tag:blogger.com,1999:blog-44472392900723854172012-02-16T06:23:55.131-08:00mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.comBlogger441100tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-40473311244485112492012-01-11T05:42:00.000-08:002012-01-11T05:47:06.031-08:00Dee Dee teadis, et see, mis inimesega juhtub, on sama, mis juhtub kõigi inimestega. Me elud on üsna sarnased, kuigi meile meeldib mõelda, et oleme teistest erinevad. Mulle hakkasid nad kohe vastu. Passivad seal üleolevate nägudega ja üritavad targad välja näha. Nad nullisid üksteist. Kirjaniku jaoks on kõige hullem, kui ta tunneb teist kirjanikku, või veel hullem, kui ta tunneb paljusid kirjanikke. Kärbsed ühe sitahunniku otsas.<br /><br />*<br /><br />Ilusad naised tahavad harva muljet jätta, et nad kellegi omad on. Mul oli piisavalt naisi olnud, ma teadsin seda. Ma lasin neil olla, nagu nad olid, ja armastus oli minu juures harv ja kauaoodatud külaline. Ja kui ta tuligi, siis jumalast valedel põhjustel. Inimene väärib lihtsalt teinekord armastust tagasi hoidmast ja laseb ta lendu, sest see ju kipub lendu. Ja siis on inimene tavaliselt omadega pigis.<br /><br />*<br /><br /> Kui Richard Burtonilt küsiti, mida ta eelkõige naises otsib, ütles ta: ´Naine peaks vähemalt kolmkümmend aastat vana olema.´<br /><br />*<br /><br />Lõppude lõpuks on iga inimese elu ootamine. sa ootad ja ootad - ootad, et saaks haiglasse, ootad et arst tuleks, ootad torumeest, ootad hullumajja minekut, ootad, millal vangi pannakse ja ootad vana vikatimeest ennast.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-4047331124448511249?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-86342894172661350362012-01-05T05:09:00.000-08:002012-01-05T06:20:50.654-08:00<div>Capellanus kirjutas oma raamatus õukondliku armastuse reeglitest: ´See, kes ei tunne armukadedust, pole võimeline armastama.´ Ta nimetas armukadedust ´armastuse toitjaks´, sest ta uskus, et see turgutab romantilist leeki.</div><div> </div><div>Kõrge dopamiini tase ajus tekitab äärmiselt keskendunud tähelepanu ja kõikumatut motivatsiooni ning eesmärgile pühendunud käitumist. Need on romantilise armastuse kesksed tunnused. Armunud keskenduvad sügavuti oma armsamale, unustades sageli kõik muu. Nad keskenduvad nii hoolega jumaldatu positiivsetele omadustele, et eiravad muretult tema negatiivseid jooni. Nad koguni jumaldavad teatud sündmusi ja asju, mida nad oma kallimaga on jaganud.</div><div> </div><div>Armastusest pimestatud peavad oma armsamat uudseks ja ainulaadseks. </div><div> </div><div>Dopamiini on seostatud uute stiimulite tundma õppimisega.</div><div> </div><div>Ekstaas on samuti armastajatele erakordselt iseloomulik. Seegi näib olevat seotud dopamiiniga.</div><div> </div><div>Sõltumine ja ihalemine on haiglasliku sõltuvuse sümptomid ning kõik peamised sõltuvused on seotud dopamiini kõrgema tasemega.</div><div> </div><div>Poolikult. Minu jaoks ei kirjelda ükski teine sõna armasusest pimestatud mehi ja naisi paremini.</div><div> </div><div>Art Aron on pühendunud ideele, et romantiline armastus ei ole emotsioon, vaid hoopis motivatsioonisüsteem, mis võimaldab luua ja säilitada intiimse suhte eelistatud paaritumiskaaslasega.</div><div> </div><div>Ennekõike on romantiline külgetõmme sama visa kui tungidki - seda on väga raske lämmatada. Emotsioonid aga tulevad ja lähevad - sa võid olla hommikul õnnelik ja õhtul õnnetu.</div><div> </div><div>Ja nagu kõik teised tungid, on ka romantiline armastus vajadus ja ihalemine. Me vajame toitu. Me vajame vett. Me vajame soojust. Armunu tunneb, et ta vajab oma armastatut. Platonil oli üle kahe tuhande aasta tagasi õigus. Armastuse jumal ´elab puuduse seisundis´.</div><div> </div><div>Armastus on muutuvate vajaduste ja tunnete kaleidoskoop. See kõik on kinnitatud taevaliku olendi külge, kelle väikseima sõna või naeratuse nagis inimene ripub, pööreldes lootuse ja rõõmu ning ihalemise käes. Keerukus, su nimi on armastus.</div><div> </div><div>´Naso pasyo, maya basyo.´ Lõuna -Nepaali maapiirkondade naised kasutavad seda nilbevõitu ütlust sama nähtuse väljendamiseks. See tähendab: ´Peenis sisenes ja armastus saabus.´</div><div> </div><div>Loodus on isastele imetajatele isainstinkti tundmiseks andnud kemikaali - vasopressiini.</div><div> </div><div>Koos kasvasime</div><div>kui kaksikkirss, mis jagatuna näib, </div><div>ent siiski üks on oma jagatuses, </div><div>kaks kaunist marja ühe varre küljes! (Shakespeare)</div><div> </div><div>Orgasmi ajal tõuseb meestel vasopressiini ja naistel oksütotsiini tase tohutult. </div><div> </div><div>Loodus pole korralik. Talle meeldivad valikud. Kõik sõltub millestki. Järelikult võib kiindumuse keemia lämmatada armumise keemia.</div><div> </div><div>ARMASTUSE LIIGID</div><div> </div><div>Eros - kirglik</div><div>Mania- kinnisideeline</div><div>Ludus - mänguline</div><div>Storge - südamlik</div><div>Agape - isetu, õrn</div><div>Pragma - terve mõistus</div><div> </div><div>Põhilised emotsioonid on universaalsed, päritud, tahtmatud, kiiresti väljendatud, neid kujutatakse kõikjal samasuguste näoilmete abil, neid on raske teeselda ning sageli keerukas kontrollida. Nende hulka kuuluvad hirm, viha, rõõm, kurbus, vastikus ja üllatus.</div><div> </div><div>Keskmiselt valdavad naised kogu maailmas keelenüansse oskuslikumalt, sest see võime on seotud naissuguhormooni östrogeeniga.</div><div> </div><div>Mehed otsivad seksobjekte ja naised eduobjekte.</div><div> </div><div>Mehed teavad intuitiivselt, et noorte, tervete ja energiliste naiste tähelepanu võitmiseks peavad nad püüdme jätta mulje mehest, kes on kartmatu, kõva kui kivi ja võimas kui lõõmav päike.</div><div> </div><div>Huvitaval kombel on naised ovulatsiooni ajal enam huvitatud hea huumorimeelega meestest.</div><div> </div><div>Naiste jaoks pole juhuseks nii juhuslik kui meeste jaoks.</div><div> </div><div>Mae West ´Meestele meeldivad minevikuga naised, sest nad loodavad, et ajalugu kordub.´</div><div> </div><div>Ei arvuti, trükipress, aurumootor ega ratas muutnud inimkonda sedavõrd kui see algne tehnoloogiline areng - leegi kontrollimine.</div><div> </div><div>Kuigi inimaju moodustab vaid 2 % meie kehakaalust, tarvitab see 25% ainevahetusest saadavast energiast ja 40% vereglükoosist. Selle arengut juhivad tuhanded geenid, õigupoolest kolmandik meie genoomist.</div><div> </div><div>Friedrich Nietzshe ´Mis mind ei tapa, teeb mind tugevaks.´</div><div> </div><div>Šimpansi aju kaalub u 0,5 , inimese aju aga poolteist kilo. Inimesel on u 33 000 geeni.</div><div> </div><div>On väga tähtis ennast kogu aeg tegutsemas hoida. Sunni ennast. Nii on ka Piiblis öeldud: ´Võta oma voodi ja kõnni´. Tee seda. Vii oma tähelepanu mujale.</div><div> </div><div>Kõik ergutav ja ebaharilik võib vallandada romantilist armastust.</div><div> </div><div>Isegi tabletid, mis tõstavad dopamiini taset ajus, ei pane kedagi sinusse armuma, kui ta pole valmis või otsib hoopis teistsugust partnerit.</div><div> </div><div>Mehed ei vaja keeleannet, nad vajavad lihtsalt julgust ja sõnu.</div><div> </div><div>Mehed võrdsustavad seksi emotsionaalse lähedusega neli korda suurema tõenäosusega kui naised.</div><div> </div><div>Nii nagu naiste näiline abitus, võib ka meeste ninakas hooplemine aidata südames tuld süüdata.</div><div> </div><div>Armastus ongi mäng. Looduse ainus mäng.</div><div> </div><div>Nende abielu oli kestnud 26.a. Kui meiega liitus ka tema abikaasa, võtsin enesele vabaduse küsida, kuidas on nad suutnud oma kire nii värskena hoida.</div><div>Naine vastas: ´´Huumor.´ Mees vastas: ´Seks´</div><div>Mind ei üllatanud kumbki vastus. Huumor põhineb ebaharilikul ja ootamatul, mis auurendab dopamiinitaset ajus.</div><div> </div><div>Anatole France: ´Pole kombeks armastada seda, mis juba olemas on.´</div><div> </div><div>Kahlil Gibran: ´Koosoldud aeg peab vahelduma lahus oldud ajaga.´</div><div> </div><div>Õigupoolest mõtleme harva, ilma et sellega kaasneks tunded ja tungid. Me oleksime ´jäätunud hinged´.</div><div> </div><div>Miks me armastame? Sest tung armastada on mitmeotstarbeline mehhanism. </div><div> </div><div>Internetis ja mujalgi pakutava tutvumisteenuse käive oli 2002.a 917 miljonit dollarit.</div><div> </div><div>Massaaž aktiveerib oksütotsiini ja opioidide retseptorid.</div><div> </div><div>Suurepärane raamat depressiooni ravimise kohta on:</div><div>The Emotional Revolution (Emotsionaalne revolutsioon) 2002, Norman Rosenthal </div><div> </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-8634289417266135036?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-19810681355199392202012-01-05T05:05:00.000-08:002012-01-05T05:06:17.244-08:00liitrisesse vette panna 8 sl suhkrut ja üks soola - suu kaudu manustatav<br />dehüdratatsiooniteraapia, nt kui on kõhulahtisus ja organism kaotab palju<br />vedelikku.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-1981068135519939220?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-80758264654525559382012-01-05T05:04:00.001-08:002012-01-05T05:05:29.967-08:00<div>Vabakirjutamine</div><div>10 min jooksul panna kirja oma juhuslikud mõtted ilma<br />igasuguste piiranguteta. Seejärel ette lugeda ja teised ütlevad milliseid<br />kujutluspilte ja väljendeid see tekst nende mõtteis esile kutsus. Frome nimetas<br />seda protsessi ´kullakaevandamiseks´</div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-8075826465452555938?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-27607704922824908422012-01-05T04:47:00.000-08:002012-01-05T05:22:22.490-08:00<div>Idee on nagu näitemäng. See vajab head lavastajat ja head produtsenti, isegi kui tegemist on meistriteosega. Vastasel korral ei pruugi see lavale jõudagi; või kui jõuab, siis langeb publikupuuduse tõttu nädala pärast mängukavast välja. Samamoodi ei muutu idee juhuslikust mõttevälgatusest üldlevinud seisukohaks lihtsalt seetõttu, et ta on hea, seda tuleb oskuslikult turundada, enne kui see tõepoolest muudab inimeste hoiakuid ja käitumist.</div><div> </div><div> </div><div>Oma loengutes räägin ma inimestele, et kui nad millessegi tõeliselt usuvad, siis tuleb seda asja lihtsalt AJADA JA AJADA JA AJADA, sest kui ma oleksin kuu aega enne 1989. aasta toetuse saamist alla andnud, oleks kogu mu vaev olnud maha visatud.</div><div> </div><div> </div><div>Goethe: mida iganes sa suudad teha või millest unistad, hakka peale just nüüd. Julguses peitub geniaalsus, jõud ja võluvägi. Alusta praegu.</div><div> </div><div> </div><div>Inimene. kelle sissetulek on väiksem kui miinimumpalk võib muuta teise, eliidi sekka kuuluva inimese elu. Vaesus ei tähenda mitte ainult raha puudumist, see tähendab ka elu sihtide puudumist.</div><div> </div><div> </div><div>Vabakirjutamine. 10 min jooksul panna kirja oma juhuslikud mõtted ilma igasuguste piiranguteta. Seejärel ette lugeda ja teised ütlevad milliseid kujutluspilte ja väljendeid see tekst nende mõtteis esile kutsus. Frome nimetas seda protsessi ´kullakaevandamiseks´</div><div> </div><div> </div><div>Öeldakse, et juhus langeb osaks vaid sellele, kes on end ette valmistanud.</div><div> </div><div> </div><div>liitrisesse vette panna 8 sl suhkrut ja üks soola - suu kaudu manustatav dehüdratatsiooniteraapia, nt kui on kõhulahtisus ja organism kaotab palju vedelikku. </div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-2760770492282490842?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-6603573247232121792012-01-05T04:36:00.000-08:002012-01-05T04:47:23.299-08:00Tsivilisastsioon. See nühib ja silub ja lapib ja varjab ja sa ei tea lõpuks enam isegi, kes sa tegelikult oled. Perekonna jaoks ole niisugune, töö jaoks naasugune, riigipoliitika jaoks toosugune, selrskonnaõhtuks seesugune...<br /><br />Jälle vaikus; kumbkijälgib oma mõtteid. Kui palju ütlevad inimesed enda sisse ja kui vähe kostab sellest välja teisele. J kui kõik sissepoole öeldu iseenesest kohe välja kostaks, kas oleks siis kahe inimese kõrvutiolemine üldse mõeldav?<br /><br />Me kõik oleme parajal määral mõttehullud.<br /><br />Luule, vaimuhaigus ja armastus on inimese kolm normaalset olekut, kõik muu on normist kõrvalekalle.<br /><br />Egoism on haigus, mis ei lase armastada. Kuid see haiguspureb inimest nii, et segab elamast. Ja selle tõve vastu on üksainus rohi - armastus.<br /><br />Kogu elu ongi, nagu alles algaks. Alati on midagi algamas.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-660357324723212179?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-70239239367931646412012-01-05T04:34:00.001-08:002012-01-05T04:34:24.635-08:00Anne-Tädi jutustused<br /><br />1.<br />Grenaderid e ratsaväelased viibisid nõukogude ajal<br />mereäärsetes piirigarnisonides. Nii oli ka üks pataljon Võsul. Üks tuli<br />tüdrukutele külla. Minu vana-vana tädidele siis. Vana Lillepärg, minu<br />vana-vana-vanaisa, tõusis öösel üles, et kusele minna ja lasi hobuse lasipuu<br />küljest lahti. Hobune läks Võsule tagasi. Grenader sai 5 päeva kartsa.<br />Kus on palju tüdrukuid, seal juhtub.<br /><br />2.<br />Tädi Amanda ja ema (Leida) kirjutasid Linda eest<br />armastuskirju ühele Kunda mehele. Tahtsid et vanatüdrukust õde saaks ka mehele.<br /> Mees tuli lilledega kohale, sest olid<br />viljapeksu talgud ja pidi pärast pidu tulema. Linda põrutas suure vihaga<br />Tallinnasse tagasi, rääkis oma sõbrannale Adele Reindorffile ka. Koos naerdi ja<br />saadi asjast ruttu üle.<br /><br />3.<br />Saunanaine Amalie, tütar Renata. Saunanaise mees oli selline<br />ludri mees. Tüdrukud valasid heinaajal talle munadele tärpentiini kui too<br />lõunauinakut tegi. Vaene mees jooksis koju ja karjus . tegi mitu tiiru (10)<br />ümber maja, ei saanud aru mis toimub.<br />Heinale mindi koos toitude ja jookidega ikka nädalaks.<br />Vanaema jäi koju loomi talitama.<br /><br />4.<br />Tädid hävitasid kõik kirjad, mis me Siberist saatsime, ära.<br />Ei julgenud midagi hoida.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-7023923936793164641?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-62779688975183002402012-01-05T03:46:00.001-08:002012-01-05T03:46:49.151-08:00Kuulamine<br />· <br />Ennast ei tohi ära unustada<br />· <br />Me EI PEA kunagi midagi, meil on ALATI<br />VALIKUVÕIMALUS<br /><br />VAHETUSTEOORIA<br />Kulud-tulud<br /><br />Kui ma suhtlen, miks?<br />· <br />Emotsionaalne<br />· <br />Töö<br /><br />KAJA SUND e ümberjutustamine<br />PEEGELDUS –emotsiooni kirjeldus (tunneme kurbust-käitume vihaselt<br />jne)<br /><br />TUNDEID MITTE TUNDA POLE VÕIMALIK!!!!<br /><br />Iga inimene on universaalne kombinatsioon.<br /><br />Kasulikud viidad:<br />· <br />Tähele panemine<br />· <br />Ära kuulamine<br />· <br />Huvi tundmine<br /><br />Kehakeele informatsioon – tuleb vaadata ÜLDIST tervikut ja<br />ÜLDIST konteksti<br />Naised väärkasutavad suhtlemist<br />Mehed väärkasutavad autonoomsust, sõltumatust<br />Seepärast naised oskavad ka NAUTIDA suhtlust rohkem.<br /><br /><br />Inimesel on vaja säilitada oma MINA pilt, seda üksi ei tee.<br />Seda saab teha läbi teiste peegelduse.<br />90 % suhtlemises me TUNNEME mida teine tunneb.<br /><br />Suhtlemise kuldreegel!<br /> VÕRDSED<br />POSITSIOONID<br /> <br />Ülemus-alluv<br /> Ema-laps<br />(liialt vastutav, muretseb kõikide probleemide pärast või vastupidi liigne<br />alluvus)<br /><br />Suhtlemine – see tegelikult on üks kunst!<br /><br />vabandamine<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-6277968897518300240?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-53732235842155820252011-12-02T07:16:00.000-08:002012-01-05T05:07:39.231-08:00<div><div><div>On ju lihtne seostada loovust kunstiga, kuid tegelikult hõlmab loovus uusi ideid igas valdkonnas, alates loodusteadusest ärist kuni õigusteaduse ja poliitikani.</div><div> </div><div>Richard Dawkins väitis, et meie kultuuri ehituskivideks olevad ideed arenevad aja jooksul ja kanduvad edasi just nagu geenidki. Ta nimetas neid ehituskive m e e m i d e k s.</div><div> </div><div>ASSOTSIATIIVSED BARJÄÄRID</div><div> </div><div>Teadvus harutab lahti assotsiatsioonide ahela. Need ahelad kalduvad kogunema kobaraks ümber meie enda kogemusega seonduva ala. Assotsiatsioonide ahelad toimivad tõhusalt, võimaldades meil kiiresti analüüsimise juurest tegutsemiseni jõuda. Kuigi need kätkevad endas suurt kasu, sünnib neist siiski ka kahju. Need pärsivad meie võimet lauemalt mõelda. Teadlased on ammu kahtlustanud, et need assotsiatiivsed barjäärid ongi inimese loovuse tõkestamises süüdi.</div><div> </div><div>Võib igaveseks vaidlema jääda, kas teatud normid on kogu aeg väärtuslikud või mitte, kuid päris kindlasti võib väita, et kõik normid on väärtuslikud mingil teatud ajal - vastasel juhul ei oleks need kunagi normideks saanudki. Just sellepärast on kultuuriline mitmekesisus assotsiatiivsete barjääride lammutamisel nii tõhus. Tänu inimeste mitmekesisele kultuuritaustale ja kogemustele on pealesunnitud vaatenurkadest hõlbus loobuda.</div><div> </div><div>Steve Jobs, Apple´i ja Pixari rajaja, ei lõpetanud kõrgkooli. See ei tähenda, et ta end ei harinud - ta lihtsalt ei teinud seda kooliseinte vahel. Kõik see tõendab, et on mõttekaskulutada suurel hulgal aega lugemisele ja skeemide koostamisele, õppimisele ja katsetamisele ilma instruktorite, kolleegide ja asjatundjate juhendamiseta.</div><div> </div><div>Charles Darwini õppeedukus oli tudengina alla keskmise, sest enamik tema ajast täitis botaaniliste hobidega tegelemine Inglismaa looduses või vahendajategasuhtlemine juba ametis olevate teadlastega. Darwini isa hurjutas poega teravalt, et too ei ilmutanud huvi mitte ühegi olulise asja vastu.</div><div> </div><div>Kuidas barjääre maha lammutada?</div><div>* rakenda ideed kellegi või millegi muu juures (kujutle et planeerid või kujundad rannamaja Picassole jne)</div><div>* Loo kitsendusi (mis juhtib, kui sa lood eelduse, et klienditeeninduse personal ei ole võimeline rääkima?)</div><div> </div><div>Juhuslikult kombineeritud kontseptsioonid.</div><div>Võluväe leidmine.</div><div> </div><div>Richard Garfield pole kuigi jutukas. Ta võtab endaele aega enne küsimusele vastamist selle üle järele mõelda. `Olen siin, olen siin. Lihtsalt sõnastan oma vastust, ´ ütleb ta telefonikõne ajal tagasihoidlikult. (`Magic´mängu leiutaja)</div><div> </div><div>Arthur Koestler oli esimene sotsioloog, kes pakkus välja laialdaselt omaks võetud teooria sellest, kuidas kontseptsioonide kokkupõrke tulemusel tekivad loovad ideed. Koestler väitis 1960-ndate alguses oma mõjukas raamatus ´Loomise akt´ (The Act of Creation), et loovuse protsess sarnaneb sellele, mis paneb meid naerma. Oled sa nt kunagi mõelnud, miks sa head nalja kuuldes naerma puhked? Või mis nimelt on see, mis nalja heaks muudab? Kui selle üle aru pidada, siis on nali harilikult lugu, mis hakkab hargnema mööda teatud rada, millele on lihtne kaasa mõelda. Kuid siis ristub lugu äkki ja ootamatult teistsuguse kontseptsiooniga. Murdepunkt või kontseptsioonide kokkupõrge kutsub esile reaktsiooni - antud juhul naeru.</div><div> </div><div>Richard Dawkins `The Selfis Gene´ 1976 (Isekas geen)</div><div>Arthur Koestler ´The Act of Creation` (Loomise akt)</div><div> </div></div></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-5373223584215582025?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-53104464584470368322011-01-17T11:22:00.000-08:002011-01-17T11:45:36.751-08:00Elu on vangimaja . Vangimaja, olgu ta neetud!<br /><br />Aeglane jumalagajätt inimesega, keda armastad, on mürk. Parem sidemed nagu noaga läbi lõigata ja jääda siis ihuüksi inimese loomulikku kliimasse - üksindusse.<br /><br />Ainus viis iseenda päästmiseks on võitlemine teiste päästmise pärast.<br /><br />Värsid, mis ma varahommikul valin, reguleerivad kogu mu päeva rütmi.<br /><br />Teen kõiki töid, mida jalgade, käte või peaga võib teha. See veel puuduks, et ma valima hakkaksin.<br /><br /><div style="text-align: justify;">Kas mina siis ei olegi inimene? Inimene, see tähendab, pime. Ka mina kukkusin näoli auku, kuhu on kukku nud mu esivanemadki. Abiellusin. Sellset peale veeres kõik allamäge. Minust sai pereisa, ehitasin maja, sündisid lapsed. Piin! Hea veel, et mul oli santuuri!<br /><br />Mõistsin, et Zorbas on just see inimene, keda nii kaua olin otsinud, aga senini polnud suutnud leida. Elav süda, soe suu, kulutamata, suur hing, mis polnud veel eraldunud oma ema, maa nabanöörist.<br /><br />Kapten kortsutas kulmu. Kulmud aga olid tal okkalised.<br /><br />Ütlen sulle, ainult nõnda oled sa inimene. Nimelt vabana!<br /><br />Vabaneda ühest kirest ja alistuda teisele, üllamale kirele...Ent kas see pole samuti orjus? Ohverdada end mõne idee, rassi või jumala eest? Kas ei muutu meie orjuse silmus seda pikemaks, mida kõrgemal isand seisab? Me hüppame ja mängime vaid palju avaramas rehealuses ning sureme, ilma et silmus eales päris lõpuni kinni tõmbuks. Ja seda nimetame vabaduseks!<br /><br />Pangia - Jumalaema kreeka keeles<br /><br />Ta vaatas ringi. Uksed olid sulgunud, papagoid uininud, küülikud armatsesid, olime üksi. Ja ta hakkas meile südant puistama, nõnda nagu avatakse mõni vana kohver, milles on vürtse, koltunud armastuskirju ja kantud riideid....<br /><br />Näib, et meie planeedi kliima on kare ja karm ning vähegi väärtuslikumad seemned ei hakka idanema vaid lämbuvad kummeli ning ohakate hulgas.<br /><br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-5310446458447036832?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-44574759371187833052011-01-17T11:14:00.000-08:002011-01-17T11:38:49.058-08:00bustrofedoon - tekst algas tahvli vasakust alumisest nurgast, pööras rea lõpus end nii-öelda pea peale ja jätkus tagurpidi, et seejärel järgmises reas jälle õiget pidi pöörata (lk 108)<br /><br />1. Hotu Matua<br />2. Tuumaeheke<br />3. Nuku<br />4. Miru<br />5. Hiuariru<br />6. Aturangi<br />7. Raa<br />8. Ataranga<br />9. Hakapuna<br />10. Oihu<br />11. Ruhoi<br />12. Tnkanga te Mamara<br />13. Takahita<br />14. Onaraa<br />15. Koroharua<br />16. Mahunta Ariiki<br />40. Punahako<br />44. Haumoana<br />48. Anekena<br />51. Terava Rara<br />52. Tehitehuke<br />53. Tevahai<br />54. Kaimokoi Iti<br />57. Murata<br /><br />manatark<br /><br />Rukunga - viimane lindinimene - tanga manu<br />Saare ülempealik - ariki mau<br />Rei miro - sirbikujuline lame puust kaelaehe, mis kujutab kas paati või poolkuud<br />TAHONGA<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-4457475937118783305?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-31369154944084031222011-01-17T10:20:00.000-08:002011-01-17T11:39:22.632-08:00See oli tagasilöök. Kuid ma korrutasin oma mantrat: takistused seisavad meie ees põhjusega. Need pole meie peatamiseks. Takistused annavad võimaluse näidata, kui väga me midagi soovime. (lk 62)<br /><br />Tarkade inimeste sõnu korrutades on lihtne ka ise targana näida. (lk 63)<br /><br />' Väga kahju, et inimesed sind nii ülbena näevad, sest see võib sinu edaspidises elus ja saavutustes sulle takistuseks saada.' (Dutch uncle)<br /><br />Takistused on tehtud selleks, et hoida eemale need, kes neid piisavalt ületada ei taha. Nad on selleks, et t e i s i eemale hoida (lk 82)<br /><br />' Miski justkui häirib mind. Ma ei tea, mis see olla võiks. Kui välja mõtlen, siis ütlen sulle ka.' Jai (lk 106)<br /><br />Tõde teeb vabaks.<br /><br />Aeg on kõik, mis sulle on antud, ja ühel päeval võid avastada, et sul on seda alles vähem, kui olid arvanud. (lk 119)<br /><br />1. Nagu rahagi, tuleb aega osata õigesti investeerida<br />2. Plaane võib alati muuta, peaasi et need on olemas. (Teen tegemata asjadest alati nimekirju, see aitab elu väiksemateks sammudeks jagada)<br />3. Küsige endalt: kas kulutate oma aega õigetele asjadele?<br />4. Töötage välja tõhus arhiveerimissüsteem<br />5. Mõtestage telefon enda jaoks ümber<br />6. Delegeerige<br />7. Lubage endale puhkust<br /><br />Tõeliseks arenemisvõimaluseks on oskus oma võimeid ise hinnata.<br /><br />Raha abil vaesuse vastu võitlemine võib olla tänuväärne, kuid tihtipeale sellest ei piisa. Kui aga saata inimene kuule, siis inspireerib see meid oma potentsiaali täiel määral rakendama ning just nii leiavad lõpuks lahenduse ka meie kõige suuremad probleemid.<br /><br />Lubage endale unistada. Lubage seda ka oma lastele ning innustage neid seda tegema. Vahetevahel võite neil lasta selle nimel ka kauem üleval olla. (lk 140)<br /><br />Hädaldamine ja kurtmine ei ole hea strateegia.<br />Meie aeg ja energia on piiratud. Virisemisele kulutatud aeg ei aita kuidagi meid oma eesmärkidele lähemale. Ka ei tee see meid õnnelikumaks (lk 147)<br /><br />Nõuanded meeskonnatööks.<br />1. Tutvuge inimestega korralikult<br />2. Leidke ühiseid huvisid<br />3. Proovige leida tutvumiseks võimalikult head tingimused<br />4. Laske kõigil sõna võtta<br />5. Tehke märkmeid<br />6. Kiitke üksteist<br />7. Esitage oma alternatiivid küsimustena<br /><br />' Kui piisavalt kaua oodata, võivad inimesed sind üllatada ja sulle muljet avaldada.' Jon Snoddy<br /><br />' Kui mõni mees on sinust huvitatud, siis on asi väga lihtne. Lihtsalt ignoreeri kõike, mida ta räägib ja pööra tähelepanu vaid sellele, mida ta reaalselt teeb.' (lk 154)<br /><br />Randy Pausch klišeed:<br /><br />* Tantsi sellega, kellega peole tulid<br />* Õnn on see, kui ettevalmistus kohtab võimalust<br />* Usu alati endasse<br />* Aga kuidas teile muidu etendus meeldis, proua Lincoln?<br /><br />Ausus ei ole vaid moraalselt õige, see on ka tõhus.<br /><br />Olen arvamusel, et kui oma elu õigesti elada, siis kulutatakse ikka must ja valge kriit enne teisi värvitoone ära. (lk 172)<br /><br />Rasvakriidi lõhn viib tagasi otse lapsepõlve.<br /><br />Tulusid ja kulusid saab hinnata rohkem kui vaid ühel moel. Asutustel peaks igal tasandil piisavalt südant olema. (lk 176)<br /><br />Isa uskus, et füüsilise töö jaoks ei ole keegi liiga hea. Ta ütles, et tema pärast võiksin olla pigem tõsist vaeva nägev maailma parim kraavikaevaja kui ennasttäis elitarist kuskil kontorilaua taga. (lk 177)<br /><br />Kui teil õnnestub suhestuda kahe erineva kultuuriga, siis on tõenäoline, et suudate mõlemas edukas olla. (lk 179)<br /><br />Kui tahad midagi piisavalt palju, siis ära anna kunagi alla (ja võta vastu kõik abipakkumised). Takistused on meie teel põhjusega ja kui need lõpuks ületatud saavad - isegi kui keegi peaks sind neid praktiliselt üle heitma -, võib oma kogemuste jagamine teistele pigem abiks olla. (lk 182)<br /><br />Julgege alati k ü s i d a. Lihtsalt küsige.<br />Tihedamini, kui te arvata oskate, võib vastuseks olla: 'Muidugi.' (lk 187)<br /><br />Öelge oma (surevale) sõbrale et koos temaga sureb ka osake teist ning läheb temaga kaasa. Kuhu läheb tema, sinna lähete ka teie - Krishnamurti.<br /><br />Emotsionaalse kindlustuse osamaksed tasutakse aja, mitte rahaga.<br /><br /><br />www.thelastlecture.com<br />www.etc.cmu.edu<br />www.alice.org<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-3136915494408403122?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-16867018238069597702011-01-16T07:06:00.000-08:002011-01-16T07:12:27.674-08:00Ükskord, vindise peaga oli Zaur öelnud: Kui sina ripsmeid kergitad, siis on see, nagu avaneks uus lehekülg aegade raamatus...<br /><br /><br />'Sa ei tohi armukadedaks minna, kullapai!' sosistas Tähminä läbi pimeduse. ' Armukadedus tähendab oma nõrkuse näitamist. Õige armastaja pole kunagi kade ega kiivas. Näita, et sina oled see õige. Ole eneses kindel. Ja usalda ka mind... Ma olen sulle truu. Ma ei peta sind... Vähemalt mitte niikaua, kui me koos oleme...'<br /><br />Mitte see pole mees, kes printsessist litsi teeb , vaid see, kes litsist printsessi teeb.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-1686701823806959770?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-45322916457170004942010-10-13T00:04:00.000-07:002010-10-13T00:06:05.285-07:00Amelie Nothomb ´Jumala lapsepõlv´<br /><br />Mõnikord mõtlen, et meie ainuke individuaalne eripära seisneb selles: ütle mulle, mis sulle vastikust valmistab, ja ma ütlen, kes sa oled.<br />Meie isiksused pole midagi, meie eelistused on üks tavalisem kui teine. Ainult see, mis meid eemale tõukab, räägib meist tõeliselt.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-4532291645717000494?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-48611969873160294822010-09-29T06:52:00.001-07:002012-01-05T05:21:43.286-08:00<div>Inimene kes seesmiselt pole vägivallaks valmis, on alati vägivallatsejast nõrgem (Aleksander Solženitsõn)<br /><br />Mõttetu jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud. (Oscar Wilde)<br /><br />Kulla mees, teie nähtavasti veel ei teagi, et me elame bluffimise ajastul. demokraatia on asendunud demagoogiaga. (Erich Maria Remarque)<br /><br /><br />Inimsuhetes pole võimalik kestvalt võita teiste kaotuse hinnaga. (Thomas Gordon)<br /><br />Südamlike tunnete väljendamine on sada protsenti enesekehtestamine (Toivo Niiberg)<br /><br />Asendamatu oled sa eelkõige oma lähedastele ja siis alles teistele. (Toivo Niiberg)<br /><br />Hea kasvatus ei seisne selles, et sa ei pilla kastet laudlinale, vaid selles, et sa ei märka, kui seda teeb keegi teine. (Anton Tšehhov)<br /><br />Öeldakse, et ühel korralikul lugupeetud inimesel on kolm armastavat sõpra ja kolm korralikku vaenlast. (T. Niiberg)<br /><br /><br />Kui te ei räägi tõtt iseendast, ei saa te seda rääkida ka teistest (Virginia Wolf)<br /><br />Efektselt elada ja afektselt surra - see on jumalik kingitus.... (Ivo Ivari)<br /><br />Tark armastab õppida, aga loll õpetada. (Anton Tšehhov)<br /><br />Kui ei ole vaja teha otsust, siis on vaja otsust mitte teha.... (Lord Falkland)<br /><br />Andesta oma vaenlastele - miski ei vii neid endast rohkem välja. (Oscar Wilde)<br /><br /><span>Armastus eeldab, et</span><span> inimest tajutakse </span><span>-tuntakse tema loomulikkuses. Tegelikkus aga näitab, et mida rohkem tunnistrame üles oma vigu, seda enam meid armastatakse (Erich Fromm)</span><span style="font-style: italic;"><span style="font-style: italic;"><br /><br />Elukoolis omandatud aksioomid ehk elutõed (Albert Ellis)<br /><br />Näidete varal võib tõestada ükspuha mida, kui hästi kaval olla. (Bertold Brecht)<br /><br />Inimene teeb piisavalt paha, kui ta ei tee midagi head (saksa vanasõna)<br /><br /></span></span>Kui soovid, et sind armastatakse, ole armastusväärne<br /><br /><br />Silmad on ju pimedad. Tuleb otsida südamega. Väike prints<br /><br />Alati on oht, et kui oled lasknud end taltsutada, saad natuke nutta. Antoine de Saint- Exupe´ry<br /><br />Ma tahan näha mesilase suminat ja puudutada angervaksa lõhna. Oruküla 78 Mahu ÕM laul 81<br /><br />Vaba on ainult too, kes on kaotanud kõik, mille nimel tasub elada. (E.M. Remarque)<br /><br />Et inimest muuta, tuleb alustada tema vanemast. (Victor Hugo)<br /><br />Heal inimesel on piinlik isegi koera ees. (Anton Tšehhov)<br /><br />Alguses on mõte, siis sina ja seejärel tegu. Ehk tegelikult on mõte tegu. Leitud on, et inimese mõttel on täiesti reaaln eenergia ja jõud, igal sõnal ja mõttel on oma vibratsioon, mis peenemal tasandil ka maailma mõjutab. (raamatust: Miks me vihkame?)<br /><br />Ilma tööta on elu mäda. Kui aga tööl pole enam hinge sees, lämmatab ja suretab see elu. (Albert Camus)<br /><br />Mehed on naistest üheksa korda letaalsemad. (DEbora Niehoff - neuroloog)<br /></div><div><br />Öeldakse, et juhus langeb osaks vaid sellele, kes on end ette<br />valmistanud.</div><div> </div><div>Goethe: mida iganes sa suudad teha või millest unistad, hakka peale just nüüd.<br />Julguses peitub geniaalsus, jõud ja võluvägi. Alusta praegu.<br /></div><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-4861196987316029482?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-80856162930450051862010-09-07T12:12:00.000-07:002011-01-16T07:48:08.877-08:00Rush W. Dozier, jr<br /><br />2004<br />Eesti Ekspressi kirjastus<br /><br />Charles Darwin ' Emotsioonide väljendusvormid inimeste ja loomade puhul.'<br /><br />Nende (roomajate) amügdala ja hipokampus on rudimentaarsed, ajukoor aga väga väikene. Terapsiidid olid imetajalaadsed roomajad. (lk48)<br /><br />Keerukas vokaalne kommunikatsioon.<br /><br />LIMBILINE SÜSTEEM<br /><br />Haistmissüsteem tuvastab ümbritseva maailma keemilisi märke ja üritab neid liigitada, alates kaaslase lõhnast kuni saagi lõhnani. (lk49)<br /><br />VALU, VIHA, VIHKAMINE, RÕÕM, NAUDING<br />Hea või kuri?<br /><br />Oma kiiresti vahelduvate kunsti- ja käsitööstiilidega demonstreerivad kromanjoonlased esmakordselt inimesele nii omaseid kalduvusi: me tüdime kiiresti ja oleme väga uudishimulikud. Nemad olid esimesed, kes valmistasid erinevaid relvi ja lõid erinevaid kultuure. (lk75)<br /><br />Teadlikkus: see on nii eneseteadvuse kui ka enesevihkamise allikas.<br /><br />Teadlikkus on veelgi vastuolulisem asi kui keel. Juba selle defineerimine on keeukas. Üks on aga kindel: see tähendab võimet luua mõistuslik pilt keskkonnast ja sealhulgas ka enesest. (lk91)<br /><br />Igavus on uudishimu abiline. (lk 101)<br /><br />Kollektiivne igtasus (läbi mõtte ja tähenduse) kontrolli saavutada.<br /><br />Uuringud viitavad sellele, et üldiselt on kõige õnnelikumad inimesed, kes tunnevad, et nad kontrollivad olukorda. Enamasti lähtub sellest kõrge enesehinnag. (lk106)<br /><br />Teades meie närvisüsteemi ülesehitust, kasvab meie enesehinnang siis, kui meil õnnestub leida oma elule mõte ja saavutada kontroll. (lk106)<br /><br />Mingisugusele suuremale eesmärgile keskendumine võib viia inimese tähelepanu eemale isiklust raskusest ja paratamatust surelikkusest. (lk108)<br /><br />maniakk-maania-maniakaalne depressioon-bipolaarne häire-haigus, mille puhul ülim eufooria vaheldub ülima lootusetusega. Maniakaalne depressioon on psühholoogilistest haigustest ilmselt kõige surmavam. (lk111)<br /><br />Kui emotsioon on või afekt kestab pikemat aega, saab sellest meeleolu. (lk113)<br /><br />Skisofreeniat iseloomustab kohatu ja vildakas mõtlemine.<br /><br />Intensiivne ja pikaajaline eufooria kujutab endast teatavat maanilist meeleoluhäiret.<br />Intensiivne ja pikaajaline kurbus või ängistus kujutab endast kliinilist depressiooni.<br />Aga mitte alati. Tähtis on kontekst.<br /><br />Intensiivne, pikaajaline ja valdav vaenulikkus kujutab endast vihkamist. Kuigi ta ei ole meeleoluhäirena klassifitseeritud, on tal kõik selle omadused olemas.<br /><br />emotsioon<br />afekt<br />meeleolu<br /><br />kõige pikaajalisem emotsionaalne kogemus - temperament ehk loomulaad.<br /><br />RÕÕMSAMEELNE, MURELIK, VIHANE, KURB, MOSSIS<br /><br />kognitiivne käitumisteraapia<br /><br />Igas kultuuris, mida iial uuritud on, panevad enamiku vägivallategusid toime mehed. (lk 135)<br /><br />Maailmas on palju karjuvaid vajadusi.<br /><br />Vihkamisel on neli põhikomponenti:<br /> intensiivne ja painajalik vastumeelsus,<br /> negatiivsed kaksikstereotüübid ja üldistused,<br /> empaatia puudumine vihkamise objekti suhtes<br /> ja vaenulikkusetunne, mis võib vallandada agressiooni - võitlusrefleksi.<br /><br />Inimkäitumise uuringud on välja selgitanud vähemalt kaheksa eelarvamuste ja vihkamise suuremat allikat:<br />grupisobivus (meie-nemad)<br />identiteet<br />võistlemine väheste ressursside pärast (meie-nemad)<br />kontroll ja domineerimine<br />jõuetus<br />hirm ja valu<br />staatus ja ühsikondlikud rollid<br /><br />Primitiivne närvisüsteem kaldub vaatlema maailma kui koogijagamise mängu: sina võidad - mina kaotan.<br /><br />Primitiivne närvisüsteem on üles ehitatud nii, et ta reeglina loob kaksikkategooriaid, millesse nähtused üks-kahest-loogika alusel asetatakse. Inimene on kas üks meie seast või üks nende seast, sõber või vaenlane, hea või halb. (lk 141)<br /><br />Igaüks meist kujutab endast unikaalset alleelide sulamit, mis loomulikul viisil kunagi ei kordu - ilma mingisuguse kunstliku protsessita nagu nt kloonimine. (lk 144)<br /><br />Tolerants ei ole kaasasündinud, seda on vaja õppida. (lk 144)<br /><br />Empaatia on mõistuse üks arenenumaid võimeid, aga see võib olla kahe teraga mõõk. Adolf Hitler ja natsiliikumine on õpikunäited. Empaatiat võib kasutada vihkamise vähendamiseks või hajutamiseks, aga pistelist empaatiat võib kasutada vihavaenu loomiseks, näiteks siis, kui inimesed tunnevad empaatiat selliste vihkamise levitajate vastu nagu Hitler või paljude vihaleõhutajate ja demagoogide vastu internetis või väljaspool seda. (lk 158)<br /><br />See ei ole kokkusattumus, et paranoia ja vihkamine käivad tihti koos. Paranoia aitab luua tunnet, et sind on lõksu püütud, mis võib tekitada primitiivse närvisüsteemi jõulise võitlusreaktsiooni. Aga suhe on kahesuunaline. Mitte ainult paranoia ei tooda vihkamist, vaid ka vihkamine paranoiat, nagu vihkajate tundlik limbiline süsteem alustab kõikjal hirmude ja vandenõude nägemist. (lk 160)<br /><br />Viha on iganenud jäänus muistsest minevikust. See ähvardab meie liigi kestmajäämist massihävitusrelvade ajastul. Seal on midagi, mis ei ole inimlik, mis innustab vihkamise ajal tapma ja see, et need grupid seda toetavad, on midagi ürgset ja hirmutavat. See on loomus, mida võib leida sügavalt meie ajust. (lk 161)<br /><br />Kui me oleme õnnelikud, vallandub energia ja tähelepanuvõime suureneb. Frustratsioon ja vihkamine aga imevad meid tühjaks neist mõlemast, millest tulenevad nii füüsiline kui vaimne kurnatus, aga ka teised võimalikud tervisehäired. Tänapäeva meeletu konkurentsi- ja stressirohke töö võimaldab seda probleemi. (163)<br /><br />Igal aastal tapetakse ametipostil ligi tuhat töötajat. See on kõige kiiremini kasvav mõrvakategooria. (lk164)<br /><br />Üheks liigse ja pikaajalise stressi tunnuseks on ebanormaalne kalduvus asju unustada. Kui stressi õigeaegselt vähendada, võib hipokampus taastuda. (lk 173)<br /><br />Väldi tunnet, et sa oled oma töö sisse lõksu jäänud. (lk 174)<br /><br />USA Psühhiaatrite Liit diagnoosib kliinilise depressiooni juhul, kui inimesel esineb kahe nädala jooksul praktiliselt iga päev viis või enam järgnevatest sümptomitest: pidev rõhutud meeleolu (laste ja noorukite puhul annab sellest märku ärrituvus), märgatav huvi ja rõõmu puudumine mistahes tegevuste vastu, söögiisu suur kasv või langus, unetus või ülemäärane magamine, rahutud või aeglased liigutused, kurnatus, väärtusetusetunne või põhjendamatu süütunne, otsustusvõimetus või mõtlemis - ja keskendusmisvõime langus ja puidevad surma- või enesetapumõtted. Inimesel, kes tõepoolest depressiooni all kannatab, peavad olema kaks esimest sümptomit või üks nendest ja tema seisukord ei tohi olla põhjustatud rohtudest, mingist teisest haigusest või normalsest leinamisest. Sellisel juhul vajab inimene kiiresti ravi: kas psühhoteraapiat või antidepressante - või mõlemat-, sest nagu juba mainitud, on depressioon peamiseks enesetappude põhjustajaks. (lk175)<br /><br />ürgtunded - armastus, rõõm, viha, kurbus, hirm, vihkamine, õnnetunne on emotsionaalne hüve, mis kaasneb kontaktidega, mille poole armastus püüdleb.<br /><br />Armastus ja vihkamine asuvad primitiivses närvisüsteemis sama telje eri otstes.<br /><br />Primitiivse mõtlemise seitse tunnust (lk 224)<br />1) seostamine<br />2) üldistuste tegmine. Limbiline süsteem on võimeline teisi inimesi tohututesse ohukategooriatesse kuhjama, mis on rajatud sellistele üldistele tunnustele nagu rass, rahvus, religioon jne<br />3) kategooriad. Primitiivne närvisüsteem ei piirdu sellega, et arutleda stereotüüpsel viisil. Ta annab nendele stereotüüpidele ka ühe kahest hinnangust - miski või keegi on kas hea või halb, sõber või vaenlane, üks meie või üks nende hulgast, ülem või alam. Arerenenud närvisüsteemi jaoks näivad sellised seosed irratsionaalsed, primitiivse loogika jaoks on nad aga täiesti õigustatud. Me eksisteerime samal ajal kahes maailmas: arenenud ja primitiivses. Kui meie mõtted tõsise ohu korral arenenud närvisüsteemist primitiivsesse libisevad, võivad varem täiesti pöörasena tundunud ideed äkitselt loogilised näida.<br />4) personaliserimine. kõike nähakse isiklike emotsionaalsete vajaduste ja igatsuste valguses. Primitiivne närvisüsteem kannab enda stereotüüpe nii teiste kui ka meie enda kohta. Need stereotüübid võivad lähtuda meie ebakindlusest. Personaliseeritud mõtlemine võib teha meid üliväga tundlikuks, eriti kriitika suhtes. Personaliseeritud mõtlemine pärsib tavaliselt empaatoat ja keskendub üksnes iseendale ja oma eeldatavatele emotsionaalsetele vajadustele. Empaatiavõime paikneb prefrontaalse ajukoore silmakoopaotsmiku osas, mis on aju üks enamarenenud piirkondi. Primitiivne mõtlemine tulenebki paljus nende arenenud võimete häiritud tegevusest.<br />5) keskendumine minevikule või käesolevale hetkele<br />6) selektiivne mälu<br />7) meeleolukesksed reaktsioonid<br /><br />Meeleolukesksed reaktsioonid ja selektiivne mälu on kõige selgemini täheldatavad sügava depressiooni puhul, mis neokorteksi tegevust drastiliselt vähendab.<br />Purjus inimese puhul võib olukoed olla vastupidine, nii et ta näeb kõike läbi roosade prillide. Alkohol pärsib otsmikusagarate tööd ja vabastab primitiivse närvisüsteemi. Mõnede jaoks võib see olla meeldiv kogemus (229)<br /><br />Kaks närvisüsteemi (primitiivne ja arenenud) võistlevad kogu aeg selle pärast, et kontrollida meie mõtteid, emotsioone ja käitumist. Kui arenenud närvisüsteem on ebaküps või ebapiisavalt treenitud, saab primitiivne NS temast kergesti jagu. Suur erinevus peitub aga selles, et kui arenenud NS aru saab, et ta on teinud vea, suudab ta oma mõtteviise kiiremas korras muuta. Primitiivsel närvisüsteemil on sellega aga suuri saskusi<br /><br />VIHKAMISE LÕKS (230)<br />Vihkamine välistab mõistmise ja empaatia.<br />Kuna primitiivne närvisüsteem tegeleb otseselt ellujäämise ja viljakusega, käivitab ta iga suurema ohu puhul meie mälumehhanismid, nii et ohusituatsiooni iga detail söövitub sügavale meie mõistusesse.<br />Painajalik vihkamine, mille eesmärgiks on iga hinna eest see patuoimas leida - selline vihkamine teeb meist mineviku vangid.<br />Samas aga on mõistuse sügavustes peidus ka lahendused, et ravida usaldamatust ja leevendada lootusetust. Meie areng kujutab endast nii probleemi kui lahendust (232)<br /><br />OTSIDES ÕIGUST, MITTE KÄTTEMAKSU (233)<br /><br />VIHKAMINE ON ISIKLIK. Kättemaks samuti. Õigus aga mitte. Elliott Doroff ' Kättemaks ei puuduta vaid kahte inimest, see puudutb kõiki. See rebestab ühiskonda. See kisub sind madalamale tasemele.'<br /><br />KÄTTEMAKSUTSÜKKEL (240)<br /><br />Empaatia, mõistmine ja andestus (249)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-8085616293045005186?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-37257923450369657572010-09-07T11:22:00.000-07:002011-01-16T07:26:24.084-08:00Autorid: Toivo Niiberg ja Tiiu Urva 2009<br /><br />Inimese karistamine tema agressiivsust ei vähenda ning ta ei saavuta psüühilist tasakaalu ka oma energiat agressiivselt välja elades (lk16)<br /><br />Kõigis inimese eluavaldustes ongi kõige kummalisem tema suhtumine teise inimesesse (lk17)<br /><br />Ainus viis agressiivsust vähendada on kõrvaldada tema tekitaja (lk16)<br /><br />Agressioon - neutraalne energia<br /><br />Agressiivse käitumise liigid:<br />1. Füüsiline (löömine, tõukamineamine, peksmine, sadism, tapmine)<br />2. Sõnaline (karjumine, sõimamine, ropendamine, solvamine, narrimine, ironiseerimine, psühhosadism)<br />3. Kaudne (kuulujuttude levitamine, teiste positsiooni alandavad valed ja laim, ässitamine, sostiaalne manipulatsioon)<br />4. Seksuaalne vägivald<br /><br />Kui vägivaldne käitumine on inimese isiksusele ja tema sisemistele moraalinormidele täiesti võõras, siis ei tõuka ka välised raskused, nt töötus või maalt linna asumine, teda kuriteole.