kaua kuni enam kedagi ega midagi kinni nabida pole.[4]
Teeb kõike välgukiirusel aga ettevaatlikult. Kui tekib ootamatu olukord, siis põgeneb peitu.

3) ELU ON AEG ehk sekskäitumine (reproduktiivne käitumine) on kõige rigiidsem(jäikus) käitumine: õigeaegsus, õige järjestus, õige laul, õige pulmarüü,õige AEG.[5]

Kärp elab üksikult.
Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal.
Nagu teistel pisikiskjatelgi, on kärbil ja nirgil pikergused, spiraalselt keerdus julgad, mille teravast otsast tihtilugu üksikud karvad välja ulatuvad. Sageli muskusega lõhnastatud hunnikud paigutatakse hoolikalt mõnele kivile, mättale või kännule. Kõik ikka selleks, et võistlevaid isaseid eemale peletada.
Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud, eri kirjanduse andmeil varieerub (u veebr-märts).
Emastega meeskärpidel suuremat kanakitkumist pole, kuid korralikeks pereisadeks neid ka pidada ei saa. Poegade eest hoolitsemise jätavad nad šovinistlikult vaid kaasa kanda ja vanematel isaloomadel on kombeks naabrinaiste juures käia.
Paarina hoiavad teineteist väga. Hädas olevale kaaslasele minnakse alati appi.
Tähelepanuväärne on see, et isane lahits võib paarituda kõigest paarinädalase emasega, kes pole veel silmigi avanud ega rinnapiimast võõrdunud.
See ei tähenda siiski, et emane kohe poegima hakkaks. Viljastatud munarakk jääb noore looma organismi umbes 280 päevaks seisma ning siseneb alles siis emaka limaskesta, kus loode enne sünnitust kolm-neli nädalat areneb. Kärplastel võib loote latentne periood olla palju pikem kui loote aktiivse arengu periood. Ta on võimeline tiinuse lõpp-perioodi ja sünnitust edasi lükkama.[6]


4) Kultuuri arengus on suhted eri generatsioonide vahel äärmiselt olulised Lõimetishoole (vanemlik käitumine) – see on seotud reproduktiivse käitumisega. Kogu valdkond hõlmab nii vanemlikku kui ka seksuaalset käitumist. [7]
Ühiskondlik struktuur: enamasti eraklikud, paaritumisaeg välja arvatud
Toob järeltulijad ilmale mais või juunis.
Viienädalaselt võõrduvad emapiimast. Kärp õpib murdmise täiesti selgeks kolmekuuselt, sügiseks, mil tuleb ülejäänud pesakonnast lahku lüüa.
Sõltuvalt tingimustest võib kärp sünnitada, kas 2,5 kuu või siis poolteise aasta pärast, vastavalt keskkonnatingimustele ja liigi nõuetele.[8] Pojad sünnivad neil aprillist juunini.
Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3…9 (erandlikult kuni 12). Sündides on pimedad, paljda ja abitud. Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt (10 päeva). Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel.[9]
Kogu poegade kasvamise aja hoolitseb ema pidevalt ja kaitseb vaenlaste eest. Ta ei pelga sel ajal isegi inimese kallale tungida. Isa toob süüa kui ema on pesas. Ema hoiatushüüd on piitsaplaksatus, siis kõik juntsud teavad, et peavad peitu pugema. Viimases hädas – haisupüss.
Alguses tuuakse oimetu saakloom ja pojad limpsivad verd, sest nad on hambutud alguses. Saavad niiviisi veremaitse suhu. Pojad kasvavad kiiresti ja juba juun-juul hakkavad saaki ise püüdma ja murdma. Täiesti iseseisvaks muutuvad alles talve saabudes.
Pesa hülgamine ei tähenda perekonna laiali jooksmist. Pojad hoiavad vanade juurde, käivad nendega talve tulekuni koos. Kui keegi saab hukka, nt röövlinnu saagiks, siis kärbi peres ei leianta, minnakse eluga edasi.