<br /><br />Agressiivsus on SISEMISE EBAKINDLUSE PEEGELDUS.<br /><br />Arvatakse, et naised on vähem agressiivsed kui mehed, tegelikult ei ole, väljendus on lihtsalt erinev. (lk22)<br /><br />Inimesed, kes on üksikud, omavad ebaadekvatsust sotsiaalses käitumises ja konfliktilahendamisstrateegiates. (lk23)<br /><br />ANTISOTSIAALNE<br /><br />Uurimused kinnitavad, et 7-aastane saab aru agressiooni tagajärgedest, ent alles 11-aastane on võimeline eristama agressiooni motiive (lk26)<br /><br />Kujutluste kasutamise võime on täiskasvanu vaimse tervise seisukohalt tähtis psüühilise eneseregulatsiooni vahend. Kujutluste varal valab inimene välja oma pettumuse, ahistuse ja viha, mõtleb olukordadele teistsuguseid lahendusi. Kujutluste abil maandab ta iga päev ka hulga agressiivsust.<br /><br />Mõnikord on väidetud, et psüühiliselt tasakaalukal, ühiskonnasõbralikul inimesel on mõttes rohkem vägivalda kui kurjategijal, kes ei oska agressiivsust kujtlusvõime abil maandada.<br /><br />Alguses on mõte, siis sõna ja seejärel tegu. Ehk tegelikult on mõte tegu. Leitud on, et inimese mõttel on täiesti reaalne energia ja jõud, igal sõnal ja mõttel on oma vibratsioon, mis peenemal tasandil ka maailma mõjutab. (lk49)<br /><br />Esmalt tuleb õppida ennast tunnustama, laadimaks end positiivse energiaga, siis on kergem ka teisi mõista ja vajadusel isegi neid aidata.<br /><br />Dalai-laama juhised eluks ja hea energia vastuvõtuks 2008 a:<br /><br />* Võta arvesse, et suur armastus ja suured saavutused käivad käsikäes suure riskiga<br />* Kui kaotad, ära lase õppetunnil kaduma minna<br />* Järgi kolme olulist aspekti:<br />1) austust iseenda vastu<br />2) austust kaasinimeste vastu<br />3) vastutuse kandumist iga oma tegevuse eest<br />* Pea meeles, et soovitust ilmajäämine võib mõnikord osutuda suurepäraseks õnnetabamuseks<br />* Õpi reeglid selgeks, siis tead kuidas neid õigesti eirata<br />* Ära lase väiksel lahkarvamusel kahjustada tõelist suhet<br />* Kui mõistad, et oled eksinud, astu kohe samme selle parandamiseks<br />* Leia iga päev veidi aega üksinda olemiseks<br />* Võta avasüli vastu muutused, kuid jää oma põhimõtete juurde<br />* Pea meeles, et vaikus on mõnikord kõige parem vastus<br />* Ela head ning austusväärset elu, sest vanana tagasi vaadates saad seda uuesti nautida<br />* Armastav õhkkond sinu kodus on sinu elu aluseks<br />* Kui sul on armastatud inimesega lahkarvamusi, tegele ainult hetkeolukorraga. Ära võta kõneaineks minevikus toimunut<br />* Jagage oma teadmisi: see on viis surematuse saavutamiseks<br />* Suhtu Maasse lugupidmise ja hellusega<br />* Külasta kord aastas mõnd paika, kus sa pole kunagi varem käinud<br />* Pea meeles, et parim suhe on see, milles armastus teineteise vastu ületab vajaduse teineteise järele.<br />* Otsusta oma edu üle selle järgi, millest sul tuli loobuda et seda saavutada<br />* Lähene armastusele ja toiduvalmistamisele hulljulge andumusega (lk 50-51)<br /><br />Kuidas suhelda tulemuslikult ja teha ennast mõistetavaks täiesti erinevale inimtüübile?<br /><br />+ selgita oma seisukohta arusaadavaöt<br />+ väldi süüdistamist<br />+ püüa teist osapoolt mõista ja ära kuulata<br />+ asjade arutamine viib suurema läheduse ja teineteise mõistmiseni<br />+ ära jaga katteta lubadusi<br /><br />VIHA on kõige keerulisem ja kavalam stressiväljund.<br />Viha ei pea häbenema, küll aga seda, kuidas temaga toime tullakse ja kuhu vihahoog maandatakse.<br />Viha on alati seotud mingi sotsiaalse poolega, ta on suunatud kellegi vastu.<br /><br />VIIS VIHA LIIKI<br /><br />1) tahtmine olla teistest parem - teeb inimese südametuks<br />2) rahulolematus - võtab eluisu, hävitab elu mõtte<br />3) ülinõudlikkus - killustab eesmärgikindluse<br />4) sundolukord - võtab ära vabaduse, teeb inimesest orja<br />5) vastumeelsus - pidurdab liikumist ehk arengut<br /><br />Viha on tunne tugevast nördimusest, millega kaasneb enesekontrolli kaotus.<br /><br />Väljendamta negatiivsed tunded võivad jääda meisse, mis viib erinevate somaatiliste probleemideni: peavalu, kõhuvalu, südamevalu.<br /><br />Viha taga on alati abitus.<br />Üks kõva vihahoog ja selle ´matmine´oma sisemusse vähendab sinu prognoositavat eluiga keskmiselt kolme nädala võrra.<br /><br />Väidetakse, et huumoritunne on omane vaimselt tugevatele inimestele ja et see tugineb alati kõrgetele eetilistele ideaalidele.<br /><br />Mitte keegi ei saa kedagi teist naerma sundida.<br /><br />Huumorimeel on inimesele looduse poolt antud anne ja arvatakse, et keegi ei suuda avastada selle saladuse võtit. (lk59)<br /><br />Hea nali on ikka 60-70% inimeste e sangviinikute pärusmaa.<br /><br />Öeldakse, et see inimene, keda ajavad veel oma väikesed eluapsud naerma, on igati terve ega kannata depressiooni all.<br /><br />Naeratavasse näkku ei sihita noolt (Jaapani vanasõna)<br /><br />ENESEKEHTESTAMISE PSÜHHOLOOGILINE TARKUS seisnebki selles, et usku iseendasse tuleb võtta kõigutamatu ja enesestmõistetavana, seda ei tule üldse n-ö välja teenida ega kahtluse alla seada.<br /><br />Oma seesmisest rikkusest teadlik isik suudab ka ilma välise põhjuseta endast rõõmu tunda. (lk60)<br /><br />Mõned tundeelamused kujunevad vaimse tervise seisukohalt sama oluliseks nagu vitamiinid toidus.<br /><br />Naerul on ka selge sotsiaalne roll - see näitab, et me tunneme end teiste inimeste keskel kindlalt ja vabalt.<br /><br />Naer on vaba, spontaanse, ennastusaldava isiku kõige selgemaid väljendusviise.<br /><br />Mõjuvõim on võimalus mitte ainult jõuda kokkuleppele, vaid saavutada kokkulepe sinu oma tingimustel.<br /><br />Inimene kes seesmiselt pole vägivallaks valmis, on alati vägivallatsejast nõrgem (Aleksander Solženitsõn)<br /><br />Psühholoogiline altruism - inimene on vahel võimeline tegema tegusid, mida ei usu olevat enda huvites, kuid usub olevat teiste huvides.<br />Eetiline altruism - inimene peaks mõnikord tegema tegusid, mis pole tema enda huvides, kuid on kellegi teise huvodes.<br /><br />Mõttetu jagada inimesi halbadeks ja headeks. Inimesed on kas meeldivad või tüütud. (Oscar Wilde)<br /><br />Altruism on isetu muretsemine teiste heaolu pärast.<br />Lojaalsus ja kohusetunne on nendele inimestele omane.<br /><br />Auguste Comte - sotsiaalse vahetuse teooria<br /><br />Kehtetu inimene ei seisa enese eest ega väljenda oma tundeid.<br />Alistuva käitumise tagajärjeks on elamata elu: suhted on pealiskaudsed ja tundeid ei saa väljendada. Kõik see võib viia depressioonini.<br /><br />Vale on oma inimväärikuse minetamine ja ühtlasi hävitamine, aga vahel võib ka aususe ja liigse otsekohesusega teise inimese isegi tappa või enesetapuni viia (lk 109)<br /><br />Vale on vaimne põgenemine.<br /><br />Sagedamini valetavad argielus just need inimesed, kellele on oluline, mida teised neist mõtlevad.<br /><br />Kulla mees, teie nähtavasti veel ei teagi, et me elame bluffimise ajastul. demokraatia on asendunud demagoogiaga. (Erich Maria Remarque)<br /><br />EPILEPTOIDNE KOMPLEKS - 1/30<br /><br />Inimsuhetes pole võimalik kestvalt võita teiste kaotuse hinnaga. (Thomas Gordon)<br /><br />Kõik inimsuhted on seotud kehtestamisega.<br /><br />Igasugune teise inimese lähedalolek tähendab valikuvõimalusi käitumiseks (lk156)<br /><br />Südamlike tunnete väljendamine on sada protsenti enesekehtestamine (157)<br /><br />Hea kasvatus ei seisne selles, et sa ei pilla kastet laudlinale, vaid selles, et sa ei märka, kui seda teeb keegi teine. (Anton Tšehhov)<br /><br />Suhtlemise abil seovad inimesed end eluga ja suudavad panna end liikuma just selles suunas, mis pakub neile rahuldust ja muudab elu elamisväärseks. Edu algab õigest suhtumisest. Suhtumine on kui filter, mille läbi me elu näeme. (lk 159)<br /><br />Tavasuhtluse kuldreeglid:<br /><br />1. KUULA TEINE INIMENE LÕPUNI ÄRA. Kuulamisoskus on aerendatav ja jõukohane igale vähegi intelligentsele inimesele, tuleb vaid veidi vaeva näha ning paljud probleemid kaovad nagu iseenesest.<br /><br />2. AUSTA ENDA JA KA TEISTE AEGA<br /><br />3. Hoidu tegemast teise inimese kohta põhjalikke järeldusi. (<span style="font-weight: bold;">Meis paikneb 6-8 tuhat halba geeni!</span>) Elukunst seisneb oskuses oma vigadega nii hakkama saada, et jääd ise ellu ja jätad teised ellu.<br /><br />4. Õpi naeratama<br /><br />5. Ära teeskle huvi teise inimese vastu<br /><br />6. Valeta vähem<br /><br />7. ÄRA KRITISEERI INIMESE ISIKSUST, VAID TEMA TEGUVIISI<br /><br />8. Kiida kõigi ees ja laida nelja silma all<br /><br />9. Kui on karistatud, siis on ka andestatud<br /><br />10. Õpi andeks paluma<br /><br />11. Ära tegutse esmavihas<br /><br />12. Austa teise inimese peronaalset füüsilist ja vaimset ruumi<br /><br />13. ÕPI EI ÜTLEMA. Kahjuks pidavat tänapäeval sinust olenema 20% ja ülejäänu kaob mingisse ´musta auku´.<br /><br />14. Püüa teises inimeses leida sinuga ühist, mitte erinevat.<br /><br />15. ÄRA OLE ÜLIINIMENE. Asendamatu oled sa eelkõige oma lähedastele ja siis alles teistele.<br /><br />16. HOIA SÕPRU JA AUSTA VAENLASI. Öeldakse, et ühel korralikul lugupeetud inimesel on kolm armastavat sõpra ja kolm korralikku vaenlast.<br /><br />17. Räägi emakeeles<br /><br />18. Oska vaikida<br /><br />19. Karda poolikuid lahendusi, aga mitte konflikte<br /><br />20. OSKA ALLUDA JA JUHTIDA<br /><br />21. PÄEVAS TÄITA KÜMME ROLLI, HARVA MÄNGIDA VÕID LOLLI....<br /><br />Robert Bolton (1979) Suhtlemisoskus kui viie tegurui koostoime:<br /><br />1) Kuulamisvilumused - võimaldavad taibata, mida teine inimene tegelikult öelda tahab<br />2) kehtestamise vilumused - võimaldavad oma vajadusi rahuldada, teisi kahjustamata<br />3) Konfliktidega toimetuleku oskused - võimaldavad konfliktides tekkiva emotsionaalse pingega toime tulla.<br />4) Koostööle orienteeritud probleemide lahendamise oskused - võimaldavad konfliktsetes olukordades leida kõiki pooli rahuldava lahenduse.<br />5) Oskuste valimine - tagab selle, et igas olukorras rakendatakse kõige sobivamat käitumisviisi.<br /><br />KUIDAS ÕPPIDA ÜTLEMA EI?<br />See on enesekehtestamise kunsti põhiprobleem ja keskseim oskus.<br /><br />Kõrge enesehinnanguga isiku taluvuslävi on kõrgem: ta haavub harvem, ületab pettumused kiiremini ja on valmis rohkem andestama.<br /><br />Enesekindluse loomine sõltub palus sellest, kuidas me ennast kritiseerime.<br /><br />Enesepiitustamine ei paranda tehtud vigu.<br /><br />Enesekindluse ja eneseusalduse kasvatamine on eeltööks individuaalsuse kujundamisele.<br /><br />Kui te ei räägi tõtt iseendast, ei saa te seda rääkida ka teistest (Virginia Wolf)<br /><br />Anna abipalujale teada, kuidas nõustamine kahjustaks sinu huve, koormaks sind liialt ja valmistask lõppude lõpuks ikkagi mõlemale osapoolele pettumuse.<br /><br />Meie suhete kvliteet määrab meie elu kvaliteedi!<br /><br />Ülemuse pidamise eeskiri (lk276)<br /><br /><ul><li>Ülemusel on õigus </li><li>Ülemusel on alati õigus </li><li>Kui alluvale äkki tundub, et hoopis temal on õigus, siis peab talle meelde tuletama kahte eelnevat punkti </li><li>Ülemus ei maga - ta puhkab </li><li>Ülemus ei joo - ta maitseb </li><li>Ülemus ei hiline kunagi - ta viibibvõi on kõrgemates instantsides kinni<br /></li><li>Ülemus ei lahku kunagi töölt - ta läheb ametiasju ajama </li><li>Ülemus ei loe tööl lehti ja ajakirju, ei räägi lõpmatult telefoniga ega ole süüvinud segamatult arvutisse, vaid kogub tööks vajalikku informatsiooni </li><li>Ülemus ei lobise, vaid teeb selgitustööd </li><li>Ülemus ei salatse , vaid hoiab sind eemal sinule ebameeldivast<br /></li><li>Ülemus ei karju ega tõsta häält, vaid räägib veidi kõvemini, et sa teda paremini kuuleksid </li><li>Ülemus ei tee sulle peapesu, vaid hoolitseb sinu arengu kestvuse eest ja juhib tähelepanu sinu puudustele, millega peaksid senisest enam tegelema - ta hoolib sinust<br /></li><li>Kui sisened ülemuse kabinetti oma ideega, siis väljus sealt loomulikult tema omaga </li><li>Mida rohkem sa kritiseerid ülemust, seda aeglasemalt tõused ametiredelil </li><li>Tea, et ei koondatud mitte sind, vaid lihtsalt sinu töökoht, et sa võiksid leida endale sobivama ülemuse</li><li>Ülemus jääb ülemuseks ka tänaval, rannas, restoranis, saunas, voodis ja nii enda kui ka sinu matustel</li><li>Ülemus mõtleb alati kõigi eest</li></ul><br />Lihtsamad EK võtted:<br /><br />Otsene - <span style="font-style: italic; font-weight: bold;">Tänan, aga minu aeg sai otsa</span><br />Katkine grammofon - <span style="font-style: italic; font-weight: bold;">Ma mõistan, aga minu soov oli...</span><br />Udutamine<br />Lollitamine - kui keegi karjub või sõimab<br />Mina-teade - <span style="font-style: italic; font-weight: bold;">Tänan, sain haiget!</span><br />Negatiivne kehtestamine - vigade tunnistmine ilma vabanduseta<br />Endale ´tuha pähe´ raputamine ja ´retsepti´ palumine<br />Eskaleeriv kehtestamine - <span style="font-style: italic; font-weight: bold;">Kas ma sain öeldust õigetsi aru? Ütlesid, et...</span><br />Vastanduv kehtestamine - <span style="font-style: italic; font-weight: bold;">Maju näen, et tegelikult oled sa endast väljas.</span><br />Pommitamine kinniste küsimustega - millele saab vastata vaid jah või ei<br />Bumerangküsimused - mõne aja pärast uuesti küsida üle<br />Õpetlik kättemaks - vastata samamoodi aga suuremalt ja õpetliku/heatahtliku asjaga<br /><br />KÕIGIGA EI PEA EGA TULEGI HÄSTI LÄBI SAADA<br /><br />Kehtestav käitumin eeldab iseenda nimel rääkimist: Ma soovin täna peole minna - mitte: Täna tahetakse peole minna<br /><br />* 3-osaline kehtestamissõnum (Bolton 1979) Kui sina....(käitumise kirjeldus ilma hinnaguta), siis ma tunnen......., sest...... (selgitada teise käitumise või öeldu mõju oma elule)<br /><br /><br />* Kuueosaline kehtestamisprotsess (Bolton 1979)<br /><span style="font-style: italic;">Ettevalmistus</span> - sõnum mõleda või kirjutada<br /><span style="font-style: italic;">Sõnumi teelesaatmine</span> - õige aeg ja koht, tasakaalukus, verbaalse sõnumi ja kehakeele tasakaal<br /><span style="font-style: italic;">Paus</span> - olla valmis vastaspoole rünnakuks<br /><span style="font-style: italic;">Enesekaitse ärakuulamine peegeldaval meetodil</span><br /><span style="font-style: italic;">Protsessi kordamine</span> (3-10 korda)<br /><span style="font-style: italic;">Lahendusele keskendumine<br /></span><span><br /></span><span>Armastus eeldab, et</span><span> inimest tajutakse </span><span>-tuntakse tema loomulikkuses. Tegelikkus aga näitab, et mida rohkem tunnistrame üles oma vigu, seda enam meid armastatakse (Erich Fromm)</span><span style="font-style: italic;"><span style="font-style: italic;"><br /><br />Elukoolis omandatud aksioomid ehk elutõed (Albert Ellis)<br /><br />Tark armastab õppida, aga loll õpetada (Anton Tšehhov)<br /><br />Näidete varal võib tõestada ükspuha mida, kui hästi kaval olla. (Bertold Brecht)<br /><br />Inimene teeb piisavalt paha, kui ta ei tee midagi head (saksa vanasõna)<br /></span></span><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-3725792345036965757?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-52526509709122958152010-02-08T23:13:00.000-08:002010-02-08T23:22:45.793-08:00Need kohad, mis mind eriliselt nutma, naerma või mõtlema panid.....<br /><br />lk 34<br />Ükskord oli Zara tõusnud voodist ja läinud ema selja taha, tõmmanud teda flanellöösärgi käisest.<br /> ´Sealt ei tule kedagi. ´<br />Ema polnud vastanud, oli ainult tõmmanud ta käe käise küljest lahti.<br /> ´Ema, Lenin kaitseb meid, meil pole vaja midagi karta.´<br /><br />lk 43<br />Järgmisel päeval oli Zara emalt küsinud, mida vanaema ütles ja mis keeles ta rääkis. Ema oli püüdnud tee ja leivaga askeldades teemat vältida, kuid Zara oli ajanud oma joru edasi. Siis oli ema öelnud, et vanaema rääkis eesti keelt, korrates ühe eesti laulu sõnu, vanaema oli juba pisut ohmu. Sellegipoolest oli ema nimetanud laulu pealkirja: ´Emasüda´.<br /><br />lk159<br />Nippidega kelkida ei tohi, uhkus on iga nipi lõpp ja tagasihoidlikkus algus, nipi jõud peitub vaikuses.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-5252650970912295815?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-58849231038874849342009-11-13T00:29:00.000-08:002009-11-13T00:33:37.649-08:00<b>Kuritöö ja karistus</b><br /><br />Hommikuunised tudengid korjati ühikate ja ülikoolide juurest peale. Ruupor Liis kontrollis hitlerliku täpsusega kõik nimed üle, et kõik inimesed ja passid ning vajalikud viisad oleksid bussis. Välistudengite tungival soovil lasid bussijuhid oma lemmikmuusikat: eesti šlaagreid - a la Üllar Jörberg ja Meie Mees. Oli suht huvitav kuni Narvani.<br /><br />Narva Eesti poolsel piiril toimus passikontroll nii nagu vanal heal ajal Läti piiril ja tudengid olid pisut pettunud, et neid oli hoiatatud et piiriületus on ilge kamm. Meie ainult naeratasime malbelt. Ja ei läinudki 50 sekundit mööda kui algas see PÄRIS piiriületus. Aga ka see möödus üllatavalt normaalselt ja kiiresti.<br /><br />Üllatusmomenti pakkus 50 km kaugusel piirist üks miilitsaekipaazh, kes loomulikult tahtis vaid raha. Kuid meie Maardu juurtega bussijuht jõudis Vene miilitsaga pärast POOLE TUNNIST LÄBIRÄÄKIMIST kokkuleppele ja reis võis rõõmsalt jätkuda.<br /><br /><i>DOSTOEVSKY hotel</i> oli kõikide mugavustega. Ma ei räägi ainult soojast veest ja 20-st TV-programmist, vaid asukohast kesklinnas, metroojaam ukse kõrval, ning 24h ostukeskus keldrikorrusel. See kõik siis meie luksusest. Hädasid ei kumanud kuskilt.<br /><br />Õhtu möödus meil paadiga Neeva peal ringi tiirutades vene shokolaad ja sovetskoje shampanskoje suunurgast välja tilpnemas. Valgustusega Peterburg on ülivõimas vaatepilt. Oleks eelistanud küll pigem samovarist sooja teed, kuna ilmastikuolud olid pehmelt öeldes sügiselised. Ja pildid ei tulnud ka just sellised nagu oleks tahtnud, sest Putin pole raatsinud piisavalt palju gaasi laternatesse lasta, seeest aga oli romantilisem ja fotode peal võib tabada mõnikord kunsti..... no seda saab siit vaadata: <a href="http://picasaweb.google.com/karplisa/Peterburg2009" target="_blank">http://picasaweb.google.com/<wbr>karplisa/Peterburg2009</a> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;"><br />Edasi üritasime uurida küll giidilt, küll laevamadrustelt KUS siis on ikkagi kõige popimad ja khuulimad Peterburi NIGHTKLAABID, aga ei saanud vastuseks midagi mõistlikku. Lõpuks võtsime oma orienteerumisoskuse kokku ja (vahepeal ühinesime moskoovitsatega, ehk siis nende imeinimestega kes viitsisid mõned päevad enne meid sõita katuseta bussis Venemaale ja siis veel Moskva vahet edasi-tagasi rongiga loksuda ;) 80 välistudengit, ning siirdusime suurlinna öhe põnevust otsima. Igal tänavanurgal tuli küll mõnda esn-tudengi-grupeeringut taga otsida või siis läbi rääkida, et teksadega ööklubisse tulek on igati ok ja ei pea 3 km jalgsi hotelli tagasi minema piduriideid selga panema. Kusjuures see probleem esines rangelt poisterahvastel.</p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;"><br />Minu mõnusas venekeelses läbirääkimises sain juba teises baaris turvapoistega jutule ja nad lubasid meile terve COFE-BARi ära broneerida ja 7 erinevat diskorit esinema kutsuda. Räägitud-tehtud. See oli ka minu suurim abipakett selle reisi juures. Tahaksin siinkohal eriliselt tänada Liisi ja Ilgat, kes olid super reisikaaslased ja juhid!!!!!! Süüa sai seal hästi, tantsida ka ja kes tahtis sai omavahel tuttavamaks. Mingi turvamees tahtis mind küll oma tööd tegema panna, aga ma lahendasin selle sellega, et läksin hotelli magama ja ta pidi kahjuks ise piletiraha koguma ;)<br /><b><br />Mõistus ja tunded</b><br /><br />Siis saabus järgmine hommik. Pidi ju sööma minema. Kahjuks ei olnud hotelli<i>stuff</i> sellega arvestanud, et neil on hotell pooltäis, st 300 ööbijat. Aga restoranis oli u 50 kohta.... seega olime mingi pool tundi ilusti toidujärjekorras, mille tõttu korralikud nõukogulikud giidid meid läbi riidelsid, et niimoodi hilineda ei ole ilus ja kui meid/teid ei teenindata piisavalt normaalselt, siis meie/teie ei ole kohustatud ka normaalselt käituma. Ja tuleb põrsa kombel oma voodis süüa.<br /><br />Aga - me sõitsime siiski täis kõhuga Pushkinskoje poole. Loomulikult läbi IMEKAUNI Peterburi IMEKAUNISSE Catherine´s Palace-sse. Kuna ma isiklikult olin seal eelmisel aastal sees käinud ja garderoobis ei olnud ruumi ei minu ega mu mantli jaoks ja juba need TOREDAD garderoobi <i>tjootjad</i> e tädid hakkasid karjuma, et nemad üle ühe jope nagisse ei topi, siis otsustasin hoopis kasutada imeilusat sügisese päikesega ilma ja jalutada Pushinskoje (<a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Pushkin_%28town%29" target="_blank">http://en.wikipedia.org/wiki/<wbr>Pushkin_%28town%29</a>) linnas lehti sahistades ning otsida oma kadunud sugulased üles, kes nõukaajal meil maal suvitamas käisid.<br /><br />See oli küll isiklik kohtumine, aga kuna ta oli nii kurb, siis jagan teiega natuke vanade venelaste elu-olu. Abielupaar, kes on 62 aastat koos elanud. Mõlemad on sõjaveteranid. Üle elanud nii Leningradi blokaadi kui ka saksa koonduslaagrid. Nad elavad täielikus mahajäetuses ja üksinduses..... Neil on piisavalt raha, aga pole jaksu, et selle eest poodi minna. Kes pole pime, ei jaksa käia. Teine jaksab käia aga ei näe. Silmaoperatsioonile ei saa minna, sest ei saa abikaasat ju koju ilma leivata jätta. Naabrid ja sõbrad, kellega läbi elu on suheldud, on kõik surnud. Noored naabrid ei suhtle. Venemaa sotsiaalsüsteem aga.... Ainus sotsiaalabi, nagu ma aru sain, on helistada kiirabisse...... Ja nagu mu Eestis elavad<span> </span>venekeelsed sõbrad hiljem täiendasid, on kiirabiga seal nii, et kui sul raha on, see oli mingi 60$, siis tullakse, kui ei ole, siis võidki ootama jääda.......<br /><br />Kuid, sellest hoolimata kamandas jõuetu tädi Katja pimeda onu Ljonja poodi punase kalamarja järele ja meil õnnestus onu Ljonjaga kahe peale pool pudelit päris head konjakit ära juua, mälestuste heietamise kõrvale. Õhtul saatis uhkusest pakatav poolpime onu Ljonja mind bussipeatusesse, selline nägu oli peas, kas te ikka näete, et ma jalutan siin noore naisega ringi :) Puskin on ju nii väike linn - kõik tunnevad kõiki.<br /><br />Astusin siis uljalt bussi, mille sarnasega Eestis sai mingi 20 aastat tagasi sõita ja maksin bussijuhile piletiraha mis klaasil kirjas oli. Mingi 16 rubla vist (st siis et 30 km sõitsin 5 krooniga) ja siis mõnda aega inimesi jälgides sain aru, et kõik maksavad siis, kui maha lähevad. Bussijuhi kätte. Ja ei tekkinud sellest eriti pikki järjekordi ega midagi ja minu meelest ühtki jänest ka polnud. Loodan vaid, et siis kui minu kord maha minna oli, mäletas bussijuht, et olin juba ära maksnud ;) </p> <p class="MsoNormal">Aga Catherine´s Palace (<a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Catherine_Palace" target="_blank">http://en.wikipedia.org/wiki/<wbr>Catherine_Palace</a>) ise on võimas, kellele meeldib kuld ja kard. Alguses tahtis Katariina seda üleüldse üle kullata, aga siis vaadati, et see läheb isegi Vene tsaaririigile pisut kalliks ja tehti ainult ornamendid ja peeglid ja kujukesed, mida on ka mingi mustmiljon seal, siis AINULT NEED tehti kullast. Seda paleed on juba restaureeritud 16 aasatat ja u samapalju tuleb vist veel. Aga teate, on ikka tohutult võimas tunne valsisammu harjutada jalgpalliplatsi mõõtu saalis, kus seinad on peeglist ja kullast........ vaadake ise: <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/File:Catherine_Palace_ballroom.jpg" target="_blank">http://en.wikipedia.org/wiki/<wbr>File:Catherine_Palace_<wbr>ballroom.jpg</a> </p> <p class="MsoNormal">Kuigi, me ei unusta muidugi kunagi, et meie esivanemate veri ja kanamunad on selle lossi ja kogu Peterburi vundamendiks.</p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;"><br />Peale selle on veel Pushkinskoje ise üks Peterburi inimeste, ja üldse Venemaa uusrikaste, armastamatumaid suvitus- ja puhkelinnu. Ja korterid maksavad sealkandis kosmilisi hindu.......</p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">Õhtu möödus soovijatele LIMUS pidutsedes ja mittesoovijatele teiste sugulaste juures järgmist portsu kalamarja vitsutades, ning <span> </span>Venemaa poliitikast muljetades. Vasja ja Olga, 26-aastased tavalised vene noored, kes pole kordagi Auroral käinud, kuigi terve elu Peterburis elanud ;) Me rääkisime demokraatiast ja mainisin midagi moka otsast, et teil on ju Putini demokraatia ja nad siis prahvatasid, et nüüd on meil ju MEDVEDJEV. Õnneks märkasin kohe vastata, et millegipärast on MEIL telekast ainult Putinit näha. Sellepeale ei osanud nad midagi kosta. Mis sa ikka kostad valusa tõe peale, kuigi nii väga tahaks uskuda magusat valet.<br /><br />Muideks olen hetkel, tagasitulnuna sealt, nakatatud oma bussipinginaabri raamatukogust, mis tal kaasas oli, Liis oli siis pinginaaber ja ta luges Putinist ja Medvedjevist Politkovskaja raamatuid - nüüd loen mina Politkovskajast ja Politkovskajalt. Tema viimane raamat, enne tema surma, oli nii võimas, et ma nägin kaks ööd pärast selle lugjemist, et MIND VÄGISTATAKSE.... Raamatu nimi on siis: Putini Venemaa. Kes soovib sarnaseid öid veeta, siis soovitan panna peale Nirva ´Rape me´ ja andke tuld!<br /><br />Üldiselt jäi sellest viimasest õhtusöögist minu hinge ja ajju teadmine, et tavaline venelane on kogu poliitikale ja elule üldse Venemaal käega löönud ja üritab kuidagi vegeteerida elu lõpuni nii hästi kui võimalik. Sest, nagu nad väitsid, üle nende maa ja rhava on nii palju revolutsioone ja revolutsioonikesi käinud, et kogu vähegi mõtlev inimmass on hävitatud ja teised ei julge enam mõelda.....</p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">Riigi toetusest teise lapse eest 200 000 rubla (see on Putini vastulöök Hiina Rahvavabariigi invasioonile Venemaal- mis on avalik saladus), ei unista keegi, sest ka seda esimest last on küllalt raske-võimatu-kulukas muretseda. Seda enam, et meeste-naiste koguseline suhe on ka Peterburis kuidagi vildakas. Et umbes nii, et 1 abielus naise kohta on 40 abielus meest, või midagi taolist. Müstiline Venemaa ;) ja surrakse ka suhtarvus 59/75aastasena, ise võite kolm korda arvata kumb arv kuulub meestele......<br /><br />Samas jälle võin öelda, et sellist ängistust tänavatel ja hirmutunnet, nagu eelmisel aastal, ma seekord ei tundnud. Küllap oli asi selles, et olime sel korral nädal aega <span> </span>varem kohal ja nad ei olnud oma armee aastapäeva pidustuste ettevalmistamistega veel alustanud ja iga 5 meetri tagant ei seisnud tänavatel miilitsaid.</p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">Kogu aeg aga imestasime selle üle, et kuidas tuli Peeter I-sel mõte sellisesse kohta SELLINE VÕIMAS linn rajada. Tänavad tunduvad lõputud, majad nii uhked.....ja rõõmsad! Oma osa mängib selles muidugi see, et iga maja on eri värvi. Kõrvuti kaks ühte ja sama värvi maja ei asu. Sellepärast, et nii üritatakse <i>peterburilaste</i> masendust vähendada, kuna nende ilmad on veel hullemad ja udusemad kui meil. Öösiti ja õhtuti jalutamine oli väga turvaline, mõistlikkuse piires muidugi.<br /><b><br />Seks ja linn</b><br /><br />Hommik algas palju paremini organiseeritud hommikusöögiga kui eelmine. Kuid, jama lugu, ilm oli täiesti hull. Õnneks oli meie hommikune ekskursioon planeeritud bussituurina. See oli väga hea idee! Isegi need vähesed pausid, mis meil teel ette tulid, ei isutanud kuidagi meid bussist välja minema just nimelt vihma tõttu. Aga vihm oli KÜLM. </p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">Sellegipoolest olin üliõnnelik, et sain Aurora peal käia, mis oli minu lapsepõlve unistus. Sest nõukogude ajal oli üks parim shokolaad nimelt Aurora nimeline. Aurora on üks ajalooline laev, mis vist sõitnud pole kordagi, aga väidetavalt mingid revolutsioonilised paugud on sellelt tulistatud, kuigi tänapäeval selles muidugi kaheldakse. Täpsemalt saab end ÕIGE infoga kurssi viia siin: <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Russian_cruiser_Aurora" target="_blank">http://en.wikipedia.org/wiki/<wbr>Russian_cruiser_Aurora</a></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;"><br />Igatahes oli sellel laeval väike muuseum ja seal võis täiega tunnetada nõukogude hõngu igal sammul. Ka avaneb sealt linnale suurepärane vaade. Eriti ilusa ilmaga :D Selle laev-muuseumi külastus on küll tasuta, aga lahtiolekuajad on täiesti mõttetud. Mõnel tööpäeval nädalas ja tööajal. Seepärast polegi põline Leningradlane sellele jalgagi tõstnud....<br /><br />Siis aga, viidi meid peenesse kohta vene lõunat nautima. See oli tõeline vene praazdnik, kus hoiti meie meeli ärevil sellega, et ootasime millal siis <i>stakanid</i> e klaasid lauale pannakse ja kuulsat vene viina voolama hakkab. Aga võta näpust! Joogiks pakuti vaid vett ja kohvi. Mis iseenesest võimaldas kindlasti paremini nautida nende pakutud kultuuriprogrammi. Jajaa! söömaaja kõrvale pakuti ehtsat vene <i>kamaaarushkat</i> ja vene rahvamängegi sai seltsis mängitud. Nalja sai igatahes küll!<br />Loomulikult anti meile <i>borši</i><span> </span>e punast peedisuppi. Kusjuures me ütlesime üliõpilastele, et hakake sööma, see jahtub ära, aga ise ootasime niikaua kuni hapukoor ka toodi ikka :D<br /><br />Järgmine käik oli loomulikult <i>böfstrooganov</i>. Meile näidati ka seda maja kus see toit Peterburis leiutati. Muideks Leningrad muudeti sellepärast nõukaajal ära, et Peterburg on saksa, ja see võrdub FASHIST, nimi. Aga nüüdisajal jälle ei sobi Leenini nimi. Giidid mainisid ka veel seda ära, et kuigi MÕNED meie grupist arvavad, et Leenini kujud, mida on Peterburis kokku 3, tuleks maha võtta (ilmne vihje siis eestlastele), siis NEMAD AUSTAVAD oma kultuuri ja ajalugu ja ei võta teda maha ja et see on Leeninile kõige suurem karistus, et ta pole maha maetud. Ja üleüldse, et kunagi nad matavad kindlasti ja väärikalt. Loodetavasti. See viimane sõna oli ka giidi poolt öeldud ja kuidagi väga vaikselt.....Teame ju kõik kuidas neofashism uues kuues Venemaal võimust võtab.<br /><br />Vene lõunasöök lõppeb pannkookidega. Nämm. ;) Peale mida viidi meid Yussupovi majja, kus üritati mitusada aastat tagasi lõunasöögi ajal toitude ja jookidega mürgitada Rasputinit ;) Nämm! Oli selline tuba tehtud, kus kõik need tegelased, tapetu ja tapjad olid vahakujudena olemas ja söök laual ja vein klaasides jne. Päris lahe. Yussupov ise oli mingi TOHUTULT hullult rikas mees. Ja see maja ehk siis meie mõistes hunnitu loss, oli niiiii-nii suur ja nii-niii võimas.<br /><br />No näiteks mingid saalide seinad olid vääriskividest ehitatud ja seal oli oma pisike teater rõdude ja kõige muuga, teenijaid oli seal halvemal hooajal mingi 100 jne jne. Kõige ägedam oli seal raamatukogu. Ainult selle pärast tahaks küll seal töötada. Muuseum e see loss on riigi e Putini oma ja omanikele seda tagasi ei suvatseta anda, kuigi järglased elavad kuskil väljamaal. Liiga hea maja. Mingil hetkel giid isegi ütles ühele meie grupi tüdrukule, et ta treppi käega ei katsuks, et see kuluvat ära...... Seal majas tohtis pildistada 50 EEKu eest. Mis oli isegi vist seda väärt. Vot elline tore maja siis. Ja kõik on kirjas siin: <a href="http://www.yusupov-palace.ru/history_en.htm" target="_blank">http://www.yusupov-palace.ru/<wbr>history_en.htm</a></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;"><br />Seejärel oli kõigil natuke vaba aega, et end teatrisse minekuks valmis panna. Mina ei pannud ja läksin tuttavatega kohvikusse. Sest ka teatris on Venemaal käidud ja nähtud seda asja seal. Ühesõnaga kõige odavam pilet, mida tudeng suudab omandada, asub mingil 4-dal rõdul PUUPINGI peal. Jah, te kuulsite õigesti, puupingil. Kusjuures garderoobitädid ja binoklilaenutajad tädid, jällegi lugesite õigesti, need igasugused tädid on ehtsad nõukaaja kooligarderoobi tädid. Valvsad, kurjad ja kurjad. Ja veelkord kurjad. Lisaks on publik, ilmselt kõvast istmikualusest tingituna, väga altid sinu peale kaebama kui valel ajal pilti teed jne. Ja kui juba miilits kohale tuleb, siis ei ole Venemaal nalja, seda me ei tahtnud. Veel on teatri baaris hinnad kosmilised, nii et kui sul kogemata juhtub kõht tühi olema, siis selline ta jääbki olema. WC-kultuuri polnud aega kontrollida kahjuks.<br /><br />Viimase õhtupooliku otsustasin vihmasest ilmast hoolimata, veeta Peterburis jalutades. Eesmärk oli otsida romantilist vene muusikat, aga leidsin hoopis romantilise mehe ;) Tuli välja, et ta on pool venelane, pool lätlane ja balletiteatris repetiitor. Tema nainegi oli seal balletitantsija, aga kohtas itaalia koreograafi ja naine kolis Itaaliasse karjääri tegema. Aga karjääri ta ei teinudki, sest vanamees oli nii vana, et suri kähku ära. Aga Igor kutsus mind lahkesti enda poole teed jooma ja lubas klaverit mängida. Õnneks olin just sugulastega tõepoolest teed joonud ja mul oli ettekääne varrukast võtta et hotelli telekat vaatama minna. Aga Igori kirjutatud romantilist muusikat NENDEL päevadel saate kuulata siit: <a href="http://www.igordunkul.ru/" target="_blank">www.igordunkul.ru</a></p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">Mina aga otsisin muusikapoodi, et kojusõidul mitte kuulata terve tee jälle Meie mehi ja co-d. Poemüüja oli ühes kohas väga abivalmis. Kuuldes, et otsin justnimelt vene romantilist muusikat, pakkus mulle lahkesti Alla Pugatshova plaate :) õnneks tundsin ühelt plaadilt ära Valeri Meladze näo. Ja ka DDT oli neil saadaval. Kõik melanhoolsed laulud algavad neil sõnaga <i>posledni</i> e viimane :) Selle märksõna järgi oli lihtne otsida. Kolmanda plaadi sain veel Nick Cave ja the Bad Seeds ´The Lyre of Orpheus`- kuna teatrietendus oli just Orpheus :D , mida ma Eestis ei raatsiks osta. Kolm plaati ja 300 rubla e 100 EEKu. Pole paha. Järgmisel päeval aga bussis olles selgus, et kõigil oli viimase öö pidutsemisest niivõrd paha olla ja magamissoov nii suur, et igasugune muusika, ka romantiline, ajas kõiki öökima ja saksa keeles ropendama :D<br /><br />Siit võite järeldada, et tagasisõit algas peale meeletut pummelungi, kõik püüdsid veel Peterburi ööelust võtta mis võtta andis. Piiriületus läks üldiselt kenasti, aga meid lihtsalt ilmselgelt oli liiga palju ühe piiritöötaja jaoks ja siis oli meid ilmselgelt liiga palju ühe venivilhelmiinast kassiiri jaoks tax-free kaupluses, kust ju iga bussis viibiv inimene soovis odavat alkot omastada. Ja siis oli meid veel ilmselgelt liiga palju kohaliku MC donaldsi jaoks.... selle kohta info siin: <a href="http://www.mcdonalds.ee/ru/worlds/" target="_blank">http://www.mcdonalds.ee/ru/<wbr>worlds/</a> Nõnda veereski meie kõigi neli tundi rõõmsalt Narvas piiri ületades ja kui sealt Tallinna poole sõitam hakkasime, oli juba kottpime. Lääne-Virumaal, seal tuulepargi kandis, oli lumi maas. Narvas ja Tallinnas mitte. Müstika.</p> <p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">Miks siis ikkagi soovitada teil külastada Peterburi? Kui soovite tunda suurlinna hõngu. Selles mõttes, et ikka SUURSUGUSE linna hõngu, tegemist ei ole mingi suvalise New Yorgiga. Ta on vaieldamatult oma värvikirevate majade ja soisest pinnasest tingitud võluvate rohkearvuliste kanalitega KAUNIS linn. Kuigi see kõik tundub mõttetu, et sellisesse kohta, märga ja külma kliimasse, on sellime amüsantne linn kergitatud, siis kultuuri ja vaimu saab seal nautida küllaga. Ka on see linn vaieldamatult kõige läänelikum ja demokraatlikum kogu Venemaal, võib-olla isegi liiga. Sest nad ei näe terviklikku Venemaad, nemad ise ongi Venemaa, mis on kahtlemata ka PÄRIS Venemaa osa, aga siiski liiga meie sarnane. Nõukaaja mentaliteeti ja olmet saab aga sealgi kogu bussiraha eest nautida, ei ole vaja sügavamale Siberisse ronida.<br /><br /><br />Tänan ESN Tallinna kes võimaldas selle suurepärase väljamaareisi!<br />Kodanik Lissaa Kjaerp NSVL-ist</p><p class="MsoNormal" style="margin-bottom: 12pt;">täpne informaator: <a href="http://www.esn.ee/tallinn" target="_blank">www.esn.ee/tallinn</a></p><div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-5884923103887484934?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-25978223697066411092009-06-25T05:20:00.000-07:002009-06-25T05:38:53.058-07:00Kriban siis siia ka igaks juhuks oma loomingu austajatele selle meeleoluka sündmuse oma elust.<br /><br />Läksin ühel kaunil päeval Maximast siidrit ostma, ühte purki, et oleks järgmisel päeval peale sauna midagi janukustutuseks olemas tagataskus. Nimelt käisin tänavu kuuskede istustamise talgul ja pärast rasket päevatööd pidime oma keha saama saunas harida.<br /><br />Töö oligi raske, sest 30 inimese asemel saabus kohale 10 entusiasti ja see tähendas, et pidime 3 kordse töö igaüks ära tegema, pluss mina üritasin pildistada ka :D<br /><br />OK, aga siis see siidri ost. Kõige pealt otsisin poest seda kohta kust üldse siidrit saab, kõik riiulid olid õlut ja muud alkot täis, ainult mitte siidrit. Lubasin juba iseendale, et ei lähe enam mitte kunagi Maximasse ja hakkasin kassade poole vantsima, et poest väljuda. Ning siis märkasin kuskil shampooniriiulite vahel oma siidreid :D Terve riiul oli täis neid.<br /><br />Vist on naiskundede meelitamiseks mingi uus turundusnipp välja mõeldud. Tavaliselt ju naised ei torma kohe poe tagumisse otsa alkot valima. Sinna minnakse erandjuhul. Naised ostavad ikka shampooni ja juurvilja ja jogurtit ja kui nende asjade vahele justkui kogemata mõni siider panna, siis ilmselt naised selle joogi poest kaasa haaravad ka...<br /><br />Selline kaval trikk siis, ainult et minusugune nigel shoppaja ei tule pärast sellist nippi enam kunagi teie poodi.<br /><br />Olgu, sain täpselt selle purgi, mis mul vaja ja sammusin rõõmsalt kassa juurde, ise olin õnnelik, et ei pea veel mõnda poodi minema hakkama ja hoian aega kokku. Kassiir küsis mult isikut tõendavat dokumenti.....<br /><br />Küsisin igaks juhuks üle, et mida? Noh, et äkki kuulsin valesti. Kui kuulsin veelkord sama küsimust, siis tuli meelde, et ahjaa, alaealistelt tuleb ju küsida dokumenti, et kontrollida kas alkoholiostu iga juba käes. Ainult et minu vanus on peaaegu juba kahekordne selles kategoorias :D<br /><br />Siis hakkasin mõtlema, kus mu ID-kaart üldse on. Pika tuhnimise peale sain selle rahakotist välja õngitsetud ja õnneliku näoga müüajale ulatatud. Kui teenindaja mu isikukoodi oli peast kaks korda läbi lasknud, siis venis ka tema nägu naerule...... Ise oli ta minust kindlasti 5-10 aastat noorem :D<br /><br />See pole veel kõik :D<br /><br />Kui poest väljusin, siis purskasin nutma. Suurest rõõmust, et mind 17 aastaseks peetakse :D Mäletan, et kui kunagi ammu sain 17, siis mõtlesin, et nüüd olen vana ja kõik on läbi. Täpselt nii mõtlesingi.<br /><br />No tegelikult ongi esimene noorus läbi ja pead hakkama pisut vastutustundlikumaid tegusi tegema, aga ikkagi.<br /><br />Niisiis kiidan Maxima keti müüjaid, et nad endiselt viitsivad noorsoo kukka minemist kontrolli all hoida. Aitäh teile!<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-2597822369706641109?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-8926646704058954492008-12-04T03:44:00.000-08:002011-01-11T00:58:36.480-08:00<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="http://3.bp.blogspot.com/_qEKJumyzoA4/STfkHBiFFSI/AAAAAAAAU7U/Q9xFGJ5v_fg/s1600-h/IMG_4890.JPG"><img style="margin: 0px auto 10px; display: block; text-align: center; cursor: pointer; width: 213px; height: 320px;" src="http://3.bp.blogspot.com/_qEKJumyzoA4/STfkHBiFFSI/AAAAAAAAU7U/Q9xFGJ5v_fg/s320/IMG_4890.JPG" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5275936297809417506" border="0" /></a><br />Sai siis üle pika aja jälle Leningradis käidud. (Pildidl Olga ja mina Pushkinskojes)<br />Vaidlesin linna nime üle oma bussipinginaabriga, ta käskis mul St. Ptereburg öelda, aga mina ütlesni, et kui olen ära käinud, siis otsustan kas on see või teine. Nii jäi see. Sest 20 aastaga pole seal ausalt öeldes mitte midagi muutunud. Välja arvatud tänavareklaamid ning see, et need vnada head pirukad ei ole enam need endised :)<br />Aga teeninduskultuur(itus) ja mentaliteet on täpselt samasugune. Me reisisime 20-23 november läbi Soome Venemaale. Soomes oli juba lumi maas, nii Venemaalgi. Kui olime läbi suurte ponnistuste üle piiri jõudnud, piiril on 3-kordne kontroll-vahel ka rohkem, siis mõne aja möödudes jäid bussid seisma. Põhjuseks u tunni ajase nuputamise tulemusena aravsime ise olevat üks liiklusõnnetus. Nii oligi. Ootasime veel mõned tunnid teadmatuses ning pimeduses kuni jälle liikuma hakkasime. Olime oma öisest paadiretkest kaunil Neeval ilma... sest hotelli Rossija jõudsime kell südaööl.<br />Hotellis korjasid naksakad giidid meie passid kribinal-krabinal ära, et meiega mingeid segaseid sekeldusi ei juhtuks :) Järgmisel päeval ärahirmutatud välistudengid julgesid küsida giidilt, et mis siis tegema peab kui miilits meid tänaval peatab. Selle jutu peale naerdi meid välja ja öeldi et vene miilits ei julge kunagi välismaalastega tegemist teha sest nad ei oska inglise keeltki. Loomulikult juhtus kahe päeva pärast meie poistega intsident, kus miilits pidas nad kinni ja nõudis passe. Kuna passe polnud, siis topiti nad pokri koos teiste pättidega :) Poisid lubasid passid kohe hotellist ära tuua, aga see jutt miilitsale ei meeldinud ja kästi maksta igal ühel 5000 rubla, et probleeme ära hoida. Kui poisid veel mainisid, et nad on Eestist, siis ma ei kujuta ette mis nägu miilits läks :) Lõpuks maksis igaüks 1000 rubla ja sai tulema. Pärast giidid vabandasid end sellega välja et väga hea et passid olid sheifis, sest vastasel juhul oleks miilitsaonu need üldse enda kätte võtnud ja siis juba oleks mida iganes meilt võinud välja pressida.<br />Loomulikult varastati ka ühel tudengil kott kogu varandusega ära. Aga see on ju nii tavaline Venemaal. Õnneks mina oma kallikest fotoaaparaati sinna riiki kaasa ei võtnud :) ja nii ei saanud minu käest ka midagi ära varastada. Kui jalutasin Leningradi tänavatel ning otsisin oma sugulaste maja, siis küsisid mõned venelased minu käest teed mõnele tänavale. Nii et ma nägin suhteliselt kohalik välja ja keegi mind mingil muul eesmärgil tülitama ei tulnud. Rääkisin loomulikult iga kord ka vene keeles, et pahandusi ära hoida. Korra küsisin isegi miilitsa käest teed ja ta ütles kuhu minna.<br />Aga üldiselt oli muidugi teenindus selline nagu 20 aastat tagasi. Kuri ja nõudlik ja tingimusteta. Selline asi tundus välistudengitele arusaamatu ja nad läksid ise ka kurjaks. Muidugi ei teenindatud neid peaaegu mitte kuskil inglise keeles. Isiklikult arvasin küll enne reisi, et Peterburi on turismilinn, aga nüüd ma nii enam ei arva.<br />Külastusest sugulaste juurde. Kuna telefonid on muutunud, siis me pole u 5 aastat saanud sugulastega ühendust. Ja otsustasin minna aadressi järgi, lootes et nad elavad samas kohas ja mõni vanem sugulane juhtub kodus olema ;) Nii kõmpisingi vapralt kolm tundi oma mälestuste poole. Käisin viimati ju 20 a tagasi seal. Mäletasin et peab olema üks väga kõrge maja pargi kõrval. Sest korteri rõdult õpetas onu Fedja meid alla sülitama ja see tegevus tundus tookord küll väga peadpööritava tegevusena. Kui lõpuks puid nägin, siis tundus park kuidagi väga suureks muutunud olevat ;) ja ka maju oli juurde tulnud. Aga SEE maja oli ikka samasugune ja remonti polnud seal tehtud kogu selle aja. Prügishat kössitas endiset kõveralt haisedes koridori nurgas ja liftki oli sama kääksuv.<br />Loomulikult polnud mitte kedagi kodus :) hakkasin just ära minema kui liftiga sõitis samale korrusele üks vanem naisterahvas ja nähes et mul on kaart käes, küsis kuhu ma minna tahan. Ütlesin et otsin onu Fedjat ja olen ta sugulane Eestist ja tädi Galja küsis kas ma teda ära ei tunne. Ma ju ei mäletanud ta nimegi :) Kutsus mind kohe sisse, et tema hakkab mind nüüd toitma aga et Fedja on kahjuks juba surnud.... aastaga jäin hiljaks. Aga ega ta oma elu lõpupoole enam mõistlik ei olnud kuna tal oli mitu insulti ja see oli ilmselt noorusaja hobist - poskist- tingitud.<br />Nõnda siis istusin tädi Galjaga nõukaja tibatillukeses köögis, jõin teed ja tädi Galja vaaritas süüa head ja paremat. Ootasime tema lapselast Vasjat, kes pidi õhtul hilja töölt tulema. U kell 21 ta tuligi, tundis mu kohe ära!!! ja läks poodi shampust ostma.<br />Vasja on nüüd 25 aastane noormees, 8-aastaset ärahellitatud poisijõmpsikast polnud enam midagi alles ;) Pruuti tal pole, sest Leningradis otsivad kõik normaalsed tüdrukud endale sponsori mitte armastatu, nii jäi ka Vasja armastus korra rahale alla... Nõnda on ta nüüd vene tüdrukutes pettunud ja on end täielikult tööle pühendanud. Kurb, aga kirjeldab minu meelest väga hästi preagust vene elu.<br />Vasja tegi järgmisel päeval mulle ja mu reisikaaslasele väikese giidituuri linna peal oma vana ladaga. Korra peatänaval jalutades, soovis mu sõbranna piketeerivaid nõukaaegse sümboolikaga venelasi pildistada. Selle peale Vasja ütles, et pole vaja, nad on isegi kiriku vastu.... See seik näitas minu jaoks väga selgelt ära Venemaa hetkelise lõhe nõukajamentaliteediga inimeste ja nö 'päris' venelaste vahel. Vene inimene tahab hästi elada ja eluga edasi minna. Kasutada uut tehnikat, olla kursis mis maailmas toimub. Vo vahel nad on liigselt kinni oma infoväljas, aga see tuleneb sellest et nad teisi keeli ei mõika nagu ikka ruurrahvastel kombeks. Aga nõukaaja inimesed tahavad oma vanu aegu heietada jne. Ja neid frukte sealmail veel piisab. Üritasin paaril korral poliitikast ja Putinist rääkida aga nad ei võtnud vedu. Ka Gruusia teemas oli loomulikult tunda seda, et nad näevad ainult Venemaa uudiseid. Mitte midagi üllatavat. Küll meeldis neile meie 9.mai sündmuste üle arutada ;) Lõpuks jäime siiski ühele meelele, et inimesed on alati omavahel läbi saanud ja poliitika on hoopis teine teema :) Nii nagu nõukaajal arvati. Kodanikuühiskonnast on neil veel pikk tee lääne poole liikuda ;)<br />Tädi Galja küsis korduvalt mismoodi ja kuidas me teistesse riikidesse reisida saame. Ja see tundus talle väga väga suure asjana, et me ei pea viisat taotlema reisimiseks. No välja arvatud Venemaale muidugi ;)<br />Kui tagasi tulema hakkasime, siis oli Soome poolel tee peal liiklusõnnetus. Ja kuidas me sellest teada saime? Eks ikka nõnda, et politseinik tuli bussijuhile rääkima ja küsis ega meil kuskile kiiret pole. Kui selgus, et peame kindlaks ajaks sadamasse jõudma siis uuris ega kõrvalteel poel õnnetusi ja ütles et see on ohtlikum tee aga muidu peame 2 tundi ootama, et bussijuht ise otsustagu. Meie üliõpilased õhkasid: oh kui hea on jälle Euroopas olla! ;)<br />See teine tee oli tohutu käänuline ja kitsas rada graniidi vahel. Buss sõitis kohati 30 km tunnis. Oli tohutult libe ja pime. Palvetasin, et me kohale jõuaksime.... Me jõudsime isegi varem. Aga -<br />laeva välumine oli edasi lükatud kuna Tallinnas oli üks laev sadama suudmesse kinni jäänud ja ei saanud teisi välja ega sisse lasta. Nõnda ootasime kella 2-ni Helsingi sadamas. Vahepeal käisime öises lumises linnas jalutamas jne. Kell 4 hommikul saabusime Tallinnasse, siis oli õnneks juba taksosid saada. Tänavatel oli lumepuhastus tehtud vaid Järvevana teel :)<br />Oli vägev reis Leningradi :)<br />Üks välistudeng ütles, et ta on õnnelik, et ei pea enam 24h stressis olema selle pärast kas keegi varastab talt midagi ära või ei :) Ka hindavad kõik tudengid nüüd seda, et nad just Eestisse oma erasmuse aega tegema tulid, tunduvalt rohkem kui enne :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-892664670405895449?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-61456389256758641742008-09-09T01:36:00.000-07:002008-09-09T01:54:58.008-07:00Olen omaarust üsna popp ja noortepärane ning talun igasuguseid nalju, ka enda pihta. Aga see ütlus, mis käis ilmselgelt minu pihta, shokeeris mind küll päris põhjalikult ja pani vanainimeselikult küsima: kas me sellist Eestit tahtsimegi, kas me selliseid noori tahtsimegi?<br />Selline kommentaar tuli nimelt 13-aastaselt poisiklutilt, kes nägi õigupoolest välja nagu oma parimais aastais teismeline naiskarlsson, sest ilmselgelt oli ta Balti jaama bistroo kartulipirukatega liialdanud, sest seda oli ta rippuvatest tissidest näha. Lisaks oli ta mingi õõvastava roosa barbie-küünelakiga oma küüsi kaunistanud.<br />Kuid see polnud kogu alandus. Kui sõitsin oma sihtkohast trammiga tagasi, siis otsustasin targu seista, et mingi nõme teismeline jälle mu ette ei istuks, mind nii muuseas jõllama ei hakkaks ja eale kohatuid kommentaare ei hakkaks tegema.<br />Saatusel oli minu jaoks järgmine üllatus, minu kõrvale sättis seisma nii 73 aastane vanamees, kes terve tee mind limpsiva ja imala näoga jõllas, tahtes ilmselgelt vestlema hakata. Pidin taaskord pingsalt pea teisele poole keerama ning tegema näo, et õues on megahuvitav ja ma ei saa eesti keelest muffigi aru.<br />Tallinna võlu ja veetlus :)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-6145638925675864174?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-25497386420357577072008-09-01T09:43:00.000-07:002008-09-01T12:25:47.088-07:00Lühikese vaikuse järel ta vastas: 'Sa sunnid mind rääkima ja nüüd olen ma üleliiagi rääkinud; see on nõrkuse tunnus.'<br />*<br />Mees, kes ütleb, mis ta mõtleb, on naeruväärne, vähemalt naiste silmis.'<br />*<br />Ja nagu alati on flirdis: niipea kui oled tõstnud jala, on ka samm kohe astutud.'<br />*<br />Veidi hiljem lükkas ta oma klaasi ümber, tõusis püsti ja ajas enda itti, ning päris ime oli, kuidas ta seda suutis; enese upitamine oli sellel väiksesel paksul mehel nähtavasti veres, viimane, mis teda siin elus maha jätab: tegelikult oli ta niivõrd purjus, et peale tõelise loomuse ei olnud temas midagi järele jäänud.<br />*<br />Mu ema armastab kõike, loodab kõike, kannatab kõike; ta vaikib kui lehmaga õnnetus juhtub. Kui me lapsed haiget saime oli meil keelatud nutta; nutmist nägin ma esimest korda alles majapidamiskoolis, seal nuttis üks tüdruk selle pärast, et tal puder põhja kõrbes; teine ühe luuletuse pärast; kolmas sellepärast, et ta hiirt nägi, - algul arvasin ma et nad teevad vigurit, kuid nad nutsid päris tõesti, ja siis hakkas mul läbi, nagu tuntakse häbi inimese pärast, kes on kaotanud püksid.<br />*<br />Ma olen kakskümmend aastat elanud Islandi parimate inimeste, oma isa ja ema seltsis, ja ei ole kordagi kuulnud, et nad oleksid armastusest rääkinud. Teadagi said nad meid lapsi, aga mitte armastusest, vaid sellepärast, et see on vaesrahval, kel mingeid meelelahutusi ei ole, osa nende lihtsast elus. Teisest küljest ei ole ma kogu oma eluajal kuulnud neid teineteisele ühtki halba sõna ütlevat - aga on see armastus? Arvan, et vaevalt. Ma arvan, et armastus on sigimatu linnarahva meelelahutus ja asendab neil lihtsat elu.<br />*<br />Teatavas eas armastab tütarlaps vahet tegemata kõiki mehi; armastab meesterahvast. Ja see võib selle märk olla, et ta ühtki meest ei armasta.<br />*<br />Õhtusel ajal üksi koju minna on romaanides õnnetus. Mõned tüdrukud ei oska vahet teha, kas nad on armunud või tunnevad üksindust, arvates, et nad on armunud, tegelikult aga tunnevad hoopis üksindust; armunud kõigisse ja mitte kellessegi, sellepärast et neil ei ole meest.<br />*<br />Tegelikult andis ta mulle mind ennast; ja seetõttu oman ma teda kõigest hoolimata kogu eluaeg -kui tahan.<br />*<br />Proua lendas ühel päeval koos Tangidega Ameerikasse, ja lapsed jäid minule: õhtusöögi ajal nende isa pigemini pärandas kui tegi nad mulle - naeratades, mõtted kusagil mujal; see oli puhas sünnitus, nagu muinas jutus naisel, kes kala alla neelas.<br />*<br />kõik, mis sünnib allpool vahelihast, on kurjast.<br />*<br />Ning üles jõudnud ja üksi jäänud, tunnen ma end otsekohe nii üksildasena kogu maailmas, et hakkan arvama, et olen armunud: ja mitte ainult armunud, vaid sõna tõsises mõttes õnnetu, meheta tüdruk, keda vaevab seda sorti armuvalu, millel olevat nimi üksnes taani keeles, kuigi seda saab lihtsa uriiniproovi abil kindlaks teha ja analüüsida.<br />*<br />Inimene, kes täiskasvanuna veel varastab, põeb haigust, mida me psühholoogias kutsume infantiilsuseks: Immanuel Kant, Karl Kaheteistkümnes. Neil on mõned sisesekretsiooninäärmed mandunud. Kaheteistaastaselt hakkasin ma peale naistega.<br />*<br />kuid ta ei tundud põhjarannikult pärit tüdruku vastu mitte rohkem kui tulp lehma vastu.<br />*<br />Näis, nagu oleksid kõik kõigiga kihlatud, sest lakuti üksteist asja ees, teist taga, aga minu arust ei olnud keegi kellegagi kihlatud ja suudlemine oli vaid üks bugi-vugi figuure.<br />*<br />Nagu tavaks on, kui mõni mõrv on toime pandud, kirjutati ajalehtedes sellest asjast vähe, et mõrvarit ja tema perekonda mitte solvata; kuni tuldi geniaalsele ideele mõrv tundmatu Ameerika neegri kaela ajada, sest ei tee midagi, kui must ameeriklane ja tema omaksed solvuvad.<br />*<br />Kes nutab, see ei sure; nutt on elu märk: nuta, ja su elu on jälle midagi väärt.<br />*<br />Ta oli juba selles eas, kus ainevahetus naise kehas hakkab teda elust pettuma panema.<br />*<br />Seletada, mis on jumal, on niisama hea, kui et sul jumalat üldse ei olegi.<br />*<br />'Jäta mind raule, ma olen paranev neitsi,' ütlesin ma.<br />'Mis asi see on?' küsis ta.<br />'See on tüdruk, kes seitsme aasta pärast jälle puhtaks neitsiks muutub, kui ta rahule jäetakse.'<br />*<br />See, kes arvab, et raha on reaalsus, on peast põrunud.'<br />*<br />Esimesel hetkel näis see halba ennustavat, et pastor kainest peast nii varajasel tunnil ette teatamata kõrvalises kohas asuvasse abikogudusse on ilmunud, kuid vastukaaluks oli asjaolu, et seekord oli ta endale teekaaslasteks valinud suisa jumalad, nagu on kohane õigele pastorile, kes ootamatule reisile asub.<br />*<br />PATAGOONIA<br />See oli, arvan ma, meie telefonikõne, niivõrd kui võimalik on edasi anda kõnelust, kus tütarlaps räägib meesterahvaga ja meesterahvas tütarlapsega, sest teatavasti ütlevad sõnad vähe, kui nad ülepea midagi ütlevadki; räägivad meie eest hääle värin, eriti veel siis, kuime häält alandame, hingamine, südame põksumine, tuksatused suu ja silmade ümber, pupillide ahenemine või laeienemine, põlvede tugevus või nõrkus, rääkimate närvides toimuvatest varjatud reaktsioonidest ja kõigi nende salajaste näärmete eristusest, mille nime sa kunagi ei tea, kuigi oled neist raamatutest lugenud: see on kõneluse sisu, sõnad on peaaegu juhus.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-2549738642035757707?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-6733454302115620292008-08-28T13:51:00.000-07:002008-08-28T13:58:02.576-07:00Ma olen umbe kasvanud. Tuuled ei puhu must enam läbi.<br />*<br />Filmi-Larissa on see Larissa, keda ma leidma tulin. On Venemaa, keda ma aina otsin ja keda ma iialgi kätte ei saa, kes mulle alati võõraks jääb. Larissa ei ole Viiu Viljandist või Toini Tartust. Larissa on hull, metsik ja uhke nagu mustlasedki, on taltsutamatu nii oma kõrguses kui madaluses. Larissa on vaba kass, kes perenaise jalgade ä'ümber keerutab, kõhu täis sööb ja tänu asemel õue tagasi tükib, et minna ajama oma öiseid kassiasju. Larissa ei tunne ära, see Nikita Mihhalkovi Larissa, oma sõpru ega vaenlasi. Ta ei otsi omakasu ega kauple endaga.<br />Miks leidsid vnelased kauge hingesuguluse prantslastega? Miks nad nii mustlasi armastasid? Miks mustlaste tantsud ja laulud neile nii südamesse läksid?<br />*<br />Just sellele, kes lepib piskuga, ei tohi raasukesi loopida.<br />Ei tohi äratada soove, mida sa täita ei suuda, täita ei tahagi.<br />*<br />Väsin ehk ka sellepärast, et enda tagant aega varastan ja ka romaani kirjutan? Täpsemalt – tema kirjutab mind.<br />*<br />´Ženja on üdini venelane ja selles on kogu lugu. Venelasele ära anna leiba, vaid anna talle võimalus kannatada. Sinul on seda raske mõista. Ära pane pahaks, aga tihti on inimesel, ka kirjanikul, raske mõista isegi oma kaasmaalaste tegusid, mis siis veel kõnelda võõrast rahvusest.´<br />*<br />Aga pimedate maal on ka ühe silmaga mees kuningas.<br />*<br />Kui päris järele mõelda, olen kogu oma elu tarku naisi umbusaldanud. Kas ka kartnud? Ei usu. Või mis neist kartagi kui enamik tarkadest on oma tarkust nii pilgeni täis, et NAISELE peaaegu ruumi ei jäägi.<br />*<br />Küll on vaev loll olla!<br />*<br />Totrust ei künta ega külvata, ta kasvab ise!<br />*<br />Meie osakonnas on 10 naist ja kõigis kümnes peres on raha naise käes. Mehed on laisad ega kõlba millekski, neid huvitavad vaid ajaleht ja televiisor.<br />*<br />Tiiu Randviir:´Meie suurimad vaenlased on enesehaletsus ja argus!´<br />*<br />Millega need naised küll rahul pole? Toitu soojas hoida ja sööjat oodata on ometi nii mõnus!<br />*<br />Ja ometi sõitsin ma täna tervelt kolm peatust oma pesast mööda, et pisut kauem näha õnnelikku inimest. See noor naine istus bussi esiistmel minu vastas ja lausa säras õnnest. Ta oli kehvasti riides, siinmaal paistab kehvus silma. Ta oli tegevuses iseendaga, mõtted ajasid ta ikka ja uuesti ja uuesti vargsi naeratama, ta püüdis oma naeratust ja õnne varjata, aga see ei läinud korda. Mis loevad Jaapani hilbud , mis loeb ´Žiguli´ auto või punane kalamari, kui su elus puudub rõõm?<br />*<br />´Ma ei salli kalamehi. Ma ei salli seda meestest mustavat järve, ei salli jahimehi ega muid logelejaid. Mitte ühelgi täismehel pole seni õigust tervet päeva järvejääl maha istuda, kuni viimasel kui pensionäril, viimaselgi vanakesel või üksikul naisel pole talveks puud saetud ja lõhutud. Kuni isatud poisid tõmbavad nurga taga suitsu ja otsivad, mida ajaga peale hakata. Kuni….´<br />Larissa ei lasknud mul lõpetada: ´Ära kurvasta pisiasjade üle! Armasta maailma nagu mina! Sellisena nagu ta on. Vaata elu avarama pilguga!´<br />*<br />Kas see, kes vabatahtlikult oma kasvumullast välja astub, on ikka mäluta inimesest parem?<br />*<br />Imelik-imelik, mida vanemaks ma saan, seda vähem pean lugu vanadest inimestest. Liiga paljud on oma elu maha lorutanud ilma targemaks saamata. Kogemused? Kogemused iseenesest ei maksa midagi, kui me ei küsi, millised nimelt. Kogemus elust libedalt läbi tulla? Rahakappe lahti muukida? Ei. Hoopiski mitte igasugused kogemused pole väärtuslikud.<br />Tähtsat, peamist, ei tunta ära.<br />*<br />Kalurid teavad hästi, et kergeid reise ei ole olemas. Kui kalur vastab – oli tavaline reis - , siis tähendab see, et reis oli raske. Oli raske füüsiliselt ja raske psüühiliselt, sest psüühika väsib kiiremini ja kergemini kui lihased. Vaim väsib ja töötuju kaob. Kõik on vastumeelne, kõik ärritab. Väiksemgi lisakohustus tundub raske ja ülekohtune. Selline on kord ookean ja selline on kaluri elu.<br />*<br />Kirjanik kes mõtleb mõttekesi või maalib pildikesi, on kenasti arvanud Mihkel Mutt. Kumba küll mina teen? Ja kumba teeb Mutt?<br />Seekord asun pildikese kallale.<br />*<br />Kelle tsitaat see on, kes ütles nii:<br />´Sel ajal kui ametlik filosoofia ainult taldu lakub, kõlbavad ka isehakanud.´<br />Vladimir Lenin.<br />Siia juurde tahaks õhata, mida Lenini puhul muidugi teha ei passi: kui õige see on!<br />*<br />Siis tuli autobuss, siis tuli ootamine, siis tuli hüvastijätt ja siis tuli lennuk. Kui sellest ootamisest ja hüvastijätust üldse kirjutada, siis hiljem, mõni teine kord. Siis tõusis lennuk õhku ja mina jäin ilma Larissata.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-673345430211562029?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-33439847749051277062008-08-18T01:01:00.000-07:002008-08-18T01:02:54.564-07:00Mulle hullult meedlib, et meie välisminister ütleb Gruusia ja ei vääna mingit georgiat või jürimaad<br />Jube kahju et me ei saa eriti aidata aga mingi värd suurrahva osake ka ei tahaks olla<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-3343984774905127706?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-17581600430432578122008-05-20T11:08:00.000-07:002008-05-20T11:09:01.555-07:00‘Mõjustamise psühholoogia’ Teooria ja praktika. Robert B. Cialdini<br /><br />MÕJUSTAMISRELVAD<br />Kinnistunud käitumismuster –reeglipärased, pimedalt mehhaanilised käitumismustrid (emakalkun siuts, tuhkur) (M.W.Fox 74)<br /><br />Kosimis- ja paritumisrituaalid<br />nende mustrite peamine tunnus on see, et neisse kuuluv käitumine toimub iga kord praktiliselt samal viisil ja samas järjekorras.<br />Vallandajaks on mingi spetsiifiline omadus – VALLANDAJATUNNUS (värvitoon, osa, jne (lk3))<br />Inimeste automaatsed käitumismustrid kalduvad olema pigem õpitud kui kaasasündinud, ning neid kutsub esile suurem hulk vallandajaid (võrreldes loomadega).<br />Tuntud printsiip ütleb, et paludes kelleltki teenet, saavutame rohkem edu siis kui pakume välja ka põhjenduse (katsed raamatukogus paljundada)<br />Klõps, vurr- SEST (vaja ei olnud isegi reaalset põhjendust)<br />või Olson 77 – hinnast saab vallandajatunnus – türkiis<br />sotsiaalse mõju õppetund – odav-paha; kallis-hea<br />pulmakink sõbra pruudile (500/250)<br />Me elame äärmiselt komplitseeritud keskkonnas, kaugelt kõige kiiremini muutuvas ja keerukamas keskkonnas, mis kunagi sellel planeedil eksisteerinud on. Et sellega toime tulla, vajame OTSETEID (8). ei ole aega analüüsida kõike, kasutame stereotüüpe, rusikareegleid et liigitada asju vastavatele üskik võtmetunnust ja, kui mõni neist vallandajatunnustest on olemas, ilma mõtlemata reageerima.<br />Kõik viitab sellele, et tulevikus juhindume neist stereotüüpidest veelgi suuremal määral.<br />Psühholoog on viimasel ajal avastanud hulga mõtlemise otseteid, mida me kõik oma igapäevaste otsuste tegemisel kasutame (Chaiken ja Trope, 1999); Kahneman, Sovie ja Trevsky, 1982)<br />OTSUSTUSLIKUD HEURISTIKUD – võimaldavad lihtsustatud mõtlemist, mis enamasti on kasulik, aga võivad viia ka vigadeni.<br />otetee reegel: ’kuiekspert seda ütles, siis peab see tõsi olema’<br />laseme mõjutada lihtsalt eksperdistaatust.(9)<br />Inimesed võtavad infot kontrollitud viisil vastu suurema tõenäosusega siis, kui nad soovivad ja suudavad seda hoolikalt analüüsida; muul juhul lähenevad nad aasjale pigem lihtsamal, klõps – vurr meetodil. (ülevaade Chen ja Chaiken, 1999 ; Petty ja Wegner, 1999 (10)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-1758160043043257812?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-71095860447030352622008-04-30T12:14:00.000-07:002008-04-30T12:23:35.323-07:00Järjekordne eneseabi raamat mis kirub teisi omataolisi ;)<br />Ülihoolitsevate emade tekitatud lämbumistunne....<br />LÕPUTU VÕITLUS ISEENDAGA<br />Kui lugeda neid hirmsaid lugusid, kuidas mehed oma stressi eitavad ja mis kõik on selle tagajärjeks, siis tuleb hirmujudin peale...<br />Head meeldetuletused.<br />Minu jaoks palju harjutusi kõrva taha panemiseks, äkki läheb kuskil kunagi vaja.<br /><br />Teose autor: Frank D. Cardelle<br />Millised on minu vajadused? lk 73<br />’Naised suudavad väljendada oma vajadusi tänu ühendusele tunnete ja kehatunnetusega. mehed aga pole oma tunnete ja kehadega kokkupuutes ning väljendavad ’tahtmisi’, tehes seda piltlikult öeldes pea, mitte südamega.’<br /><br />’Selleks, et hakata oma vajadusi tahtmistest eristama, kulub aastaid kasvamist ja õppimist. Vajadused tulevad seest, tahtmised aga on ’kusagil väljas’. Selle erinevuse õppimine on piinarikas.’<br /><br />’Esmane vajadus on tunda. Kui tunded vastu võetakse, saab ka ülejäänu paika.’ (lk 75)<br /><br />’Kui mees suudab tunda, tuleb tants iseenesest.’ (lk 76)<br /><br />’Olla mees ilma tunneteta tähendab olla mees ilma südameta, õõnes mees, masin.’ (lk78)<br /><br />’Olla küps tähendab olla emotsionaalselt, vaimselt, füüsiliselt ja hingeliselt terviklik. Sellistel meestel on revolutsiooniliste mõtlejate anded. Küpsel mehel on tugev kirg, mis annab talle jõu kõikides elu aspektides.’ (78)<br /><br />‘Alles viimase kolmekümne aasta jookusl on Lääne teadlased ja mõtlejad hakanud tunnistama, et vaimse ja emotsionaalse protsessi kombineerimine annab tervendavaid tulemusi. Meist saavad kuivanud puud, kes tervitavad järgmist partiid, mis lükatakse elu laoruumi konveierliinilt, mida juhib ülikooli või kolledzhi nime kandev asutus.’ (79)<br /><br />’Meil on liiga palju tegemist paljutegemisega’ (80)<br /><br />Mehed ja loov vaim.<br />’Uuringud on näidanud, et kui lapsed oma koolitee lõpetavad, on nad kaotanud suure osa oma sisemisest loomingulisusest ja kunstiannetest. Loomingulisus on väljendusvaim, mis ilmneb paljudes vormides. Eelkõige on see tunne, inimlik emotsioon, mis väljendab inimese olemise paljusust ja eluprotsessi kaleidoskoopi. Sellel on oma vorm ja kord – loomulik struktuur, millel puudub jäikus, küll aga on olemas tasakaal ja sümmeetria.’ (83)<br /><br />’Me pole maised, kuigi meie elu seda suures osas dikteerib. Me alustame teed vabana, liikudes, sukelduses ellu. Sünd on loov akt, maagiline tants, mis toimub kahe looduserütmi – meheliku ja naiseliku vahel. Suguakt on looming erinevatel liikumistasanditel. See liikumine tekitab pinge, mis põhjustab orgasmi, mis omakorda, kui kõik klapib, on teist tüüpi sünni algus, teine loovakt. Me oleme loomisakti vahendusel kingitus elule.’ (85)<br />Huumor, enesehinnang ja tervenemine<br />’Naer on elukogemuse meeldiv osa, mis tuletab meelde, et elu on ilus hetkeolukorrale vaatamata. Naer aitab taltsutada viha ja leevendada meeleheidet, vähendab üksildust ja hoiab meid kokkupuutes oma elujõuga. Naer toimib nagu puhastusvahend, pühkides minema tüli, karistamissoovi ja konflikti. Naer aitab parandada murdunud luid, tervendada murdunud südant ning õpetab meile mõnede muutumatute olukordade absurdsust.’ (85)<br /><br />’Enamik naljadest on alanduse ja eelarvamuse märgid.’ (86)<br /><br />’Olen seisukohal, et naer, viha ja pisarad tulevad samast allikast.’ (87)<br /><br />Hirm<br />’Isiksusemuutumise turul on kolm põhilist lähenemisviisi –meetodid, mis keskenduvad minevikule, nagu algteraapia, psühhoanalüüs jt: meetodid, mis keskenduvad praegusele hetkele, nagu Gestalt ja zen jt; ning need, mis keskenduvad tulevikule, nagu biheivriorism, ratsionaal- ja emotsiooniteraapia.’ (91)<br /><br />’Tarkuse hääl üksnes suurendab tühjust, mida tunneb sisemus.’ (96)<br /><br />’Me oleme õppinud uskuma, et olevik on meie õiglane tasu, kuid haav jääb alles ja teeb endiselt piina, kui me läbi elu liigume.’ (103)<br /><br />Hirmu ärakasutamise juhised: (104)<br />1. saage oma hirmudega sõbraks<br />2. tundke oma erinevaid hirme<br />3. olge teadlik oma julgusest<br />4. olukorrad, mida me kardame, ja olukorrad, milles näitame üles julgust.<br />5. millal me teisi hirmutame<br />6. olge ise ja laske teistel olla<br />7. vaadake manipuleerimisest kaugemale<br />8. me oleme inimesed, mitte masinad<br />9. leidke uuesti side meeltega<br />10. olge kehastunud mõistus<br />11. me oleme oma tunded<br />12. teil on vajadused ja õigus nendele. Kõiki meie vajadusi polegi võimalik rahuldada ning seda pole ka tarvis.<br />13. õppige üksi olema ja seda nautima<br />14. kui elu on vaid üks suur nali<br />15. leidke endale sobiv viis muutumiseks<br />16. andestage neile, kes teile haiget teevad<br />17. enese jagamine teistega. Kui me jagame oma andeid teistega, löövad nad õitsele nagu meiegi. Seda rohkem neilt ka tagasi saame.<br />18. saage uuesti lapseks<br />19. olge tagasihoidlik, olge tarvilik<br />20. elage selle järgi, mis te olete<br /><br />’See võib võtta aastaid või juhtuda äkki, ent varem või hiljem tabab tipusolijat langus.’ (112)<br />Tõde on järgmine: ’’Sa ei saa seda endaga hauda kaasa võtta’’, nagu ka ’’Tipus oled sa üksi.’’<br /><br />Manipuleerimismeister Michael Korda: ’ Moraalil on eduga väga vähe tegemist. Mina isiklikult ei arva, et edu saavutamiseks peaks olema ebaaus, brutaalne või ebaeetiline, kuid paljud ebaausad, brutaalsed ja ebaeetilised inimesed on tegelikult edukad.’ (113)<br /><br />Sõnumid, viisid, vajadused. harjutused. Lõpetamise skeem (nt hüvastijätukiri jne), teistelt abi palumine.<br />’Suunake oma energia inimestele ja olukordadele, mis tugevdavad teid ning teie liikumist positiivsema reaalsuse poole.<br />Mida rohkem energiat me üleminekufaasidele ja vanade asjade lõpetamisele pühendame, seda rohkem tuleb see meile kasuks.’ (155)<br /><br />Aja mahavõtmine<br />’Leida meeldivaid tegevusi ainult iseendale.’ (156)<br /><br />1.tahan teha – harjunud tegema (valida kolm) ja siis esimesel päeval tegelda ühega jne.<br /><br />2.Prioriteedid – 1 kuu<br /> isiklikud töö<br />tuleb teha – võib teha tuleb teha – võib teha <br /><br />3. Energiaratas. Energia jaotamine. Pere, sõbrad, töö, ühiskond. (saan/annan)<br /><br />4. Rollisegadus. Mis mind mu rolli juures segadusse ajab.<br />Inimesed, keda ma peegeldan. sarnanen/erinen<br />Mida ma tunnen enese suhtes<br /><br />5. Uute alguste strateegiad:<br />Igapäevavajaduste kaart<br />Pean, võin ja hakkan<br />Autobiograafia (enda ja kellegi teise seisukohast)<br />Alguste pühitsemine<br />Surmaga elamine. Meie suhtumine surma võib näidata, kuidas me ennast elamisest tagasi hoiame ning surume maha oma võimalused.<br /><br />6. Eluplaan (ise, teised, vajadused. üleminek: lõpetamised, vahe-etapid, algused, tegutsemine:muutuste vajadus, ajalised raamid)<br /><br />Andrügüünsus: samm terviklikkuse suunas<br />’Tänapäeval eraldavad mehi ja naisi soorollid; seks on eraldatud armastusest, surm elust, materiaalne vaimsest, keha mõttest ning rasse eraldavad nahavärv, keel ja kultuur. Iga poliitiline partei esindab erinevat ideoloogiat, kuigi vahetevahel on raske üht teisest eristada. Kõikjal valitsevad tohutu sotsiaalse ja moraalse võrguna erinevust väärtustavad elemendid, blokeerides sarnasuste tunnistamise võimalused. Universaalsest sarnasusest ei räägita.’ (186)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-7109586044703035262?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-61809635849818942102008-04-30T12:12:00.000-07:002008-04-30T12:13:00.129-07:00Rumal ja noor,<br />ma käisin üksi igal pool<br />siis polnud keegi küllalt hea,<br />või õiges eas.<br />Vaevalt, et truud<br />olid kõik need naerusuud.<br />Neist vaevalt nägu meelde jäi,<br />kui aeg sai täis.<br /><br />ei tunne veel.<br />Kuid meeles pean,<br />see päev on teel.<br />Ma sind ei tea,<br />ei tunne veel.<br />Kuid meeles pean,<br />see päev on teel.<br /><br />Kord tundus algus liiga karm,<br />kord kartsin ise näida narr,<br />või olin arg.<br /><br />Rumal ja noor,<br />siis oli kergemeelsus mood.<br />Ma nägin - haiget flirt ei tee,<br />mul meeldis see.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-6180963584981894210?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-89441779802748242492008-04-29T09:03:00.000-07:002008-04-29T09:13:24.368-07:00Viimasel ajal on mulle meelde tulnud taas kama sööma hakata. Hullult hea on. Ja päevad on sassis. Eile hakkasin nt Raadio2-st Olukorrast riigis kuulama ja olin üsna pahane kui sealt Mihkel Raua häält kuulsin ;) Kui olin siis netis kava lahti löönud, sain aru küll, et olin päeva võrra hiljaks jäänud. Seetõttu ristingi praeguse eluperioodi kama pluss pühapäev ja võrdub kamapüha.<br /><br />Aga eilne päev oli üldse imelik. Mulle helistati äripäevast ja küsiti et kas olen kiirgust mõõtnud seoses sosnovõi bori tuumajaama plahvatamisega.<br />Küsisin et miks mina peaks mõõtma?<br />Siis küsiti et kas mina siis polegi kiirguskeskuse direktor vä?<br />Õpetasin neid siis internetti kasutama....seal nagu kontaktid olemas.<br /><br />Õhtul jalutasin sõbranna poole Gruusia veini maitsma. Otsustasin poolel teel ikkagi paar peatust bussiga sõita. Peatuses oli tore reklaam noortest ja noorte asjadest poolalasti tütarlapsega ja selle plakati kõrval seisis üks vanem proua kepiga. Mõtlesin veel et saaks toreda pildi aga ei julgenud fotokat kotist välja tirida. Alati kardan et inimesed solvuvad. Äkki tuli see tädi minu juurde ja toppis oma keppi mulle kahe jala vahele. Kui ma eest ära hakkasin astuma siis kobises midagi ja tuli järgi. Lõpuks suutsin tuvastada et tädike räägib vene keeles ja üritas kepiga mõõta kui kõrgel on mu mantli äär võrreldes põlvedega :) Ta tahtvat oma maani lipendava mantli ka lõpuks lühemaks teha et minu oma olevat just kena ja praktilise pikkusega :)<br /><br />Selline tore päev siis eile....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-8944177980274824249?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-27456613849589126602008-04-23T02:20:00.000-07:002008-04-23T02:41:41.967-07:00Prügist. <br /><br />Kõik kirjutavad ja räägivad prügist. Kahjuks mitte keegi ei mõtle, ei tegutse. Kõik sobib tänapäeval kampaaniaks muuta. Varsti hakkavad poliitikud rõõmsate nägudega plakatite peal ilmselt koos sitaga poseerima, sest see on tegelikult veel suurem probleem. Prügi võid sa mitte toota, aga sitt tuleb igal juhul.<br /><br />Ma tahan rääkida vaimsest prügist. Ma nõuan, et sellest räägitaks, pandaks tähele ja tegutsetkas selle suunas, et vaimusitta oleks aina vähem! Aga ei, inimestele on mõnus diivaninurgast imetleda silmaga nähtavat. See on mugav ja kujutlusvõimet ei pea ka üldse kasutama. Võib isegi ajurakud rasva lasta minna. Ma ütleks et massmeedia on üks ajurakuõlu ja ei midagi muud.<br /><br />Päevast päeva peame taluma psühhoterroreid meie ümber, ühistranspordi juhtide muusikavalik, kaasreisijate oma kaasa arvatud. Pidev liikluse kasv mis tekitab linnaruumi (aga ka maaruumi) pidevalt uusi müraallikaid. <br /><br />Mõttetute raamatute trükkimine (nt laste raamat pähe sittumisest!!!), mõttetute artiklite kirjutamine, mõttetute internetisaitide loomine. Infomüra, ja –sodi tekib päevast päeva kohutavates kogustes. Tavalist ilmainfot nt on netist juba päris raske leida. Ma ei taha sinna juurde Lexuse reklaami!!!! Andke mulle lihtsalt temperatuurid tselsiustes!!!! <br /><br />Uudist toodetakse kohutavalt palju ja vahel isegi mitte millestki. Naljakas aga ka kosutav oli lugeda hiljuti uudist, et loodi mobiiltelefon helistamiseks. Mitte mingeid muid funktsioone tal ei ole, ainult helistamsie võimalus. Palju õnne!<br /><br />Paha tuju rämps. Inimesed ei viitsi, absoluutselt ei viitsi, iseendaga tegeleda. Ei füüsiliste ega vaimsete haiguste ning haigusekestega. Ja nii kuhjuvadki pinged neile piltlikult öeldes õlgadele kuni koorem saab suur ja nad selle kõik kellegi suvalise ettejuhtuva inimese peale maha raputavad. Nii ei tohi teha!!!<br /><br />Tulin hiljuti Azerbaijanist. Mind hämmastas kaukasuse piirkonna inimeste uhkus oma maa ja rahva üle, samal ajal ei korista nad prügi oma kaunilt maalt. Eesti tundub nii puhas ja armas kõige sellega võrreldes mis me laias maailmas kogeme. Kui koju jõudsin tundsin et kohalikud on kohutavas stressis ja ei tee mitte midagi sellega võitlemiseks. Ei võeta aega maha, et lihtsalt elu üle järele mõelda või mõni õhtu varem magama minna, et hommikul jalgsi tööle minna. <br /><br />Kaugelt, vaeselt maalt tulles, tunduvad kõik lahendused nii lihtsad, aga mitte keegi ei vaevu neid järgima. Ajapikku muidugi imab kohalik pessimismiudu ka mind enda kaissu tagasi......<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-2745661384958912660?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-73872875491862331792008-03-27T02:19:00.000-07:002008-03-27T02:21:42.327-07:00Mul on hirmus hea meel alustada oma lugemispäevikut just Kivirähu selle raamatuga. See sümboliseerib väga ilmekalt minu eelarvamusi ja oskust vahel neist läbi pugeda ja seetõttu avastada palju avarust. Siin on üks näide. Olen ikka arvanud et nö üles haibitud asjad on pahad. Ja loomulikult ei sobi minul sihukestesse asjadesse puutuda. Aga tegelikult on paljude selliste asjade taga ka puhast vaimukulda ja käed ei hakkagi haisema pärast sellise raamatu puudutamist :)<br /><br />Mõned lahedad laused (mul on hea meel kui keegi hakkab neid lugedes tahtma seda raamatutki lugeda):<br /><br />‘See on hirmus, kuidas kärsitus sügama ajab! (lk 85)<br /><br />’Mis mõtet on midagi välja nuhkida kui sa oma teadmistega kelkida ei või!’ (lk 89)<br /><br />’...mitte miski ei saa olla koledam kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks.’ (lk128)<br /><br />’Oli selline tunne, nagu oleks keegi võtnud su vanad head püksid ja nende sisse sittunud – püksid olid küll alles, kuid neid polnud enam võimalik kanda, nad olid täis võõrast, vastikut haisu.’<br /><br />’Pealtnäha olekski ta pidanud iga hetk kärvama: ta oli jäänud kõhnaks nagu luukere, pulstunud hall habe rippus nabani ja tokerdanud juuksed turritasid igas suunas. Ta ei söönud peaaegu mitte midagi ja püsis jalul veel üksnes tänu oma hullumeelsusele. Aga see oli tugev kepp, millele toetuda. Ta ei surnud sugugi.’ (lk 153)<br /><br />’....miski pole lapse jaoks suurem õnnetus kui omada ema ja isa, kes sind ei armasta.’<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-7387287549186233179?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-14251621813616682412008-03-27T02:11:00.000-07:002008-03-27T02:15:57.685-07:00Alustasin oma seiklust Tallinnast LuxEkspress bussiga. Kõigepealt saatsid mu tõelised sõbrad mind vanalinnas suure kärtsu ju mürtsuga reisu peale, ning tublimad neist, õigemini Maris ainuisikuliselt, saatis mind jalgsi!! bussijaama :) eriti nunnu temast.<br /><br />Nautisin Eurolinesi uusi mõnusaid reisitingimusi, st läti ja venekeelset eilset lehte ning tulikuuma piimapurskkaevu seal kus peaks tasuta kohviautomaat olema. Ja telekast tuleb reklaam, et loomulikult on ainult teile, kallid reisijad, tasuta wc kasutamise võimalus, nii et tegelikult olete õnnega koos!!!!<br />Väga hea uus asi on aga see, et buss sõidab otse Riga lennujaama. Ja seal saan kokku oma teise reisikaaslase, Maiaga, ning vupsame lennukile.<br /><strong><br />25.nov 2007 pühapäev</strong><br /><br />Esimene peatus, nagu oligi arvata, on Rooma lennujaam. Mõtiskleme kui suur on Rooma ja kui kaugel lennujaamast, aga otsustame õnneks, et kolme tunniga ei riski väljapool terminalikeskuse piirkonda kondama minna. Meile piisab Armani kontori nägemisest ning värske saia lõhna tundmisest. Joon oma esimese Itaaliaga taaskohtumise espresso. Mina joon seda alati con latte e piimaga. Aga sellel joogil on oma spetsiaalne nimi ka, mida ma reisi lõpuni meelde ei suutnud jätta.<br /><br />Otsisime oma eesti naise intuitsiooniga siselendude lennujaama üles ja saime nõndaviisi Palermo lennuki peale. See aga oli vana Lufthansa lennuk, st et ta kolises kohutavalt ja ma palvetasin, et me eluga maanduksime. Selgus et see ei olnud kõige suurem mure. Kui paistis mingi mägine saar, siis otsustas piloot peatuda. Aga lennurada oli praktiliselt olematu. Uskumatu, aga me maandusime sellel häbemata lühikesel maandumisrajal, kusjuures lennukapten kasutas vaid poole sellest jublakast maast. Müstika! Igatahes ellu me jäimne.<br /><br />Siis otsisime lahke informatsioonionu kes ütles et buss on ukse ees ja me sõitsime Palermo poole umbusklik bussijuht meid tahavaatepeeglist takseerimast. Sõitsin seal bussis täielikus hämmingus. Tulin oma aruga Itaaliasse, aga see siin on täielik Gruusia. Kõik majad olid väga räämas ja kohati lagunenud. Prügi vedeles vabalt igal pool ning kõik oli suhteliselt must. Jälgisime näpuga kaarti ka, aga nii oli võimatu bussis orienteeruda :)<br /><br />Aga kui meie peatus, e Politeama väljak, saabus, siis hüüdis bussijuht hästi kõva häälega, et see on nüüd SEE koht ja nii mitu korda järjest. Ise ikka kõõritas kavalalt meie poole ja mõistatas kas need kaks blondi ikka said aru :) Ilmselt oli ta veendunud, et me saime, sest sellest et nad omas keeles kogu aeg räägivad, ei tee sitsiillased enda jaoks mingit probleemi. Kui nemad aru saavad, küll saavad kõik teised 378 rahvast oma keelega ka :)<br /><br />Ootasime pisut oma kokkulepitud väljakul ja saatsime Dominic’le sõnumi, et oleme kohal, palmi all :) Üks sõbralik itaalia tädi tuli meie juurde ja küsis et mis maja ees me seisame ja kas me temast pilti teeksime ja siis soovitas meil asjadel väga hoolega silm peal hoida. Hakkasin just Maiale seletama, et näe kaks pätti tulevadki meie poole kes tahavad kotte ära virutada, samal ajal saime aru, et need 'kaks pätti' on meie võõrustajad. Nad virutasid me kotid oma autopagasisse ja meid tagaistmele ning hakkasime tiirutama elamiskoha poole.<br /><br />Olin juba täiesti paanikas, sest ma ei teadnud mismoodi need poisid peaksid välja nägema ja miks ta autoga tiirutab ümber ühe ja sama kvartali!!!?<br />Ja sel paanika tipphetkel poetas Dominic justkui vabandades oma suunurgast, et neil on seoses prügi koristamisega pühapäeviti osad tänavad suletud ja ta peab neid nõmedaid jänesehaake nüüd tegema, et ta väga vabandab... :)<br /><br />Carmelitana Communiti. See siin on klooster. Siin elavad 3 munka, keda meil ei õnnestunud kogu oma sealviibitud aja jooksul näha. Nägime ühte nö munkade abilist. Tema seletas meile pisut kloostri ajaloost, mis jäi meil kahjuks vähese itaalia keele oskuse tõttu suht tumedaks. Aga ta mainis ka seda, et selle konkreetse kloostri kiriku kuppel on väga unikaalne 1 000 000 teise Itaalia kirikukupli seas, sest Carmelita oma on mosaiigist. Selline imeilus sinine mosaiik oli sibulakupli peale pandud. Ka saime teada, et kloostri tornist näeb tutto Palermo, ehk kogu Palermot. Mida me sealt loomulikult ei näinud :) Selle eest aga tundsime iga ninasõõrmega tuvisita lõhna mis ei suutnud omakorda varjutada ära Palermo tänavaturu lehka. Värske kala ja liha tükeldatakse tänaval, puuviljad, saiad, vein, aasiast toodud odavad nafta järgi lõhnavad riided jne. jne. Kogu päevatöö mustus lastakse veevoolikutega õhtul paremal juhul kanalisatsiooni, halvemal lihtsalt tänava äärde kokku hunnikusse ja siis ta seal elab oma elu. Talvel + 22 kraadises soojuses ja suvel...............<br /><br />Selle suvise temperatuuriga tuleb mul meelde, et Palermos on ju tegelikult talv. On novembri lõpp. Ja inimesed käivad valdavalt sulejopede ning saabastega. Sellise varustusega hakkab autos loomulikult palav, aga auto on pea igal palermolasel, ja nii avatakse aken. Aga kuna on ikkagi ju talv, siis konditsioneer on maksimum sooja peale lükatud :)<br /><br />Järgnevaks lepime kokku, et puhkame. Kuna rumeenlased, kes pidid ka sellele noorsoovahetusele saabuma, on kadunud.<br />Otsustame linna peale kondama minna. Algul arvame, et oleme getosse sattunud. Prügi, kanalisatsioon, lõhnad, turg, hinnad, araablased, mustad inimesed Aafrika kontinendilt, kollased aasialased, tibatillukesed mootorrattad, suured mootorrattad, autod, itaalia keel, soe, inimesed, ilusad-ilusad kohad, kõikjal kusevad koerad ja süüa otsivad kassid. Sidrunijäätis!<br /><br />Õnneliku juhuse läbi leiame õige tänava üles ja jõuame oma magamiskohta, et pisut sisestat pidada. Algab meie tõeline Itaalia kultuuri nautimine. Maia loeb National Geographicut ja kirub, et see pole üldse huvitav :)<br /><br />Lõpuks lähme välja õhtust sööma. Lähme restorani nimega La Traviata. Sööme panellesid mis on tehtud tšešši jahust ehk oajahust tehtud tibatillukesed pannkoogid. Imehead.<br /><br />Tuleb välja, et ka portugaallane on kadunud.... Müstiline maffiamaa, inimkaod on vist täitsa normaalne. Mitte keegi ei näi tõeliselt muretsevat. Mina oleks politseisse helistanud :) Läheme Monicaga linna peale portugallast otsima, et äkki on ta saabunud kuskile kohtumispaika ja ei oska sealt edasi tulla :) Näeme Euroopa kõige suuremat ja tähtsamat ooperiteatrit. Arvan siiski, et see võis olla teatud aeg tagasi kõige suurem ja ühtlasi tähtsam :) Aga las palermokad jäävad oma arvamuse juurde :) Loomulikult on atraktiivseima turismiobjekti ümbrus täis kaubitsevaid araablasi ja indialasi. Ostan kõrvarõngaid, selle hinnaga mis küsitakse, sest see tundub mulle ebaõiglaselt madal. Müüja vaatab mulle hämmeldunult otsa, oli vist kurb et ei saanud tingida :)<br /><br />Lähme Monica sõprade baari punast õlut jooma. Seal tulevad pakistanlastest tumedad mehed meile roose müüma. Reisi lõpuks saan aru, et niikaua kui neile kaubapakkujatele pole konkreetselt EI üteldud, siis neist lahti ei saa......<br /><br />Õpime uue sõna: amuni! - lähme! läki! see on puhas Palermo keel.<br /><br />Läki magama! Maia kohvrit pole ikka veel......<br /><br /><strong>Kohvrilugu.<br /></strong>Maia otsustas kohvri Riiast otse Palermosse saata. See oli väga suur viga. Sest ülisõbralikud itaallased suutsid selle loomulikult Roomas ära kaotada :) Saime veel ühe pagasiteenindustöötaja käest põlastava kõlaga lauset kuulda, et on ju olemas international saal meie kohvrikese jaoks, et mis me tavainimeste saalis ootame. Läksime siis international saali. Ja ootasime seal nukralt oma 15 minutit. Jama oli selles, et uks sulgus automaatselt ja me ei saanud enam tagasi sinna kus ootasid kõik inimesed oma kohvreid ja kus oli infolaud kadunud pagasi kohta, missest et pahura onuga.... Õnneks tuli üks sõbralikum noormees meid tagasi kutsuma ja meile ust avama. Siis koostati akt ja paluti õhtul uuesti helistada ning teatada kus me asume ning kuhu kohver tuua. Kõik olid suhteliselt optimistlikud. Aga ainult mitte mina!<br /><br /><strong>26.nov 2007 esmaspäev</strong><br /><br />Meie edaspidised päevad kujunevad välja järgmised: hommikul kella 10 paiku koguneme ja ootame hispaanlase järgi, siis sõidame kontorisse. Kes tahab ajab pisut oma asju. Hakkame arutama, mida hakkame arutama. Siis teeme kohvipausi, siis jätkame tööd. Kell 12 on aeg minna lõunale. Peale lõunat sõidutatakse meid hotelli siestat pidama. Siesta kestab kella 16-ni. Siis teeme veel pisut tööd. St et arutame mida me hakkame arutama ja siis ongi juba aeg päev lõpetada ja koju puhkama minna ning sättida end õhtuseks dringiks valmis. Väike drink tehakse kuskil baaris. Tavaliselt kellegi tuttava tuttava juures. Siis kui sellest kohast ära tüdinetakse, siis otsitakse mõni koht kus saab õhtust süüa. Nõnda algas üks meie õhtusöökidest kell 23 öösel.<br />Täna sõin kohvi kõrvale riisipalli moodi pirukat, selle nimi on arancia, on tehtud riisist ja mozarella juustust. Väga maitsev. Lõunasöögiks sain mekkida kahtlaselt meie kruubipudru moodi asja: risotto pidi see olema :) Kõrvale jõin chino’ t – kibe kokakoola maitsega jook mingist spetsiaalsest Sitsiilia puuviljast. Õhtustasime Pakistani restoranis. Ärge küsige mis me seal kõik ära sõime :)<br /><br />Maia õppis ühe väga vajaliku väljendi portugali poisilt ära : en tua casa ou na minha casa? Kas teil on vaja seda teada? No hea küll, see tähendab: Kas minu pool või sinu pool?