5) Komfortkäitumine. Instinktiivsete käitumiste ja rituaalide jadas: puhkus, puhtus, normatiivne kehatemperatuur/termoregulatsioon, veetarve.[10]

Pesa, einela ja käimla. Kõik eraldi, justnagu sigadelgi.

Valge karv hoiab ka sooja: valged karvad on seest tühjad, täidetud õhuga ning õhk on halb soojusjuht. See ei lase kehasoojusel nii kergesti hajuda ja külmal õhul ligi tungida.

6) Muljete tarve. ’ Leiba ja tsirkust’
Elusas maailmas valitseb juhus![11]

Kärbid on eriliselt uudishimulikud loomad ja tulevad asja uurima, kui kuulevad sellist piiksuvat häält, eriti kui see kõlab nagu stressis küüliku hääl. Seda häält saab teha nii, et imed oma käe nahka.[12]
Tal on veres, et ei saa silma kinni lasta või niisama vahtima jääda kui kuuleb krõbinat või piiksumist. Ta peab järele vaatama kes ja kus.

Häälitsemine. Lihtsamalt võttes võib öelda seda, et loomad häälitsevad selleks, et ligi meelitada teist sugupoolt, anda hoiatus või näidata välja ärevust. Samuti on sugujätkamisega seotud häälistused ja vanemate ja poegade vaheline suhtlemiskeel.
Kärp pole tumm: siristamine ja kilkamine rõõmu väljendamiseks, urahtamine info vahetuseks, õrnalt nurrudes kutsuvad teineteist. Ema hoiatushüüd on piitsaplaksatus, siis kõik juntsud teavad, et peavad peitu pugema. Jaht on hääletu. Enamasti ka inimese jälgimine, see mis uudishimust tuleneb.

Kärp folklooris

Kärbi kuju on kasutatud läbi aegade folklooris, rahvauskumustes.
Nirk sööb välja hiired, kärp omakorda nirgi. /Eesti/
Kärp on uhke seal, kus naaritsat näha pole. /Jaapan/
Vanasti peeti taluhoonetesse elama asunud kodunirki ja kärpi õnneloomaks.

Kärbi kuu (2. juuni - 4. juuli) Komide rahvakalendris. Kärbid poegivad aprilli lõpus - mai alguses. Juba kuu aja pärast hakkavad pojad lihatoitu sööma. See, et just sel ajal hakkavad kärbid aktiivsemalt jahti pidama, ongi märgitud jahikalendrisse.[13]
Selline on olnud komide vana jahikalender enne ristiusku pööramist. Kalendris peegelduvad aastatuhandete jahindustraditsioonid, looduse ja loomade elu tundmine. Samuti näitab kalender komide esiisade kultuuritaset ja seda, milline roll on olnud jahindusel komide elus.

Talvise kasukaga kärpi, hermeliini, on kasutatud kui puhtuse ja süütuse sümbolina. Valge kärbinahk oli kõrgelt hinnatud ja kasutati Inglismaa justiits asjadega tegeleva lordi keebis. Nahk pidi olema nülitud ja õmmeldud kebi või kasukana nii, et mustad täpid jäid näha (need mis saba otsas siis on).[14]