<br /><br />Sellega seoses tuleb mulle meelde, et portugali poiss on saabunud meie töökatesse päevadesse. Ta saabus nõnda: kuna lennurada on jube lühike ja tuul oli tugev ja mägede vahel on üsna ohtlik niimoodi maanduda, oli valida kas merre või mäe otsa maandumise vahel. Lennukikapten ütles, et arvatavasti ta peab maanduma ühes teises ilusas Sitsiilia linnas. See oleks küll pisut kaugele jäänud, aga siiski. Aga et ta proovib maanduda. Ja siis ta võitles selle hirmsa tuulega oma 30 minutit mere kohal kõigest 10 cm kõrgemal kui mere pind :) Terve lennukitäis rahvast istus hiirvaikuses. Kui lennuk ikkagi maandus, siis kõik loomulikult plaksutasid ja karjusid bravo!<br />Ja nõnda polegi meie imearmsate shokolaadisilmadega portugali poiss kadunud, nagu rumeenlased...<br /><br />Õhtul jalutasime jälle selle euroopa kõige tähtsama ooperiteatri juures ja nägime kuidas üks portugali immigrant üritas ebaõnnestunult efektse tuleshowga hakkama saada. Aga ilmselt ta oli üsna väinud juba. Kuna õues oli kottpime, aga osad müügimehed üritasid päikeseprille müüa, siis mängisime pimedat tüdrukut ja tema ustavat sõpra. Mis iseenesest ei olnud muidugi kena. Aga kõik said pubis nalja kui portugali poiss ütles mulle, et ära sinna astu, seal on mehed ja mina vehkisin käega ja küsisin, et aga kas ma neid katsuda tohin :)<br /><br />Nõnda siis jõime täna valget õlut, ehki itaalias on kombeks selle kohta blond õlu ütelda. Võib-olla sellepärast, et naturaalsed blondid on neil haruldased ja nad katsuvad selle õluga naised blondiks juua :)<br /><br />Portugali poiss on juba väga lõbusas tujus ja nõuab, et me tema portveini mekiksime. Leian kloostri katusele tee mööda raudredelit ja loomulikult joome portugali portveini Palermo tähistaeva all. Novembri lõpus, aastal 2007, plätude ja T-särgi väel.....<br /><br /><strong>27. november 2007 teisipäev</strong><br /><br />Täna nägin hommikuturul maasikaid. Pool kilo maksab 1 euro. 1 ananass maksab 1,9 eurot. Odavad mandariinid maksavad kilost 30 euro-senti!!! Ja seda peaaegu et talvel!!! Nii äge!<br /><br />Täna käisime siesta ajal sukkade jahil ning polemiseerisime pikalt-pikalt siesta olemuse üle. Seejärel kohtusime organisatsiooni Arciragazzi inimestega. Üritasime inglise keeles rääkida, aga kuna portugali ja hispaania keel on itaalia keele sugulane, siis ahistati meid pidevalt.... Meile demonstreeriti ka vabatahtlike tööd koolinoortega. See oli päris äge ja käis nii: mängiti mänge ja arutati lastega igasuguseid elulisi asju. Korda loodi väga eriskummalisel viisil, nimelt karjuti pidevalt: Vaikust!!! Sellest läksid aga lapsed muidugi veel rohkem aktsiooni täis :)<br />Aga muidu oli eriliselt värskendav näha, et noored mehed muretsevad laste vaba aja pärast ning tänavalastega tegeletakse omast vabast tahtest.<br /><br />Täna jõin esimest korda elus Ramazzottit. Väga ebameeldiv kogemus. Poisid küll hoiatasid, et ma ei joo seda ära, et ärgu ma telligugi. Aga kus sa siis sellega, sõnni jonn võidab alati :)<br /><br />Uudne pilt on minu jaoks, et suvaliste elumajade seintele on ehitatud väikesed pühakute nö ikoonid. Justkui raami sees on mõni nikerdatud pühaku kuju. Sinna siis pannakse küünlaid ja lilli ja korralikud inimesed ilmselt palvetavadki kui vaja.<br />Oleme taas turul. Haisev, lõhnav, lärmakas, märg tänav. Palju põnevaid puuvilju. Maitseme iga päev mõne uue ära.<br /><br />Paljudel paljudel Sitsiilia/Itaalia inimestel/lastel pole internetti, pole telekat, pole inglise keele kuulamise ega rääkimise võimalust. Imestan aga et neil kõigil on autod ja mootorrattad... Saabus meie lemmik tüdruk Angela. Ta on ülipositiivne, väga tore ja õhkab sõbralikkust. Õhtu veetsime itaalia loba tähe all. Lõpuks olin itaalia keele suminast nii väsinud, et jäin itaalia laste diskot(mis EI ole normaalse valjusega) kuulates magama nagu nott :) Disko toimus loomulikult meie kloostri konvendi saalis. Ja laste disko kestab loomulikult nii kaua kuniks lastel lusti ja tahtmist on, sest bambinid on itaallaste jaoks väga oluline rahvas :) Seega kuskil 2 paiku öösel lõppes trall ja loomulikult hakkab lõputu mootorrataste mürina saatel turg taas hommikul kell 7 peale :) Keegi keevitab remonditöökojas, keegi lööb kirikukelli. Tundub, et absoluutset rahu ja vaikust siin maailmanurgas ei eksisteeri või on sellel mingi omapärane kummaline vorm.<br /><br /><strong>28. november 2007 kolmapäev<br /></strong><br />Hommikune pool päevast möödub meil rannas Spiaggia Mondellos. Väga ilus rand oli. Meie Maiaga loomulikult jooksime paljajalu vette. Üks kohalik itaallane jäigi meist sinna kivikujuna seisma, ta ei uskunud oma silmi, et keegi käib talvel vees :) Kahjuks ei saanud me ujuma minna, sest laine oleks meid kohe koju tagasi toonud :) aga nii vara polnud meil kavatsustki seda reisi lõpetada.<br /><br />Kuna meie grandioosseks keeltekooli noortega kohtumiseks ei tulnud kohale ühtki last. Sorry, vihma sadas ikkagi ja see tähendab et on väga väga halb ilm J seega tegime ise omavahel neid mänge mida iga riigi esindaja oli lastele välja mõelnud. No poisid tahtsid muidugi kohe õlut jooma minna, aga meie ei lubanud :)<br />Angela õpetas väga laheda ringmängu. Üks osalejatest seisab keskel ja kelle peale ta näitab ning märksõna talle ütleb siis see peab hakkama seda märksõna tegema. Nt mikserit ja samaaaegselt peavad reageerima ka tema kõrval seisvad mängijad. St igat märksõna peab mängima 3 inimest ringist. Märksõnad on: mikser, elevant, palm, röster ja känguru. Alguses võib teha 3 asjaga ja siis asju juurde panna. Aga tegevus peab olema alati õige, nt mikseril peavad mikserid pöörlema mitte olema elevandi kõrvad, kõrvad ei tohi pöörelda ja hüpleb röster mitte elevandi nina. Ja kes eksib või liiga hilja ärkab-märkab, see läheb järgmisena ringi keskele.<br />Maia ringmäng. Ühest mängijast hakkab mööda ringi ühele poole liikuma põlvede vahel olev pudel, mida peab edasi andma ja teisele poole poetakse läbi kokkusõlmitud salli või vöö. Tehakse katse kumb varem ringi lõpetab kas pudel või sall. Väga tore mäng.<br /><br />Õhtusöögiks pugesime ühte tavernasse vihma eest peitu(vihma tuleb korraga väga palju ja kuna kanalisatsioon nagu ka kõik muu on 12 sajandist pärit, siis ujutavad kõik tänavad üle ja seda nimetatakse Palermo jõeks). Tuli välja et see tavern on tudengite hulgas väga popp paik. Põrand oli saepuruga üle puistatud, muda ja vihma pärast :) ja üks vana vana onu oli nö kelner. Ta muudkui kandis meile oma kodutehtud veini lauale ja kui mõni vaagen oli toidust tühi, siis tõi kohe uue hunniku asemele. Polpette di sarde – lihapall/kalapall, garciafi – praetud fengolitükid (NÄMMA), Caponata – juurviljasalat (nagu meie letšo) ja tõelised capparid ja niipalju kui kulub :)<br /><br /><strong>29 november 2007 neljapäev<br /></strong><br />Tänaseks hommikuseks üllatuspuuviljaks saab Maia maasikaid. Käisin tema jaoks turul, sest ta on niiiii tore tüdruk ja reisikaaslane.<br />Täna arutame väga tõsise probleemi üle: kuidas Palermos noorsootööd paremini korraldada, arvestades, et neil ei ole raha, inimressursse, piisavat väljaõpet ega perekondade poolset toetust. Tõeline pähkel. Kuna aga latiino poisid olid sellest teemast nii vaimustuses siis meie Eesti tiigrihüppe näite jaoks ei jäänud eriti palju aega selgitamiseks :) Kuigi tegelikult arvame meie, et kõige kurja põhjuseks Lõuna-Itaalias on see kurikuulus siesta :) mis iseenesest on suvel loomulikult väga tõhus abivahend inimeste jahutamiseks.<br /><br />Siesta ajal suutsime ära eksida J küsida ka pole kelleltki, sest kõik magavad :)<br />Seejärel arutame edaspidisi koostöövõimalusi ning kõik saavad esitada ettepanekuid. Arvamusi esitame läbi paberirullimängu. Nagu meie lastena tegime seda naljaka lause mängu, kus igaüks sai ühe sõna juurde kirjutada ja siis pidi paberiääre ära keerama, et järgmine ei näeks mis sina kirjutasid. Lõpptulemuseks saime: NO PARTY...CIPATION.<br />See tähendab, et kui pole pidu, siis pole ka kaasamist ning sotsialiseerumist :)<br />Lõpetuseks ütleb igaüks kellelegi mis head meelde jäi ja mulle öeldakse et minu ilusad silmad jäid kogu sellest ajast meelde. Olen väga meelitatud. Siis taipan, et ainult minul on hallid silmad, ülejäänutel on pruunid. Olen lihtsalt teistmoodi :)<br /><br /><strong>30 november 2007 reede<br /></strong><br />Meie iseseisev päev Palermos. Noorsoovahetus on ametlikult lõppenud. Otsustame internetiteel majutust pakkuva mehega lõunal kokku saada. Lõpuks ootame teda keskväljakul vihma eest palmi alla peitudes. Saabuvad kaks ülekaalulist keskealist itaalia härrat. On uudishimulikud, aga pisut arusaamatuks jääb kuidas neil küll internetis suhtelislet hea inglise keel on olnud. Suuliselt see nõnda ei väljendu kahjuks. Üritan oma viimase itaalia keelenatukese kokku võtta ja vapralt vastu pidada. Üks neist kirjutab selle päeva kohta minu päevikusse järgmised sõnad: The name the local pub: Okeania. Today I see two beautiful boys ouh my hard oh my god!!!! :)<br /><br />Lokal pub on lahe küll, aga meestega me ühist keelt ei leia kuigi nad kutsuvad meid küll oma koju ja küll õhtul spagette sööma :) Kipume tagasi Palermo tänavatele suveniire ostma oma kallitele. Maia pole ikka veel otsustanud mida Maarisele viia :) Maaris on väga lahe ja lahke läti noormees, kelle korteris me lõpuks oma reisi viimase öö veedame, õigemini me okupeerisime ta laia voodi ära ja ta ise pikutas teises toas madratsil :)<br />Aga täna oleme veel Itaalias ja shoppame Maiakesega. Nämmame ja naudime Palermot. Oleme maskeerunud kõrvarõngahulludeks! :) Kuna ärisid on palju ja kaubitsejaid veel rohkem, siis on äritsemine siin väga karmide reeglite peale üle läinud. Loomulikult peavad lapsed preäridesse oma panuse panema. Need lapsed õpivad ilmselt kõigepealt arvutama ja seejärel võib-olla ka lugema. Kui laps on alles tita, siis ta asub tavaliselt kitsukese äri kesk põrandat ja hakkab just õigel hetkel haleda häälega nutma, et turistidel ikka süda härdaks läheks ja arvaks, et äkki laps on näljane ja peaks äkki ikka midagi kiirustades ostma. Ükskõik siis mida :) Ühes poes on ema oma kaheaastase lapse õpetanud klientidega sõna otseses mõttes flirtima. Kaubnduslikus mõttes loomulikult. Ta küsib oma inglinäokesega kõikide käest et mis on sinu nimi, et sa küsiksid mis on tema nimi ja siis saab ema viidata riiulil olevale lõhnaõlile millel on sama nimi mis lapsel ja mis tuleb mingist tähtsast India pühakust või midagi taolist. Igatahes tahab järgmisel hetkel see inglilapsuke seda imelist lõhna sulle käe peale määrida ja siis juba oled sa küll pagan kui ei osta seda taevalikku lõhna :)<br /><br />Saabume õhtuks koju surmväsinute, üliõnnelike ning sületäite värskete magusalt lõhnavate lõunamaiste puuviljadega. Mõtlesime oma viimast õhtut toas puuvilju maiustades mööda saata, aga olime nii väsinud et läksime lihtsalt magama :)<br /><br /><strong>1 detsember 2007 laupäev<br /></strong><br />Imelik on kohvriga (loomulikult Maia omaga :)) läbi ülekuhjatud turu minna. Parajalt kurb ja parajalt tore tunne. Taas Rooma lennujaam. Ootame ja vaatleme teisi reisijaid. Mängime äraarvamismängu kes on itaallane ja kes ei ole. Tripolisse sõidab palju musti inimesi, neil on huvitav komme viimasel sekundil ilmuda ja pardakontrolliga kauplema hakata :) Veel saab siit Mahe saartele sõita.<br />Ka olen pannud märksõnana kirja kurvad kõrvad. Aga mida see tähendab, enam küll ei mäelta. Ju siis kellelgi olid sellised kõrvad :)<br /><br />Päikeseloojang Itaalia kohal pealpool pilvi on justnagu laava plahvatus. Kõik see oranž värv, mida oleme harjunud nägema pea kohal, on nüüd sinu jalge all maas mööda valgeid pilvi laiali.....<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-1425162181361668241?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-79211988130944668372008-03-27T01:44:00.000-07:002008-03-27T02:08:54.679-07:00<strong><em>Reisipäevik 14-27 september 2006</em></strong><br /><br />Algab reis Gruusiasse. Maale millest tean vähe ja mille kohta olen kuulnud palju eelarvamusi ja kogenud negatiivseid hoiakuid. Ootan lihtsalt reisi kuskile kaugele ja Eestist erinevale maale. Et see nii erinev ja eriline olema saab, seda ei oleks osanud arvata…<br />Öösel on autoteed lennukist vaadatuna nagu täpilised helendavad ussikesed. Neid täppe teeb muidugi tänavalaternate rivi ;) Lennukis on grusiine ja päris palju teisi rahvusi: rootslased, venelased, jaapanlased. Huvitav miks nemad Gruusiasse kipuvad? Mina lootsin, et saan ikka ilusa grusiinist mehe kõrvale istuma, aga võta näpust, istun sootuks üksinda. Lõpuks platseerub siiski üks muhe grusiin mu kõrvale, ilmselt selleks, et lennukis lihtsalt aega meeldivamalt mööda saata. Algselt arvasin, et ta tahtis minuga juttu puhuda, aga hiljem sain aru, et tegelikult piilus ta meie istmete vahelt tagareast üht eesti tüdrukut Birgitit. Birgit oli samuti meie eesti noorsoovahetusgrupi liige. Lisaks temale ja mulle kuulusid sinna veel Rivo, Margus ja grupijuht Eero. Grusiin, kes minu kõrval istuda otsustab, osutub diplomaat Datoks, kes parasjagu samuti Tallinnast Tbilisisse suundub. Ta on väga sõbralik ja uudishimulik ning aitab mul paar sõna gruusia keeles kirjutada. Gruusia keele tähestik on nimelt üks 14-st maailmas eksisteerivast tähestikust. On põnev kirjutada tähti mis tunduvad kui hieroglüüfid. Samas on see ideaalne teraapia. Iga täht on ennenähtuist nii erinev, et nõuab kogu tähelepanu ja keskendumisvõimet. Dato on minu jaoks esimene näide grusiinide külalislahkusest. Lahkudes annab ta oma telefoninumbri ja palub kindlasti helistada kui meil peaks majutusega mingeid probleeme tekkima. Sest minu üsna hämar jutt selle kohta mis me täpselt teeme ja kes meile vastu tuleb, ei ärata Datos just suurt usaldust. Aga ta mõistab muidugi, et minu vene keel on ka üsna roostes ja jääb mind siiski uskuma kui ütlen, et meile tuleb vastu keegi Giorgi. Tagantjärele saan aru kui totter ma võisin talle tunduda, sest Gruusias on pea iga teine mehenimi Giorgi, tuletatuna nende riigi nimest :)<br /><br />Nõnda jõuamegi Tbilisisse, seekord märg ja pime ja mitte sugugi supersoe nagu lootsime J;)Lennujaamast väljudes küsis keegi, kas soovime taksot ja minul oli vaja koheselt oma vähest gruusia keele oskust demonstreerima hakata. Ütlesin neile kohe ara-ara, mis tähendab ei-ei. Selle peale pahvatasid kõik naerma, sest meile vastu tulnud poisid olid lihtsalt nalja teinud ;) Aga mina nägin neid esimest korda elus ja ei teadnud kes nad on. Meid sõidutatakse noorsoovahetuse Gruusia poolse peakorraldaja koju ja kogu grupp majutatakse nende korterisse, kusjuures seal elab juba eelnevalt üks vabatahtlikuna Gruusiasse tööle läinud noormees. Nii on lihtsalt Gruusias kombeks, külalised paigutatakse koju, ükskõik kui palju külalisi ka poleks. Ja me mahtusime kõik suurepäraselt ära. Loomulikult saan rääkida enda seisukohast, sest meile, kahele eesti tüdrukule, anti ju omaette tuba suure laia voodiga. Tundsime end printsessidena.<br /><br /><strong>15. september Reede<br /></strong><br />Meie elasime Musta mere ääres Poti ja Batumi vahel Kobuletis, Ajaria autonoomses vabariigis. Esimene päev möödus Tbilisis. Ma kasutan siiski seda inglise varianti, sest eesti variant Thbilisi tundub mulle kuidagi ülesätitud ;) Ekskursiooni tegi Gocha. Kolame kogu vanalinna läbi. Ikka mäest üles ja alla. Mina oma valgete kingadega pori sees kuidagi hakkama saamas ;) Kuna öösel on sadanud, siis on muda ja tänavatolm väga pehme ja mõnus talla all astuda ;) Samuti on kogu Tbilisi rämps ja sodi ilusti nähtavale ujunud, sest gruusias ei näi kombeks olevat prügikaste kasutada. See on üks osa nende elustiilist. Autodel päeval tuled ei põle (nii nagu ka Leedus). Siin on pank, mis on mõeldud inimestele – Peoples Bank. Huvitav – huvitav, pärastpoole hakkate mõistma miks see nii oluline on, just siis kui lehmadest ja muudest elukatest juttu tuleb ;)Bussipeatused asetsevad peamiselt keset kõnniteed, selle otstarbekusest saan samuti hiljem aimu. Nimelt on see ainus võimalus mitte auto alla jääda. Liikuluskultuur on Gruusias kaose ema ja anarhia isa. Kui keegi tahab elus kunagi proovida mis tunne on elada anarhias, siis soovitan soojalt Gruusiat külastada. Ja nii nagu Kuubagagi, ilmselt on praegu parim aeg. Mitte kümne aasta pärast….. Algselt jääb meil mulje, et ühistransport on tasuta, kuid nii ilus see elu neil seal ka ei ole. Nimelt peab Gruusias sõidu eest maksma väljudes, bussijuhi kätte. Seega, siseneda tuleb keskelt või tagant, ning väljuda esiuksest. Bussipilet maksab 20 tetri ehk 20 korda 7 kopikat. Ja saategi hinna eesti sentides. Marsrutkaga maksab sõit 50 tetri. Tetri tähendab gruusia keeles ühtlasi ka valget. Metroos maksab pilet samuti 20 tetri ehk metallraha.<br />Ja veelkord: tänavad on kohutavas seisus – porine + prügi, prügi, prügi. Bussipeatuse märgiks on roheline rist. Mis ajab tõsiselt segadusse, kuna ka apteegid on märgistatud ristiga ja igal tänaval on vähemalt seitse apteeki. Apteegid on muideks kõik ööpäevaringselt avatud. Aga kõike vajalikke asju igas apteegis ei pruugi siiski olla ;)<br />Väga huvitav vaatepilt on siinsed taksod. Enamjaolt on need ülimalt lömmis sajaaastased zhigulid. Imestan kuidas on võimalik, et nii paljud nõukogudeaegsed autod on võimelised veel sõitma J Üks taksopeatuse silt on hooletult puu külge löödud. Siin ei tehta sellistest pisiasjadest probleemi. Kui on vaja midagi kuskile lüüa, siis seda ka tehakse, hoolimata rohelistest ja muudest kaitsjatest. Elu on vaja elada. Ja seda tehes pole vaja kiirustada. Bussiaknast vaadatuna tundub, et inimesed kannavad põhiliselt musta värvi riideid ja on tõsiste nägudega.<br /><br /> Täna sajab, on pime aga soe. Sööme kiirtoidurestoranis gruusia rahvusrooga khachapuri’sid. Põhimõtteliselt on see soe juustusai. Ainult et juust on siin ülisoolane. Poisid saavad esimesed gruusia õlle degusteerimised läbi viia. Birgit arvab, et palju suitsetatakse. Ja tal on õigus. Suitsetatakse vahetpidamata ja igal pool. Ka söögikohtades ja loomulikult restoranis. Meie kiirsöögikoha nimi on muide väga peen: Puškin Square Café ;)<br />Linnatripil on meiega koos sakslased Carola, Maka, Nicole ja Manuel. Mul on kohutav nohu, see on saanud alguse Eestis ja lootsin et siinses soojas kliimas kaob see ruttu. Aga siin on niiske ja sajab nagu korralikus Eestimaa oktoobrikuupäevas ikka J Apteekides on aga ainult ühte kurguvalurohtu. Seda kõige vastikuma maitsega, mida ma Eestis iialgi ei ostaks. Üldse on Gruusias asjade ostmisega nii, et kui sul on vaja nt CD-plaati või hambaharja, siis see sulle ka antakse. Ei ole võimalik hulluks minna selle pärast, et millise ma nüüd nendest kahekümnest erinevast võimalusest valin. On üks võimalus. Sest plaat on ju lõppudelõpuks plaat ja hambahari on hambahari. Kurgurohi on kurgurohi. Ja mulle hakkab selline mõtteviis aina rohkem ja rohkem meeldima. Raske on ainult kohvikus kui peale Nescafe ja türgi kohvi ei ole võimalik mingit muud kohvijooki tellida. Aga pikapeale harjub ka sellega, nii nagu inimene harjub väidetavalt iga asjaga….<br /><br />Jalutame veel ja veel. Trotsides vihma. Käime vanas vanalinnas ja uues vanalinnas. Vanimas Gruusia lossis, milleks tuleb mäe otsa taaskord ronida. Õnneks teab Gocha otseteid. Ülevalt paistab hunnitu vaade linnale, mis laiub mööda mägesid ja kahel pool Mtkvari jõe kaldal. Kõik on räpane ja prahti ja klaasikilde ning tühje pudeleid täis. Ja must ja porine ja vihma sajab ja me oleme kõigest hoolimata rõõmsad. Majad on VÄGA VÄGA lagunenud ja krohvi ja värvi koorub kõikjalt. Tänaval käies on kasulik ettevaatlik olla, et midagi ülevalt pähe ei langeks ;) Ilus Gruusia ema kuju kõrgub lagunenud majade taustal. Üleval lossi ümber tiirutavad koolibrid ja kotkad. Tsikaadid siristavad kõigest jõust. On ilus. On kurb. On võimas ja uhke. Külastame ka botaanikaaeda. See on super ja eriti muidugi kaktused ja kosk. Õhtul sööme taas khachapurisid ja seekord lisaks ka pizzat. Siin on kombeks kõik söök ära jagada seltskonna peale. Seejärel peame minema oma asjade, bussi ja venelaste järele ;) Nimelt sõidame vene ja ukraina grupile lennujaama vastu. Ootame neid paar tundi, sest siin ei tea kunagi millal lend saabub või väljub ja keset ööd asume teele musta mere poole.<br /><br /><br /><br /><br /><strong>16.september Laupäev<br /></strong><br />Öö ja mäed. Mägedel valgustatud ristid. Gocha teeb iga kord, kui ristist möödume, kolm ristimärki. Gruusia inimesed on 100 % usklikud. Kell on kolm öösel ja inimestel majades tuled põlevad. Näib nagu kogu Gruusia oleks meid tervitama tulnud. Restoranid ja pisikesed söögikohad teede ääres töötavad ja on rahvast tulvil. Tuleb välja, et öösel lihtsalt kaubavedu ja muu liiklus töötab, ilmselt on see seotud päevase kuuma ilmaga J Panen tähele, et bussijuht sõidab ülivaikselt ja üliosavalt üle raudtee, et meid mitte üles äratada. Kõik üritavad magada. Kogu mägdevaheline tee, see tähendab, et kogu tee, sest siin ongi ainult mäed, on märgistatud. Kõikvõimalike vahenditega, kas siis puud valgeks võõbatud või midagi muud välja mõeldud. Seda raamatu või filmijuttu, et mägedes võib kergelt teelt välja sõta, siin küll praktiseerida ei saa. Sõit on väga turvaline.<br /><br />Jõuame Kobuletisse. Meil palutakse end välja puhata. Otsustan minna jalutama ja poodi taskurätikut ostma, aga nii vara ,kell 11, on peamiselt kõik poed kinni. Osalt on see ka vihma süü. Tuleb oodata õhtut. Registreerime end musi ja sõrmejäljega hotelli sisse ning tutvume oma toakaaslastega kes peaksid olema kõik eri rahvustest. Minu toakaaslased on ukrainlane Lyusyana ja sakslane Nicole. Mõlemad on oma riigi grupijuhid. Mina saan nende koosolekute ajal põõnata. Ja olen seetõttu ülejäänud aja väga ergas ja aktiivne, mis paneb mu kallid toakaaslased esimestel päevadel kahtlustama, et äkki ma tarbin mingeid narkootikume ;) Aga asi pole loomulikult selles, lihtsalt nohuga ei saa normaalselt magada ja seetõttu on mõistlikum üleval olla ja elu nautida ;)<br /><br />Kohtun kuulsa Giorgiga. Küsin luba minna mere äärde, algselt ütleb Archil, et eesti tüdrukud ei tohi kuskile üksi minna, aga siis tuleb õnneks välja, et see on kõigest nali.<br />Must meri! Super! Super! Super! Igat värvi kivid. Saan alles nüüd aru miks Kalevi merekivikese kommid on just selle nimega, sest NEED merekivid on just sellist värvi!!<br /><br />Iga kivi on eri värvi. Super soe vesi. sain taskurätikupaki 25 tetri eest, müüa küsis 50. Mul lihtsalt polnud rohkem kopikaid. Aga pärast sain aru, et 50 tetri oleks ikka liiga palju olnud maksta…. Meie rahas 3.50 J Algab karm elukool ;)<br />Hiljem õpin hotelli ukse ees gruusia keelt, et mitte toas kaaslasi segada. Kõik, kes käivad uksest sisse-välja, peavad midagi ütlema, mõne sõna või tähe. Siia tuleb ka Liliya Ufast. Sebastian tuleb suitsu tegema. Unustan ikka ära, et Seba (nii kutsutakse Sebastianit Gruusias) ei ole grusiin vaid on saksa poiss kes siin elab ja vabatahtlikuna töötab. Nii ei saa ta ka eriliselt mind gruusia keele õppimisel aidata ;)<br /><br />Lähen jalutan omakäeliselt linnas. Turg. Kitsas. Müüjad istuvad sõna otseses mõttes pori sees. Ma ei taha pilti teha, sest arvan, et äkki võin neid solvata, aga tegelikult võib-olla neil poleks sellle vastu midagi… Üks onu müüb murtud kaelaga varblasi. On päris palju vaeva näinud, sest varblasi on palju…. Või on need põldpüüd?<br /><br />Turg lõpeb heinamüüjatega, sest lehmi on kõikjal.<br /><br />Leiutan teooria kuidas lehmad teavad kuhu koju nad peavad õhtuks minema: nimelt, kui perel on vaja piima, siis ostetakse turult pakk heina ja pannakse ukse taha, siis mõni lehm ikka õhtuks sööma ilmub. Nii saabki sellel päeval just see pere piima.<br />Edasi jõuan äärelinna. Silme ees sirendab siht natukenegi kõrgemale mägedesse jõuda, aga nii lihtsalt see mägede asi ikka ei käi küll. Olen Pionerskaja ulitsal. Üritan viinamarjadest pungil hoovidest pilti teha kui üle tänava käratab üks vanamees: ‘idi damoi!!’ Kui sellest hiljem noorsoovahetuse organiseerijatele räägin, siis ei taha mitte keegi mind uskuda. Aga ilmselt, äärelinnas, kus vähem turistidega kokku puututakse, ajab üksipäini jalutav naine hirmu peale küll. Aga äkki oli see selle vanamehe poolt hoopis sõbralik soovitus, et ma ei kolaks sellises Jumalast hüljatud paigas…..? Väljas oli näha ainult mehi. Kas siis istumas ja ‘äriasju’ ajamas või niisama mingit lauamängu mängimas.<br /><br />Nad liikusid autodega ja jalgsi jne. Naisi oli näha harva ja siis ka kas turukotiga kodu poole kiirustamas või siis hoovis oma last magama äiutades. Naistel pole siin ühiskonnas vaja tänava peal kosserdada J Tänavatel lebab ka palju koeri, kõik nad on väga leebed. Ilmselt palavast ilmast loiud. Ühtegi haukuvat koera ei õnnestunud mul selle reisi jooksul kohata. Majad on siingi lagunenud ja räämas ning värvimata. Kuid avastan oma imestuseks, et ühe maja uks on pärani lahti ja toa sisustuseks on viimase peal itaalia disainmööbel ning väga kaunid kangad kardinate ja vaipade näol. Võib-olla osalt ei taheta väljapoole hiilata, et vargaid ära hoida, kuid osalt on väline vooruslikkus usust tingitud. Kõikides aedades kasvavad viinamarjad. Ja need on niimoodi paigutatud, et kui väravast sisse lähed, siis sinu pea kohal on viinamarjakatus. Mäed on sinised. Päike soe. Ja sead patseerivad tänaval ringi, nii nagu ka lehmad ja kitsed-lambad ja kanad-kuked. Loomulikult on tänav siis ka nende elukate väljaheiteid täis, mis teeb kõndimise mõnevõrra raskemaks ;)<br />Kesklinna poole tagasi naastes juba mehed väljas viinamarjapuude all malet mängides lehvitavad mulle kui neid pildistan ;)<br /><br />Söön turult pagaritöökojast ostetud värske lavaši. Tulisoe. Eestist kuuldes läheb onul nägu nalja täis. Ta küsib, et kuidas te ka seal Tallinnas elate? No mis ma oskan öelda talle? Ütlen et normaalne on kõik. Ta jääb sellise vastusega väga rahule. On raske kirjeldada inimesele teist maailma. Nii nagu mina pidin nägema nende elu, et mõista, peaks tema nägema meie elu, et mõista. Mõista, miks me oleme nii tormakad ja närvilised ja miks meil ei ole tihti oma lähedaste jaoks aega aga on raha. Vahete-vahel. Ja miks hoolimata sellest, et meil on elekter ja soe vesi vahetpidamata kasutada, me naeratame nii vähe ja nõuame enestelt nii palju…. Seda ei saa värske saialõhnalise leti ääres jalapeal paari lausega seletada. ‘Normaalselt saame hakkama’ oli vist üsna aus vastus?<br /><br />Taas musta mere äärde jõudes saan oma toanaabritega kokku. Õnneks. Sest toavõti on ju nende käes. Jalutame veel ka teisele poole linna, hirmus pikalt. Olen surmani väsinud. Pika veenmise peale saan oma kaaslased ühte kohvikusse istuma. Kohvi on Gruusias võimalik juua kahte sorti. Nescafe lahustuvat või türgi kohvi, mis on keskmise eestlase jaoks veel hullem kui itaalia espresso J Nõnda siis Nescafe, kuigi seda ei nimetaks ma jällegi kohviks J Nagu enamus siinsetest äridest, on ka käesolev kohvik pealtnäha perefirma. Mees, naine ja kellegi õde või muu sugulane. Kui oleme oma aja ära istunud ja soovime arvet maksta, siis on perenaised parasjagu köögis ja leti ääres on näha vaid peremeest. Nicole viskab talle reipalt näppu, et märku anda, et me sooviksime arvet. Ja nii viskavad nad üksteisele vastastikku umbes viis korda näppu ja lehvitavad ja naeratavad. Asi hakkab juba koomiliseks muutuma, mõtleme mis teha, kui õnneks saabub perenaine teenindussaali tagasi ja saame talle oma kohvide eest ära maksta. Milles siis asi? Naised. Naistega ei peeta vajalikuks asju ajada ega nendega isegi mitte rääkida, isegi siis kui tegu on maksejõuliste naistega ;) Gruusias tunnen veel mitmelgi korral ennast väheväärtuslikuna ainult selle pärast, et olen naine…..<br /><br />Lehmakoogid ka mere ääres treppidel. Milleks neil sinna vaja ronida, seal ju pole rohtu? ;)<br />Lugesin just täna kuskilt, et lehmad suudavad trepist alla minna aga üles ei mitte kunagi.<br /><br />Siis avatakse pidulikult meie noorsoovahetus ‘Europe Meets the Land of Medea’ ja koheselt tehakse väike eksperiment-linnamäng: meid jagatakse nelja rühma, igaüks peab leidma oma looma ilma sõnu kasutamata. Kõikidel gruppidel on ülesandeks: 1) leida linnast internetipunkt; 2) teha kümne grusiiniga grupipilt; 3) kirjutada gruusia tähtedega mõned gruusiakeelsed põhiväljendid; 4) joonistada hotellist 100 m radiuses kaart, et me hiljem ära ei eksiks ;) Lisaks veel vastata ühele lihtsale küsimusele, nagu nt et mis on Adžaaria regiooni keskus (see on Batumi loomulikult), koostada laul ja moto oma grupile.<br /><br />Õhtul toimuvad tutvumismängud: 1. Tuleb öelda kust oled pärit ja asuda vaibale geograafiliselt õigesse kohta. 2. Kõik puhuvad õhupalli täis ja ringjoonel kohti vahetades saab igaüks midagi joonistada oma vastas oleva inimese näost: silmi, nina, suu jne. Õhupallinägu koos ümbrikuga pannakse seinale. 3. Siin loositakse kõikide nimed omavahel, igaüks saab nn salasõbra kelle eest ta peab kogu noorsoovahetuse aja hoolitsema. Ümbrikusse võib salaja panna kirju, kommi, kivikesi jne.jne. Mina hakkan saksa poisi Manueli ‘ingliks’ ;) Otsustan talle iga päev eri keeles kirja kirjutada lasta. Siin on rahvusi rohkemgi kui kuus. Lisaks kutsutud riikidele on inglaste hulgas nt palju poolakaid, siis on veel tatarlased jne. Õnneks ei ole raske kaasvõitlejaid agiteerida, et nad kirju kirjutaks. Iga päev peab ju erinev käekiri olema, muidu arvab hoolealune kohe ära kes on ta salasõber ja siis pole see mäng üldse huvitav.<br /><br />Õhtu jätkub tutvumis- ja joomismängudega ;) 1. Teatejooks: tuleb moodustada 5-liikmeline võistkond. Igaüks jookseb lauani, joob pitsi viina, teeb tooli ümber 5 tiiru ja jookseb võistkonna juurde tagasi. Päris naljakas tunne on peale 100 grammi ümber tooli joosta. Ma arvan, et seda võib ka üksi kodus järele proovida. Peaasi et liiga meeldima ei hakka ;)<br />2. Laualt joomine. Tuleb taas võistkonnad moodustada. Üks võistkond ühele poole lauda ja teine teisele poole. Käed selja taha. Viina peab jooma aja peale. Käsi ei tohi kasutada. 3. Paberitants. Võetakse paaridesse. Tantsima peab paberi peal, üle astuda ei tohi. Iga järgneva looga murtakse paber pooleks kuni ruumi jääb ühele labajalale ;) väga lõbus mäng, mida mängitakse tavaliselt pulmas. Suurema jalanumbriga mehed peavad lõpuks tüdrukud sülle võtma ;)<br /><br />Lõpuks algas rahvaste sõpruse disko ;) Kus mul õnnestus kohe esimesel õhtul gruusia tantsu õppida. Hiljem ühinesime kõrvalolevas restoranis toimuva kohaliku sünnipäevaga kus noored samuti vabalt diskomuusika saatel oma rahvustantse tantsida vihtusid. Eesti poised läksid kohalikele tüdrukutele ülihästi peale ;)<br /><br />17.september. Pühapäev<br /><br />Siin olles ei jaga absoluutselt matsu, et mis päev parasjagu on. Telekas meil on toas, aga ainus mõistetav keel sealt on vene keel. Ja nagu minu toakaaslane Nicole tabavalt ütles, kui kuskil on vene kanal ja kui venelased teevad mingit uudist, siis see uudis on Venemaast ;) Nii me ei saanudki laiast ilmast midagi teada, aeg-ajalt küsisisn gruusia poistelt ikka Gruusia olukorra kohta, et mu ema ei muretseks. Aga meie sealoleku ajal õnneks midagi hullu ei juhtunud.<br /><br />Päeava alustame lauluga my bonny is over the ocean…. Ja igakord kui tuleb ette sõna is või are jne, siis tuleb ituda. Lõpuks on nii: püsti-pikali-püsti-pikali J Väga hea ergutusharjutus. Kinnistame oma nimemälu. Igaüks teeb mingi võimlemisliigutuse, nt kukerpalli ja iga järgnev ringis seisev isik peab kordama nime ja liigutuse. Võite ette kujutada mis nägu on viimastel kordajatel J Naerda saab kõvasti J Mulle meeldib see väljend: kõvasti naerma.<br />Esimene ülesanne on grupitööna ehitada paberist loss. Loss peab olema kindla kõrgusega ja vastupidav. Sellele peab nime ja slogani välja mõtlema. Töö käib gruppides, grupid on loomulikult rahvusvahelised. Losse hindavad tasemel eksperdid J See esimene harjutus peaks näitama mismoodi me peame hiljem rahvusvahelises grupis töötama, mis probleemid ette võivad tulla.<br /><br />Seejärel räägitakse meile Sakartvelo ehk Georgia ehk Gruusia ajaloost. Heal lapsel mitu nime J Gruusia nn probleemsed alad on Adžaaria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia. Adžaaria on neist kõige rahulikum, ta on autonoomne vabariik ja Venemaal sellele nõudmisi ei ole. Asub ta ju Türgi piiri ääres J Peale eelpoolmainitud riikide on Gruusia naabriteks veel: Ažerbaidžaan ja Armeenia. Need kaks ja Türgi on islamimaad.<br />1991 võideldi nn uus iseseisvus välja. 9.aprillil sai 26 tudengit surma. Ametlik iseseisvuspäev on 26.mai.<br />Vene vägedel on üle Gruusaia kõikjal baasid. Abhaasias, Osseetias ja üks väga Tbilisi lähedal, aserite piiri lähedal. Baase rahastab venemaa. Aastaks 2008 peaksid olema kõik väed läinud. 1992 sept -1993 toimus Abhaasia pärast sõda, mille tõttu 300 000 inimest põgenesid Tbilisisse. Nii on seal riigi osas nii venelasi, abhaase kui ka grusiine, venelasi peaks olema 14%. Kõik tahavad seda omaks pidada. Vene vägesid ei taha keegi väga ruttu välja viia, sest siis ei tea mis toimuma võib hakata…..<br />Siis veel energiaprobleemid, mis on üldteada. Loomulikult otsib Gruusia praegu võimalusi aserite kaudu gaasi ja elektrit muretseda, et mitte sõltuda Venemaast, kellele vahel meeldib oma võimu näidata.<br /><br />Pealelõunal teeme pusamängu. Pusas peab igaüks võtma kellelgi kätest kinni ja siis saab selle pusa ringiks harutada ilma et peaks kätest lahti laskma. Uskumatu aga tõsi. Seejärel arutame Jasoni ja Medea legendi, mis on ilus armastuslugu. Teate küll, see kuldvillakust jne. Ja nagu kohalikud poisid väidavad pidavat see olema lugu Gruusia esimesest litsist J Peale arutlust erinevate kultuuride ja võimalike lahenduste leidmise, peame otsustama erinevate väidete põhjal, kas oleme nendega nõus või mitte ja siis seda põhjendama. Nt et kas me vastutame nende inimeste eest kellele me midagi õpetame või kas vanemad võivad anda nõu kellega peaksime abielluma jne jne.<br /><br />Tänase päeva rahvuste õhtute seeria avatakse Eesti õhtuga. Valmistame kogu vaba aja oma programmi ette. Kõik läks väga hästi. Eriti hästi läksid peale kiluvõileivad ning põleva vana tallinna joomine.<br /><br />Pärast käisime Gruusia tähistaevast vaatamas, sest mul tekkis huvi kui erinev ikkagi on nende taevas meie omast. Ja on ikka väga erinev, sest suurt vankrit näiteks ei õnnestunud mul leida. Aga neil on vähemalt tähed näha!!! Mitte nii nagu Itaalias J ületulestamine ;)<br />Giorgi rääkis pikalt-laialt galaktika suurusest ja inimese väiksusest. Ja kui tühised sellise võrdluse kõrval on meie inimlikud probleemid. See jutt tegi kõiki pisut melanhoolseks.<br />Ma ütlesin, et see on meile ainult hea, et meil on võimalus mõelda, et tähtedel on võibolla elu ja et tähed on samasugused planeedid nagu meie Maa. Mõtle kui kurb kui me kindlalt teaksime, et see nii ei ole… Ülihoolitsev Gocha oli meile randa paksu teki kaasa tassinud, nii et võisime seal mitu head tundi passida. Missest et Musta mere ääres, vesi on niiske igal pool ;) Lebasin lihtsalt soojadel kividel ja ja hoidsin silmad punnis et seda tähekirja meelde jätta ;) meri loksus vastu kallast, kui laine tagasi veeres, siis koos sellega ka väikesed mustad kivikesed. Täiesti eriline meloodia. Meie liivarannas seda ei kuule. Natuke ohtlik, natuke põnev, aga rahustav siiski samamoodi nagu meie igav liiv ja tühi väli ;)<br /><br /><strong>18. september Esmaspäev</strong><br /><br />Alustame mänguga. Kõik saabuvad ükshaaval saali. Ootame ukse taga. Sisse lastakse ükshaaval. Seest on vahel kosta naeru, vahel valju juttu. Üldse ei tea mis toimub. Kui sisse lähen, siis kõik peavad ringis olles musi edasi andma, nii nagu telefonimängus antakse teadet ja kui minu kord tuleb ja keeran oma põse ette, et Dima saaks mulle musi põsele anda, siis tuleb sealt kõrvakiil. Väga värskendav ;) Loomulikult pean samamoodi üllatama järgmist sisenejat ;) Selle mängu nimi on musi-musi-plärts ;)<br />Seejärel hakkame lahkama järgmist imetoredat Gruusia legendi: Abigaili lugu. See räägib naisest kes armastab. Ta tahab oma kallimat Marki näha, aga peab selleks jõe ületama. Paadimees Simbad aga viib ta üle vaid tingimusel kui Abigail temaga magab. Abigail küsib emalt nõu. Ema ütleb, et see pole tema vaid Abigaili asi. Abigail otsustab, et ta armastab Marki väga palju ja ta tahab teda näha, seega ta magab Simbadiga ja saab üle jõe. Abigail räägib kogu loo ka oma kallimale Markile, see vihatsab ja jätab ta maha. Abigail kohtab murest murtuna Marki parimat sõpra Johni. Johnile on alati Abiagil meeldinud. Nad lähevad koos Marki majja. Ja Abigail naeratab kui John peksab Marki ;)<br />Seda lugu muideks peetakse Gruusias suuruselt teise litsi looks ;)<br />Nonii, peale selle looga tutvumist pidime grupitööna välja selgitama paremusjärjestuse. Ikka kõige tõpramad inimesed esimeseks ja kõige paremad viimaseks. Päris lahedaid arvamusi tuli välja. Põhilise halvakspanu osaliseks sai loomulikult Abiagili ema kes ei suvatsenud mitte mingilgi moel oma tütart aidata. Põhiline probleem tuli siit selline välja, et kui teaks mis kultuuris see lugu sündis, siis oleks lihtsam otsustada. Nt et kas islami või mõnes muus. Miks see nii on seda ma ei tea. Sest inimesed peaksid tegelikult ju võrdsed olema…. Aga siiski sõltume kõik oma kultuurist. Tegime siis vastavalt ka oma definitsioonid kultuurist. Sotsioloogina oli seda väga huvitav observeerida ehk kõrvalt jälgida.<br /><br />Peale kohvipausi, ja ilma selleta siin ei saa, oli meie ülesandeks nöörist ruut ehitada. Aga kümne inimesega ja kõigil silmad kinni seotud. Otsustasin selle ülesandega tsap-tsarap ühele poole saada, sest olen seda enne seikluskoolitustel teinud. Minu plaan oli teha pael võimalikult lühikeseks, siis ei teki jamasid kui pikemad inimesed pikemaid samme astuvad jne. Aga võta näpust, ma ei arvestanud, et meie grupis on umbes 5 erinevat keelt kõnelevat inimest. Pimedast peast ei olnud seda ka näha. Kõik seisid nagu peata kanad ja tundsid end ebamugavalt kuna ma ei suvatsenud neile igale ühele isiklikult seletada mida ma parasjagu teen ;) Kuna pidin pimedast peast paelaga tagurdama ka, siis olin vahepeal grupist eemal, nõnda ei kuulnud mina ka neid vahepeal ja kõik kujunes üsna lõbusaks seikluseks, eriti see kui ma tagurdasin mingi heinapalli otsa. Jälle mingi heinast baar ;) Lõpuks saime kuidagimoodi oma ruudu valmis ja siis oli meil veel pool aega üle. Kõik teised grupid tegid suure ruudu, 10 korda 10 meetrit ;) Meie olime kõige innovaatilisemad ja loomingulisemad. See ülesanne õpetas mulle, et ma olen halb juht ;) Seepärast ongi hea, et ma pole kuskil director, võibolla peaks seal proovima kus innovaatilisust vaja läheb ;)<br /><br />Siis saime seimest korda Mustas meres ujuda. Kuna mina ujuda ei oska, siis seisin lihtsalt paar sammu kaldast eemal vees ja nautisin vaadet mägedele. Sest sügavaks läheb seal KOHE ja põhi on kivine ja laine on kõrge ja tugev. Nalja ei ole. Aga vesi on soe ja mõnus ja soolane ;) Pärast on käterätik mustast liivast tahmane ;) Ei taha oma mõttetu sooviga, puhast käterätti saada, hotellitöötajaid häirida, seega peseme oma pesu oma kraanikausis kohaliku kahtlaselt lõhnava seebiga. Nicole veel imestab, et kas ma tõesti pesen asju ilma pesupulbrita, aga mina kui nõukaajalaps ei tee sellest küll numbrit. Niipalju ma ikka sellest ajast mäletan….. Pesu kuivab momendiga rõdul ära, pane see mis asendis tahad sinna.<br /><br />Peale lõunat tehakse süsteem, et kes soovib Gruusia kohta midagi teada saada võib valida kas poliitikast rääkimise grupp, tantsu õppimise grupp või keele õppimine. Kuna kedagi teist ei ole kohal peale poliitikast rääkija, siis lähme temaga Musta mere äärde Gruusia hetkeelust-olust rääkima. Korruptsioon on Gruusiast välja juuritud. Viimse tükini. See on üllatav, sest firma loomisest rääkides ütlevad nad, et mõne aja pärast pakub Gruusia maffia sulle katust. Aga riiklikest sfääridest on ilmselt korruptsioon välja juuritud. Kahtlustan, et see ilus jutt on küll rahvale paisatud lihtsalt ilus jutt oma riigist. Aga kui arvestada hiljutist haledat vene luure läbikukkumist Gruusias, siis võib uskuda küll, et need süsteemid toimivad seal päris hästi. Haridusega on nii, et enne oli haridus tauline. Enne saadi riigilt 9-klassiline haridus, nüüd 12 klassi. Ülikooli saab riigieksamiga. Teadust tehakse loomulikult gruusia keeles, vastatakse mulle ;)<br /><br />Arvetest: vesi on tasuta. Elektriga oli enne suvaline süsteem, maksti mingi suvalise mehe kätte mingi suvaline summa või ei makstud midagi. Nüüd on elektrinäidu lugejad nii majas kui ka korteris, nii et vahelt ei saa ka varastada ;) Inimesed süüdistavad vene-gruusia halvas poliitikas valitsust. 3 miljonit grusiini elab Venemaal.<br />85% nende maj sõltub Venemaast, see on põhiline turg Gruusiale. Aga 2 a tagasi suleti mineraalvee tõttu. Ei tea kas Venemaa arvas, et Gruusia saab liialt rikkaks?<br />Peaministrile ei meeldi need, kellele tema ei meeldi. Ja peale tema on tähtis mees veel ka spiiker ja loomulikult president. Recket ehk katuse pakkumine on Gruusias poollubatud nn poolofitsiaalne (mis ei ole keelatud – on lubatud) ;) Tänu sellele valitseb tohutu tööpuudus üle kogu maa. Palju tööd teevad türklased. Eriti ehituses jne. Nii nagu igal pool ;)<br />Kui hakkan küsima naiste ja nende olukorra kohta, siis vajub jutt ära ja tehakse ruttu sellele tegevusele lõpp, vaja ujuma minna ka ju ;) Ei mäletagi täpselt kuidas see lastega kodus olemine oli. Mingit raha neile makstakse, aga päris täpselt ei osanud nad vastata.<br /><br />Tänane kultuuriõhtu kuulub Venemaale. Mängudest mängime pimesikku, nii et kui pimesik on kellegi kätte saanud, siis peab ära arvama kellega tegu on. Kõik katsuvad oma pikkust ja kehaosi muuta J Ka keerukuju on meeleolukas mäng, keegi vabatahtlik peab kujusid naerma ajama. Ja lõpuks ometi saan kolme musketäri laulusõnad. Nii nagu me naljatasime, oleme ju kõik suurem osa siinolijatest sündinud ühtsesse kodumasse, aja jooksul oleme teada saanud kui erinevad me tegelikult oleme J Nii on ju ka Inglismaad esindama tulnud poolakatega. Meil, kes me nõukaajast pärit, on nostalgia ja äratundmisrõõm ja melanhoolia peal. Teistel kahtlustan igavusemärke märkavat…..<br />Venelased on meil tegelikult Bashkortostanist Ufast ja see tähendab, et nad on tatarlased. Ja muslimid. Aga nende moslemiusk on selline, mis lubab inimesel ise otsustada kas ta kannab rätikut ja kellega abiellub. Aga, nagu nad ise ütlesid, nad ei teeks midagi sellist mis nende vanaemasid ja vanemaid kurvastaks, sest nad austavad vanemat generatsiooni väga-väga. Gulnara, vene grupi liider, arvab, et mul on üsna tatarlastele sarnased põsesarnad ja nad on kõik selle üle väga rõõmsad. Selle tulemusena saan nende rahvariidetanu ja vesti kanda. Loomulikult on tanu looriga ;) Ja selle tulemusena hakkab kohaliku hotelli administraatorionu mind kohalikuks kuningannaks kutsuma ;) Nii et pean enda päästmiseks kohaliku don Juani käest mitmel korral gruusia poiste teeneid paluma ;)<br /><br />Iga päev saan oma salasõbralt kolm pihutäit kommi. Kõik tüdrukud on minu peale kadedad, et mul on nii hea salasõber. Mul pole vaja enam sööma minna. Nii palju kommigi ei jõua ma üksi ära süüa.<br /><br /><strong>19.september Teisipäev</strong><br /><br />Hommik algab vaiba peal ratsutamisega. Palun ärge saage valesti aru, me ei tegelenud seal mitte millegi ebasündsaga. Kuigi üks ratsutamisega seotud piinlik lugu tuleb edaspidi veel jutuks ;) Lihtsalt mõtlesime iga ratsutamisega erisammuga mingi võimlemisliigutuse välja, nt galopp=põlveplaksud jne. See tegevus peaks siis jälle turgutama ja ergutama.<br />Täna tegeleme sellise simulatsiooniga mis peaks kajastama erinevate kultuuride omavahelise kommunikatsiooni probleeme ja nende probleemide lahendamise võimalusi ja võimatusi. Meid jagatakse kolme gruppi, iga grupp saab värvi ja kultuuri kirjelduse. Mina olen sinises grupis, me oleme pehmelt öeldes ullikesed: aega on meil laialt, probleeme ei tekita, vägivalda ei poolda, suhtleme siiralt ja soojalt, ikka nii et kallistades ja nimepidi teiste poole pöördudes. Ka on meie kultuuris selline tore asi, et naissugu on tugevam pool J Kõik kolm kultuuri märgistavad end etteantud värvi paberist tehtud sümboolikaga ja harjutavad oma käitumismalle. Meil on väga lõbus. Otsustame, et mehed tassivad naised süles konverentsiruumi. Konverentsil peavad kolm erinevat kultuuri valima 5-liikmelise juhatuse. Konks ongi siin. Kaks teist kultuuri on järgmised: Punane – nemad on otsekohesed ja ametlikud. Sugudel on võrdsus. Nad ei raiska aega ja tervitavad ainult käteldes, ei mingeid kallistamisi ja musitamisi. Ja Roheline kultuur on mingi ususekt. Naised ei ole keegi, peavad seina ääres istuma. Mehed ajavad asju. Füüsiline kontakt on tervitades praktiliselt olematu. Ei poolda konflikte.<br />Siis lasti meid nn kolme kultuuri kokku. Meie, sinised, olime oma rolli nii sisse elanud, et tekitasime tõelise kaose. Kõik arvasid, et me oleme mingid vägivaldsed maniakid ja hullud. Hüppasime ja kargasime teistele kaela, ahistasime neid musitamiste ja iagsuguste muude kehaliste kontaktidega. Meil õnnestus isegi mõned liikmed teiste gruppidest üle meelitada. Nad lihtsalt leidsid, et meie kultuur on lahe, paras hipide kultuur ;) Lõpuks ähvardavad korraldajad meid mitte lõunale lasta, kui me ei vali oma 5-liikmelist juhatust ära. Ega meie kultuur alla ka ei anna, me nõuame endile vähemalt 2 kohta. Nii jääbki. Ususekt saab ühe ja punased kaks. Loomulikult on kolm liiget rohelistest ja punastest kõik mehed ;) Nii saavutavad nad pisukesegi võidu meie üle ;) Archil särab nagu ladvaõun selle pärast, et meil ei õnnestunud naiste ülekaaluga parlamenti luau ;) Aga sinised on ju rahuarmastajad inimesed…… Lõpuks loetakse ette kõikide kultuuride arvamused üksteisete kohta. Ikka nii, et mida punased arvavad, et mida rohelised neist arvavad ja mida punased ise sinistest arvavad jne. jne. Nii näeme läbi praktilise töö et ei ole ikka niisama lihtne küll kultuuridevahelisi konflikte lahendada ;)<br /><br />Läheme tandemiga – Gocha, Margus, Rivo, Lisa – randa. St et musta mere äärde, mis on siit umbes 50m. Gocha valas mu musta liivaga üle ja õpetas Margusele ja Rivole kuidas tuleb gruusia tüdrukutega rääkida. Ikka nii, et ilus tüdruk, tahan musitada: lamazi gogo, minda gakotso jne. jne. Rannas, üsna meie lähedal, päevitavad kolm gruusia amatsooni. Ilusad nagu moealbumist välja astunud. Soovitan kuumadel eesti poistel kohe oma keeleoskust praktiseerida. Aga Gocha soovitab eelnevalt vaadelda ega lähedal mõnda eriti isast gruusia meest ei ole. Sest kui tüdrukutel juhtub mõni mõnus meessoost saatja kaasas olema, siis võib väga lihtne keeletund keretäie tappa saamisega lõppeda. Margusel õnnestub gruusia tüdrukute tähelepanu võita sellega, et ta lihtsalt torgib mind sõbralikult mingi käeulatuses oleva pillirooga. Aga mina kardan teatavasti kohutavalt kõdi ja kiljatan üle kogu Musta mere. Nii hakkavadki kohalikud näkid meie blondi nahaga eesti poisse piiluma. Üsna avalikult. Otsustame Gochaga, et anname meie poistele võimaluse ja tõmbame kahekesi rannast uttu. Pärast, kui küsin et kuidas läks, siis ühmatakse, et keegi ei tulnud nende juurde juttu rääkima. Et kui gruusia tüdrukud tahavad, siis tulgu nende juurde, mitte vastupidi. Tüüpiline eesti mehe loogika ;)<br /><br />Täna olen hotelliadministraatori meelest printsess ;)<br /><br /><br />Käisin omakäeliselt postkontorit otsimas, et Ülle-tädi kirjad ära saata. Aga loomulikult on kell 3 päeval postkontor juba suletud ;) Gocha õpetas mulle igasugu sõnu tahtmistega. Nt tahan kalli, tahan pai, tahan musitada. Nii kui keegi gruusia poistest mööda läheb, kohe harjutan. Kellegagi vahetasin kogemata mingid tähed ära, ja välja tuli midagi natuke roppu. Ma ise ei tea mida, aga kuna köögitädi oli juures, siis poisid ütlesid, et ma ei peaks kõike kordama mida Gocha mulle õpetab ;)<br /><br />Oma salasõbralt sain täna klaaskuuli mille sees seisab muhe meremees papagoi õlal. Ja siis kui alustasime oma kultuuriõhtut Saksamaad tutvustava programmiga, arutasime Birgitiga just, et palav on, ja järgmisel hetkel tõi Eileen mulle jäätise, teatega, et see on mu salasõbralt J Jäätis on siin hea. Made in Türgi. Aga hea-hea. Pooled asjad on siin türgi või vene toodang. Kommid on kõik vene. Gruusias vist ei tehatgi enam üldse kommi, vähemalt keegi ei osanud täpselt öelda. Ja kui saksa õhtu lõppes, siis tõi Dima mulle veel pihutäie kommi, ikka minu salasõbralt.<br /><br />Niisiis saksa õhtu. Üks mäng oli pudelimäng. Pidi tõlkima lause saksa keelen. Ja kui õigesti ära ei ravanud, siis mingi tegevuse tegema. Nt ümber Maxi kolm korda jooksma jne. Teine mäng oli kula jooksmine. Värvide järgi. Mis värv välja hüüti, kui seda värvi asju oli seljas, siis sind sai kula kivikujuks muuta. Siis pidid seisma jalad harkis. Ja kui keegi su jalge vahelt läbi jooksis, siis said jälle vabaks. Kuigi sakslastel polnud midagi oma õhtu jaoks ette valmistatud, ei esindanud nad ju mingit oma maa organisatsioonigi, vaid nende grupp oli suvaliselt üle Saksamaa kokku klopsitud. Siis minu meelest möödus nende õhtu siiski üsna edukalt. Väga oluline oli nende jaoks rõhutdada, et Hitler oli austerlane ;)<br /><br /><strong>20.september Kolmapäev<br /></strong><br />Täna lähme mägedesse. Oleme kõik nii rõõmsad ja ootusärevad. Õnneks on kõik päevad olnud päikesepaistelised. V.a. muidugi see esimene saabumise päev. Kuigi Adžaaria on kõige niiskem piirkond Gruusias, Jumal või keegi on meid ilusate ilmadega soosinud…. ;)<br />Mul läks varakult uni ära, ilmselt mu nohiseva nina tõttu. Ja nüüd on mul kaks ideed kes võiks mu salasõber olla. Kas Amir või väike Giorgi.<br /><br />Mägedesse sõidame kahe marsrutkaga. Mõlemasse mahub 15 inimest. Seega saame kogu grupiga minna. Ja siit algab meie õuduste reis pihta. Selliseid teid ei ole isegi Inglismaa kolkakülade vahel, kuigi ma arvasin seal olles, et enam hullemaid ei saa olemas olla ;) Marsad sõidavad, ja mitte ainult marsad, ka kõik teised kõikvõimalikud liiklusvahendid, sõidavad nii nagu ise heaks arvavad. Liiklusmärgid on siin vaid soovituslikud. Kui keegi soovib anarhiat kogeda, teretulemast Gruusiasse! Veelkord. Ma ei jõua seda ära korrata ;) Tihtipeale kui ristmikku ületame, siis poisid hüüatavad, oih, kas nii ka saab sõita? ;) Uskumatu, aga sõita saab igate moodi. Siin Eestis ei üllata mind enam mitte mingi liiklushuligaan. Ja kui mõni on eriti nahhaalne, siis ütlen talle mokaotsast, tere tulemast Gruusiast! Bussijuht sõitis tuima näoga. Tegin iga risti juures ristimärgi ja proovisin Meie Isa palvet meelde tuletada. Sest nii tundus kindlam.<br /><br />Thkinali oli väga ilus mäekuru. Sai ujuda kahe kalju vahel külmas jões.<br /><br />Ja siis tegime pikniku väga looduskaunis kohas mägede süles. Kalakasvatusest tõime kalad kaasa, gruusia tüdrukud puhastasid ja poisid küpsetasid. Chacha ja arbuusid olid jões külmas. Läksin ümbruskonda uudistama. Kuna ma oma käriseva kurgu tõttu ei söandanud jääkülma jõkke hüpata (nagu Gulnara tabavalt ütles: me tahame veel lapsi ka saada :)) siis igatsesin ikkagi mingi seikluse järele, sest olin sellest ju ilma jäänud. Turnisin lehma ja kivise jõe vahel, ületasin kolm korda mägijõe, kusjuures vahepeal oli vool üsna tugev ;) Vedelesin kose ääres üsna pikalt. Võtsin igast küljest päikest + kuulasin mis elutarkusi kosel mulle pajatada oli. + lebasin keset jõge, sest pool jõge oli ära kuivanud. Kivid on siin üsna lamedad ;) Ja siis avastasin keset jõge tillukese paradiisisaare! Seal oli voodi, laud, pinged, kapp riiulite, peegli ja viinapitsidega. Ümberringi sidruni, apelsini ja igasugu pähklite puid. Kõik viljad peaaegu valmis. Kolmas saak ei ole septembri lõpuks veel päris küps J Kujutlen kuidas üks või mitu gruusia meest käivad siin aeg-ajalt oma naiste eest peidus et meeste jutte puhuda ;)<br /><br />Loodus on nii ilus, et mulle tuleb esimest korda siin veedetud aja jooksul koduigatsus peale ja tahaks oma ema ja koera ja vennapoega kallistada. Ja oma lõputuid silmapiire ja rabasid näha…. ;)<br /><br />Tagasisõites ajas meie esimene buss minu silme ees nii muuseas ühe kana alla. Minu ja meie reaktsioonide peale marsa juht ainult muigas. Tõeline kanaralli. Üsna võigas oli näha kuidas bussiratas kana pea lömastab ja kana upepallitab kurvalt kraavi. Oleks see lehm olnud, siis võibolla oleksime peatunud, aga kana või koera pärast ei hakka siin ilmselt mitte keegi oma pead ja südant vaevama. Katsun igat risti nähes jälle ristimärki teha, niivõrd kuivõrd see sellises vappuvas-rappuvas bussis võimalik on. Meil on isegi mingisugune turvavöö olemas aga parem ei kinnita seda, ellujäämisvõimalused tunduvad niiviisi pisut suuremad. Loodetavasti. Hiljemgi saavad bussijuhid meie reaktsioonidest väga palju nalja enda jaoks ;)<br /><br />Hämaraks hakkab 19-20 vahel minema. Praegu on 19, istun rõdul ja on veel täiesti valge. Suveriietega on palav. Istun siin niiske käterätt ümber. Rivoga käisime jalutamas ja martinit joomas. Jalutad-jalutad ja äkki kaob tee ära<br /><br />Gruusia õhtul mängisime mängu, kus ringi keskele valiti inimene, kes pidi ütlema värvi ja siis näitama kaetud silmadega käega mingis suunas. Kes tema käe ette jäi, see pidi sellele värvile vastava tegevuse osaliseks saama. Punane tähendas musi, must-kõrvakiilu, kollane-küsimust, mis eeldas ausat vastust, või mingit tegevust. Aga me jäime kuidagi mökutama selle mänguga ja siis Archil otsustas, et see on igav mäng ja aeg hakatagu gruusia viina jooma ;) Toostid olid järgmised: 1. Esimene toost oli gruusia rahva külalislahkusest. Ühes külas võõrustati seltskonda võõraid. Peo käigus tuli välja, et üks külalistest oli võõrustaja venna tapnud. Gruusias tähendas see seda, et tuleb kätte maksta. Aga võõrustaja ütles, et praegu oled sa mu külalilne, joo, söö ja maga rahus. Järgmisel päeval saatis ta oma vennatapja samuti rahus ära, öeldes, et praegu on külaline tal külas ja mingeid riide siis ei ole. Aga kui me kunagi kuskil mujal kohtume, siis ma tapan su ära. Vot nii külalislahke rahvas on….<br />2. Teine legend rääkis sellest kuidas Gruusia riik tekkis. Jumal jaotas maid erinevatele rahvastele. Aga grusiinid jõid. Kui pidu läbi, läksid ka Grusiinid Jumala palge ette ja palusid omalegi maad. Jumal ütles, et kõik on juba jaotatud, kus te varem olite. Grusiinid ütlesid, et nad lugesid Jumala auks tooste, et seetõttu ei saanud varem tulla. Seepeale ütles Jumal, et kui nii, siis ta pani kõige ilusama maalapi endale kõrvale, aga kuna grusiinid tema auks jõid, siis ta annab selle maa gruusia rahvale. Ja nii sündiski Gruusia.<br />Tore lugu, kuigi kahtlaselt tuttav ;)<br /><strong><br />21.september Neljapäev</strong><br /><br />Aiad pole siin lukus nii nagu Eestis. See tähendab, et mere äärde saab igalt poolt otse minna. Eestis pandakse igal juhul, kasvõi kiusu pärast, väravad kinni ja lukku, kui see vähegi võimalik on…<br />Hommikvõimlemiseks on hiigelhüppenööril hüppamine, nii paarikaupa kui lõpuks ka kolmekesi. Õnnestub ;)<br />Tänase päeva teema on multikultuur. Ja vaidlus läheb üsna tuliseks, ning sõnavõtjate järg ei taha ega taha lõppeda. Lõpuks lähme vägisi sööma. Kõik oleksid tahtnud veel ja veel oma arvamust avaldada. Põhiline problemaatiline teema mille taha takerdutakse on ikkagi usk. Ja moslemite usk…. Ja usk üleüldiselt. Meil on tatari tüdrukud-poisid ka grupis. Nemad on moslemid. Küsin, Lilia, sa ju saad siin meie vahel olla katmata peaga? Miks need ei saa, kes Euroopasse tulevad? Seepeale hakkavad poisid kaitsma, et see on nedende vaba valik, nad võivad nii olla, sest nad ei taha teistest erinevad olla. Aga ega see hea küll ei ole…<br />Leian et ainult haridus ja haritus aitab. Vastupidi lihtsalt pole võimalik….<br /><br />Järgmine kord kui Gruusiasse tulen, siis toon küünlaid, sest need on siin kallid, aga elekter läheb tihti ära. Ja kallid on küünlad selle pärast, et üks paha mees (võibolla hoopis hea ;)) igatahes ta ostis ainsa küünlatehase ära ja dikteerib küünalde hinna üle kogu maa. Nii et hind on kõrge, keegi ei osta, poed ei telli, polegi kuskilt osta. Nokk kinni, saba lahti süsteem. Kõige kurvem ongi see, et selliseid väikeseid ja nõrku riike kasutatakse majanduslike huvide tarvis ära. Nagu üks pealtkuulaja trollis tabavalt ütles, et Coca-Cola ja sõjatööstus jne on Euroopa Liidu ja USA prioriteedid, neid huvitabki see, et saaks kuidagi kuskilt mingit libedat ja lahedat raha. Kurb aga tõsi….. Vastupidiselt praegusele tegevusele peaksid NATO ja ÜRO ja EL selliseid riike igasuguste sanktsioonidega kaitsma. Et iga riik saaks oma maa sees oma äri ajada, omadele maad müüa jne. See muidugi soodustab jälle tankistide teket jne. Nii et mina ka ei tea enam mis see kõige parem lahendus on. Aga kuidagi midagi peaks teistmoodi olema.<br /><br />Õhtul toimub Inglise õhtu. India söökide ja UK jookidega ;) Ja loomulikult nende muusikaga!<br />Siis käisime lõbustuspargis. See on tasuta. Aga õhtul juba üsna palju atraktsioone suletud. Sellegipoolest oli meil väga lõbus. Margus hüppas muidugi esimese töötava karuselli peale ja hobuse selga ratsutama, ning kukus laste nähes pudelist jooma J õnneks kupatati meid sealt kohe alla….<br />Pärast käisime rannas kus oli liiv. Ma tõesõna ei saa kinnitada, sest oli sama pime kui must on Must meri ;) Aga mulle tundus, et oli liiv. Mu varbad küll tundsid. Väga mõnus on septembri lõpus mööda mereranda vees joosta ja pladistada, keset südaööd ja paljajalu. Meil saaks vähemalt angiini, kui mitte kopsupõletiku ;)<br /><br />Siis sõitsime oma armsate marsrutkadega rõõmsalt koju tagasi. Ehmatades pikale veninud õhtusele jalutuskäigule jäänud lehmi ja muid loomi. Ühesõnaga, asi on nii, linnas 50 ei sõideta. See oleks liiga aeglane. Suunatuld, spidomeetrit ja pidurit nende autodel ei leidu. On vist maha monteeritud ;) Ainsad asjad, mis nende autodel on, on hädavajalik signaal ja gaasipedaal. Signaali lastakse selleks, et teised teaksid, et MINA sõidan kiiremini, lase mind mööda. Kurve võetakse vabalt kolmanda käiguga, tuima näoga seejuures. Mu vend pidi naerukrambid saama kui üritasin talle kirjeldada milline puust nikerdatud ja lihvitud voolujooneline äär oli ühel bussijuhil vasakukäe klaasi ääre peale panemiseks, ikka selleks, et kätt oleks mõnusam aknast välja toppida. Isekeskis arutasime mismoodi siis seda akent üles keritakse, aga arvatavasti on need puust toed kohe sellised paigaldatavad. Ristmiku ületab esimesena see kellel vaja ja ükskõik kuhu ja kuidas pöörates J jne. Naisi üle tee ei lasta, juhul kui tal pole kaasas meessaatjat. Ja sõidu ajal naisterahvastega ei räägita. Seda loomulikult ;) Alguses oli mul raske sellele pihta saada ;) Aga nüüd saan aru küll, asi polnud minu kehvas vene keele oskuses, vaid selles, et olen naine. Missest et miniseelikus J Bussijuhid võivad ametlikult juua kell 15-16, selle aja jooksul ei tohi nad sõita loomulikult. Pidime oma päevakava alati noomoodi sättina, et selles tunnis kuskil jalutasime. Kui kell 16 sai, siis läks sõit aga jälle edasi ;)<br />Numbrimärgid on siin ka vastavad, nt: SEX888; SOS111; XXX478; MAA790; TIT543<br /><br />Siis oli privaatdisko. Viiele inimesele. Sest ülejäänud läksid magama. Nõrgad J Üldiselt pidigi noorsoovahetustega nii olema, et eestlaste grupp on kõige aktviisem. Nii seegi kord: Eesti-Gruusia maavõistlus ;) Ja kuna Archili lemmik laulja on Tanel Padar, siis kuulsime seda meest igal õhtul oma armsal diskol ;)<br /><br /><strong>22.september Reede</strong><br /><br />Väljasõidu päev Batumisse ja Sarpisse.<br />Kõigepealt botaanikaaed. Siin on kõikvõimalike vööndite taimed. Alates Aafrikast ja lõpetades Antarktikaga ;) Aga põhimõtteliselt kõiki taimi, mida üldse võid välja mõelda, on siin võimalik näha. Midagi vist pole sealt puudu. Isegi mäest tulev puhas vesi on seal ja loomulikult hordide viisi politseinikke. Nad vist valvavad, et mõni külastaja ei viiks mõnda hiigelsuurt palmi minema, see jääks ju piletimüüjatele küll märkamata ;) Igal juhul on paljud politseinikud linnulaulu ja päikesepaistet nautimas.<br /><br />Kõmbime vähemalt viis kilomeetrit maha ja siis teatatakse meile sõbralikult, et bussid ei saa vastu tulla meie sihtpunkti, seega peame sama tee tagasi vantsima. Võite meie nägusid ette kujutada ;) Lõpuks lahendatakse läbirääkimiste teel kõik rahulikult ja meie ‘päästeinglid’ marsrutkad saabuvad siiski meie juurde ja säästavad meid jalavaevast….<br /><br />Siis põikame korra Sarpi Türgi piiri äärde ja kohe tagasi. Ilm on ka üsna kole väljas kolamiseks. Näeme üle piiri valendavat minaretiga mošeed. Väga harras hetk J Kuna istun marsrutkas Eero ja bussijuhi vahel ning Eero on gruusia tüdrukutega öösel jalutamisest kurnatud, siis istume marsrutkas ja puhkame. Samal ajal kui Eero magab, üritab üks kohalik mees teda minu käest endale pruudiks kaubelda. Kui ütlen et ta on ON mitte ANA, siis onu ehmub ja hüppab oma sõprade juurde tagasi ;)<br /><br />Batumis kolasime ringi. Mere ääres on ilus, palmide rivid ja kaunid rannakohvikud, värvilised hotellid. Aga kui hakkame kurikuulsat Stalini muuseumi otsima, siis satume linna ääretänavatele ja inimesed istuvad taas pori sees. Kontrastid on siin maal nii tavaline nähtus… Stalini muuseum on nagu üks õige muuseum ikka nõuka ajal olema peab ;) selline igav ja tolmust lõhnav ning ebainformatiivne. Olen oma elus vähemalt Stalini isikliku käterätiku ära näinud. Muuseum ise asub rehvitöökoja ja õlivahetustöökoja vahel, nii et meil on algul raskusi selle üles leidmisega. Tunnen juba kui pahaste pilkudega poolakas Zbig ja sakslane Manuel mind kuklasse jõllitavad ja on kindlad, et naiste orienteerumiskunsti nad ei usu, aga siis viimasel minutil ikkagi jõuame pärale. Aga oh õnnetust, värav on ketiga lukustatud. Kui oleme vähemalt seda kohta pildistanud, et tõestada, et oleme siin olnud, siis hüppab eikuskilt üks kohalik tädi välja ning ütleb, et ta on dezhurnaja ning muuseum on lahti küll kui tema võtit keerab :) Ja loomulikult peame kõik oma eesnime, perekonnanime ja aadressi ütlema. Ikkagi isakese silm valvab ;)<br /><br />Õhtul oli meil supersöömaaeg. Superrestoranis. Loomulikult oli järjekordselt toitu liiga palju tellitud. Siin saame maitsta Adžaaria khachapurit. See on üheinimese avatud hiigelpirukas mille südameks on juust, või ja muna. See tuleb eelnevalt ära segada ja siis saia selle piruka küljest murda ning seda rammusat ollust peale pusserdada saiale ja siis alla neelata. Kui selle ära sööd, siis oled kohe mitmetuhande kilokalori õnnelik omanik.<br /><br />Loomulikult pole see ainus söögikord selle õhtusöögi juures. Tulevad veel lihad ja shashlõkid jne. kuni arbuusini välja. Ja vahele käivad ülisüdamlikud toostid, mille auks lihtsalt peab jooma, sest need on tavaliselt nii ilusasti ja südamest öeldud.<br /><br />Kuna on reede ja hooaeg pole just kõrgel, siis kohalikule diskole ei saa. Seeeest viiakse meid vaatama sõnulkirjeldamatult kaunist vee vaatemängu. (Gruusia energiaprobleemid) Ühesõnaga on pime ja jõe peal on tohutu purskkaev, sina istud jõe ääres pingil ja vahid suu ammuli. Seal on purskkaev mis tantsib! St et erinevate muusikapalade saatel vesi muudab oma voolusuundi ja oma värvigammat. Ja see on mingil seletamatul viisil lummav. Oleme kõik hetkeks imestavad lapsed. See on lihtne ja rõõmus ilu. Pealegi saadab mu salasõber mulle valgustatud mänguasja mis on kahtlaselt purskkaevu sarnane. Olen nii rõõmus, see on mul esimene kord elus saada selline mänguasi. Ja siin, Gruusias on see nii tavaline, sest järgmisel päeval tahab Max mulle selle osta. Aga ma keeldun viiskalt, sest olen ju ühe juba saanud ;) Minu kõrval istuv laps on silmnähtavalt kade ja tirib oma ema agressiivselt müügilettide poole ;)<br /><br />Õhtul on privaatdisko kahele ;)<br />Seejärel peame südaööl esimest korda Giorgi sünnipäeva. VIP toas ja loomulikult chacha saatel :) Saan rääkida Dimaga Ukraina olukorrast. Ta räägib väikesele seltskonnale mismoodi neil seal asjad on. Küsin Dimalt, aga ütle mismoodi te ise, inimesed seal, tunnete ja elate. Kas te olete õnnelikud? Dima vastab: mul pole midagi öelda, me elame.<br /><br /><strong>23. September Laupäev<br />Giorgi sünnipäeva päev<br /></strong><br />Äratame end psühhiaatri mänguga. Istume ringis. Mõned inimesed on vabatahtlikena toast väljas. Lepime kokku, et kui meilt midagi küsitakse, siis vastame nagu oleksime meie paremal käel asuv inimene. Nüüd tulevad vabatahtlikud sisse ja hakkavad küsimusi esitama. Niikaua kuni nad ära arvavad, et mis süsteem meil on ;) päris lõbus, aga mul on neist inimestest kahju kes peavad mõistatama….<br /><br />Tänane päevaülesanne on hoopis põnev. Hakkame teatrit tegema. Iga grupp peab välja mõtlema mingi internatsionaalse probleemi ja selle siis teatritüki näol esitama. Ja koorub taas välja teema, et usuküsimus jäi eelmistel päevadel lõpuni vaidlemata, pea kõik grupid lavastavad tüki moslemiusu erandlikkuse probleemiga. Kaks neist toimub klassiruumis. Lihtsalt ühe moslemilapse kiusamine tema usuliste põhimõtete pärast. Üks on peredraama - moslemitüdruk armub tavalisse saksa poissi. Vennad näevad neid tänava peal ja annvad õele kodus tappa. Ja ainult üks näidend räägib venelaste ilusast kombest, et peab hoolega vaatama kas kingid paaris või paaritu arv õisi, kui tahad tüdrukule lilli kinkida ;) Parajad seebiooperid tulid, aga nalja sai palju, sest meie jagasime oma näidendis minu, ehk õnnetu moslemitüdruku ema rolli Giorgile, ehk siis ühele kõhnemat sorti poisile. Ja kui ma nuttes tema kaelas rippusin ja ‘mami-mami’ piiksusin, siis see võis ikka naljakas vaatepilt olla küll ;) Siis aga läks asi tõsiseks, pidime kas lavatuse ümber tegema, nii et keegi mõnest teisest grupist võis mis iganes rolli tulla ise mängima ja pöörata lõpplahenduse positiivseks. Meile tulid kaks õpetajat oma abi pakkuma, üks neist oli üsna karmikäeline ;) Aga peredraamasse läks üks, päriselus ka moslemitüdruk, ema rolli mängima ja võttis püksirihma vöölt ja nüpeldas ‘pahasid’ poegi selle eest, et nad oma õde kiusasid ;) Ja siis hakkasime seda kõike arutama ja lahkama.<br /><br />Mõistan ja näen täiesti reaalselt, et usuküsimust ei lahendata maailmas mitte kunagi. Sest see ei ole ju mingi sõnaline asi üldse. See on usk. Seda saab ainult läbi uskumiste lahendada. See on nagu mingi kolmas dimensioon. Siin, sellel noortevahetuselgi, on vähemalt 5 erineva usu esindajat esindatud. Täpselt ei tea, sest me ei räägi sellest. Aga kui arvestada, et tatarid on moslemid, siin on inimesi hindu päritoluga, gruuslased on 100% usklikud, ja lääne riikide inimestel on ka alati ‘oma’ kirik, siis tegelikult ei saagi me taanduda vaid oma keeleprobleemide taha, sest ka neid on siin esindatud rohkem kui 5 J Elu on värvilisem ja põnevam kui arvata võis ja seda tegelikult ka. Ja päriselt. Siin saab seda katsuda. Aga on tore näha ja tunda-teada, et kõikidest erinevustest hoolimata tahame siin kõik koos olla ja asju arutada. Ja me arutaksime taas aina edasi, ja edasi. Meid peatab ainult see, et kõik on juba näljast nõrkemas ja otsustame siiski lõunapausile minna ;)<br /><br />Pärastlõunal vedelesime kollektiivselt rannas. Oli nukker ja lõbus ja hea tunne. Lebasin seal ja kuulasin lihtsalt mida me rääkisime. Teadime, et on viimane päev, aga see ei tundugi siin nii nukker. Ajal on Gruusias mingi teine väärtus, teine dimensioon (pean jälle seda sõna kasutama ;)) Nii see on.<br />Kammin kõik kohalikud poed läbi, et viimasel hetkel veel mingid veined kaasa osta, sest ilmselt järgmistel päevadel Tbilisis ei jaksaks kõiki pudeleid korraga vedada :) Täiendan tasapisi oma varusid. Kõige mõistlikum on turule minna, sest selle ümbruses on küllaldaselt väikeseid poekesi. Ja kõik poed sisaldavad igasuguseid vajalikke asju. Veinist kuni hambaharjani. Oh, kuidas mulle ei meeldi, et riiulid on leti taga. Nii raske on nende inimestega siin gruusia-vene segapudrukeeles vestelda ja pole üldse kindel kas iga mees üldse vaevubki minuga rääkima :) Üks onu küll viskab üle tänava komplimendi et olen lamazi gogo, st et ilus tüdruk :) Eestis ei mäleta ma kunagi, et keegi oleks mulle tänava peal niimoodi öelnud. Või ma ei taha mäletada :) Itaalias ja Gruusias ei jäeta seda kunagi ütlemata kui põhjust natukenegi on :) Aga igaks juhuks ei hakka ma sellele onule tähelepanu pöörama ja naeratama :)<br /><br />Täna on Ukraina õhtu. Ma arvan, et kogu meie seltskonnast oli ja on kõige uhkem oma rahvuse üle just nemad. Neil kõigil olid rahvariidesärgid seljas. See oli armas ja ilus. Nad tutvustasid palju oma maad ja eeldasid, et me ise teame väga palju neist, nt kuulsaid inimesi Ukrainast. Mina isiklikult muidugi ei tea, aga õnneks käib töö jälle gruppides :)<br /><br />Nüüd algas väga lõbus pidulik lõpetamine mis lõppes minu jaoks pisut dramaatiliselt :)<br />Kõigepealt saame ära arvata oma salaõbra, nii et olen seljaga rahva poole ja ta tuleb minu selja taha ja ma pean ütlema kes see on, teised näevad ja saavad palju nalja minu arvelt :) juhul, kui ma pole oma salainglit ära arvanud. Minuga on nii, et mu toakaaslane mainis kord, et äkki mu salasõber on üks poiss Inglismaalt, sest ta sööb samu shokolaade mis salasõber mulle jätab. Ja ma nägin teda ükskord minu salasõbra kulleriga koos… Aga kuna ta on juba kellegi paljastatud salasõber, siis ma mõtlesin kogu aeg, et see saab olla ainult gruusia poiss, sest niimoodi kommidega üle külvata! Selle peale tuleb ainult mõni lõunamaa inimene. Ei mingit romantilist kirja ega kivikest J ainult materiaalsed rõõmud ja seda nii palju kui hing ei oska ette kujutada. Täpselt lõunamaa temperamendi moodi J Ja nii ongi. Ma arvasin veel, et mu sõber võiks olla väike Giorgi, see kes hästi tantsis ja poistele seda ka õpetas. Tema, sest mulle tundus, et ainult temal on nii suur ja hea süda, et nii palju kommi kinkida :) Aga minu salasõbraks osutus hoopis suur Giorgi, meie noorsoovahetuse peakorraldaja. Tema peale ei osanud ma küll mõelda, sest ma arvasin, et tal on kindlasti niigi käed-jalad tööd täis :) Aga nüüd tagantjärele saan aru küll. Salasõbraks olemine tähendas seda, et sa pidid oma hoolealuse eest igat pidi hoolitsema ja vaatama, et tal hea oleks. Giorgi küsis ikka õhtuti kuidas mul päev möödus ja hoolitses et ma kodu järele liialt ei igatseks. Ka hommikuti küsis ta alati kuidas mul läheb. Igal pool kontrollis, et mul läheks hästi ja oleks mugav olla. Tõeline sõber ja parim ingel kes mul kunagi olnud on :)<br /><br />Ja siis hakkas ametlik lõpetamine, loomulikult saame tunnistused. Tohutu hulk gruusia sööke kantakse sisse. Otsustatakse väikest Giorgit teist korda tema sünnipäeva puhul õnnitleda. Selleks võtavad kõik gruusia poisid shampusepudeli ja raputavad selle sisu Giorgile lihtsalt pähe. Selle tulemusena on kogu põrand loomulikult märg. Täname ka majarahvast. Selleks, et hotelli administraatorionu tänada, on loomulikult mind vaja, et ma talle kingituse üle annaksin. Mina, sõnakuulelik, nagu ma olen, torman jooksujalu Maxi juurde, ja loomulikult plärtsatan suure kaarega libeda shampuse sees maha, nagu kevadine vasikas, jalad igas ilmakaares laiali. St et nikastan oma jala kõvasti ära :) Siis olen onu pikas embuses, sellest päästavad mind Max ja Sebastian, muidu ta oleks mind katki kallistanud. Siis hakkan õnneks ruttu mõtlema ja organiseerime köögist mulle jääd jala peale. Nüüd lasen end gruusia poistel terve öö otsa poputada. Saabub muidugi ka administraatorionu, kes arvab, et ta peab mu jalga hoidma, siis saab see rutem terveks :)<br />Mul on kahju, et ei saa viimasest diskost osa võtta, aga kuna eilne disko oli privaatdisko kahele, siis see vist korvas kõik tantsimisvajadused :) Vajan kõike chachast kuni shashlõkini, ise mõlten, et kas peaksin ikka nii palju selle samaka peale sööma :) Alguses ei tunne mitte midagi peale valu. Jala peal on nii palju jääd, et mu nahk on ise juba läbi jäätunud…Aga kui chacha hakkab mõjuma, siis vajun oma salasõbra voodisse, sest see on kõrvalruumis. Ja ei mäleta enam midagi. Ahjaa, vehepeal kinkis Eileen mulle lohutuseks ühe türgi käevõru, mis on imeilus. See lohutab mind väga, selline südamlik tegu ja pealegi ei saa ma seekord Gruusiast endale ühtegi paari kõrvarõngaid, seega on mul käevõru üle vägagi hea meel. Naised vist on ikkagi natuke harakate sugulased? :) Öösel talutab Gocha mind oma voodisse. Mul on kõik asjad pakitud, ma ei muretse, ainult mu salasõbra viimati kingitud kommikott jääb loomulikult teiste tühjendada :) Panen hoolikalt mobiili padja alla, et oleks kellaaega hea vaadata, sest hommikul on kell 6 väljasõit. See on muidugi gruusia aja järgi :) Kui ma sellest kell seitse aru saan, olen maruvihane. Ega ma kaine veel ei saa olla, sest oma voodisse jõudsin kell 4. Magan fuajees diivanil ja ootan, et teised ka aru saaksid, et kell 6 on ammuilma möödas. Olen zombie.<br /><br /><strong>24.september Pühapäev</strong><br /><br />Bussisõit mööda ilusat Gruusiat. Mäed. Mäed. Mäed. Imetlen neid suu ammuli. Liiklus on nii hull, et me peaksime vähemalt kümme korda reaalselt surma saanud olema :) Ma ei suuda esiistmel istuda ja seda vaadata ;) Avastan poolel teel, et unustasin oma telefoni hotelli padja alla. Ei tasu ikka chachaga liialdada ;)<br />Nüüd saame Tbilisis kolada. Alguses teatakse, et see on üsna ohutu linn ja siis mainitakse, AGA tüdrukud, ärge üksi linna peale minge ;) Jään siiski teistest maha, sest otsustan dushi all käia. See käib nii, et kuna meie kraanist tuleb vaid tulist vett, siis küsin luba kasutada Marki toa vannituba. Nende pesulas aga jällegi uputab ;) Lõpuks olen värskena Tbilisi tänavatel. Kuna jalavalu teeb pisut muret, siis proovin aeglaselt kõndida. Aga siin jääb sellise teguviisiga KINDLASTI auto alla. Sest ülekäigukohti: sebrasid, valgusfoore jne on väga harva. Nii tuleb teed ületada seal kus vaja. Ühe korra valisin siiski vist väga vale koha, sest üks auto sõitis konkreetselt minu poole. Esimest korda elus mõtlesin, et nüüd jään küll auto alla. Kogu elu veel ei jooksnud slime eest läbi, viimasel hetkel autojuht vist halastas mu peale. Võib-olla selle pärast, et olen blond naine, mitte grusiin :) Ma ei loonud mitte ühegi mehega silmsidet ja mitte keegi ei hakanud minuga ka juttu puhuma. Isegi ühtegi komplimenti ei öeldud, et kui ilus ma olen jne. Ikkagi suurlinn J Kuna ma raamatupoodi üles ei leidnudki, siis ei saanud ma ka Tbilisi kaarti ja loomulikult seetõttu ei teadnud ma kuhu poole jääb kesklinn ja Rustaveli tänav. Aga see tänav on igas linnas tavaliselt peatänav Gruusias :) Nõnda siis kõmpisin hotelli ümbruses ja panin oma orienteerumisvõimed proovile. Hotelli administraatoritädi oli küll ülisõbralik ja andis mulle hotelli visiitkaardi, aga sellel oli kõik gruusia keeles kirjas… :) Jah, selles piirkonnas ei olnud mitte ühtegi raamatupoodi, küll aga vähemalt kolm ülikooli. Üks neist humanitaarteaduste ülikool. Olin õnnelik, et leidsin Humanitaarinstituudi sugulase Gruusias J Küll aga oli avatud suur kooliõpikute-vihikute laat. Kool algab Gruusias oktoobrist. Milline rõõm lastele!!! :)<br /><br />Õhtusöögil mõnusas restoranis pandi meid proovile uue gruusia köögi saavutusega: khinkali :) See on selline hiigelpelmeen meie mõistes mis on tainast kokku mätsitud nõnda, et ühel küljel on selline nups millest saab näppudega kinni hoida. Ja just näppudega peabki seda sööma. Kahvlit ja nuga ei tohi mingil juhul sisse lüüa!!!! Khinkali on nimelt nagu naine. Kui mees saab selle söömisega niimoodi hakkama, et seda ‘ära ei tapa’, siis saab ta ka iga naisega hakkama :) Selline ilus legend jälle siis… Ühesõnaga, haarad tipust khinkali, lööd hambad pelmeeni ja imed kohe puljongi välja. Kusjuures, missest et see on tulikuum J Kõik vaatasid mind mõistmatute pilkudega kui ma muudkui ootasin ja lootsin, et see hiigelpelmeen ükskord ära jahtub :) Aga õnneks olime eelnevalt liiga palju khachapurisid söönud, nii et kõik said aru, et ma pean vahepeal seedima ka :) Kui oled siis puljongi välja imenud, siis sööd pelmeeni nagu pelmeeni ikka :) Aga jah, ärge Gruusias kuskile söökidesse esimesena teravaid riistu torgake, vastasel juhul ärge imestage kui teie naaber kõrval istudes tohutult pettunud ja kurba nägu teeb, ning kiljatab üle restoranisaali: oihh, ta tappis khinkali ära!!! Nagu sa oleksid tõepoolest tema õde halvasti kohelnud :)<br /><br />Istusin lauas Gocha sõbra Tamazi kõrval. Minu pilku köitsid ilusad savist kausikesed seinal kõrgel riiulil. Neid oli päris palju, mulle tundus see ebatavaline. Ja Tamaz rääkis, et neid kasutatakse, mitte ei ole niisama ilu pärast sinna asetatud. Nimelt teavad ju kõik, et Gruusias ei jooda mitte midagi ilma toostita. Nõnda loetakse õhtu jooksul umbes 7 põhitoosti ja vajadusel nii palju veel kui parasjagu vaja. Kokku arvatakse olevat umbes 3000 erinevat toosti, aga kes neid siis nii täpselt lugenud on :) Nii, ja kui toostilugemine edeneb õhtu jooksul, siis lähevad ka pitsid suuremaks, kuni lõpuks võetakse need kausid seinalt ja juuakse juba nendest :) Selline mugav sisekujunduse lahendus siis :)<br /><br />Nii, ja nüüd tuleb kõige põnevam osa selle õhtu jooksul, me läheme Türgi sauna. Mina olen väga elevil, sest tahan väga teada saada mida kujutab endast massaazh Türgi saunas. Olen sellest ju elu jooksul palju palju legende kuulnud, alates oma massaazhiõpetajate juttudest kuni gruusia poisteni välja. Saunas tekib meil tüdrukutel väike vaidlus adminsitraatoriga, ta ei taha meilt eraldi raha võtta, tahab, et me kogu summa korraga tasume. Lõpuks maksab keegi kohalik mees meie eest tund aega sauna kinni :) Meil kästakse minna sauna, end täiesti alasti võtta ja oodata :) Astume sauna eesruumi kus nurgas on ka tualettruum aga mille uks on lääbakil lahti ja kinni ta ei lähegi. Nn saun on üsna suur saal, selle nurgas on bassein, basseinis on tulikuum vesi. Kui kodus teete kuuma vanni külmetuse puhul, siis siin on veel kraad tulisem see vesi. Loomulikult tuleb vesi otse mäe seest. Ta on selline ‘rasvane’, st seda et ei tule naha küljest maha ja haiseb. Nii et algul mõlten, et see on mingi räpane koht :) Aga mineraalid haisevadki, ilmselt topitakse värskavette mingeid aineid, et see ei haiseks :)<br /><br />Ootan ja ootan massööri, kes on loomulikult naine, sest olen koos muslimitüdrukutega saunas. Olen selle üle ainult pisut kurb :) Siis avastan, et massöör ei saagi tulla, kuna lahked muslimitüdrukud on ukse seestpoolt lukku keeranud. Nimelt käidi ukse vahelt piilumas paljaid tüdrukuid ja et mitte kellegi soovimatu pilk Ufa tüdrukute pühasid kehasid ei näeks otsustati see probleem väga lihtsalt lahendada. Lasin siis õnnetu tädi sisse J Nüüd hakkas põnev! Tädil oli kaasas plekkämber ja pesukäsn, nagu mingi koristajatädi lonkis sisse J Käskis mul kivipingile pikali visata ja nühkis natuke käsnaga eestpoolt ja siis tagantpoolt ja siis võttis basseinist tulist vett ja viskas selle mulle peale. Kõik kordus vahutava seebiga. Ja siis paar mudimisliigutust seljale. Ja oligi kõik!! Tüdrukud küsisid, et kas see oli ikka 10 lari (70 krooni) väärt. Ma ei osanud koheselt midagi öeldagi. Eks kogemuse-teadmise eest oli küll seda raha väärt – aga massaazhi eest küll mitte :) Tüdrukud hakkasid arutama, et tädi peseb kõiki inimesi ühe ja sama käsnaga jne… Siis üks vastas: liiga palju küsimusi ei ole vaja esitada :) Siin, Gruusias jah, on targem vaadata ja imestada ja mitte pärida liiga palju. Parem katsuda mõista ja meenutada seda aega kust me ise tuleme :) Mina kasutasin meie tunniajasest saunast vist umbes 15 minutit, mulle aitas, olin nii solvunud sellise massaazhi üle, siis külm saun ja tuline vesi :) Väga teistmoodi meie enda saunast J Harjumatu lihtsalt. Teisedki tüdrukud ei tahtnud väga kaua seal haisu sees istuda, missest et tervendavad haisud :) Nõnda istusime eesruumis ja ootasime oma poisse teisest ruumist. Ja kui ilus noor poiss käis poistele massaazhi tegemas!! L Eesruumis käis ka omapärane elu. Kolm ‘linnukese’ välimusega piigat istus seal. Mul oli natuke imelik kohe seal alguses istuda. Lootsin, et mõni mees mind selliseks naiseks ei pea ja ära viia ei taha :) Aga need tüdrukud said üsna kärmelt kuskile tööle, igatahes ruttu nad sealt kadusid. Väga palju kassipoegi oli seal. Saime oma tüdrukutega neid kussutada ja nunnutada. Üks kohalik mees, kes ilmselt maksis meie sauna eest, küsis kust me pärit oleme ja ostis meile õlut, millest tatari tüdrukud loomulikult keeldusid :)<br /><br />Õhtul istusime hotelli koridoris sakslaste ja inglastega maas, jõime gruusia viina, isetehtud gruusia toostidega ja olime koos kurvad ja lubasime kuidas me hakkame nüüd üksteist väga tihti nägema, kuigi teadsime et see on vale ja võibolla me ei kohtu enam kunagi. Ootame kuni saab inglased ja sakslased lennukile saata. Venelaste ja ukrainlaste lahkumise ajaks, kell 4, oleme aga siiski kõik ära vajunud :)<br /><br /><strong>25. September Esmaspäev<br /></strong><br />valged kingad pole Gruusias soovitatav<br />kaasa võtta kingituseks küünlad ja vana Tallinn<br />söetabletid kindlasti kaasa<br />septembris pole enam päikesekaitsevahendeid vaja<br /><br />Lõunapaiku transporditakse meid taas Kakuliade korterisse. Sööme ja siis arvavad eesti poisid, et võiksime midagi teha, aga gruusia poisid ütlevad, et milleks kiirustada, peame ikka kõigepealt siestat ka J missest et me pole sellel päeval veel mittekuimidagi teinud ;)<br />Meid viiakse mägedesse. Oleme jäänud, meie eestlased ja meie võõrustajad gruuslased, sest siiakanti lihtsalt ei käi nii tihti lennukeid Baltikumist. Meile näidatakse esimest Gruusia kirikut, millel on lame katus: Zhivari, ema monumenti. Ühes kohas ostame palju gruusia käsitööd ja kõik eesti poisid saavad kohalikus rahvusvõtmes soojad viltmütsid pähe ;)<br /><br />Mtskheta linn, mis on vana Tbilisi tegelikult. Mingi 1500 a vana umbes. Vana Gruusia pealinn, mis asub roehlise jõe kallastel. Selles linnas asub ka kirik, mis oli siin X sajandil kõige suurem Gruusia kirik, selle nimi on: Svetitskhoveli. Sellele kõigele avaneb suurepärane vaade vastasoleva mäe otsast, kus asub Ristikirik. Selle kiriku asemel oli kunagi vaid rist, aga erinevad rahvad ja uskude esindajad tõmbasid seda risti kogu aeg maha, aga grusiinid panid jälle püsti tagasi. See on väga vana ohverdamise koht ilmselt, sest kiriku taga oli üks puu, mille külge oli palju lindikesi seotud. Siin käiakse oma pulmi õnnistamas, enamasti kõik Tbilisi pulmad. Giorgi rääkis kuidas tema sõber, kes töötab mobiilifirmas, oli oma pulma siin pidamas ja keegi seltskonnast ei saanud helistada, mingid probleemid olid leviga. Aga kõrvaloleva mäe otsas on mast. Siis ronis peig keset oma pulma masti otsa ja tegi kõik korda :) Veel rääkis ta, et siin kõrval olev manatee on ka tähtis, sest roosiderevolutsiooni ajal sõideti just seda teed mööda Tbilisisse ja tee oli autosid ja busse täis, ja Ristikiriku mäelt käidi dokumentaalfilmi tegemas.<br /><br />Siis käisime mingis lahedas kohas söömas ja toosti joomas. Selline pisikene Lido. Meile seletati kuidas toostilugemise süsteem toimib. Lauda istudes valitakse 1) Tamada – kes loeb tooste ja loob lauareeglid. Tema annab ka loa kui keegi teine tahab toosti öelda. See toost peab olema loomulikult ümberjutustus Tamada eelmisest toostist või siis tänu toosti eest. 2) Merikite – kes valab veini klaasidesse. 3) Maspindzeli – majaisand, tema valvab, et kõik oleks ok ja kui keegi jääb väga purju, siis sellele ei lubata enam juurde valada. Merikiteks valiti Rivo, kõige tüüpilisem eesti mees keda keegi üldse on kunagi näinud. Niimoodi arvas muideks mustanahaline Mark Inglismaalt :) Mark on tegelikult India juurtega. Rivo valimine Merikiteks tähendas lihtsalt seda, et toosti lugemise ajaks olid klaasid kogu aeg tühjad, ta vabandas seda muidugi sellega, et ta otsustas, et me oleme juba liialt purjus ja juurde pole enam vaja :) Siin juhtus selline lugu, et ma pakkusin heast südamest Gochale, ehk meie tänasele toostimeistrile natukene süüa, sest vaagnad asusid temast kaugel. Ja siis hakkas ta käituma nagu mingi põrguline: ‘oi, mis sa teed, naine, miks sa mulle süüa pakud? Ma olen ju toostimeister, sa ei tohi minguga suhelda!’ hädaldas ta J Ma vihastasin päris korralikult. Küsisin teistelt, et kas ma võin kellelegi otsa vaadata ja vestelda teistega söögilauas? Birgit ütles tabavalt ja sellise reaktsioonikiirusega, mida kadestama jäängi: ‘Lisa, köögis on su koht!’ :) Ja nii see näibki Gruusias olevat. Gruusia poisid veel kobisesid natuke, et ma olen kange põhjamaa neid ja oligi kõik.