Lisalugemist
Röövloomade mõju hüpotees (top-down hüpotees) on seni ainus, mida on edukalt modelleerimisega jäljendatud. Närilistest toituvad röövloomad võib jagada kolme rühma: väheliikuvad spetsialistid, generalistid ja nomaadsed spetsialistid. 1. Väheliikuvad spetsialistid - liigid, kes toituvad peaaegu ainult pisinärilistest ega suuda eriti hästi levida. Need on liigid, kelle sigivus ja arvukus täielikult sõltuvad sellest, millised on kohapealsed saagiolud. Euroopa uruhiirlaste osas on niisugusteks spetsialistideks eelkõige väikesed kärplased (nirk, kärp). Just see loomarühm käitub sarnaselt Lotka-Volterra mudelile, ja nende arvukus jääb saagi fluktueeruvast arvukusest faasinihke võrra maha. Kui närilisi on vähe ja spetsialiste palju, võideldakse piltlikult öeldes lõpuni - kusagile pole ju minna! 2. Ggeneralistid - liigid, kellele pisinärilised on küll peamine, kuid mitte ainus toit. Kui pisinärilisi on palju, siis nendest ka toitutakse, kui vähe, siis lülitutakse ümber mõnele alternatiivsele saakloomale. Siia kuuluvad näiteks rebane või kodukakk. Kuigi generalistide sigivus võib pisiimetajate arvukuse kõrgseisuga tunduvalt
paraneda, on nende arvukus siiski palju stabiilsem kui spetsialistidel, sest generalistid elavad üle ka näriliste madalseisu aastad. Nomaadsed spetsialistid - need on röövlinnud, kes suudavad kiiresti ja kaugele liikuda, ning toituvad valdavalt pisinärilistest. Nomaadid liiguvad seega ühelt saagirikkalt alalt teisele, ja parasjagu närilistevaesel alal võivad täielikult puududa. Nende esindajaiks on näiteks mitmed kakud.
Röövloomade mõju hüpotees väidab, et just väheliikuvad spetsialistid põhjustavad
pisinäriliste arvukuse järsku langust, kusjuures üks põhjus, miks kärplaste arvukus
näriliste oma "kätte saab" võib olla viimaste arvukuse tõusu pidurdumine üleasustuse korral. On näidatud, et kärplaste sigimiskiirus on järelejõudmiseks piisavalt suur. Veel enam, uurides raadiosaatjatega märgistatud uruhiirte saatust jõudsid Soome teadlased järeldusele, et just kärplased olid langevas uruhiirepopulatsioonis põhiline surmapõhjus, ning et sellest tingitud suremus ületas uruhiirte sigimispotentsiaali. Mastaapse eksperimendi käigus näidatigi, et röövloomade eemalehoidmine pisinäriliste poolt asustatud alalt arvukuse langusfaasis viis näriliste arvukuse uuesti tõusuteele ja seega peatas tsükli. Eksperimentaalselt on näidatud, et piisab kärplaste lõhnast, et kutsuda esile uruhiirte tugevat stressi: 87% emasloomadest lakkas sigimast, kõik loomad kõhnusid - tõenäoliselt selle tõttu, et toitumiseks kulutati vähem aega.[15]

Kasutatud kirjandus
Raamatud
Jõgisalu, Harri ’Kärp’, Eesti raamat 1981, Tln.
Turovski, Aleksei ’Loomult loom’, Varrak 2004, Tln.
Internet
http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007
http://www.eramets.ee/uudised/?n=2056 22.05.2007
http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007
http://www.loodus.ee/el/vanaweb/9801/vaatamind.html Rein Kuresoo 22.05.2007
http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/ploeasko-03.pdf) 22.05.2007
http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm 22.05.2007
http://www.abdn.ac.uk/mammal/stoat.shtml 23.05.2007
http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kjaht.htm 22.05.2007
http://miksike.ee/documents/main/referaadid/sooja_hoidmine_imetajatel_evelin.htm 22.05.2007
Wikipedia

Muud materjalid
Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt










[1] http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007
[2] http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007
[3] http://miksike.ee/documents/main/referaadid/sooja_hoidmine_imetajatel_evelin.htm 22.05.2007
[4] Jõgisalu, Harri ’Kärp’, Eesti raamat 1981, Tln
[5] Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt
[6] Turovski, Aleksei ’Loomult loom’, Varrak 2004, Tln.
[7] Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt
[8] Turovski, Aleksei ’Loomult loom’, Varrak 2004, Tln
[9] http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm 22.05.2007
[10] Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt
[11] Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt
[12] http://www.abdn.ac.uk/mammal/stoat.shtml 23.05.2007

[13] http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kjaht.htm 22.05.2007
[14] Wikipedia
[15] http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/ploeasko-03.pdf) 22.05.2007