<br /><br />Öösel sõitsime paljudes ilusates paikades Tbilisi ööpimeduses. Sõit oli enam kui õudne. Mägedes sõitsime ikka umbes 85 kraadise nurga all, nii üles kui alla. Ja ega nendel teedel eriti kahte rida ei ole, nii et me jätsime targu küsimata mis siis saab kui keegi vastu juhtub sõitma… Öine Tbilisi on tohutult ilus. Käisime mingis toredas pargis, kus on tiigike keskel, selle ümber käivad Tbilisilased hommikusörki ja õhtuti romantilisi jalutuskäike tegemas. See on esimese kohtamise paik. Umbes 1 kilomeetrine ring, Giorgi ei tahtnud kuidagi seda jalutuskäiku ette võtta, aga lõpuks olime juba poole tee peal ja polnud enam vahet kas minna edasi või tulla tagasi :) Sellel jalutuskäigul seletasid eesti poisid Giorgile kuidas eesti tüdrukutega käituda ja kuidas nende kehakeelt lugeda ja muid kasulikke nippe :) ikka nii, et kui eesti tüdruk ütleb võib-olla, siis see on tegelikult ja, ja kui eesti tüdruk ütleb ei, siis tuleb veelkord küsida, siis saab vastuseks juba võib-olla :) Ja et meie esimene kohting pole kindlasti mitte jalutuskäik romantilises pargis, vaid kinos, kus ei pea rääkima jne, jne :) Väga hariv jalutuskäik. Birgit ei ole tüüpiline eesti tüdruk. Tema ei tähendabki ei :)<br /><br />Kus on mingid kohad<br />peidus<br />kuhu jõuda tahame<br /><br />Et ei kaoks meist<br />vihmasabina kaja<br />öötähtedes<br /><br />Milles midagi on<br />mida me ei leia<br />ja otsida ei tohi<br /><br />See luuletus on toodetud ajal, kui eesti ja gruusia poisid kaarti tagusid kuni magamaminemiseni ja mina gruusia keelt õppisin kasutades Kakuliade sõnastikku :)<br /><br /><strong>26.september Teisipäev<br /></strong><br />Viimane päev Tbilisis möödus suurepärase ilma saatel päeva alguses, mis (ilm) oli lõpuks muutunud tugevatuuliseks õhtuks ;) Käisime Giorgiga kunstimuuseumis kus keldrisolevaid kallihinnalisi aardeid-ehteid-ikoone näidati meile giidi saatel, kellel ei ole mitte mingeid emotsioone. Ta ilmselt ei karda kõdi ka. Ainus, kes tema inglise keelest midagi aru sai, olin mina, sest ma oskan inglise keelt kõige halvemini meie grupist :) Ja see tädi rääkis nagu ta oleks õpikukassett :) Aga ILGELT-ILGELT ilusad kõrvarõngad olid seal, need X ja XI sjandi omad. Oijahh, mitte keegi vist ei ole suuteline selliseid tänapäeval tegema….. Ikoonid olid lõpuks igavad, sest neid oli palju ja tädi luges igaühe juures aastad ja selle üles et kas Gruusias tehtud ja mis kivid ja kust. Tavaliselt olid erinevad ikoonide osad tehtud erinevatel sajanditel. Palju kive oli küll, aga lihtsalt kõik erinevad kivid ühele ikoonile toppida, see jäi mulle arusaamatuks. Ilmselt on seal taga mingi süsteem, et eri kivid sümboliseerivad eri pühakuid ja mõjuvad eri palvetele erinevalt, aga kahjuks makk-tädi seda ei selgitanud, sest see ei olnud talle peale lindistunud :) Siis otsisime tualetti ja kuskil muuseumi tagahoovi taga keldris see õnnestuski leida. Kui Eestis ei ole raha kunsti jaoks, siis võite ette kujutada milline peldik on Tbilisi kunstimuuseumil. Igatahes Rivo ei olnud nõus seda kasutama :) Aga pärast koledat vetsu oli tagahoovis võimalik viinamarju korjata ja süüa Seejärel küsis Giorgi kas tahame ka ajaloomuuseumit külastada, millest meil õnnestus viisakalt keelduda. Osalt on sellest muidugi kahju, sest kui palju veel tuleb elus võimalusi näha Gruusia ajaloomuuseumi? Aga kartsime, et sellise tempo juures me ei jõua iialgi kuskile poodi, et oma kallitele suveniire kaasa osta. Mina käin ja mangun Giorgil sabas, et raamatupoodi oleks väga vaja, aga seda me lõpuks ei leiagi ;) Loomulikult astuma aga mingisse lääne firmarõivapoodi sisse, sest Birgit tahab sinna minna :) Mis teha, sümpaatia on elus vägagi edasiviiv jõud :)<br />Seekord saame näha pagaritöökojas kuidas gruusia leiba e lavashi küpsetatakse. Margus ostab ühe saia kaasa ja jagab seda linna peal armsatele lastele, kes saavad emade käest oma käitumise-nurumise pärast tõrelda :)<br />Sai küpseb siin u 4 minutit ja kukub siis alla, siis urgitsetakse sai sealt välja ja müüakse maha :)<br /><br />Seekord otsustasime oma lemmikrestoranide paigas süüa. Siin oli tualetis kolme sorti paberit. Ma istusin seal vist 15 minutit ja nautisin seda õnnistust J Sõime küll pitsat, mis oli täpselt sama maitsega, mis eestiski :) Aga mina tahtsin esimest korda gruusia aja jooksul ka magustoidu ära proovida, ja see shokolaadikook oli küll ülimaitsev. Selles olid ikka kirsid ja vahukoor ja jäätis jne. Ja juhuslikult sattusid sealt mööda minema Nicole ja Maiko. Nii tore! Nicole rääkis oma seiklustest Tbilisis. Ta kasutab tublisti oma algelist gruusia keele oskust ja käis niimoodi juuksuris ning sõitis taksoga. Päris rahule ta ilmselt ei jäänud, aga need kaks teenust kokku läksid talle meie rahas maksma 70 krooni. Kas usute? Siis suundusime veiniotsingutele. Meid tassiti kõige paremasse vinoteeki. Seal olid onud sõbralikud ja uudishimulikud. Kõik veinid olid kõige paremad J Üks poodnik ütles teisele: nad on Eestist, see on see Riia, eks? Teine vastu: Loll, see on Tallinn!!!<br /> ;) Siis heljusimegi tuulises Tbilisis. Aga see ei olnud kuri külm tuul nagu Eestis, vaid lihtsalt hirmus tugev nagu Gruusias ;)<br /><br />Õhtul korraldati veel üks meie ärasaatmissöömaaeg. Seekord kodus. See oli viimane toostitreening. Eesti poisid ütlesid läbisegi südamest tulevaid tooste, nii et Birgitil polnud südant ühtki pitsi lõpuni joomata jätta. Mina tundsin küll pisut alkoholiüleküllust oma organismis, mistõttu mind loomulikult sotsiaalselt pisut eirati. No aga ise olin süüdi, et esinesin sellise häbiva käitumisega ;) andeks, sõbrad, et siin oma sotsioloogilise sõnavara kasutamist harjutan, mujal ma ju seda teha ei saa ;) Vahepeal juhtus muidugi ka kole lugu selle koha pealt kuidas Gruusias naistesse suhtutakse :) Ajab kohe naerma, nimelt tuli emakene uksele küsima, kes tahab teed, kes kohvi. Ja poeg käratas emale: ‘Ema, mis sa segad, näed ju et me loeme hetkel toosti!’ Oijah, emakene ainult naeratas malbelt oma pojakesele otsa vaadates ja kobis kööki tagasi. Kas pole kole? Pärast me nõudsime ema ja tädi ka laua äärde, et nende heaks toosti lugeda, ma arvan, et nad olid siiralt rõõmsad.<br />Katsun kasutada viimast võimalust ja küsida elu-olu kohta Gruusias. Õpetaja keskmine palk on umbes 400 lari, kütte ja elektri eest makstakse nt Kakuliade kolmetoalise korteri eest u 200 lari kuus, sellele lisandub telefon, ka umbes 100 lari. Vee eest ei maksta loomulikult midagi. Kõik numbrid korrutage 7-ga. Ja kõik ei ole mitu korda odavam eesti hindadest…..<br />Kui hakkasime lennujaama sõitma, siis ema avastas veel minu plätud kuskilt posite toast, kus need kindlasti olema ei pidanud, nad pidid minu mäletamist mööda kohvris olema :)<br /><br />Ja ikkagi avastasime lennujaamas nii mõndagi, mis maha ununes. Õnneks olime saabunud nii vara, et Gocha ja Tamaz tegid kiire sutsu koju ja tagasi :) Meie muudkui seisime järjekorras ja katsusime seal vaimselt võidelda mingite ärimeestega, kes tahtsid meist mööda trügida. Ma ütlesin oma poistele, et ma lihtsalt ei räägi nendega, las pöörduvad mõne mehe poole, nagu Gruusias kombeks :) Lõpuks olid need mehed lihtsalt väevõimuga sunnitud meist mööda minema ja üle piirdeaia astuma :) Tänu neile mölakatele pidin mina üksi, teistest eraldi, viimases lennuki reas istuma.<br />Loomulikult võetakse mult viimane veinipudel, mille Sebastian saatis Helvele, ja ma panin ta käsipagasisse, sest kohver oli niigi ülekaalus :) Loomulikult suundun vihasena kohe lennujaama poodi ja ostan sealt uue veini ja marsin sellega ikkagi lennukisse. Mis absurdne süsteem!!!!! Ja siis tuleb lihtsalt oodata. Sest Tbilisi lennujaamal on kaks väljapääsu. 1 ja 2. Ja mitte ühtegi tabloid, telerit, ekraani, infopunkti. Tuleb lihtsalt oodata. Ja ükskõik kui kaua. Keegi ei tea kunagi kui kaua :) Hiljem kuuleme muidugi uudistest, et me tulime kaks päeva enne seda aega, kui hakati lennujaamas igasugu piiranguid kehtestama….. Jälle vedas.<br /><br /><strong>27.september Kolmapäev</strong><br /><br />Praegu peaks olema kell 4 hommikul ja ma naudin päikesetõusu pealpool pilvi. On kummaline ja ilus tunne. Hea on teada, et kuskil meist nii kaugel on olemas nii ilus koht nagu Tbilisi ja Gruusia. Ja et seal on sõbralikud inimesed. Ja enamjaolt sõbralikud isegi naiste vastu. Aga mul on ka hea meel, et jõuan varsti koju, näen oma koduseid. Saan käia lõhnavas wc-s, kus pole iialgi paberiprobleeme. Samuti pole meil vee ega elektri puudumise probleeme :) Koju, kus kõik armastavad ka üksteist, nagu grusiinidki, ainult et meie ei näita seda võib-olla niipalju välja.<br /><br />Loomulikult õnnestub mul Riia lennujaamas ära kaduda. Alguses ei saa ma mitte millestki aru. Olen nagu Palle raamatus, täiesti üksinda maailmas. Pole kaaslasi, pole kohvrit. Ainult mina ja lennujaam. On varane hommik, pole veel infopunkt ka avatud. Lähen õue, sest loodan, et poisid teevad seal niikuinii suitsu, aga seal pole kedagi. Mõtlen juba, et kas nad tõesti sõitsid koos minu kohvri ja asjadega juba Riia bussijaama ja loodavad, et ma tulen selle peale et neile järgneda. Aga nii hullud need eesti mehed muidugi ka pole. Või õigemini. läti raha on minu käes, nad ei saakski bussiga sõita :) Lõpuks kui oleme üksteist leidnud, tuleb välja, et ma sõidan esimest korda elus kohvriga. Ja seetõttu pole varem minu rumalus välja tulnud :) Nimelt ma sõitsin transiittsooni….<br />Selle imepisikese eksituse üle viskavad mu sõbralikud poisid muidugi terve tee minu kulul nalja……<br /><br />Kui jõuame Eestisse ja sõidame Pärnust läbi, siis naudin neid imeilusaid puhtaid, värvitud majakesi, kodusid. On imeharras hetk.<br /><br />Mida teile lõpetuseks öelda?<br /><br />Kõige raskem on Gruusia ühiskonnas taluda seda, et naised on võõrastele meestele 0-koht. Ilmselt siinsed naised seda ise nii ei tunne, sest nad on sellise käitumisega siin üles kasvanud. Isegi rahvatantsud on eraldi. Ainult üks tants on selline kus mees võib küünarnukist naist korraks puudutada. Siin ei ole sellist probleemi, et oh kui nõme kas sa tantsid naisrühmas J Gruusias ongi vaid nais- ja meesrühmad. Teisest küljest on jälle nii, et sulle tuttavad mehed kannavad sind nagu sitta pilpa peal, hoolitsevad ülihästi ühesõnaga ;)<br />Teine asi on siinne liikluskultuur - see on hull. Positiivne selle asja juures on see, et kui keegi tahab tunda kaose ja totaalse vabaduse tunnet, siis soovitan soojalt proovida Gruusias autoga sõita ;)<br />Kolmas on räpasus. Mingi üleüldine minnalskmismeeleolu. Aga teisest küljest ollakse UHKED. VÄGA uhked oma toreda rahvuse üle. Nt noored poisid räägivad seal, et me oleme väikerahvad, nii meie-eestlased, kui ka nemad-grusiinid. (Vabndan Inga ees, sest ma ütlesin, et Gruusias on 3 miljonit inimest. Väljaspool Gruusiat elab 3 miljonit grusiini. Gruusias on 4,5 miljonit inimest. Tbilisis 1,5 miljonit) Nii räägitakse ka meil, aga gruusia poisid räägivad päris siiralt, et me peame lapsi tegema, te need rahvused püsima jääksid. See on kohe selline trend neil ja nad saavad sellest aru. Meil eestis räägivad seda juttu ainult vanad mehed ja keegi ei tea kas nad on kunagi ka mõne lapse tegemisega ka hakkama saanud ;)<br />Marguse vanemad said Gruusias omale Marguse.<br />Lisa sai Gruusiast mitmeid ilusaid kõrvarõngaid.<br />Kõik saivad palju ilusaid hetki ja mälestusi.<br /><br />Koolituse koha pealt niipalju, et arenesin palju, õppisin erinevate inimeste kohta tohutult palju ja et meie dolerantsipiire saab veel kõvasti nihutada.<br />Ja et kui ma Eestis arvasin, et ma olen vähenõudlik inimene ja saan hakkama tohutult vähesega, siis Gruusias kogesin, et on võimalik veel vähesemaga leppida….<br /><br />Kel huvi, siis kõige informatiivsem paik internetis Gruusia kohta, mis mina leidsin, on siin: <a href="http://www.angelfire.com/ga/georgian/history.html">http://www.angelfire.com/ga/georgian/history.html</a><br />Nakhvamdis! ;) ja musi-musi, teie Lisu.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-7921198813094466837?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-12277899436658836342008-03-27T00:45:00.001-07:002008-03-27T00:45:54.771-07:0025-27 august 2006<br /><br />Kas te teadsite et Leedus on naftapuurkaevud? Või et autodel ei pea päeval tuled põlema? Nafta on muidugi ühele saudiaraablasele maha müüdud ning nafta on otsakorral.<br />Tavalised toidupoed on avatud kuni kella 24-ni. Uksel asub silt: dirbame kuni 24.00-ni ;)<br />Autoteed on täitsa hullus seisus. Kohutavalt raputas kogu tee. Ehitatakse küll EL-ist taodeldud rahade eest uusi teid, aga needki on kohutavamad, kui need ,mis meil ilma eurorahadeta niigi on. Nii et ei tasu taga nutta neid eurorahasid…. Liikluskultuur on sama hull kui Eestiski, muidugi umbes iga neljas auto on ka eestist pärit ;)<br /><br />Kui rääkida Leedu arhitektuurist ja üleüldse majaehitusest, siis ehitakse hullult ja täiega. See tähendab, et kõik kohad üritatakse täis ehitada kui on tegemist linnalähedase kohaga. Üks korralik Leedu maja on vähemalt neljakordne ja aeda oma rikkuse varjamiseks ei vaevuta küll ehitama. Vastupidiselt Eestis toimuvale, kus igaüks püüab aina paremini oma valdusi varjata ;) Ehitushullus tipnes sellise kurioosse looga kus üks Leedu paar: mees ja naine, ehitasid endale 22 toaga maja. Ning siis kui see maja valmis sai, siis said nad aru, et neil ei ole selle majaga midagi peale hakata…. Samuti ehitatakse Leedus oma krunt äärest ääreni sõna otseses mõttes maja täis. Mõnes mõttes on see isegi hea, ei pea hiljem muru niitma ;) Osalt ehitatakse ka selle pärast mitu korrust vanale majale otsa, et hiljem, st suveperioodil, võimalikult palju tube välja rentida ja niimoodi raha teenida. Kui mõnda merelähedasse linna sisse sõita, siis võib näha, et tee ääres seisab ja istub ohtralt rahvast erinevate siltidega. Ei, need ei ole hääletajad. Nemad püüavad leida oma tubadele/majadele/korteritele üürilisi.<br /><br />Maal ehitatakse ja elatakse üpris sarnaselt Eesti maaelule. Kuid Leedus on võimaldatud inimestel endiselt ühelehmapidamine. Üksikuid lehmi ja hobuseid seisis ohtralt tee äärtes. Mina muidugi tean selle tausta ka. Kui Eesti liikumise Kodukant inimesed tegid reisi Lätti ja Leetu, just maapiirkondadesse, siis nad nägid seal tohutut vaesust… Arvan, et see on tingitud puhtalt sellest valitsuse nn ‘headusest’ võimaldada inimestel üleminekuaeg pehmemalt üle elada…. Igal asjal oma head ja vead ;)<br /><br />Linnades on ka putkamajandus veel nõukajajäänukina alles. Eestis on juba kõikjal kioskid. Putkat ei mäleta millal ja kus viimati nägin…<br /><br />Üks olulisemaid teemasid, millest pean kindlasti kirjutama Leedu kohta, on nende tohutu lastesõbralikkus. Võib-olla on muidu nii, et Eesti ja Läti on omamoodi ja Leedu on meist pisut erinev – just majade ehitus ja nafta ja mingi äraseletamatu vürstiriigiaegne uhke hoiak. Aga lastesõbralikkusega on küll Läti ja Leedu Eestist sammude jagu ees. See väljendub selles, et ükskõik mis söögikoht nt tee ääres omab söögikoha suurusega võrdväärset laste mänguväljakut või lõbustusparki. St et on söögikoht. Selle ümber on topeltsuur väliterrass ja selle ümber on veel omakorda topeltsuur lasteala, sisustatud kõigega mida ühe lapse hinge ales igatseb. Aga sellest täpsemalt veel edaspidi.<br /><br /><br />Alustasime oma reisi varavarajasel Eestimaa kaunil viiendal hommikutunnil. Nii kui Läti piiri ületasime, hakkas giid jutustama ja enne ta vait ei jäänud kui hakkasime koju tagasi tulema. Oli tore, meie kehad reisisid bussis ja meie meeled ja mõistus reisisid ajas mööda huvitavaid muinasjutte ja legende. Tõeline keha ja vaimu puhkus käsikäes. Esimene suurem peatus oli meil kohe peale Leedu piiripunkti Joniškis, käisime kohalikus Leedu sööklas ehk veykalsis söömas. See on ka üks nõukaaja jäänuk, mida Eestis enam ei koha. Lastele oli see kindlasti korralik elamus ja vanematele inimestele tugev nostalgiapuhang ;)<br /><br />Seejärel külastasime merevaigumuuseumi Palangas ning Palanga linna. Seal saime taaskord meenutada legendi Eglest ja tema abikaasast merekuningast. Nimelt oli Egle üks väga kaunis Leedu tüdruk ning armastas käia mere ääres jalutamas. Seal märkas teda merekuningas kellel oli mao kuju ning kes Eglet järjepidevalt naiseks kosis. Egle ütles aga kuningale järjepidevalt ära. Kui ta aga oli merekuningat inimesena näinud, siis mõistis Egle, et merekuningas on hoopis väga nägus ja tore noormees, ning nõustuski abielluma. Nad said kolm last, kaks poega ja pesamunaks tütre. Kui nad olid mõnda aega õnnelikult mereriigis elanud, siis Egle palus oma meest, et ta võiks oma perekonda külastada koos lastega. Nii juhtuski. Kui aga tuli aeg koju mereriiki tagasi pöörduda, siis selleks ajaks olid Egle vennad tema noorimalt lapselt saladuse kuidas Egle oma meest merest endale järgi kutsub, teada saanud. Egle vanemad ja vennad ei tahtnud oma tütart jälle ära lasta. Kui Egle läks mere äärde oma abikaasat kutsuma, et see talle ja lastele järele tuleks, siis nägi ta kohe et midagi on valesti. Meri muutus vere värvi. Kui Egle oli teada saanud, kes tema lastest oli isa reetnud, siis muutis ta oma noorima tütre haavapuuks. Nüüd haavapuu lehed värisevad kogu aeg hirmust.<br /><br />Merevaigumuuseumis oli igat värvi merevaiku. Täiesti normaalne on punane ja valge värv. Veidi haruldasemad on sinine ja roheline. Seekord oli ka kõige raskem merevaigu kamakas – neljakilone – kohal. Alates sellest korrast, kui ükskord üks purjus mees selle ilma suurema vaevata ära varastas, hoitakse seda haruldust kõrgendatud järelevalve all. Pääses hiidmerevaik oma hukatusest vaid tänun sellele, et varas oli kuulnud oma peas häält, mis ütles, et ta seda kivi katki ei teeks ja kindlasti selle tagasi viiks ;)<br /><br />Siis saime Palangas niisama ringi käia. Palangas ja üldse Leedus armastatakse ehitatada ilma liftideta maju ja hotelle. Kui meie giid oli neilt pärinud, et kuidas ratastoolis inimesed trepist üles saavad, siis leedukad vastasid lihtsalt, et need, kes käia ei saa, ärgu ronigu kodust välja. Kui giid julges küsida, et kas siis rasked kohvrid peavad ka kõik ise üles tirima, siis vastatai talle, et need kes ei jaksa oma kohvrit tassida, need ei peaks mööda maailma ringi kosserdama ;) Niipalju siis leedukate külalislahkusest, mis pealtnäha tundub ülitore.<br /><br />Ka on igas endast lugupidavas Leedu linnas jalakäijate tänav. Mis on mõeldud vaid lõõgastumiseks ja jalutamiseks. Autod seal reeglina ei sõida. Nii ka Palangas. Seal ilmselt üks uhkemaid ja võimasamaid. Tänav lõppeb pika mere peale ehitatud puidust tänavaga. Kui selle tee lõppu kõnnid, siis seisad mere kohal ja võid ääretut merepiiri ning päikeseloojangut nautida. Linnas on tänav ääristatud kohvikute, restoranide, poekeste ja suveniirilettidega. Ning loomulikult võtab pool sellest territooriumist enda alla kõikvõimalikud lastele mõeldud atraktsioonid. Lõputud lõbustuspargid, kohad kus on võimalik midagi võita, batuudid. Ja neid ei ole üks või kaks, neid on kümneid ja kümneid. Mitte ühelgi lapse lei tohiks sellises kohas igav hakata. Tänav on täis rõõmsat melu ja valju muusikat. Igast restoranist kostab muusika. Kui tegu on elava esitusega, siis ei maksa üllatuda kui teie arvele on lisatud mõned litid lisaraha muusika eest. Seega valime hoolega kohta kuhu istume. Oleme siiski menüüst välja valinud koha kus on tänava kõige odavam zeppelini söömise võimalus. Zeppelin on nimelt Leedu rahvustoit. See on selline hiigelpelmeen mis on lambalihaga täidetud. Tegelikult ei pidanud see üldse hea olema, aga huvi pärast sooviksime selle siiski ikka ära proovida. Kui oleme teinud suuri jõupingutusi, et mõni teenindaja meid tähele paneks, siis teenindaja teatab, et zeppelinid on otsas. Kui hakkan just küsima, et mida ta veel soovitaks süüa, mis võiks olla leedupärane või midagi. Selleni ma ei jõuagi, sest ettekandja on juba selja pööranud ja ruttab kööki. Sellisest teenindusest shokeerituna liigume taas tänavale ja lepime putkast ostetud vene pirukaga. Igal juhul olen saanud Leedust halva restorani idee… Oleks päris põnev asutada restoran kus on halb teenindus. Inimesed maksaksid selle eest, et neid halvasti teenindataks.<br /><br />Kui õhtul Klaipedasse magama saabusime, siis ainus oluline asi, mis Klaipedast meelde jäi oli üks arhitektuuriline element. Ma nimetaksin seda puzzlemajaks. On nimelt ehitatud kaks maja kõrvuti nii, nagu peaks nad kokku lükkama, siis saaks terviku ;) täpselt nagu puzzletükid. Kui Klaipedat järgmisel hommikul valges nägime, siis saime näha Baltikumi kõige suuremat kaubanduskeskust nimega Akropolis. Nagu nimestki aru saada võib oli see ehitis tohutu-tohutu. Ka olid iga nurga taga odavpoeketi Maxima poed. Küll mina imestasin kogu aeg, et mis huvitav uus pood see on. Ning kui Leedust-Lätist ära sõitsime, siis veel kahjatsesin, et miks ma Maxima kilekotti ei ostnud. Oleksin siin Eestis sellega eputanud. Kuid suur oli minu üllatus kui siin poodi hakkasin minema ja avastasin, et ka Eestis olid kõik T-marketid üleöö Maximateks muutunud ;)……<br /><br />Niisiis jõudsimegi sadamasse. Klaipeda on jälle üks linn mis on pikaks veninud ümber jõe ja mere. Ja et Nida poolsaarele jõuda, peab praamiga 600 meetrit sõitma. Silda pole ilmselt selle pärast ehitatud, et Klaipeda on ka tohutu suur sadamalinn. Kogu kallas, kuhu vähegi silm ulatub, on täis pikitud sadamakraanadega. Nidas peatusime loomulikult kuulsas meremuuseumis. See on tohutusse kaitseehitisse rajatud museum. Kus ei puudu haidega hiigelakvaarium ning minipingviinid. Merelõvi, kes teeb trikke ning hülgedki said paari trikiga hakkama. Ühesõnaga mastaabid on Eesti meremuuseumiga võrreldamatud. Mina õppisin, samal ajal kui ülejäänud grupp käis delfinaariumis etendust nautimas, meremeeste sõlmi siduma. See on olnud minu ammune soov. Huvitav asi on selle meremuuseumiga veel see, et näiteks merelõvi ei sunnita esinema kui tal tuju ei juhtu olema aga delfiinidega nii ei ole. Ilmselt on delfiinidel alati hea tuju ;)<br /><br />Nidas asub Thomas Manni majamuuseum. Kindlasti on see ka üks põhjustest miks Nida poolsaar on armastatud puhkekohaks sakslastele. Parnitšu mäelt võib lehvitada vene piirivalvuripoistele ja nautida lummavat vaadet liikuvatele düünidele. Lammasmäel aga näeb selle eest surnud düüne. Kui sõita mööda kitsast Nida poolsaart, kitsamates kohtades on saare laius kõigest 800 meetrit, siis võib kahel pool tee ääres näha kummaliselt viltuseid puid. Neid tundub kuidagi liiga palju niimoodi lääbakil olevat. Seda nimetatakse purjus metsaks. Mets on kõver kuna tormid ja tuuled puhuvad kogu aeg ühelt küljelt ja nii kasvavad puud juba kõverateks. Metsa sisse aga sõites korjatakse loodusmaksu ja tee ääres on pidevalt näha laigulusi autosid. See on metsapolitsei. Igal pool ei tohigi metsas olla ja käia. Suurem osa saarest on reservuaar. Ka on sipelgapesad kaitstud uudishimulike metssigade eest. Metssead on sellel saarel ülimalt mugavad. Nii kui kuskil lähedal mõni auto peatub, siis nemad ligi kablutavad ja süüa norivad. Ning kui sa ise ei tule selle peale, siis pidavat nad ise olema üsna agarad lahtiseid autouksi märkama ning väikse revideeringu nad siis autos ka korda saadavad ;) Nidal müüdi ka selliseid postkaarte kus metssead pistsid parasjagu pead lahtisest autoaknast sisse.<br /><br />Üldse on Nida üks muinasjuttude ja legendide maa. Nii näiteks on füüsiliselt tunda kuidas muinasjutud hakkavad Nõidade mäel elama. Ilus armastuslugu Neeringa ja Naglise armastusest. Soovi, paha tuju, ja koerustükkide nõiad jne. Nimelt on metsaga kaetud mägi täis puidust nõidade skulptuure. Igaüks on oma näo ja iseloomuga. Mõni on sellinegi kuhu saab istuda. Aga iga kord peab siis teadma mis nõiaga on tegu. Mõni nõid on selline, et tahab sulle rahapada anda, aga ainult siis kui sa talle meeldid. Siiani pole keegi veel talle meeldinud… Üks nõiatool oli selline, et peale istudes sai soovida kellegagi abiellumist. Ja kõik need soovid lähevad täide. Kõige põnevam aga ka ohtlikum on nõiamäel käia neljapäeva südaöösel. Siis kogunevad kõik nõiad üle maa sinna kokku lõbutsema ja kui nad sind seal ära tunnevad, et sina ei ole üks nende hulgast, siis nad midagi paha sulle teevad. Ja muidugi selle imelise ja salapärase teeraja lõpus oli paar kiiknõida laste jaoks. Ka siin mõeldakse ikka tillukestele kaaslastele, nagu igal pool mujalgi Leedumaal.<br /><br />Kui hakkasime Nidalt ära tulema, siis demonstreeris giid meile kormoranide peatuspaika. Ja selle matka eesmärk oli, et kõik mõistaksid, et kormoranid on pahad-pahad. Seal pesitseb 2500 lindu. Ja see tähendab, et mets nägi välja nagu oleks happevihm sealt üle käinud. Sest kormoranide väljaheide on happeline ja mitte miski nende elupaigas ei jää ellu. Kurb ja hall vaatepilt aga mida ikka teha saab, neil on ju ka hing sees….<br /><br />Õhtul käisime Maximas õlletagavarasid uuendamas. Mina loomulikult ei käinud, sest hakkas esimest korda meie reisi jooksul sellist paduvihma sadama, et ma leidsin, et poeskäik ei kaalu minu märjakssaamist üles. Aga Anneli edastas mulle väga huvitava tähelepaneku, et kell 21 käiakse Leedus kooliasju ostmas. Oli ju 1. September kohe-kohe ukse ees ;) ja kui pood on kuni 24-ni lahti, siis miks ka mitte…<br /><br />Järgmisel hommikul algas meie viimane päev Leedumaal. Hotelli hommikukohvilauas kohtasime kahte meest Leedu televisioonist. Nendelt küsisime et kuidas on lood tänapäeva Leedus võõrkeelte rääkimisega. Nemad väitsid, et kõik on endistviisi, nii nagu nõukogude liidu ajalgi. Saab enam-vähem igas keeles hakkama. Peab aga nentima, et kui kuskil väljas üritasimegi inglise keeles midagi küsida, siis teenidajad vastasid reeglina vene keeles. Ei tea kas sellest, et nad said kohe aru, et oleme Baltikumist või siis hoopis sellest, et nad muid võõrkeeli ikkagi tegelikult ei oska….<br /><br />Bussis mängis video kus Maarja-Liis laulis vene keeles. See oli väga armas vaatepilt. ilmselt Jurmala lauluvõistluse salvestus. Tohutult palju tühje autosid seisis maanteede ääres. Arvasime siis, et Leedus on selline komme, et kui pole vaja edasi sõita, siis jäetakse auto tee äärde neile kellel on vaja just sealt edasi sõita ;)<br /><br />Leedus on teede ääres hästi palju lagedat maad, saab loodusjõudude mänge jälgida: udu, pilved, päike, vihm ja vikerkaared. Kuna sõitsime viimasel päeval palju kilomeetreid, siis oli meil võimalus palju looduspilte nautida. Ka ilm soosis meid, sest sellel päeval sai näha ja kogeda tõesti kõiki eelpool mainitud loodusnähtusi. Möödasõites põikasime vaatama ka ristide mäge. See on selline praktiliselt ristidest koosnev mägi. Igal juhul on sinna künka otsa tassitud miljoneid igas võimalikus suuruses ja kujus riste. Ka igasugused erinevad usud on seal esindatud. Nõukogude ajal tõmmati see mägi buldooseritega paar korda siledaks aga inimesed tõid sinna ikka endiselt riste ja nii ta lõpuks jäi. Mäe keskel on nii palju riste, et on tunne justkui astuks lohaka inimese riidekappi. Ristid on risti-rästi üksteise otsa visatud. See on kummastav vaatepilt, ei tea kas ka religioossne, aga midagi müstilist selles paigas on. Meie giid rääkis et selle mäe kõrval olevasse kloostrisse ei taheta turiste lasta aga kloostri hoovis pidid päris uhked autod seisma…<br />Loomulikult asuvad suveniirilauad ka ristide mäe juures. Kummaline oli vaid see, et ristide mäel müüdi ingleid ja nõidu läbisegi koos ;)<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-1227789943665883634?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-67098687292686953682008-03-27T00:42:00.000-07:002008-03-27T02:17:26.991-07:00<strong>Miks minna reisima koos õega?<br />e Passion lives here</strong><br /><br />24.jaanuar 2006<br /><br />Itaalia. Oma mägede ja teiste mägedega. Võttis meid täna vastu. Üsna jahedalt. Päike oli tuline. Tuul oli kõle. Kellad kõikjal tänavatel. Merili oli täna stjuuardess, oli südamel rahulikum lennata.Kkui bussiga lennujaamast Milanosse sõitsime, siis saime kohe esimese itaaliapärase flirdi osalisteks. Bussijuhid tulid kohe minu blondi õega jutustama. Rongijaam on ilgelt suur, kuigi Londonis on mitmetasandiline. Milanos on vähemalt mingisugunegi ülevaade. Kuid siingi ei leidnud me pakihoidu esimesel katsel üles. Üritasime küll infost küsida, kuid seal oli elav järjekord, mis koosnes kahekümnest inimesest ja kui kord meieni jõudis, siis infoonu - rääkis vaid itaalia keeles. Üldse räägitakse siin peamiselt itaalia keelt. Milanos on võimalik mõnes kohas ka saksa keeles hakkama saada ja Torinos prantuse keeles. Minul on muidugi selle üle ainult hea meel, saan itaalia keelt purssida.<br /><br />Linnas eksisime muidugi vahepeal ära, sest kaarte ei saa usaldada. Mõned tänavad jäetakse lihtsalt vahepealt ära ja mõned lähevad seal edasi, kus peaks tegelikult lõppema. Tavaliselt ei eksi ma kunagi ja isegi mu kaksiku tähtkujus sündinud õde usaldab mind kogemuste põhjal kinnisilmi. Aga täna oli tegu tõeliselt suure linnaga. Õnn, et julgesin õigeaegselt oma eksimust tunnistada, muidu oleksime ilmselt ka viimasest Torino rongist maha jäänud J Peale suuruse on see linn ka väga suur tööstuslinn, mida kogesime eriti eredalt tagasi tulles kui istusime pool tundi totaalses ummikus ja vaade meie ümber oli pehmelt öeldes kole. Betoonkoridoris üritasime suurte kaubaautode taga oodates õigeks ajaks lennujaama jõuda. Kuna me polnud sõidu sisse ummikute jaoks aega planeerinud, siis pidi meil kõigil süda peaaegu seisma jääma.<br /><br />Aga nüüd me alles saabume ja ei tea seda kõike veel. Mina näen esimest korda elus nii suuri summasid hindadena poodide akendel. Pole mõtteski Milanost midagi osta, seda enam, et Marco lubas lahkelt, et Torinos on kõik täpselt sama kaup J milles ma natuke kahtlen, aga mul pole nagunii lähitulevikus plaanis Prada kotti osta, nii piirdumegi vaid õele mõningate sisseostude tegemisega J Lubame mõlemad, et järgmine päev läheme Torino turule ja ostame päikeseprillid, sest päike on tappev. Kuidas see meil kodus meelde ei tulnud, et tulime lõunasse!! Kuid moelinna glamuuri ei märka ma kusagil, mäletan vaid räpast ja külma rongijaama ning kahtlasi kotigvarga näoga mehi sealsamas. Samuti tühje ja kõledaid osteriasid. Kuid kõik see on jällegi meile, misantroopidele, tohutu kergendus J<br /><br />Jõudnud lõpuks õnnelikult rongile, (infotahvlil oli üks reis, aga tegelikult väljus kolm rongi Torino poole) tabas meid uus paanikahoog. Keegi ei öelnud peatuste nimesid. Messasin koheselt sõber Marcole, et kas ta teab mitu peatust peaks olema J ei tea mis ta küll mõtles… õnneks teadis ta meie peatusele eelneva peatuse nime. Nii kui see möödas, kamandasin mina muidugi õe püsti ja ukse juurde, et me peatust maha ei magaks. Millegipärast pidime Susa peatuses maha minema ja mitte mingil juhul viimases, lõpppeatuses. Minu ärevusest läksid ka teised reisijad pisut närvi ja nii oli meid kümme minutit enne peatust vaguni nö esikus nii palju, et rohkem inimesi poleks sinna mahtunud. Neid tuli aga aina juurde… Mina elevusest ja väsimusest õhevil ja rõõsa. Ning kui ma veel nägin, et vastu oli tulnud ka Roberto, mitte Marco üksi, siis pääses spontaanselt üle rongi valla minu möirgav CIAO! Kõik võpatasid. Mul oli isegi pisut piinlik. Ja siis olimegi kohal. Seal, olümpialinnas ja teoreetiliselt lõunamaal.<br /><br />Linna renoveeriti ja teid ehitati väga jõudsalt, kui nii võib öelda. See tähendab, et kaks nädalat enne olümpiat oli neil kõik üles songerdatud ja sellist tunnetki ei olnud, et varsti peaks siin midagi väga tähtsat toimuma. Marco tegi nalja, et nad küll teadsid kuus aastat ette, et mängud toimuvad nende linnas, aga suvel ei saanud ehitada, sest oli palav ja talvel ei saanud, sest oli külm. Nii et olümpialinn saab parimal juhul valmis siis kui mängud lõppevad :)<br /><br />Marcol on super korter. Ilusa välimuse ja sisemusega, aiad nii maja ees kui taga. Seda põnevam oli muidugi palme lume all näha ;)<br /><br />Meie pea igaõhtuseks kõrtsuks sai üks rahvusvaheline Iiri pubi naljaka nimega tänaval. See tähendab, et eesti keeles naljaka nimega: Vitt Emmanuel ;) Ja rahvusvaheline on see kõrts selle pärast, et baarmenid on seal eri riikidest: Jimmy Kanadast, Anastasia Venemaalt, üks poiss Suurbritanniast jne jne. Kõigil meestel olid shoti kildid seljas. Ja Jimmy oli eriliselt joviaalne tüüp ka. Tal on üks eestlasest sõber, kahjuks ta ei mäletanud nime. Ja meie kaasabil tuli tal meelde, kuidas eesti keeles ‘tere’ on J ja veel mainis ta, et joob ainult tööl ;)<br /><br />Kuna Itaalias siseruumides suitsetada ei tohi, siis käidi seda pubi ees katusealuse all tegemas. Katuse all olid punased lambid, mis õhkasid sooja. Üldse olid kõikjal välikohvikutes ahjud ilma kütmas ;) Sellegipoolest keeldusin mina -2 külmakraadiga väljas kohvi joomast, kuigi Liina oleks seda meeleldi teinud.<br />Roberto tuli esimesel õhtul meile külla kokkama. Pasta tuunaga, sest Liina ei söö mitte mingit liha. Kuna polnud ammu näinud ja Liina oli üldse esimest korda Itaalias, siis venis õhtu teadagi pikaks ja mõnel lõppes see üldse väga purjus olekus, nimed jätan targu nimetamata :) (mina see ei olnud)<br /><br />25. jaanuar Torinos<br /><br />Terve päev shoppasime. Ostsime kõike. Õnneks elab Marco kohe peatänava otsas, nii alustasime tema maja eest ja lõpetasime Torino südames. Tuli vaid otse neli kilomeetrit kõmpida. Eksimise ohtu polnud. Ostuhulludele ideaalne. Saime tunda kalli ja odava tänava teenindust J külmi kohvikuid ja veel külmemaid wc-sid. Ja selles iiri pubis oli kohutav wc. Esimesel õhtul ma käisin seal, rohkem mitte. Hügieenilistel kaalutlustel. Selline nõukaaja kasarmu wc. Auk põrandas ja kõik. Kusjuures meeste-naiste wc-d eraldi ei olnud, niiet võite seda lõhna ette kujutada….<br /><br />Koerad jalutavad kus tahavad, Liina oleks supersuure junni sisse astunud äärepealt. Süsteem on selline, et kui keegi ei näe, siis keegi ka oma koera junni ära ei korista ja tänavakoristuse süsteemist ei olnud võimalust kellegagi rääkida.<br /><br />Ilusaid mehi on palju. Koledaid mehi on palju.<br /><br />Ühesõnaga, poemüüja saab aru, et sa ei oska nende keelt, aga ta reklaamib ja pakub ikkagi pikalt laialt oma kaupa ja kiidab seda igatmoodi itaaliakeelselt üles. Osad poed on lõuna tõttu suletud, peame sinna tingimata tagasi tulema, sest mu õde nägi midagi, mida on vaja proovida. Kui tuleme umbes tunni pärast tagasi, avastan et oleksime võinud kohe ukse kõrvalt lugeda, et oleksime pidanud pool tundi veel hiljem tulema J Osades poodides on süsteem, et peab uksekella laskma, siis müüja laseb su sisse ja pärast laseb ka välja. See pani mõtlema, et miks…variante on mitmeid: külm ilm, vargad, terroristid ja kliendid kes ei maksa ;) väga lihtsalt lahendus leitud. Teised müüjad panevad lihtsalt hinda juurde, et neid ettenägematuid kulusid katta.<br /><br />Poodides on teenindus alati väga viisakas ja müüv. Kunagi ei jääda ootama millal tere ütled. Alati ütlevad poemüüjad esimesena tere ja tunnevad huvi kas saavad kuidagi aidata. Eestis võidki mõnes kohas ootama jääda, et maksta saaks. Ja rõõmsat vabandust kuuleb Eestis väga harva. Alati on vabandused umbes nii öeldud, nagu oleksid sina süüdi, kuigi pole. Itaalias on vastupidi. Vabandatakse isegi siis kui sina oled tegelikult süüdi J<br />Täna tegi jälle Roberto õhtusöögi. Pasta lihaga ja tomatikaste pluss tiramisu jäätis, mille me ise poest tõime, sest Liina tahtis kogu aeg jäätist ja just seda. Mina aga keeldusin kategooriliselt miinuskraadidega midagi külma tänaval sööma.<br /><br />Kõik itaallased teavad meie presidendiskandaalist.<br />Igatsen eelmise korra ja nende kohtade järele kus viibisin. Hakkab kohale jõudma, et olen jälle Itaalias.<br /><br />26. jaanuar Torinos<br /><br />Hommikul on tasuta äratus. Kõik krutivad oma ribisid ja muid aknakatteid üles. Seda tehakse sõbraliku kolinaga, et ikka naabrile kätte maksta eelmise öö hilise vanniskäigu eest. Itaalia MTV-s näidatakse vanasid videosid. See tekitab tunde, et kõik elu läheb vanadesse rööbastesse. Tegeletakse oluliste asjadega. Ebaolulistega ei tegeleta.<br /><br />Täna hakkas lund sadama.<br /><br />Marco unistab Mehhikosse elama minemisest. Tahavad seal sõbraga restorani avada, või midagi taolist J juba ta toa sisustus vihjab millelegi mehhikopärasele.<br />Kuid üks mutt (ja see pole kindel, et mutt, sest Marco pole käinud veel oma ülemise naabriga tutvumas. Äkki on korralik meesterahvas lihtsalt?) hakkas hommikul ilgelt vara koristama. Nii et Marco pole saanud üldse magada. Me Liinaga klõpsisime kõik kanalid läbi, sest ei saanud kokkuleppele. Mina ütlesin, et on teatud arv, tema, et lõpmatu hulk. Oli 36 kanalit J veelkord tõestuseks, et sõnnidega ei tasu vaielda, neil on alati õigus. Või peaaegu alati.<br /><br />Hommikusöök koosneb Itaalias kahest ilgelt magusast küpsisest. Või mõnest muust maiusest. Ikka ja jälle ei väsi ma kordamast, et Itaalia on laste paradiis. Päevast päeva saad süüa magusat ja makarone J Lisaks magusale kuulub traditsioonilise hommikusöögi juurde ka espresso. Kuna aga Marco kohvi ei joo, siis pakuti meile lahkelt teed. Marcol on tegelikult kohv olemas, aga masinat pole. Ja sellise kohvi jaoks, nagu meie joome, ei ole neil üldse mingit pulbrit müügil. Vähemalt meie lähedal supermercatos ei leidunud sellist. Leppisime siis lahustuvaga. Apelsine ostab Marco ainult selliseid, mis on Sitsiiliast. Üldse kõik puu-ja juurviljad on Lõuna-Itaaliast pärit. Need on küpsed. Päikese lõhna ja maitsega.<br /><br />Sõitsime täna trammiga kesklinna. Tramm on sama logu ja must nagu meilgi, ainult istmeid on mõlemal pool üks. Selle eest on piletid suured nagu postkaardid ja värvilised. Ühe piletiga saab sõita kaks korda kui need sõidud jäävad 50 minuti sisse.<br />Käisime Egiptuse muuseumis. Seal nägime esimest korda kui lärmakad võivad olla itaallased. Väikesed itaallased. Ehk lapsed. Seni olime kogenud vaid väga vaikseid ja kenasid inimesi. Bussides, rongides, kohvikutes…. Kui Eesti kooliõpetaja närvid peavad olema raust, siis Itaalia kooliõpetaja närvid peavad olema vähemalt terasest.<br />Egiptuse muuseum Torinos on maailmas suuruselt teine Egiptuse museum. Kõige suurem asub mõistagi Niiluse ääres J Seal saab kõige muu hulgas näha iseenesestmõistetavalt ka elusuuruses muumiaid. Ning osta papüüruse koopiaid.<br /><br />Liiklus on endiselt kohutav.<br />Täna läheme Andrea perekonna kohvikusse õhtust sööma. Praegu ootame Robertot endale järele. Marco läks tööle, see tähendab et jalgpallimat ši vaatama.<br />Täna kraanikausis sokke ja teksasid pestes sain aru miks reisimine hea on. Selleks, et näha, kui erinev on elamine teistes maades. Kui sulle külla tullakse, mida näidata, õpetada. Kuidas kraanikaussi kasutada. Elementaarsed asjad tuleb kõik üksipulki ette näidata ja punaseks värvida J või ise leiutada ja avastada, et näed, nemad saavad asju hoopis teistmoodi ja mugavamalt ajada. Saab nippe üle võtta.<br /><br />Täna käisime siis õhtul Andrea baaris. Õigemini tema perekonna kohvikus. Kui Torinosse satute, siis minge kindlasti Mosca kohvikusse! Roby tegi jälle õhtusööki. Meie mõistes kartuliklimbid. See oli ka peaaegu ainuke kord kui midagi kartulilaadset Itaalias sõime. Siis jõime muidugi jälle ära kaks pudelit veini ja seda head Itaalia õlut - Menabread. Kohvik oli ainult meile avatud ja seetõttu lõpetasime crappa maitsmisega, mis omakorda viis selleni, et me Andrea ja Robertoga tantsisime Marcole ja Liinale. Lõpuks oli Andrea nii purjus, et oli nii ettevaatamatu, et õpetas meid Liinaga Itaalia kohvi tegma. Me ähvardasime kohe peale seda naabruses kohviku avada ja seal kõige paremat kohvi pakkuma hakata J<br /><br />Väga lõbus ja tore õhtu oli. Ainus halb asi oli see, et Juventus kaotas 2:3.<br />Kuna Itaalias sadas üle pika aja lund, siis lumesõdisime Andreaga ja kõigi teiste majaelanikega kes koju juhtusid tulema. Itaalias saavad naabrid õnneks naljast aru J<br />Toto Cutugno ruulib!<br />Tänu crappale mul kurk ei valuta enam. Tehakse ikka õudset viina – kummelimaitselist!<br /><br /><br /><br /><br />Juba 27. jaanuar Torinos<br /><br />See tähendab, et pool ajast on oldud ja pool on veel ees!<br />Juba tekib jube igatsus Itaaliasse uuesti tagasi tulla, kuigi pole veel minemagi saanud. Juba on nukker, et peab minema. Kuigi eile oli esimene igatsus oma ema ja Triki järele. Ja Robini järele on kogu aeg. Täna magasime kaua. Magasime isegi Saint Tropezi maha J Marcol oli nii hea tuju, et ta isegi laulis ja kattis laua varakult ära. Ilma igahommikuse kohvita on isegi kuidagi kergem olla. Elu on lihtsam J<br />Käisime lähedalolevas supermarketis sisseoste tegemas. Nüüd teeb Marco süüa J<br />Väga head raviolid olid. Marco oli rõõmus, et sai meile ise süüa teha. Helistasime emmele ja nüüd on kohe kergem olla.<br /><br />Itaallased elaksid nagu ainult olevikus. Neile pole oluline ei minevik ega tulevik. Marcol pole näiteks mitte ühtegi fotot kodus (see on muidugi ka sellest tingitud, et ta alles äsja on siia sisse kolinud). Mina ei saa elada ilma fotodeta. Aga nemad lihtsalt helistavad kui kellestki puudust tunnevad. Meie lehitseme pildialbumit. Itaallased küll näitavad oma ajaloolisi ehitisi ja on jube uhked, et nad on meie st euroopa kultuuri loojad. Aga nad justkui rõõmustaksid just siin ja praegu selle üle. Eestlased igatsevad alati millegi parema järele, kas selle, mis oli ära, või selle, mis pole tulnud. Eks sellepärast oleme ka teineteisele ahvatlevad. Erinevused tõmbuvad üksteise poole. Kui itaallased helistavad, siis nad kirjeldavad kogu päeva sündmused ära. Pisiasjad ühesõnaga. Kui Roby Marcole õhtul helistas, siis ta jutustas kuidas hommikul oli kaks tundi liiklusummikus olnud jne. Meie tavaliselt ei mäletakski õhtuks selliseid asju J<br /><br />Kui järgmisel aastal on aega itaalia keelt õppida, siis tulen siia pikemaks ajaks praktikale.<br />Aga muusika on siin eriliselt ilus ja tundeline. Arusaadav miks itaallased ei osale Eurovisioonil. Kuidas saakski parim laulukirjutaja rahvas võistelda teistega? J Eestlased on parim laulurahvas, aga itaallased on parim lauludetegija rahvas J<br /><br />Täna on vist ka Itaalias holokausti päev. Hommikul oli eriliselt ilus film juutidest. Mitte selline, nagu tavaliselt, kus näidatakse seda jõhkrat massimõrva. Igatahea ma nutsin troppo, mis tähendab, et liiga palju.<br />Ja kui Roby küsis täna Liinalt kui palju ta teenib, siis nüüd tuli mulle jälle meelde kui palju halba okupatsiooniaeg meie rahvale kaasa tõi ja kõikidele teistele ka muidugi.<br /><br />Liina jõi täna esimest korda elus püstijala peal kohvi J Ta käskis selle üles märkida. Aga siin pole ju mõtet kohvi joomiseks lauda istudagi. Sest selle väikese sõrmkübara põhjas on ju kaks tilka musta vedelikku, millesse suratakse kaks pakki suhkrut ja mis sekundiga alla neelatakse. Igatahes pole Liina mitte kunagi nii palju nii väikeseid kohvisid joonud. Mäletan, kui eelmine kord siin olin, siis see pani mind väga imestama. Nüüd aga naudin.<br /><br />Siin on aega kõige-kõige üle järele mõelda. Mis ei tähenda, et midagi selgeks saaks. Aga nagu nad ütlevad, aja jooksul saabub tühjus, mis peaks võrduma selgusega. See tähendab, et ebaoluline langeb küljest ära. Aga põhimõtteliselt ongi kõik meid ümbritsev ebaoluline. Oluline on vaid see, et millal oled valmis sellest loobuma. Ilmselt on normaalne loobuda aja jooksul järjest rohkematest asjadest. Ja mõned ei suudagi loobuda. Ja neid inimhingi peaks ilmselt budismi järgi karmaseadused ohjes hoidma.<br /><br />Andrea küsis mida me täna tegime ja ma ei mäletanud, sest me ei teinudki midagi J magasime kaua. Siis vaatasime juudifilmi. Käisime supermarketis süüa ostmas. Marco tegi süüa. Käisime Robyga vanalinnas kohvi joomas. Pidime ühe sõnni peal, mis oli tänavaplaatide vahel maas, jalaga nühkima. See pidi õnnele kasulik olema, loodan, et ka Õnnele. Sõnn on Torino sümbol. Sellest ka nimi: Turin. Nagu Tarvanpäägi J<br />On magamise aeg. Liina ja Marco jälle jutustavad. Liina sai tänaseks aru, et Marco on natuke imelik. Imelikus tujus J Eks näis mis ta homseks teada saab J<br /><br />Igatahes oli Fabrizio ja tema bändi, Space donkey, esinemine äge. Nägin ka Fabrizio nüüdseks ametlikku naist, Laurat. Eriliselt soe inimene. Kuigi me ei mõista kumbki teineteise keelt ja tema ei oska ka inglise keelt, mõistame me teineteist ikkagi. Ilma sõnadeta. Hoiame käest kinni ja meie südamed läbi silmade jutustavad ise. Selliste inimeste kohtumine eluteel on eriline - eriline kogemus. Samuti oli seal Stefano oma uue ilusa pruudi Alessandraga. Siis nägin üle kümne aasta taas Sergiot ja Enricot. Vat see oli tore üllatus! Ja Enrico hakkas minuga muidugi itaalia keeles vestlema. Õnneks täpselt selles järjekorras, nagu minu vestmikus kirjas J Kõik poisid olid oma pruutidega. Nii hea oli neid näha toredate tüdrukutega. Ainult meie kolm kurvakuju rüütlit olid sunnitud meie tagasihoidliku blondi põhajmaise seltskonnaga leppima J mis oli neile muidugi plussiks.<br /><br />Minu blondi õega Itaalias baaris käimine oli tõeline nali ja tsirkus. Nii kui me baari astusime ja kuskile istuma jäime hakkas seina äärde tekkima pikk järjekord itaalia meestest. Kõik tahtsid minu õe ilu piiluda. Aga nad on sellised armsad, tõesti vilksamisi piiluvad. Ei tule katsuma, nagu mustad, et kas sa oled ikka päris. Ja eesti meestest ma parem üldse ei räägigi…<br /><br />28. jaanuar Torinos, nii vähe on veel jäänud olümpiani!<br /><br />Seinad on siin kohutavalt vähe helikindlad. Keegi on üleval brutta. Brutta on itaalia keeles kole. Aga seda väljendit kasutatakse ka siis kui mingi olukord või asi ei meeldi. Nt telekast tulev saade, poliitik jne. Kell saab kaks ja me pole veel lõunat söönud. Ega üldse midagi söönud, mis on siinmail täiesti normaalne sellisel kellaajal J Oleks ma sama rikas kui Lääne-Eurooplased, siis jätaksin kõik oma riided siia ja läheksin kergema kotiga koju. Järgmine kord olen targem, ei jaga oma vanu riideid laiali, vaid kogun hoopis reiside jaoks.<br /><br />Liina saigi õhtul teada, et Marco polegi imelik. Ta lihtsalt on selline. Iseomamoodi.<br />Täna sajab vihma ja me oleme toas. Õhtul läheme Filippo juurde sööma. Filippo on Rooma lähedalt pärit. Mängib klarnetit ja teeb väga hästi süüa. Täna hommikul käis turul ja naabrid imestasid, miks ta nii suure kala ostis. Kui ta rääkis, siis näitas nagu oleks tal suur siga kukil J siis ta ütles oma naabritele, et kaks tüdrukut Eestist tulevad sööma, siis naabrid said kohe aru miks nii palju süüa on vaja varuda J<br />Igatahes lõpuks tehti sellega juba nalja, sest kõik teadsid, et mina söön kõike ja palju ja igas asendis. Ja lõpuks see kujuneski nii. Küll ise varsti näete. Pange tähele päeva kui me läheme pizzat sööma J<br /><br />29.jaanuar Torinos<br /><br />Eile oli väga tore õhtu. Mõnes mõttes isegi pöörane. Täiesti hull söömaaeg. Kusjuures kõik tuli ära süüa. Kõht oli peale esimest rooga täis J Vein oli hea ja tuju läks kõigil järjest paremaks. Kuna Liina ei söö liha ja Marco juustu, siis tehti meile molluskeid, või, usse, nagu Liina tabavalt ütles J Loomulikult ei söö Liina ka usse mitte. Seega pidi ta toituma saiast ja tomatist J Jube hea oli krevetid granaatõunaga mingis heas roosas kastmes. Ja enne seda isutekitajaks rohelise tomatiga võisai. Teine roog oli kaetud kaheksajalad (umbes nagu meil heeringas kasuka all J ) ja mingi tige kala. Rai kala ilmselt. Tekkis väike diskussioon, miks Liina kala sööb ja kaheksajalga mitte. Selle söögikorra juurde pakuti veel pooleks lõigatud keedumunad mingi majoneesitaolise kastmega.<br />Ja siis tuli põhiroog.<br />Spagetid merekarpide ja koorimata krevettidega. Minu puhul olid krevetid muidugi raiskamine. Pool läks karbikaussi. Sarnaneb sellele, kui me kana sööme, siis meil on kondikauss J pärast seda sõime kook-torti mille olime ühest pagaritöökojast eelnevalt kaasa võtnud. See oli jäätise või mingi külma kreemiga kokku pandud besee. Aga väga hea. Ja väga-liiga magus. Üldse on Itaalias nii, et seal mingeid vahepealseid asju ja tundeid ning maitseid ei ole. Magus on ülimagus ja soolane on ülisoolane ja, nagu ühtede kaasa toodud kommide pealt paistis, hapu on ülihapu.<br /><br />Allora (see tähendab umbes et niisiis), siis üritasime pudelimängu mängida, aga see lõppes üsna ruttu ära keeleiseärasuste tõttu. See oli siis õhtusöök Chiara ja Filippo juures. Kusjuures nad mõlemad on Kesk-Itaaliast pärit, aga Chiara näeb välja täpipealt nagu soomlane. Lõpuks toodi lauale lehtede ja vartega mandariinid, mille üle mina väga rõõmustasin ja toppisin kõik oksad pähe. Lõpuks oli mul pärjajagu lehti peas ja Chiara küsis kas meil ei müüda mandariine. Selgitasin siis talle pisut missugused viletsad mandariinid siia jõuavad.<br /><br />Enne Chiara ja Filippo juurde minekut käisime ka Marco vanemate poolt läbi.Väga armsad inimesed. Seal olid ka tädilapsed. Kaks tüdrukut. Nii umbes 6-7 aastased. Kohe uksel paistis välja, et Roberto on ka nende suur sõber. Paistab, et Roberto oskab igas vanuses naistega nii suhelda, et teda oodatakse igal pool rõõmuga J Lapsed küsisid miks ma koolis itaalia keelt ei õppinud, vaid hoopis vene ja saksa keelt tuupisin. Seletasin siis, et mul polnud Itaalias sõpru. Nemad olid kohe väga imestunud ja lugesid oma klassist üles kümme rahvust. Need kõik on ühtlasi ka sõbrad ja minu teooria kohaselt peaksid need vaesed lapsed siis kümmet keelt õppima J Veel pärisid Marco vanemad sugulased, et kas meie kultuur on rohkem vene kultuuri või mingi muu moodi. Aga seda nad teadsid täpselt, et enne nõukaaega oli Eesti väga jõukas riik…<br /><br />Täna pidime hommikul tegelikult uut maaalust metrood vaatama minema, aga ju me saime siis eile millestki valesti aru. Kui meie kokkulepitud kohas tänavanurgal ootasime, siis Roberto ja Andrea tulid just sealt ja näitasid meile mobiilis maa all tehtud videot. Üldse on siin moes mingid klapiga Vodafone’i telefonid, millega jäädvustatakse kõikvõimalikke asju ja siis on kõigi noorte inimeste ninad pidevalt telefonis ja vaadatakse oma jäädvustatut üle J<br />Siis suvatsesid härrased veel seal tänavanukal seista. Itaalias venib ikka viis minutit aegajalt pooleks tunniks J aga minul oli juba pikemat aega külm. Astusin seal samas olevasse shokolaadi poodi sisse ja palusin ühte maasikaga koogikest maitsta. Selline küpsise suurune kook oligi. Väga isuäratav. Tädi oli nii rõõmus, et olen Andrea tuttav (seisime Andrea kohviku kõrval, seega tema naabrite maja ees), et ma muidugi maksma ei pidanud. Üldse on Itaalias nii, et kui sulle midagi väga meeldib ja sa seda piisavalt välja näitad, siis kingitakse kõik millele aga osutad. Eelmine kord sain terve potilille kingituseks ühelt tänavaaednikult, sest ma lihtsalt nuusutasin ühte kannikest. Aga nuusutasin selle pärast, et see oli nii kollane J Asjad ei ole itaallastele probleem. Need tulevad ja lähevad. Olulised on inimsuhted.<br /><br />Peale seda käisime Roberto juurest läbi. Ta kutsus mind Bobbyle tere ütlema (pidime viimasel päeval neile lõunale minema, varem ei saanud, sest ema oli haige). Ja kui ma siis seisin seal, kus kolm aastat tagasi oli minu Itaalia kodu, siis see oli nii liigutav elamus, et pisarad hakkasid lihtsalt iseenesest üle ääre voolama. Kõik soojad mälestused ujusid kuskilt mälestustest pinnale. See on väga hea tunne. Sa tunned et oled elav inimene ja tunned midagi tõeliselt võimsat. Miski liigutab sind siin elus nii sügavalt, et sa ei saa oma emotsioone kontrollida. Uskumatu, et minu eas veel midagi sellist võib läbi elada J<br />Ma olin väga õnnelik.<br /><br />Siis käisime olümpiaküla ja uusi olümpiaks ehitatud rajatisi vaatamas. Seejärel läksime esimesse Fiati tehasesse, millest nüüdseks on tehtud suur kaubanduskeskus. Ottogallery. Seal nägime Robertoga ühte tüdrukut oma isaga istumas. See, kuidas nad istusid, oli nii ilus ja see tüdruk ja isa olid ka väga lummavad. Mul on nii kahju, et ma pilti ei teinud. See oli vaid üks hetk. Oleksin kindlasti kuulsaks saanud selle pildiga J Aga ma arvasin, et võin seda hetke oma klõpsutamisega labastada.<br />Selles vanas tehases ka sõime. Oli selline poolkiirsöögikoht. Ainult söögid olid itaaliapärased. Siis tulime koju puhkama, sest Marco läks tööle. Nagunii on pühapäeval kõik poed kinni. Mina aru ei saa kuidas nad oma äridega ära elavad seal.<br /><br />Lehed on veel puus. Kui lund sadas, siis mõned lehed langesid lume peale. Päris huvitav vaatepilt. Muidugi on need pruunid lehed. Aga ikka sellised suured ja laiad mitte mingid kaselehed nagu meil maal. Torino linn on üks suur parkla. Ja kui tänava ääres pole kuskile parkida, siis pargitakse lihtsalt teise auto kõrvale. Hoolimata sellest kas see teine siis ka sealt veel välja saab J<br /><br />Umbes üheksa ajal saime pizzat sööma. See oli jube peen koht ja peened hinnad. Lauakatte eest võeti 80 krooni J Aga pizzad olid ilgelt soolased ja äärest kõrbenud. Eriti Liina pizza, sest tal oli silgupizza. See oli umbes ainus mis ilma lihata ja ussideta J Ja isegi vein oli vastik. Arve oli 100 eurot. Ainus asi, mis seal hea oli, oli õlu. Sest õlu me tellisime tavalise. Siis juhtuski see, et kõik said jälle naerda, sest Lisa oli kõik ära söönud ja rohkemgi veel. Ja Roberto ütles, et Lisa sööb tõesti kõike, isegi kui on vastiku maitsega J Ja keegi ei vaadanud, et teistel olid ka taldrikud tühjad J See selleks.<br />See oli see koht kus nägime ühte ilgelt ilusat meest. Ta oli kohe nii ilus, et me kumbki Liinaga ei saanud silmi ta pealt ära. Tõesti ilus mees oli.<br />Marco teab, et see mees on idioot.<br />Õhtu lõpetasime ikka selles Jimmy jalgpallibaaris, sest see on Marco teine kodu. Või isegi esimene. Kuna ta on jalgpalliajakirjanik, siis kõik tahavad temaga arutada seda jalgpalli asja J meie saime muidugi sel ajal jälle ilusaid mehi vahtida. Nagu mu õeke tabavalt ütles, et me läheksime seal kindlasti hukka. Liiga palju ilusaid mehi iga nurga peal J<br /><br />30. jaanuar Torinos<br /><br />Kell on juba pool üksteist, aga meie pole veel muffigi teinud. Nüüd käisime sisseoste tegemas, et emakesele shokolaadi viia. Käisime tänavaturul. See asub keset tänavat, mõlemal pool käib tihe liiklus ja keskel käib tihe kauplemine. Sõime kumbki oma esimesed maasikad aastal 2006. Mõelge, teil Eestis on jaanuar ja 30 kraadi külma ja meie sööme siin tänaval maasikaid!!! Kilo maksab praegu umbes 60 krooni. Meie palusime kummalegi ühe marja. Kaupmees valis siis eriliselt pirakad välja. Üks kohalik vanamees veel pobises vuntsi, et tänapäeva inimesed on hukas, ostavad turult ühekaupa asju…. Ma ei taha enam kunagi poe maasikaid osta. Kuni järgmise korrani J Saime aru, et oleksime pidanud kogu ülejäänud raha eest hoopis maasikaid koju kaasa ostma.<br /><br />Siis läksime Roberto vanemate juurde lõunale. Papa Lionetti tegi tavapäraselt söögi ja see oli loomulikult tavapäraselt hää. Koer Bobbyl kästi külaliste lõbustamiseks hambaid näidata, mis tal kummalisel kombel ka õnnestus J Söögiks oli muidugimõista pasta ja isutekitajaks hiigeloliivid. Samuti võisime piiramatus koguses veini juua, sest nagu ütles Roberto isa: jooge, jooge! Meil on veel 89 liitrit. J Nimelt tuuakse sellistes klassikalistes lõunast pärit itaalia peredes kõik toitude toorained maalt farmidest ja istandustest. Korraga ostetakse palju veini või õli või mida parasjagu vajatakse. Nii me siis lasimegi kõigel hea maitsta. Muidugi varjutas juba kõike olemist see, et see oli meie eelviimane päev Itaalias. Juba olime Liinaga väga kurvad. Nii ma ei mäletagi enam eriti eredalt seda viimast päeva. Kõik oleks justkui udu sees möödunud.<br /><br />Viimane õhtusöömaaeg oli taas Marco juures, kutsusime ka Andrea meile. Oli natukene pidulikum õhtusöök. Panin oma viimase paari kõrvarõngaid kõrva J Ka sellega said teised palju nalja, sest Lisal olid iga päev uued kõrvarõngad. Nagu mõnel on mingid muud aksessuaarid. Igaljuhul oli taas väga maitsev pasta. Lõpuks tehti siis minu soovil kruvimakarone. Poest osteti eelnevalt kaks kartulit, ära keedeti üks. Sellest tehti veega kartulipudru ja iga portsjoni tippu pandi teelusikatäis kartuliputru. Justkui minu õrritamiseks J Muidugi oleks muidu ka mulle kartulitoite valmistatud, aga ma ise tahtsin kõike elu Itaalia moodi elada ja tunda. Kõikide meeltega.<br /><br />Ja oligi käes esimene hüvastijätt Andreaga. Järgmisel hommikul pidime ilgelt vara ärkama, aga uni ei tahtnud tulla. Kahju oli lahkuda. Nii veetsingi viimase öö Itaalia telekanalite seltsis, et itaalia keel heliseks võimalikult kaua veel mu kõrvus.<br /><br />31.jaanuar Itaalias<br /><br />Sõit lennujaama oli alguses väga ilus. Mägedes sõites vaheldus ilmastik iga natukese aja tagant nagu öö ja päev. Kord oli päikseline ilm, siis jälle lausudu. Mida lähemale Milanole, seda selgemaks sai, et me ei jõua õigeks ajaks lennujaama. Õnneks ei arutanud poisid seda inglise keeles, nii ei saanud nad ka Liinat tõeliselt närvi ajada. Lõpuks olid kõik juba väga sõnaahtrad… Kellelgi poleks olnud midagi selle vastu, et me veel ühe öö Itaalias veedame. Aga mitte keegi meist poleks tahtnud kaks päeva järjest kell pool viis üles tõusta J Viimastel minutitel jõudsime siiski lennujaama ja siis selgus ka miks pidime nii varakult kohal olema. Selleks, et bussiga lennujaamas 50 meetrit lennukini sõita J<br /><br />Ja siis tõusime taas Alpide kohale. Ainult sellise vaatepildi pärast soovitan kõigil lennupelglikel julgus kokku võtta ja sõitma minna.<br /><br />Ja igatsus Itaalia järele mattis mind kolmeks päevaks enda alla. Kuid soe ja sõbralik Torino ootas juba uusi külalisi. Olümpiasõpru…..<br /><br />Päikeseprillid jäidki ostmata. Päike paistis Milanos nii meie minnes kui tulles. Torinos mitte ühtegi päeva J<br /><br />NB!<br /><br />* Väljendid Berlusconi ja Toto Cutugno on Itaalias out.<br />* Reisile minnes tuleks võtta vanad riided kaasa või korjata tuttavate vanu riideid. Selliseid, mida pole kahju mustaks saades minema visata. Siis saab kergema kotiga tagasi tulla.<br />* Kui pole oma õega ühes riigis pea kümme aastat koos elanud, siis tasub koos reisile minna. Õpite üksteist taas tundma.<br />* Itaalias on eriti kasulik kui reisite blondi õega. Saab kiiremini üle tee.<br />* Baaris võib seeeest mõningaid komplikatsioone tekkida.<br />* Mis sest, et Itaalia asub meist palju rohkem lõunas. Talvel tasub villased sokid ikka kaasa võtta.<br />* Ukumari - tähendab ketshua keeles karu.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-6709868729268695368?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-1019419012320154672008-03-27T00:40:00.000-07:002008-03-27T02:18:02.387-07:0010.märts, esmaspäev 2003<br /><br />Riias 5:30, õnneks bussijaam lahti J Lõputud hallid Riia tänavad…. Leidsin 3 uut kohvikut ja üks neist isegi 24h lahti J Nägin Ossut (oma ristipoega) üle pika aja!!! Daavis saatis mu lennujaama, mina pabistasin ja nõudsin et 2 tundi varem kohal oleksin-ikkagi esimene lend ju - aga lennuk hilines oma 3 tundi J mina muidugi pabistasin et ei saagi Riiast enam edasi… aga loomulikult korraldati kõik kähku ära J<br />Lennata on lahe aga vastik! J Pilved ja maa - fantastiline vaade!!!<br />Frankfurdi lennujaam. Minult küsiti et mis mul kotis on - väga noa moodi - need olid vardad J AUTOMAATIDEGA SÕDURID!!!!<br />Loomulikult lükkub ka järgmise lennuki väljumine edasi - värskendan end invaliidide WC-s, sest seal pole kedagi ja ruumi on palju J vesi on siin kahtlaselt kare; juua ei julge ja pood on NIII kaugel, isegi baar on vist kilomeetri kaugusel - ühed itaallased kutsusid mind kaasa, kes tulid ka Riiast (puhkuselt) aga ma ei taha kotti vedada ja siia ka ei julge jätta. Ja täiesti juhuslikult sattusime lennukis kõrvuti istuma J muidu istusin alati mõne vanema härrasmehega ühes reas ja nemad ikka lasid mind alati akna alla ja ise hoidsid kõikse aeg silmi ja kõrvu kinni J aga need nolgid istusid ise akna alla ja rääkisid minuga oma katkist inglise keelt J<br />Väga hilja jõudsime kohale - USKUMATU et ma siin olen!!!! Roby ja Marco olid mul vastas ja sõidutasid läbi tuledes Torino. Roberto ema ja isa muidugi olid veel üleval ja ootasid mind söögiga J Mozarella juust ja liharullid+loomulikult pasta juustuga J<br /><br />11.märts, teisipäev TORINOS<br /><br />Täna hommikul kohvi voodisse. Suhkruga!!!!!! Olime nii palju smsi teel Robiga naljatanud selle üle, et kes kellele kohvi voodisse toob ja nii ta üllataski mind, ega edaspidi muidugi midagi sellist polnud J vist tüütasin ta ära J<br />Lõuna oli abbastanza grande - mis tähendab totaalselt suur. Külla tulid Valentina emme ja issiga. Valentina on kahe aastane ja me oskame umbes ühepalju itaalia keelt J jube armas tüdruk.<br />Linnas oli ülilahke näoga müüja ja parkimine keset teed, s.t. et seal kus meil on joon kahe sõidurea eraldamiseks - nemad pargivad kusjuures ükskõik mis pidi ja lisaks pargitakse veel mõlemal pool tee äärtes pluss prügikastide ääres pluss kui peatuda on vaja siis pargitakse keset teed kui parkimise koht puudub ja see kes `lõksu` jääb see on siis selle `lolli`enda asi kuidas sealt välja saab - ükskord jäi Roberto ka nõnda lõksu - üks mees oli lihtsalt kõrtsu jalgpalli vaatama läinud ja parkis oma auto Roberto auto kõrvale J<br />Ostsime jalgpallimatshile piletid. Õhtul sõime kohutavalt palju. Robby ostis mulle 2 raamatut ja peale õhtusööki (praetud kabatshokid, türgi uba ja liha juustuga - loomulikult oli esimene käik pasta) tegi mulle massashi, sest olin Riias oma õla ära vaevanud kottidega J kusjuures ema käskis teha! J Roby läks Bobbyga (Roberto koer) jalutama ja mina sattusin kohe pabinasse et nüüd olen üksi J<br />Kohe läheme välja. Marco ja Fabrizio tulevad mulle järele. Meile. J Igal pool linnas rõdudel ja akende ees ripuvad lipud vikerkaarevärvides ja peale on kirjutatud PACE mis tähendab RAHU. Inimesed kardavad oma naha pärast päris kõvasti ja lipumeistrid teenivad ka päris kõvasti J võib olla seda need sõja algatajad tahtsidki et saaks rahuteemalist nänni müüa rahvale ja rikastuda siis nii….<br />Oli tore baaris olla - sest seal baaris oli diskor meie oma poiss J s.t. et kellegi sõbra peika J ja see tüdruk ise pidi päris hea laulja olema. Ja siis sai tellida kõiksugu muusikat mida aga hing ihkas - nemad lasid oma mingit lapsepõlvemuusikat - meie mõistes ilmselt mingid multikalaulud vanast vene ajast: nende näod olid küll üliõndsad J Roby ei tahtnud kuidagimoodi mõista et ma ei joo alkoholi aga ikkagi olin nende jaoks ülitemperamentne J<br /><br />12.märts , kolmapäev TORINOS<br /><br />Täna oli hommikusöögiks cafee latte J valasin vist liiga palju piima peale s.t. et lubasin valada - mulle see kohv ei maitse apseluutselt. Aga vähemalt on kange.<br />Täna tegin mina Robertole massaazhi. Sõime mingeid tigusid - enne seda muidugi pastat ka J s.t. et täna oli millegi pärast spagetti J enne seda käisime Robertoga poes ülesoolatud liha ostmas ning siis ühest saiapoest pikki sõrmejämedusi saiakuivikuid - nii head!!! KÄISIME KA SUPERMARKETIS-TEGIME IGASUGU LOLLUSI. Marco kinkis mulle CD itaalia muusikaga- nii armas temast! Enne saime juhuslikult Roberto õega koos mehega tänavalt kätte ja käisime ühes baaris martinit joomas enne jalgpallimatshi - see pidi siin traditsioon olema - ma arvan, et nad tõmbasid mind tillist - kell 12 päeval!! - kah traditsioonid….STAADION on tõesti lahe: ülisuur ja ülituuline - aga Itaalias -You know - ei saa fänne mängijatele liiga ligi lasta J Aga see oli võimas - seista seal nendega (sündinud jalgpalluriteks või vähemalt fännideks) koos - VÕIMAS! JA ME VÕITSIME!! JUVEE!!! Üllatavlt kiiresti saime ära sealt. Mõned muidugi läksid suurest närvipingest varem ära J Aga lõpus - viimasel minutil - löödi veel üks värav - meie võiduvärav! Peale matshi istusime Willy Nilly baaris. See on õhtuti erakas s.t. et ainult valitud näod lasti peale uksekella sisse – väga lahedad ja lahked inimesed/sõbrad. Mulle telliti Itaalia õlu- Menabrea….oli päris hea . Mingid auhinnad saanud ja puha. Jalgpall on tõesti parem kui seks kui peale seda saab nii head ÕUNASTRUUDLIT. J<br />JA VEEL! Marco kinkis mulle enda oma Juventuse salli!!!!!!!<br /><br />13.märts, neljapäev TORINOS<br /><br />Roberto läks tööle mõneks tunniks. Ja ta on surnud sest ma panin muusika põhja ja tegin Robi rõduakna lahti - seda vist ei tohi teha J Aga Bobby magas Robby voodis. Ja minu meelest Robby ema nuttis koristades - ta üldse koristab kogu-see-aeg! Nii naljakas. Nad räägivad mis tunnevad - siis nutavad - ja siis on jälle kõik korras J Robby isa sööb ja suitsetab liiga palju J Oh, kus see Roberto juba on?! Varsti pole millest kirjutada ka enam J<br />Siis tegi Roby isa mulle kohvi - läksin rõdule õppima - seni kuni Roby koju tuli ja lõuna valmis sai. Roby emal ja isal õnnestus mind veini jooma panna - nüüd valatakse mulle iga söögikorra kõrvale ohtralt veini…. Ja maailm on poole lõbusam ja Robertol on minuga aina keerulisem igal pool käia J Saime peaaegu makaronisuppi. Makaronid olid lihtsalt nii lühikesed et mugavam oli lusikaga süüa - natuke oli mingit vedelikku ka J Ma ei tea kas see on tüüpiline Itaalia kodu - ses mõttes et teised on kindlasti mugavamad - aga tõeline on see kindlasti: Mul õnnestus salati seest üks küüslauk ära süüa ja nüüd Roby isa arvab et ma tahangi ainult küüslauku süüa J Läksime Robertoga välja - ta ikkagi jaksas - kõigepealt käisime vaatamas Torino ühte sümbolit - keset linna asub kirik või kabel - jalgpallimeeskonna auks kes tuli Maailmameistrivõistluse võiduga koju aga udu tõttu kukkus lennuk seal samas mäe otsas puruks. Kõik said surma. Ronisime seal sõnni kuju otsa ja nuusutasime elupuu lõhna. Üks töömees kinkis mulle terve võõrasemapoti, lihtsalt selle pärast, et ma tundsin selle vastu huvi - siin on ikka hea ilus olla - kõik on ideaalne!!! J Tänava peal mina lehvitasin Juventuse lipuga - vist veini mõjumõjumõju. Aga tegelikult siin polegi kõik Juventuse fännid, sest siin on üks kuulus jalgpallimeeskond veel. Siis läksime Kinomuuseumi Molesse: seal oli lift, mis sõitis taeva alla ja näitas kogu Torinot kuni mägedeni. Muuseum oli nii lahe! Ajalugu ja ekspositsioon, toa suurune külmkapp, kõik filmiajaloo peletised ja koletised - kõik asjad eksponeeriti 3 minutit valguses ja siis jälle 3 minutit varjus, kõikide kuulsate näitlejate pildid seinal, ning plakatid. Ühes ruumis oli suur ümmargune punane baldahhiinvoodi – mõtlesime Robyga, et teeme nalja (ei saa ju jätta südamekestega voodikest proovimata) ja hüppasime samal hetkel koos sinna voodisse (olime ka kõmpimisest piisavalt väsinud) ja siis vaatasime lakke - seal näidati kino!!! Filmilõike, kus armastus lõppes surmaga J ühed naised küsisid kas oleme ka eksponaadid J keset saali olid lamamistoolid pea juurde tooli sisse konstrueeritud kõrvaklappidega - kogu aeg võis mingit filmi vaadata - see oli muuseumi süda - nende toolide kohal puudusid korrused ja võis seinaäärseid treppe mööda minna lae alla välja ja ühel hetkel hakati näitama kinoajaloo esimesi pilte seal lae all - nii et taustaks oligi selle kauni ehituse lagi mis oli ornamente täis ja kulda ja karda - ei teagi milleks see tornmaja kunagi ehitatud võis olla… ja taustaks kõlas nii kaunis muusika (nagu mängutoosi või midagi taolist) et see kõik oli nii ilus ja harras….. aga meie parkimisaeg oli ammugi läbi ja ma hoiatasin Robertot et ta saab väga suure trahvi, millest ta aru ei saanud, sest ma kasutasin sõna trahv väljendamiseks saksa keelt J Siis lippasime läbi hämarduva Torino ja kõik inimesed jõllitasid mind, sest ma jätsin jaki autosse ja olin kõigest lühikeste varrukate väel, aga neil endil muidugi kampsunid ja joped jne. J Siin on rohi juba roheline ja esimesed lilled on ka juba väljas.<br />Jõudsime koju. Veidi saime puhata ja juba oligi õhtusöök valmis. Mulle 10(!) röstitud ja õliga paksult üle valatud küüslaugusaia ning paprikasalat kohutavalt õlises marinaadis. Ise sõid nad tomatisaiu J Siis oli meil terve suur kausitäis oliive ja nad ei saanud aru miks ma neid ei söö - sama lugu mis Mozarella ja haisvate juustudega J Pea kõik toidud on neil ju käärivad ja hapud ja üle soolatud + vein, et kõik ikka hästi kääriks kõhus (muud seletust ei oska leida sellele pöörasele toitumisviisile). Minul õnneks pole välja tulnud midagi eriti aga see on tänu saiale ja kangele kohvile ilmselt J Roby isa tegi mulle kohvi ja küsis, et kas on ka hea. Kohvi on siin kohutav aga kui ekstra sinu jaoks tehakse, siis peab ju vastama et HEA? Õnneks on ta selgeks saanud, et ma tahan ka vett kõrvale (muidu pole võimalik seda kangust taluda). Ema on neil ehtne slaavi-ema, peene kondiga aga ümmargune ja igavesti käbe - muudkui koristab –elutoas e söögitoas on selle pärast vist ka kahhelkividest põrand, et oleks hea koristada J Ja siis on neil veel pajalapitaolised põrandakaitsed sest saapaid nad jalast võtta küll ei mõista, seega astuvad nad sellele kaitsele ja uisutavad mööda puhtaid põrandaid J Telekat kuulatakse ikka väga kõvasti ja ei hooli keegi sellest, et teises toas raadio üürgab. Mõnede naabrite kisa ja lärm on väga hästi kosta J Isal on söömisest ja veinist nii suur kõht ja ta suitsetab liiga palju. Ema oli sunnitud mulle oma suvekingad andma, sest tema süda ei võinud vaadata kuidas ma sokkes mööda korterit käisin J Kinga numbriks oli kiri: EKSTRA SUUR J Täna räägiti õhtustes uudistes et üks poiss suri veremürgitusse, sest tal oli kõrvarõngas keelest läbi topitud ja pärast tekkis tuline vaidlus selle üle, et kas on ikka normaalne igale poole omale auke teha. Ühes leeris oli Roberto, kes arvas et võib ja teises olime meie vanematega, kes arvasime, et keelde ikka ei või J Iga päev pilatakse uudistes Ferrarit kuna nad ju viimane kord ei saanud vormelis vist midagi. Itaalias on kohe eraldi naljauudised - ja neid on nii palju, hoolimata sõjahõngust…. Torinos tehakse ettevalmistusi shokolaadifestivaliks, kahju et pean ära minema….<br /><br />14.märts, reede TORINOS<br /><br />Virutasin Robertole vastu mune, sest ta tuli mind äratama, aga mina tahtsin magada veel ja virutasin teda padjaga, ning seejärel tahtsin teada kuidas on padi itaalia keeles, aga kuna mu itaalia keel pole vist kõige arusaadavam, siis otsustasin kehakeelt kasutada ja käega näidata padja peale, aga just sel hetkel tõmbas ta ise padja ära (ilmselt tahtis omakorda mulle virutada J) ja ma virutasin täiest jõust oma arust padja poole aga lõpuks hoopis kuskile mujale….päris kõvasti J<br />Nägin täna unes et vanaema maja põles… Hommikul hakkasin oma raha ümber paigutama, aga ei leidnud seda üles ja arvasin juba et suuremad rahad on läinud. Mis on kummaline, sest ma olen üliettevaatlik, kuigi siin on ju vähem vargaid kui Eestis ongi. Olin täiesti kindel et mind on röövitud, aga siis hingasin üllatavalt rahulikult sisse ja kontrollisin põhjalikult KÕIK kohad üle ja leidsin muidugi `kindlast` kohast üles oma raha ja siis tuli mul meelde et mul on veel eesti ja läti raha ka kaasas J pärast lõunat ütles R mulle, et põlemise unes nägemine tähendab vargust…. Hea et ta seda mulle hommikul ei ütelnud, muidu oleksin kindlasti arvanud et vargad ja polekski edasi otsinud…. Ja olekski jäänud mulle halb mälestus sellest imelisest maast.<br />Sõidame linnast välja - õhtuks on loota pitsat J Väga tore pisike linnake, kuulus selle poolest, et seal korraldatakse igal aastal apelsinisõdu. Kõik kohad olid vanu apelsine täis: rõdu vahed ja treppide alused ja munakivitänavate ääred ja seinad ja jõgi ja J MÄED ja maisipõllud!!!! Pärast käisime McDonaldsis söömas. Sain lõpuks kana süüa, mis sest et pihvi kujul J Marco on ka dzhentelmen, ning ta tüdruk oli nii-nii armas. Jube kohe!<br />Nüüd käisime Robertoga ühe ilgelt rikka mehe maja vaatamas - püüdsin harjutada diplomaatia õppetunde. Mu meelest tuli päris hästi välja - ta jäi Robertoga rahule J<br />Roberto ema oli mu pesu nöörilt pätsu pannud ja andis nüüd ülepestud ja triigitud pesu mulle üle nagu sooja saia. Minu meelest oli ta neid radiaatori peal seni soojas hoidnud kuni sai need mulle üle anda. Minu käsutusse antud ülisuurt käterätikut peseb ta iga kahe päeva tagant kuigi ma peaaegu vahel ei kasutagi seda J sokkidel korjas ta tupsud nii püüdlikult ära et varbasse tuli auk J Roby isa teeb pitsat ja tahab et ma sööks Mozarella juustu jälle.<br />Täna õhtul läheme tantsima.<br />Pitsasööming oli lahe: peaaegu terve pere oli kokku tulnud ( Roberto õed oma meestega - nad on nii armsakesed) nelja hiigelpitsat ära sööma: salaami, paprika, sibula ja muidugi, kõige viimaseks jäeti kõige vastikum: sinihallitusjuustuga pizza J aga õnneks oli mul kõht juba jube täis J laud kaeti küll noa ja kahvliga, aga minul kästi kätega süüa, see pidi itaalia komme olema - süüa pitsat kätega - kuigi üks õde sõi ilma süümepiinadeta noa ja kahvliga J pärast võeti minu toodud leib kapist!!! Ma arvasin, et ema andis selle ühele õele, aga nemad hakkasid seda nädal aega hiljem sööma!!! Igale ühele jaotati kaks viilu ja siis maitsti ja kiideti et jube hea. Mina aru ei saa miks nad peavad kõiki vanu toite sööma kui võiks ju ka värskelt süüa J ja siis pakuti eesti ja itaalia shokolaadi. Isa ei aimanud et shokolaadi sees võib olla Vana Tallinna liköör ja lapsed kõik naersid tema üle siis pool tunnikest. Üldse tehti väga palju teineteise üle nalja ja kõik naersid rõõmsalt ja olid üldse rõõmsad ja head.<br />ÕHTUL läksime Fabrizio ja Lauraga välja, nad on juba 3 aastat kihlatud ja abielluvad aasta pärast. Itaalias avatakse klubid alles kell 23 ja seepärast pidime tunnikese enne ühes baaris istuma ja muidugi istusime selles tuttavas baaris, kus töötab meie tuttav diskor ja hakkasime lõbusalt omi lemmiklugusid tellima - mina tahtsin väga tantsida ja vedasin Roberto ka, tema ütles, et nemad baaris ei tantsi, aga varsti oli kogu baarirahvas püsti ja lõbutsemas J nii et meil läks meelest ära minna sinna teise kohta ja ilmselt oleks seal ka liiga palju rahvast olnud. Meil oli igatahes lõbus.<br /><br />15.märts, laupäev TORINOS<br /><br />Mõtleks kui kiiresti on aeg lennanud. Eile mõtlesin, et on neljapäev aga esmaspäeval juba olen kodus…. Täna on siin koristamise päev, aga meie ju saime alles kell 3 öösel magama…J aga puhtus üle kõige! Arvavad vanemad, ja nii peamegi Robertoga uimastena ringi käima. Siin on nii, et hoolimata sellest, et ema koristab iga päev 3 tundi, tuleb laupäeval veel ekstra koristusteenindaja ja korjab kappide pealt ja lagede alt kogu tolmu ära, sest ema eriti ei pühigi tolmu J<br />Aga lõunal anti mulle maasikaid! - Mmmm! Roberto õelaps tuli vanavanematele külla - ta on ka dinosauruste fänn - pärast läksime ühte väikesesse linna Torino külje all – Rivoli - nii armas - Roberto küsis, et mis ma neid mägesid vahin kogu-see-aeg ja küsis, et kui suur on meie kõige suurem mägi…J kui ütlesin, et meil polegi, et üks on 300 m kõrgune, siis ta üles et NOJAHH, SIIS VAATA!!! VAATA!!!! Meie mäed on 2 km kõrgused ja meil toimuvad järgmised taliolümpiamängud ! J<br />Õhtusöögiks olid (muidugi peale makaronide) kaheksajalad!! Aga õnneks oli ka kartuleid - need loovutati õnneks kõik mulle, nii et ma pole eriti näljas J<br />Olime Robertoga õhtul nii väsinud, aga ta tahtis et läheksime ikkagi välja, et ma võimalikult palju näeksin siin - me vaidlesime pool tundi selle üle - lõpuks otsustasime, et magame pool tundi ja siis läheme, sest tema saab igal õhtul sõpradega kohtama minna, aga mina ei tea millal jälle…. Roberto õemees Adriano tahab et ma talle kooksin Juventuse värvidega mütsi J Itaalias pidid väga vanad naised kuduma - mina ütlesin, et meil ka, aga vanad enam ei saa ja ema ei oska J Nad ei saanudki lõpuni vist aru….<br />Nad ei saa ka sellest aru, et miks me oleme kohustatud vene keelt rääkima -nemad kardavad et venelased ahistavad meid J ja sellest nad ka aru ei saa, et meie keel pole soome keelest välja arenenud, vaid uurali keelkonnast, kuigi grammatiliselt on ju soome keel eeskujuks võetud ja selles suhtes on küll soome keel väga suur mõjutaja ja sugulased oleme ju ka niikuinii J<br /><br />16.märts, pühapäev VIMANE PÄEV TORINOS<br /><br />See hommik pidi olema magamiseks - et lõpuks ometi saame magada nii kaua kui tahame. Aga üks akordionimängija oli akna all ja käis mööda tänavat edasi- tagasi ja tegi väga valju muusikat ja inimesed viskasid talle aknaist raha ja asju ja süüa ja J tore!<br />Täna käisime mägedes. Sagra di san Michele loss ja di Avigliana järv!!!!<br />N I I I L U S !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!<br />Lõunaks olid pelmeenid seenetäidisega - päris head. Õhtul saame veel viimast korda kokku kõigiga - kõik tulid, kuigi olid niii väsinud. Sõin viimast korda itaalia maailma parimat jäätist – ohjahhh! Millal ma seda jälle saan….<br />Eilsest hakkasid ka itaaliakeelsed sõnad iseenesest meelde jääma J<br /><br />17.märts, esmaspäev TORINO<br /><br />Hommikul kohutavalt vara üles, aga ikka oleksin peaaegu maha jäänud. Isa tegi mulle kohvi ja küsis ikka üle, et kas ma ikka kindlasti joon ilma suhkruta - ta ei saanudki sellest lõpuni aru J õues oli jube külmaks läinud - Roberto jääb vist küll minu pärast jälle haigeks… lennujaamas olid nii pikad järjekorrad, et ma olin juba murest kaame, et jäängi lennukist maha, aga ma trügisin vahele ja tuli välja, et nad ei kiirustagi ja me väljusimegi pisut hiljem lihtsalt J<br />Ja siis ma nägin mägesid pealtpoolt (eelmine kord oli ju pime) päikesetõusus nii kaugele kui silm seletas, aimult mäed!!!! Lumiste tippudega! Ja täpselt nii nagu filmis ja raamatutes, aga samas midagi kirjeldamatut - mingi eriline tunne - näha neid linnulennult!!! Väga hea tunne!<br />Frankfurdis tunnen, et sõda on väga lähedal. Ameerika sõjalennukeid on terve lennujaam täis. Üks mees-stjuuard küsis, et kas ma tahan veel midagi (pärast sööki) ja nais-stjuardess ütles et ta juba küsis, siis mees ütles et: Aga kui mina küsin? Ise endal oli ülikelmikas nägu peas J Enam ma ei taha stjuardessiks saada. Mitte sellepärast, et mulle ei meeldiks nalja teha, vaid sellepärast, et neil oli minu meelest nii vähe ruumi seal pinkide vahel liikumiseks. Ja pole aega aknast välja vaadata.<br />Riias maha tulek oli väga suure kontrastielamusega – kõik need kurvad ja hallid, ning murest vaevatud inimesed, luitunud majad…… masendav….ja tuul tahtis kõrvad küljest viia.<br />Ja bussis Tallinna näidati Nu pogodi multikaid J<br /><br />Aga järgmine kord lähen rongiga! J<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-101941901232015467?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-77124942283976752272008-03-26T01:18:00.001-07:002008-03-26T01:18:50.505-07:00<strong>Passion lives here<br />Why is good to go travel with your sister.</strong><br /><br />24 January in Italy<br /><br />Italy. With Alps and other mountains. Today Italy is entertaining us. Quite coolly. But the sun was hot. The wind was bleak. Clocks everywhere in the streets. Merili (our brother-in-law’s sister ;)) was a flight attendant today, it let me fly calmly J When we arrived by bus in Milan, we could experience Italian flirting for the first time. The bus drivers came at once to talk with my blond and beautiful sister. The railway station is huge, although The Londoners has many levels. In Milan there is still some kind of overview of that station. But here we didn’t find the checkroom at once either. We tried to ask from the information desk, but there was a live queue, witch consisted of about twenty people and when we got to the reference desk, then – that info uncle spoke only in Italian with us. Altogether they all speak mostly Italian. In Milan sometimes German as well. But for me it was pure pleasure to test my Italian.<br />In the city we got lost of course, because you can never trust the maps. Some streets are missing and some go on although they should end. Usually I never ever get lost and even my sister who is Gemini trusts me blindly. J Today we were in a seriously huge city. It’s lucky that I dared to correct my mistake in time. Otherwise we would have missed even the last train to Turin. Besides being very big, this city it also a huge industrial town. We feel that particularly well when we come back and we spend half an hour in a totally big traffic jam and the view is ugly, to put it nicely. We sit in a ferroconcrete corridor and at the same time we try to make it to the airport in time. As we hadn’t planned traffic jams we are dying with anxiety! J<br />But now we have still just arrived and we don’t know all that yet. I see such incredible prices in the shops windows for the first time in my life. I have no wish to buy anything from Milan, especially since Marco promised us that in Turin there are the same goods. J But I doubt this a little bit but anyway I don’t have any wish to by any Prada or YSL right now. So we only buy some things for my sister J We also promise that tomorrow we will go to Turin market and we’ll by sunglasses because the sun is killing us. How could we forget it! But I don’t see glamour of the fashion city anywhere. I only remember the dirty and cold railway station and also a purse snatcher with a glib face at the same place. And also empty and bleak osterias. But all this is a huge relief for us, misanthropes J<br />We found out at the reference desk that three trains go to Turin, but earlier there was information about just one, and we didn’t knew witch was ours. When we went to the train we had a new reason for panic because nobody was announcing the names of the stations. I sent an SMS to my friend Marco to ask if he knew how many stops we had to go J I can’t imagine what he thought but fortunately he knew the name of the station before ours. When we had left that station, I shouted to my sister to stand up and go near the train door. I was afraid to miss our station J this was Susa, not the last one. Then other travelers caught on my sense of alarm too. And so we were already many people near the door, ten minutes before the station, so no one could fit there any more. But they kept coming and coming…I was very excited. And when I saw that there was also Roberto waiting for us, not just Marco, I screamed over the train a very big CIAO! Everybody was thrilled. I was a little embarrassed. And then we were there. There, in the Olympic City and theoretically in the South. They just barely managed to build the town on time if I can say so. It means that two weeks before the games everything was still in an upheaval and there was no such feeling that very soon some very important festival will begin here. Marco joked that the Italians knew about the games six years in advance, but in the summer it is too hot and in winter it is too cold for working. So we hope that the Olympic City will be ready when the games end.<br />Marco has a superb apartment. Beautiful inside and outside, with gardens in front of and behind the house. It was very interesting to see palm trees covered with snow J<br />Our “regular” pub was an international Irish pub in a street with a very funny name. In Estonian of course: Vitt Emmanuel J and the pub is international because the barmen were from different countries: Jimmy from Canada, Anastasia from Russia and so on. And Jimmy is one very jovial guy. He has an Estonian friend; unfortunately he didn’t remember his name. We reminded him how to say hello in Estonian, it is TERE J and he told us that he drinks only at work J<br />In Italy you can’t smoke indoors. Everybody goes out and everywhere there are furnaces for the clients to heat the weather J<br />Roberto was the chef on the first evening. Pasta with tuna, because Liina doesn’t eat meat. We haven’t met for a long time and it was the first time in Italy for Liina, and so the first evening lasted into the small hours. And someone was quite drunk. I won’t say any names J (but it wasn’t me).<br /><br />25 January in Turin<br /><br />It was shopping day. We bought everything. Marco lives at the beginning of Turin’s main street. We just walked four kilometers and we didn’t get lost. Perfect for shopaholics. We saw cheap and expensive customer service J cold coffee and colder toilets. And in that Irish pub there was an awful toilet. I visited it only once. It was like in the Soviet Union army: only a hole in the floor. And no separate boxes for women and men. So you can imagine.<br />The dogs are walking everywhere they want, it was lucky that Liina didn’t step in one super huge poop. The system is: if no one saw you, you needn’t<br />clean it J<br />There are lots of handsome men, there are lots of ugly men here.<br />The system in the shops is: the shop assistant understands that you don’t speak Italian but still he displays his own goods. The customer service is very polite. They don’t wait until you ask something. Always it is they who start the conversation, and always with ciao. In Estonia you can sometimes stay waiting forever if you want to buy something.<br />Roberto made today’s dinner again. Pasta with meat and tomato sauce plus tiramisu ice cream. Because I categorically refuse to eat ice outside in the cold street.<br />All Italians know about our president scandal.<br />I miss the previous time in Italy, those last places where I was. I begin to realize that I am in Italy again.<br /><br />26 January in Turin<br /><br />There is a free wake-up call in the morning. Everybody is getting up their sunblinds. They do it with a friendly clatter. It is a perfect revenge on the neighbour who took a belated bath. In Italian MTV you can see old videos. It makes me feel that my whole life is going back into the old tracks. They deal only with important things. They don’t deal with things that are nonimporta.<br />Today it started snowing.<br />Marco dreams about going to live in Mexico. He wants to open a restaurant or something like that there with a friend J Already his room is decorated quite the way a Mexican room should be.<br />There is one bitch (it’s not sure that she is she, because Marco hasn’t been over there and met her(?) yet. Maybe she is a very neat he?) She started cleaning up totally early. So, Marco couldn’t sleep at all. Liina and myself check through all TV-channels because we couldn’t reach a compromise. I said that there must be a specific number of channels, she insists that the number is infinite. There were 36 channels J it goes to show once more that it is pointless to argue with a Taurus. They are always right. Or almost always J<br />The breakfast in Italy consists of two very sweet biscuits. Or some other sweets. Again and again I will never tire repeat that Italy is children’s paradise. Day after day you can eat sweets and pasta J after sweets, the breakfast contains espresso. But Marco doesn’t drink coffee, so we drank tea. He has coffee actually but he doesn’t have the coffee maker. And for the kind of coffee we drink, they don’t have any right coffee J<br />Marco buys only oranges that come from Sicily. He says that he always buys only fruits and vegetables that come from Southern Italy. They are ripe. With the smell and taste of the sun.<br />Today we went to the city by tram. Trams are as dirty and rattletrap as ours. But they have only one seat on both levels. Tickets are like postcards and coloured.<br />We went to the Egyptian museum. For the first time we saw some very noisy Italians. Those were little Italians. The children. We had met only nice people: nice and quiet. On the bus, on trains, in cafes….. If they say that Estonians schoolteachers’ nerves must be made of iron, then Italian schoolteachers’ nerves should be made of steel.<br />The traffic is still awful.<br />Today we are going to eat at Andrea’s family cafeteria. We are waiting for Roberto because Marco went to work and it means watching the football match.<br />In Andrea’s bar (if you ever come to Turin, go to the Mosca cafeteria) Roberto was the chef again. In our sense potato dumplings. It was almost the only time when we saw potatoes. But it was because I asked to see and taste only Italian things. We drank two bottles of wine and that good Italian beer- Menabrea. The cafeteria was open only for us and that’s why we finished the evening with tasty grappa. It made us dance with Andrea and Roberto for Liina and Marco. At last Andrea was so drunk that he taught us how to make Italian coffee. Liina and I threatened to open a better cafeteria nearby J<br />It was a very funny and great evening. Unfortunately Juventus lost 2:3.<br />In Italy it first began to snow in a very long time, so we threw snowballs with Andrea and with Andrea’s neighbours who came home at that time. In Italy the neighbours understand jokes J<br />Toto Cutugno is cool!<br />Thanks to grappa my throat is better. What a terrible vodka- with chamomile taste!<br /><br />27 January in Turin<br /><br />It means that half of our time is over but the other half is still left!<br />I already miss Italy and I long to come back. I am already very sad that I must leave. Although yesterday for the first time I missed my mother and my dog Tricky. And I miss Robin all the time. Robin is my brother’s son.<br />Today we slept very long. We didn’t even see Saint Tropez J it’s very interesting in Italian J Marco has such a good mood that he even sings and lays the table very early. It’s somehow even easier to be without the regular morning coffee.<br />Life is easier J<br />Italians are always living like in the present. For them the past or the future isn’t important. Marco, for example, doesn’t have any photos (it’s because he has just moved in, of course) but I couldn’t possibly live without photos. But they just call when they miss somebody. We leaf through the photo album.<br />Italians show their old buildings and they are very proud about the culture of Ancient Greece and Rome. But they seem to be happy here and now. Estonians always long for something better. Something that has been or something that hasn’t come yet. I think it’s probably one of the reasons why we are so attractive for each other. Opposites attract.<br />If Italians call someone they will tell every little thing that has happened during that day, Estonians don’t remember those things for as long as the end of day J<br />Liina said that Marco is very gentle. Yes, he is. No one has described him so well. He should be a boxer, then I would have recognized it myself too.<br />If I have time next year, I would like to come here for a longer time to practice my Italian. But music here is particularly beautiful and tender-hearted. I can understand why they don’t compete at the Eurovision Song Contest. How could the nation of the best songwriters’ compete with others? Estonians are the nation of the best singers but Italians are the nation of the best songs. J<br />If I’m not mistaken, today it is the Holocaust Day in Italy too. In the morning there was a very beautiful film about Jews on the TV. It wasn’t like they always are (lots of death and killing). Anyhow I cried troppo, which means too much.<br />And when Roberto asked Liina how much she earns, I remembered again how much harm the Soviet time has done to our people.<br />Today first time in her life Liina drank coffee on foot J she told me that I should write this down. It is pointless here to sit down to drink coffee. Because they drink that terribly strong and sweet and tiny coffee up in two seconds. Anyway, Liina has never ever drunk so many so little coffees before. I remember when I was here last time, I was also very surprised.<br />Now I enjoy everything.<br />Next bigger trip will be visiting Pedro in Mexico J<br />Here there is enough time to think about all my life. It doesn’t mean that everything will be clear for me. But as they say, after a little time comes emptiness…. and it should mean clarity. It means that nonimporta falls off. But basically everything around is very important. Important is only when we are ready to let go. I suppose that important is when there comes a time to let go of more and more things one after the other. And some can’t let go. And those souls should, in my opinion, for example in Buddhism, be guided by some karma rules.<br />I think I must work more to be able to travel. Or write more, or play more lotto - games J<br />Andrea asked us what we did today but I didn’t remember because we didn’t do anything J we slept long. Then that Jewish film. Went to the supermarket to buy food for dinner. Marco was cooking. Went for a coffee with Roberto. It was important to draw a Taurus on the street with one foot…..it is for good luck. In Estonian luck is õnne and a very beautiful girl’s name is also Õnne. Taurus is the symbol of Turin. Like in Rakvere – Tarvanpää. The capital of my county.<br />Fabrizo and his band Space Donkey’s concert was cool. I also saw Fabrizio's wife Laura. She is a particularly warm person. Although we don’t understand each other’s language enough, we understand each other. Without words. We hold hands and our eyes do the talking. Meeting with people like Laura in your life is a special-special experience. Also there were Stefano with his new beautiful girlfriend Alessandra. Then I saw Sergio and Enrico over ten years. It was a very nice surprise! And Enrico started to speak Italian with me. Fortunately in the same order as in my phrasebook J All the boys were with their girlfriends. It was so good to see them with nice girls. Only our three don Quijotes had to be satisfied with our modest Nordic company J but it was a plus for them of course. To go to a bar with my blond sister was always a total joke and circus. As we entered a bar and stayed somewhere there was a long queue of Italian men in two minutes. Everybody wanted to take a peek at my sister’s beauty. But they are very sweet. Really very quick peeking. They don’t touch like black men, they want to know whether you are real J And I don’t want to talk about Estonian men when they are drunk…<br /><br />28 January in Turin, so little time left to the Olympic games!<br /><br />The walls here are terrible un-soundproof. Someone is being brutta upstairs. Brutta means ugly.<br />Today it rains and we stay inside. In the evening we will have dinner at Filippo and Chiara’s. They come from near Rome. Filippo plays clarinet and he is a very good cook. He went to the market this morning. And the neighbours asked why he bought such a big fish. AS he was retelling the story to us, he pretended to be carrying a very very big one J he answered that two girls from Estonia were coming to dinner, then the neighbors understood him J<br />Anyhow at last everybody was making jokes over that. Because all knew that I eat everything and in any position. And it really was so. You can see it soon. Just wait until the day when we are going to eat pizza J<br />29 January in Turin<br /><br />Yesterday evening was very fun. Even crazy in some way. A totally crazy supper. And we ate everything up. Although our stomachs were full after the first dish J the wine was good and our moods were getting better and better. As Liina doesn’t eat meat and Marco doesn’t eat the cheese, so Filippo prepared octopus and fish for us. Of course Liina doesn’t eat octopus as well J so she ate bread and tomato J I loved shrimps with pomegranate and some very tasty cold pink sauce. The main dish was spaghetti with seashells and shrimps. There was a little discussion about why Liina eats fish and doesn’t eat octopus. They think that it is the same thing. But in our very cold climate we can very rarely see octopuses… For dessert there was a very sweet cake. In Italy there is a rule that sweet is very - very sweet and salty is very - very salty. And sour is very sour J<br />Allora (it means something like so) so, we tried to play bottle game. But because of the language differences it ended soon J<br />So, it was the dinner by Chiara and Filippo. Although they both come from Central Italy, Chiara looks exactly like a Finnish girl J<br />Before that visit we were also at Marco’s parents’ house. There were two lively little girls. They asked why I studied Russian and German at school, not Italian. I answered that I didn’t have friends in Italy then. They were very surprised because they have about 10 different nationalities in their class. They all are friends of course J And according to my theory, those girls should speak 10 languages J<br />Later Marco’s older relatives asked whether our culture was more similar to Russian culture or to something else? Marco quickly told them how things are. But this they know very well that before the Soviet Union we were a very rich country….<br />Allora, this morning we should have gone to see the new underground but we slept late and Roberto and Andrea showed it to us in their mobile phones J<br />First of all there is a fashion for some Vodafone phones, with which the younger generation is constantly making films and photos, and they are living with their noses in the mobile phones to watch all that they have saved there.<br />After that the men were still standing on the corner of the street but it was very cold you know. I jumped inside a shop and asked for one little strawberry-biscuit and that nice shop assistant gave it to me for free because she was very happy that I am a friend of Andrea’s. In Italy there is a rule: if you say that you like something they will give it to you. Last time I got one a pot plant as a present from one gardener. Just because I smelled it. But I smelled it because it was so yellow J things are not a problem for Italians. Things are coming and going. People are important.<br />After that we went to Roberto’s home. And when I stayed there: my home from three years ago. I just started cry. Because of all those warm memories. It is a very good feeling. You feel that you are a living person and you can feel something powerful. Something inside moves you so deeply that you can’t control your emotions anymore. It is unbelievable that it is still possible at my age J<br />I was very happy.<br />Then we visited and watched the Olympic village and the new buildings. Then we went to the first Fiat factory. It is a very big shopping centre now. Ottogallery. We saw a very nice couple with Roberto there: a father with his charming daughter. I am so sorry that I didn’t take a photo of them. Because I would have become famous with this photo J<br />We ate in an Italian fast-food restaurant and after that we came home to rest because the shops are closed on Saturday anyway. I don’t understand how their business in Italy is alive. In Estonia all shops are mostly open, except at night of course.<br />Turin is one very big car park. And if there is no space for parking they just park beside other cars J<br />About nine o’clock we went to a pizza restaurant. It is a very classy restaurant and there are very classy prices too J for a clean tablecloth they collect about 4 euros J But pizzas were very salty and burnt. Especially Liina's pizza, because she ordered a sprat-pizza. And even the wine wasn’t good. The bill was 100 euros. The only good thing there was bear, because this was normal. And then it happened, everybody could laugh because I had eaten everything and even more. And Roberto said that really, Lisa eats everything even if it is not tasty J But they didn’t notice that all the other plates were empty too J<br />And this was the place where we saw a very handsome Italian man. He was so beautiful that we stared at him with my sister for a really long time. He was a really handsome man J<br />Marco knows that he is an idiot.<br />The night ended again in that Jimmy’s football pub, because this is Marco’s second home. Or even the first J He is a football journalist and everybody wants to talk to him about football games. But we could watch handsome men again J<br /><br />30 January in Turin<br /><br />It is eleven a clock and we haven’t done anything yet. We went to the supermarket to buy some Italian chocolate for our mother. We also went to the street-market. We ate our first strawberries this year. Just think, in Estonia it is minus 30 degrees and we are eating strawberries here!! This is crazy. In Estonia I must wait another six month to have strawberries.<br />Then we went to have lunch at Roberto’s place. Papa Lionnetti cooked as usual, and it was also delicious as usual J For lunch there was naturally pasta and papa Lionetti said that we could drink as much wine as we wish because they had 89 liters leftJ<br />But it was our last full day in Italy and those memories are already as if seen through a haze. Liina and I were very sad.<br />Last dinner was at Marco’s place and we invited Andrea as well. It was a bit more festive supper. I put on my last pair of earrings. It was also some sort of fun: I changed my earrings every day J I think this is my fetish.<br />Anyway the dinner was yummy again.<br />And it was time to say good-bye to Andrea. Next morning we should wake up very early but I couldn’t get to sleep. I was sad, so I watched the Italian TV all night. So that I could listen to Italian language for as long as possible.<br /><br /><br />31 January in Italy<br /><br />The drive to the airport was very nice at first. The climate changed very quickly - like day and night. It was foggy and the next minute it was sunny. When we were near Milan, we realized that we will not get to the airport on time … Fortunately the boys didn’t discuss that in English, so my sister couldn’t get nervous. She always gets nervous if something is wrong when we are going to the airport J At last everybody was very calm. Nobody would have minded if we had stayed there one more day. But nobody wanted to wake up at 4:30 again….<br />Fortunately we got to airport right on time and then we found out why we should be there so early: the bus took us 50 meters to the plane J<br /><br />And missing Italy overwhelmed me for three days. But warm and friendly Turin was already waiting for new quests. Friends of the Olympics……<br />We didn’t buy the sunglasses. The sun shined only in Milan. In Turin niente J<br /><br /><br /><br />NB!<br />the name: Toto Cutugno is out in Italy<br />collect your old clothes. You can use them during your trip and come back with a lighter bag<br />if you haven’t lived together with your sister for a long time, you can get to know each other again during a wonderful trip<br />in Italy it is very useful to travel with a blond sister. It is easier to get across the streets<br />but then it would be harder in the pubs<br />it doesn’t matter that Italy is more to the south than we are. Woollen socks are necessary anyway<br />Ukumari – means bear in Ketshua language (Uku is an Estonian boy’s name and Mari is a girl’s name J )<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-7712494228397675227?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-43267683106428759412008-03-26T01:14:00.002-07:002008-03-26T01:15:10.918-07:00YOUR STORY ENTWINE<br />IN MINE<br />AND WE COVER<br />THE INFINITY TOGETHER<br /><br />BECAUSE OUR SOUL<br />ARE THE SAME<br />AND BODY<br />AND SPIRIT<br /><br />I FIND MYSELF IN YOUR<br />LITTLE IMPRINT<br />AND I COME<br />IN BEGINNING AGAIN<br /><br />IT’S A BIG<br />TIMESPIRAL<br />WHAT IS RECCURENT AND<br />EVERY TIME’S DIFFERENT<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-4326768310642875941?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-928496111754566972008-03-26T01:14:00.001-07:002008-03-26T01:14:39.611-07:0014.04.2007<br /><br />Ma olin sinust õnnelik<br />su õnn mu kalleim<br />su naer mu kauneim<br />ma olin sinust õnnelik<br /><br />Sa olid mulle vajalik<br />mu õnn su mõtteis<br />mu õnn su päevis<br />sa olid mulle vajalik<br /><br />see kõik on nüüdsest ajalik<br /><br /><br />***<br />sind igatsen<br />su häälekõla<br />naeru<br />tahtmisi ja mõtteid<br />sind igatsen<br />su käikusid<br />hingamist<br />ja kaugeid aegu<br /><br /><br />***<br />ma igatsen su armastust<br />ma igatsen su armu<br />ma igatsen su<br />ma igatsen<br />ma<br />sa<br /><br />***<br />sinu sisse näha<br />ammu pole võimalik<br />sinu vaikne nina<br />milles pole ammugi<br />päikest, väikest<br />vikerkaarevärvi,<br />unistusi uskumatuid,<br />unesid mis ammu<br />läinud maale<br />mis<br /><br />***<br />ma olen nii väike ja abitu<br />su jaoks tahan olla veel suurem<br />sa teadma pead minu<br />ma tahan<br />sa oled hea<br />mul on sinust puudus<br />suur on igatsus<br />väikesed mõtted<br />suur sina<br />suurem igatsus<br />kõik me koos<br />kõikide mõtete ja<br />sõpradega<br />et olla õnnelik<br />et kogeda elu<br />et tunda valu<br />et oleks meie kaks<br />et oleks unistusi<br />et oleks hingamisi<br />et oleks kõike<br />ainult meile<br />vajalikke<br /><br />***<br />kas sa oled täna seal minu jaoks olemas<br />ma väga loodan et see on nii<br />kui mitte siis olen vist pisut kurb<br />igatsen, olesklel<br />ja üritan loogiliselt mõtelda<br />mul puudub mehe aju<br />ma ei suuda oma tundeid maha suruda<br />raske on armastust tappa<br /><br />raske on armastust tappa<br />miks keegi ei õpetand<br />ma ise õpetan<br /><br />***<br />kogu aeg on raske olla<br />mehed küsivad ja naised vastavad<br />ja vastupidi<br />mitte midagi ei juhtu<br />mitte midagi ei muutu<br />kõik jääb samaks<br />meie jääme sama lolliks<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-92849611175456697?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-33865825452324057062008-03-26T01:13:00.002-07:002008-03-26T01:14:08.474-07:00Kus on mingid kohad<br />peidus<br />kuhu jõuda tahame<br /><br />Et ei kaoks meist<br />vihmasabina kaja<br />öötähtedes<br /><br />Milles midagi on<br />mida me ei leia<br />ja otsida ei tohi<br /><br />25.sept 2006 Tbilisi<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-3386582545232405706?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-34292161178867471182008-03-26T01:13:00.001-07:002008-03-26T01:13:29.667-07:00Miks lendab minu tunne<br />Ihates vabadust<br />Ihates kirge<br />Ihates Sind<br /><br />Ma kadusin eilsesse<br />Unustades vabaduse<br />Unustades kire<br />Unustades Sinu<br /><br />Laotasin Su silmadesse oma ajaloo<br />Oma läbirännatud tunded<br />Tundmata su külma hingust<br />Tundmata su ……<br /><br />Tundmata sind.<br />Ma laotasin end sinu silmisse<br />Nägemata, et mu oma silmad<br />Olid pimedad<br /><br />Nii pimedad<br />Et nad ei näinud<br />Minu isekuse äärt<br />See oli ainult minu armastus<br /><br />Jälle<br /><br /><br /><br />***<br />Loodan et kannatad olla siin<br />Kuni aastani 2008<br />Sest tead, ma vajan sind<br />Aastani 2008<br />Võibolla natuke kauemgi tahan hoida su varvastest kinni<br /><br />Ma ju tegelikult jumaldan sind<br />natuke<br />kardan<br />Mida veel<br />Mida kõike veel meie vahele ka ei tuleks<br /><br />Minu jõud on sinu jaoks<br />Ta lendab, lebab ja voolab<br />Nagu ka minu armastus<br />Kuni aastani 2008<br />****<br />mulle läks korda sinu<br />tänane tulemine koju<br />tavaline<br />nii tavalised<br /><br />ja meie jaoks erilised<br />on need päevad<br />ainult kahele<br />meile<br /><br />***<br />kas sa mäletad meie esimest<br />kallis<br />mina vahel mäletan<br />hetkel tuli meelde<br /><br />nii kaugele tahaks vahel rännata<br />just nende mälestuste<br />juurde<br />siis, kui nad meenuvad<br /><br />aga muidu ei ole nad<br />meeles<br />ja siis ei juhtu midagi<br />mitte midagi ei taha<br /><br />****<br />vaikuses sind täna ootasin<br />pisut sinu keelt õppisin<br />tulin ilma tundeta koju<br />kohe vanni<br /><br />pärast oli üksi olla<br />kurb<br />tegin endale hea olemise<br />ikka polnud hea<br /><br />ma nagu aimasin ette<br />et sa ei tule täna<br />sa jäid tulemata<br />SELLE PÄRAST<br /><br />ära tule enam kunagi<br />oleks parem<br />sa tead et sulle ka<br />****<br />ma ikkagi väikene olen<br />mu sisse ei mahu palju<br />valu<br />olen isegi üllatunud<br /><br />ma olin ju tegelikult<br />nii tugev<br />keegi ei saanud mind kõigutada<br />ka sina<br /><br />****<br /><br />ära unusta<br />ma olen siin<br />sinu kõrval<br />tee silmad lahti<br /><br />tahad märgata?<br /><br />****<br />nii palju sala on neis võõrais sõnades<br />mida me ei mõista<br />põhjusil ühel või teisel<br />nad on võõrad<br /><br />miks peavad nad nii salapärased olema<br />kui oled teada saanud selle<br />tähenduse<br />siis muutub ta tavaliseks<br /><br />tavatult tavaliseks<br />üllatud?<br /><br />****<br />kaugustesse minek ei paelunud teda<br />ta tahtis kõigesse süüvida<br />ka iseendasse<br />leida enda sees avakosmose<br />see oli ta suurim idee ja passioon<br />kas ta jõudis selleni?<br />Küsige ta käest<br />Ta istub ju praegu teie kõrval<br /><br />****<br /><br />ma loodan et kõik<br />jõuavad lõpuks sinna<br />selgesse punkti<br />ja taganevad kitsusest<br /><br />milles on õieti probleem, et nii vähe kirjutatakse?<br />Või on probleem selles, et hoopis palju kirjutatakse<br />Tegelik probleem seisneb selles, et tegelikult hoopis loetakse kuradi vähe<br />Kuradi kuradi vähe…<br />Kas sõnad on ikka selleks et neid kasutada?<br />või on nad millekski muuks?<br />on see kellegi vägi?<br />on see kellegi tööriist?<br />Kui nii küsida siis miks mitte meie tööriist ja vägi ja?<br />Äkki meil on vaja mingeid tõukeid?<br />Liiga palju küsimusi oskame küsida.<br />Kas oskaksime mõnele ka vastata?<br />st et kas meil on vaja vastuseid? Tegelikult?<br /><br />***<br />ära arva, ega ma ei tahagi seda<br />ma pole seda oodanud<br />ja ma ka ei tunne seda<br />ära arva, ma ei taha midagi<br /><br />ma sulle ei taha midagi tahta<br />sulle ei soovi midagi<br />on selge?<br />see on sinu elu<br />paganama õige<br />aga tead, sa elad meie keskel!<br /><br />****<br />ma ei märganud sind<br />enne<br />kui leidsin ühe teise asja ja<br />tunde enda sees<br /><br />leidsin teise<br />kahju et ma ei näinud sind esimesena<br />ma ei võinud seda oodata<br />ei saanud eeldada<br /><br />sa<br /><br />aprilli lõpp 2006<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-3429216117886747118?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-32950764975879953552008-03-26T01:11:00.000-07:002008-03-26T01:12:09.891-07:00Kui armunud olin,<br />Siis unusid ära<br />Mul eile ja homne<br />Sest see oli täna<br />Ma vihkan ju kära<br />Ja lõpuks saan aru<br />Su silmade seest<br />Tahan leida ma meest<br /><br />Mul eile kahju oli minna<br />Sest sinu keeles polnud olekut<br />Ma leidsin sinu nime oma rinnal<br />Ma leidsin sinu sisu oma peost<br />Ma kartsin eile tasakesi minna<br />Et sinu und ei üles ärataks<br />Ma tahtsin tegelikult eile minna<br />Et seda hetke iialgi ei unustaks<br /><br />Mul täna luuletada pole tuju<br />Ja ammu olen selle unustand<br />Ma leidsin vanu luuleridu<br />Ja mõne iseendalt varastan<br /><br />Ma vihkan aja jooksu<br />Selle kulgu. Endapett.<br />Ma vihkan ennastki<br />Sest vahel ....<br /><br /><br />***<br /><br /><br />Su kuumi suudlusi<br />igatseb mu suu ja kael!<br />Su kirglikke embusi<br />Põsed ja naer!<br />Ma igatsen, igatsen!!<br />Ah, aeg…<br />Jah, aeg –<br />mu lohutus ja vaen.<br /><br /><br />2003 suvi<br /><br /><br /><br /><br /><br />***<br /><br /><br /> mõeldes M. Underile<br />ma lendan sinu juurde<br />ja ümber panen käed<br />ma vaikselt-vaikselt emban sind<br />ning sinu juurde jään<br /><br />ma peitu poen ja hoian<br />sind oma hinge sees<br />ma väikseid mõtteid lennutan<br />ja ootan ikka veel<br /><br />ma armastan su armastust<br />sind enda omaks pean<br />sind igalt poolt ma armastan<br />ja seda imeks pean<br /><br />***<br /><br />Hingelind nimega Pest<br /><br />Mul on tühine hing (tühihing)<br />mis hoida ei oska<br />vaid vabaks kõik teised laseb<br /><br />Mul on igatsev hing (igatsing)<br />mis võtta ei oska<br />vaid jäägitult ootab mis olnud<br /><br />Mul on katkine hing (kating)<br />mis tühjust on täis<br />ja rääkida enam ei oska<br /><br />Mul tühi on hing<br />vaid järel on kest<br />selle sees elab hingelind – Pest.<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-3295076497587995355?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-64243458539887674662008-03-26T01:09:00.000-07:002008-03-26T01:12:49.316-07:00MAAILMAPILT<br /><br />MULLE MEELDIB MINA OLLA<br />TAHAN OLLA SIIN.<br />MIKS PEAN KÜSIMA MA LUBA<br />MIKS ON ELU PIIN<br /><br />TAHAN TUNDA ISEENNAST<br />TAHAN LEIDA END<br />TAHAN OTSIDA JA VÕITA<br />AINULT ISEEND<br /><br />MINU MAAILM. MINU TEHA<br />SEE ON MINU LIIN<br />MINA TAHAN MINU KEHA<br />LOOBUN KUI ON PIIN<br /><br />OLLA AINULT MINA ISE<br />SEE ON MINU SOOV<br />SEE ON KÕIK VAID MINU TEHA<br />MINU ELUPROOV<br /><br />96 kevad<br /><br /><br />***<br /><br />väikeste vaikuste<br /><br />põhjus on suur.<br /><br />suurte põhjuste<br /><br />vaikus on väike.<br /><br />väikeseid asju on<br /><br />suuri<br /><br />leian neid kapist ja taevast<br /><br />leian neid Sinust<br /><br /><br />98 kevad<br /><br />***<br /><br />Lõpmatus<br /><br />Sinu lugu põimub<br />minu omasse<br />ja me läbime<br />lõpmatuse koos<br /><br />Sest meie hing on üks<br />ja ihu<br />ja vaim<br /><br />Ma leian end Sinu<br />väikesest jäljest<br />ja jõuan jälle<br />algusesse<br /><br />See on suur<br />ajaspiraal<br />mis kordub ja<br />iga kord erinevalt.<br /><br /><br />99 talv<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-6424345853988767466?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4447239290072385417.post-24595924995747354882008-03-16T06:10:00.000-07:002008-03-16T06:12:10.291-07:00Pisikiskja KÄRP Mustela erminea <br />Rahvapäraselt: suurnirk, hermeliin, lahits, kärk <br />KIRJELDUS<br />Taksonoomia ehk süstemaatika muutub ja areneb pidevalt nagu iga teinegi teadus. Nõnda ka terioloogiline süstemaatika - süstemaatika osa, mis käsitleb imetajaid.<br />Class: Mammalia/klass imetajad. (Eestis elab 65 liiki imetajaid)<br />Order: Carnivora/selts kiskjaline (vanasti Fissipedia).<br />Family: Mustelidae/sugukond kärplased.<br />Species: Mustela erminea/liik kärp<br /><br />Eestis elab kümme liiki kärplasi. Nirk on nendest kõige väiksem. Samasse sugukonda kuuluvad: Nirk (Mustela nivalis), Kärp (Mustela erminea), Mink (Mustela vison), Naarits (Mustela lutreola), Tuhkur (Mustela putorius), Kivinugis (Martes foina), Metsnugis (Martes martes),Ahm (Gulo gulo), Saarmas (Lutra lutra), Mäger (Meles meles).<br />Kärplased on suurim sugukond (perekonda Mustela on süstemaatikud paigutanud 18 liiki) kiskjaliste seltsis, siia kuulub üle kuuekümne liigi eelkõige lihatoidulisi loomi, kes on levinud kõikidel mandritel, välja arvatud Antarktika ja Austraalia. Viimasele mandrile, tõsi küll, on inimene siiski mõned liigid sisse viinud. Vanimad kärplased on teada juba varasest oligotseenist. Elupaik: väga varieeruv - tundrast metsavööndini ning kõrbeni; meri ja mageveekogud. Ühiskondlik struktuur: enamasti eraklikud, paaritumisaeg välja arvatud.<br />Kui tekib kahtlus, kas pisikiskja on nirk või tema veidi suuremat kasvu sugulane kärp, tuleks uurida looma sabaotsa: kärp käib terve aasta ringi justkui musta värvipotti pistetud sabaotsaga, nirgil on see suvel punakaspruun, talvel valge.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn1" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn1" name="_ftnref1">[1]</a> Kõhu alt kollakasvalge. Kehamõõtmetes avaldub suguline kahepalgelisus ehk dimorfism: kahest ühevanusest loomast kogukam on kindlasti isane, pisem emane. Keha on sale, jäsemed lühikesed, saba u 1/3 keha pikkusest. Tüvepikkus: 16-38 cm. Isased: 27-31, emased: 24 – 29. Saba: 9 – 14. (6-12E). Kaal: 150-250 g E. Emane: 140-280, isa: 200-445 INg.<br />Võrdlus nirgiga: NIRK KÄRP<br />Keha pikkus 11—26 cm. 16—38 cm.<br />Saba pikkus 9 cm. 6—12 cm.<br />Kaal 60—100 g. 150—250 g<br />Pesakonnas 3—12 poega. 3—18 poega.<br />Tiinus nädal pikem(240—390) ca 35 päeva või 280 p.<br /><br />Arvukus kõikjal Eestis, nii mandril kui saartel, kuid väikesearvuliselt: ligikaudu 3000-4000. Eluiga: 5-12 aastat. Kärplastele on iseloomulikud hästi arenenud anaalnäärmed, kadestusväärne haistmine ja kuulmine.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn2" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn2" name="_ftnref2">[2]</a><br /><br />Kirjanduse andmeil suudab väike loomake teha iseendast suisa kolm korda pikemaid, 70 sentimeetrini küündivaid hüppeid, kuid tavaliselt jäävad need siiski poole meetri võrra lühemaks. Keskmiselt 30-50 cm. Nagu teistelgi kärplastel, maanduvad looma tagumised käpad peaaegu alati esimeste jälgedes.<br />Poeb igalt poolt läbi, kui pea mahub, siis mahub ülejäänud keha ka.<br /> <br />PEAMISED BIOLOOGILISED TARVED: enesekaitse, toitumistarve, seksuaalne tarve, lõimetishoole, komfortkäitumine, muljete tarve.<br /><br />Enesekaitse – kõigile täiesti vastupandamatult vajalik tarve. Enda mitte ära süüa laskmine. a) kaasasündinud instinktid ; b) õpitud oskused. Keegi pole enesekaitsest vaba.<br /><br />Karvavahetusega kaitsevad nad end vaenlaste eest või muutuvad saakloomale raskesti märgatavaks. Pruuni kiskjat märkaksid hiired lumes väga kergelt, valget nirki või kärpi aga mitte, isegi tema must sabaots tundub lumevarjuna…<br />Karvavahetus algab oktoobris-nov ning aprilliks-mai on loomakesed oma suvekarva jälle tagasi saanud. Karvavahetus kestab umbes kuu-poolteist, nii võibki kevadel ja sügisel näha pruuni-halli-valgekirjusid, lapilisi loomakesi.<br />Must tuust hänna otsas aitab väikesel loomal suuremate röövloomade- ja lindude tähelepanu kehalt kõrvale juhtida. Kui lumi talvel maha sadada ei taha, ei ole nende loomade nahas vist küll eriti lõbus ringi liikuda.<br />Valgeks muutuvad vaid need loomad, kes elavad aladel, kus talvel lumi maha tuleb. Lõuna-Euroopa nirgid jäävad ka talvel pruuniks, samal ajal kui nende sugulased Eestis hiilivad hiirte kannul peenes valges kasukas. Emased lähevad rohkem valgeks kui isased.<br />Vurrud on selleks, et nina ja silmi mitte vigastada.<br /><br />Vaenlasteks on enamasti suuremad kiskjad. Rebane ja kassikakk, kanakull. Aga ka inimene. Kärplased on ammustest aegadest tuntud, hinnatud ja seetõttu palju kütitud karusloomad.<br /><br />Talve eest poeb kärp maa alla peitu.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn3" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn3" name="_ftnref3">[3]</a><br /><br />2) Toitumistarve<br /><br />Nad on enamasti hämara ja videviku loomad(öö moondab nii jahipidaja kui ka saaklooma ühtlaselt halliks), kuid tulevad vahel ka päeval välja. Meeled – haistmine, kuulmine, nägemine – on hästi arenenud. Jäsemed on viievarbalised. Ta on osav ronija, väike ja painduv, tuhnib toidu otsinguil läbi kõik teele sattuvad augud, lõhed, puuvirnad ja risuhunnikud. Elupaik on tal sageli kahe erineva ala piiril (põllu- või metsaserval, majade lähedal, kivihunnikute juures), ka jõgede tiikide kallastel.. Eelistab lagedaid alasid, kuid võib jahti pidada ka metsas. Selline elupaigaeelistus on seotud sellega, et neis kohtades on kõige rohkem kärbi peamisi saakloomi-hiiri (põldhiir, uruhiir, mügri, leethiir). Peale hiirte söövad nad veel hea meelega linnupoegi ja -mune, roomajaid. Hea õnne korral võib ta murda ka endast suuremaid loomi, nagu näiteks jäneseid või ondatraid (eriti poegi). Toit: imetajad, linnud, roomajad, konnad, kalad, selgrootud. Puurtingimusis sööb kärp päevas kirjanduse andmeil 2-3 põldhiirt, so 50-75 g liha. Võimaluse korral kogub varusid. Hilissuvi- sügise hoiavad kuni lume tulekuni põldude lähistele, sest seal on palju süüa.<br />Murdmine, kui hammastega on ohvris kinni, siis lahtilaskmist enam pole. Murrab niikaua kui kuskilt veel midagi võtta on või püüda. Ta ei saa rahulikult sööma hakata, tuleb murda ja kokku tassida nii kaua kuni enam kedagi ega midagi kinni nabida pole.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn4" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn4" name="_ftnref4">[4]</a><br />Teeb kõike välgukiirusel aga ettevaatlikult. Kui tekib ootamatu olukord, siis põgeneb peitu.<br /><br />3) ELU ON AEG ehk sekskäitumine (reproduktiivne käitumine) on kõige rigiidsem(jäikus) käitumine: õigeaegsus, õige järjestus, õige laul, õige pulmarüü,õige AEG.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn5" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn5" name="_ftnref5">[5]</a><br /><br />Kärp elab üksikult.<br />Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal.<br />Nagu teistel pisikiskjatelgi, on kärbil ja nirgil pikergused, spiraalselt keerdus julgad, mille teravast otsast tihtilugu üksikud karvad välja ulatuvad. Sageli muskusega lõhnastatud hunnikud paigutatakse hoolikalt mõnele kivile, mättale või kännule. Kõik ikka selleks, et võistlevaid isaseid eemale peletada.<br />Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud, eri kirjanduse andmeil varieerub (u veebr-märts).<br />Emastega meeskärpidel suuremat kanakitkumist pole, kuid korralikeks pereisadeks neid ka pidada ei saa. Poegade eest hoolitsemise jätavad nad šovinistlikult vaid kaasa kanda ja vanematel isaloomadel on kombeks naabrinaiste juures käia.<br />Paarina hoiavad teineteist väga. Hädas olevale kaaslasele minnakse alati appi.<br />Tähelepanuväärne on see, et isane lahits võib paarituda kõigest paarinädalase emasega, kes pole veel silmigi avanud ega rinnapiimast võõrdunud.<br />See ei tähenda siiski, et emane kohe poegima hakkaks. Viljastatud munarakk jääb noore looma organismi umbes 280 päevaks seisma ning siseneb alles siis emaka limaskesta, kus loode enne sünnitust kolm-neli nädalat areneb. Kärplastel võib loote latentne periood olla palju pikem kui loote aktiivse arengu periood. Ta on võimeline tiinuse lõpp-perioodi ja sünnitust edasi lükkama.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn6" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn6" name="_ftnref6">[6]</a><br /><br /><br />4) Kultuuri arengus on suhted eri generatsioonide vahel äärmiselt olulised Lõimetishoole (vanemlik käitumine) – see on seotud reproduktiivse käitumisega. Kogu valdkond hõlmab nii vanemlikku kui ka seksuaalset käitumist. <a title="" style="mso-footnote-id: ftn7" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn7" name="_ftnref7">[7]</a><br />Ühiskondlik struktuur: enamasti eraklikud, paaritumisaeg välja arvatud<br />Toob järeltulijad ilmale mais või juunis.<br />Viienädalaselt võõrduvad emapiimast. Kärp õpib murdmise täiesti selgeks kolmekuuselt, sügiseks, mil tuleb ülejäänud pesakonnast lahku lüüa.<br />Sõltuvalt tingimustest võib kärp sünnitada, kas 2,5 kuu või siis poolteise aasta pärast, vastavalt keskkonnatingimustele ja liigi nõuetele.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn8" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn8" name="_ftnref8">[8]</a> Pojad sünnivad neil aprillist juunini.<br />Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3…9 (erandlikult kuni 12). Sündides on pimedad, paljda ja abitud. Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt (10 päeva). Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn9" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn9" name="_ftnref9">[9]</a><br />Kogu poegade kasvamise aja hoolitseb ema pidevalt ja kaitseb vaenlaste eest. Ta ei pelga sel ajal isegi inimese kallale tungida. Isa toob süüa kui ema on pesas. Ema hoiatushüüd on piitsaplaksatus, siis kõik juntsud teavad, et peavad peitu pugema. Viimases hädas – haisupüss.<br />Alguses tuuakse oimetu saakloom ja pojad limpsivad verd, sest nad on hambutud alguses. Saavad niiviisi veremaitse suhu. Pojad kasvavad kiiresti ja juba juun-juul hakkavad saaki ise püüdma ja murdma. Täiesti iseseisvaks muutuvad alles talve saabudes.<br />Pesa hülgamine ei tähenda perekonna laiali jooksmist. Pojad hoiavad vanade juurde, käivad nendega talve tulekuni koos. Kui keegi saab hukka, nt röövlinnu saagiks, siis kärbi peres ei leianta, minnakse eluga edasi.<br /><br />5) Komfortkäitumine. Instinktiivsete käitumiste ja rituaalide jadas: puhkus, puhtus, normatiivne kehatemperatuur/termoregulatsioon, veetarve.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn10" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn10" name="_ftnref10">[10]</a><br /><br />Pesa, einela ja käimla. Kõik eraldi, justnagu sigadelgi.<br /><br />Valge karv hoiab ka sooja: valged karvad on seest tühjad, täidetud õhuga ning õhk on halb soojusjuht. See ei lase kehasoojusel nii kergesti hajuda ja külmal õhul ligi tungida.<br /><br />6) Muljete tarve. ’ Leiba ja tsirkust’<br />Elusas maailmas valitseb juhus!<a title="" style="mso-footnote-id: ftn11" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn11" name="_ftnref11">[11]</a><br /><br />Kärbid on eriliselt uudishimulikud loomad ja tulevad asja uurima, kui kuulevad sellist piiksuvat häält, eriti kui see kõlab nagu stressis küüliku hääl. Seda häält saab teha nii, et imed oma käe nahka.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn12" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn12" name="_ftnref12">[12]</a><br />Tal on veres, et ei saa silma kinni lasta või niisama vahtima jääda kui kuuleb krõbinat või piiksumist. Ta peab järele vaatama kes ja kus.<br /><br />Häälitsemine. Lihtsamalt võttes võib öelda seda, et loomad häälitsevad selleks, et ligi meelitada teist sugupoolt, anda hoiatus või näidata välja ärevust. Samuti on sugujätkamisega seotud häälistused ja vanemate ja poegade vaheline suhtlemiskeel.<br />Kärp pole tumm: siristamine ja kilkamine rõõmu väljendamiseks, urahtamine info vahetuseks, õrnalt nurrudes kutsuvad teineteist. Ema hoiatushüüd on piitsaplaksatus, siis kõik juntsud teavad, et peavad peitu pugema. Jaht on hääletu. Enamasti ka inimese jälgimine, see mis uudishimust tuleneb.<br /><br />Kärp folklooris<br /><br />Kärbi kuju on kasutatud läbi aegade folklooris, rahvauskumustes.<br />Nirk sööb välja hiired, kärp omakorda nirgi. /Eesti/<br />Kärp on uhke seal, kus naaritsat näha pole. /Jaapan/<br />Vanasti peeti taluhoonetesse elama asunud kodunirki ja kärpi õnneloomaks.<br /><br />Kärbi kuu (2. juuni - 4. juuli) Komide rahvakalendris. Kärbid poegivad aprilli lõpus - mai alguses. Juba kuu aja pärast hakkavad pojad lihatoitu sööma. See, et just sel ajal hakkavad kärbid aktiivsemalt jahti pidama, ongi märgitud jahikalendrisse.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn13" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn13" name="_ftnref13">[13]</a><br />Selline on olnud komide vana jahikalender enne ristiusku pööramist. Kalendris peegelduvad aastatuhandete jahindustraditsioonid, looduse ja loomade elu tundmine. Samuti näitab kalender komide esiisade kultuuritaset ja seda, milline roll on olnud jahindusel komide elus.<br /><br />Talvise kasukaga kärpi, hermeliini, on kasutatud kui puhtuse ja süütuse sümbolina. Valge kärbinahk oli kõrgelt hinnatud ja kasutati Inglismaa justiits asjadega tegeleva lordi keebis. Nahk pidi olema nülitud ja õmmeldud kebi või kasukana nii, et mustad täpid jäid näha (need mis saba otsas siis on).<a title="" style="mso-footnote-id: ftn14" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn14" name="_ftnref14">[14]</a><br /><br />Lisalugemist<br />Röövloomade mõju hüpotees (top-down hüpotees) on seni ainus, mida on edukalt modelleerimisega jäljendatud. Närilistest toituvad röövloomad võib jagada kolme rühma: väheliikuvad spetsialistid, generalistid ja nomaadsed spetsialistid. 1. Väheliikuvad spetsialistid - liigid, kes toituvad peaaegu ainult pisinärilistest ega suuda eriti hästi levida. Need on liigid, kelle sigivus ja arvukus täielikult sõltuvad sellest, millised on kohapealsed saagiolud. Euroopa uruhiirlaste osas on niisugusteks spetsialistideks eelkõige väikesed kärplased (nirk, kärp). Just see loomarühm käitub sarnaselt Lotka-Volterra mudelile, ja nende arvukus jääb saagi fluktueeruvast arvukusest faasinihke võrra maha. Kui närilisi on vähe ja spetsialiste palju, võideldakse piltlikult öeldes lõpuni - kusagile pole ju minna! 2. Ggeneralistid - liigid, kellele pisinärilised on küll peamine, kuid mitte ainus toit. Kui pisinärilisi on palju, siis nendest ka toitutakse, kui vähe, siis lülitutakse ümber mõnele alternatiivsele saakloomale. Siia kuuluvad näiteks rebane või kodukakk. Kuigi generalistide sigivus võib pisiimetajate arvukuse kõrgseisuga tunduvalt<br />paraneda, on nende arvukus siiski palju stabiilsem kui spetsialistidel, sest generalistid elavad üle ka näriliste madalseisu aastad. Nomaadsed spetsialistid - need on röövlinnud, kes suudavad kiiresti ja kaugele liikuda, ning toituvad valdavalt pisinärilistest. Nomaadid liiguvad seega ühelt saagirikkalt alalt teisele, ja parasjagu närilistevaesel alal võivad täielikult puududa. Nende esindajaiks on näiteks mitmed kakud.<br />Röövloomade mõju hüpotees väidab, et just väheliikuvad spetsialistid põhjustavad<br />pisinäriliste arvukuse järsku langust, kusjuures üks põhjus, miks kärplaste arvukus<br />näriliste oma "kätte saab" võib olla viimaste arvukuse tõusu pidurdumine üleasustuse korral. On näidatud, et kärplaste sigimiskiirus on järelejõudmiseks piisavalt suur. Veel enam, uurides raadiosaatjatega märgistatud uruhiirte saatust jõudsid Soome teadlased järeldusele, et just kärplased olid langevas uruhiirepopulatsioonis põhiline surmapõhjus, ning et sellest tingitud suremus ületas uruhiirte sigimispotentsiaali. Mastaapse eksperimendi käigus näidatigi, et röövloomade eemalehoidmine pisinäriliste poolt asustatud alalt arvukuse langusfaasis viis näriliste arvukuse uuesti tõusuteele ja seega peatas tsükli. Eksperimentaalselt on näidatud, et piisab kärplaste lõhnast, et kutsuda esile uruhiirte tugevat stressi: 87% emasloomadest lakkas sigimast, kõik loomad kõhnusid - tõenäoliselt selle tõttu, et toitumiseks kulutati vähem aega.<a title="" style="mso-footnote-id: ftn15" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftn15" name="_ftnref15">[15]</a><br /><br />Kasutatud kirjandus<br />Raamatud<br />Jõgisalu, Harri ’Kärp’, Eesti raamat 1981, Tln.<br />Turovski, Aleksei ’Loomult loom’, Varrak 2004, Tln.<br />Internet<br /><a href="http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html%2023.05.2007">http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007</a><br /><a href="http://www.eramets.ee/uudised/?n=2056">http://www.eramets.ee/uudised/?n=2056</a> 22.05.2007<br /><a href="http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html%2023.05.2007">http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007</a><br /><a href="http://www.loodus.ee/el/vanaweb/9801/vaatamind.html%20Rein%20Kuresoo%2022.05.2007">http://www.loodus.ee/el/vanaweb/9801/vaatamind.html Rein Kuresoo 22.05.2007</a><br /><a href="http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/ploeasko-03.pdf">http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/ploeasko-03.pdf</a>) 22.05.2007<br /><a href="http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm">http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm</a> 22.05.2007<br /><a href="http://www.abdn.ac.uk/mammal/stoat.shtml%2023.05.2007">http://www.abdn.ac.uk/mammal/stoat.shtml 23.05.2007</a><br /><a href="http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kjaht.htm">http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kjaht.htm</a> 22.05.2007<br /><a href="http://miksike.ee/documents/main/referaadid/sooja_hoidmine_imetajatel_evelin.htm%2022.05.2007">http://miksike.ee/documents/main/referaadid/sooja_hoidmine_imetajatel_evelin.htm 22.05.2007</a><br />Wikipedia<br /><br />Muud materjalid<br />Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt<br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn1" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref1" name="_ftn1">[1]</a> <a href="http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html%2023.05.2007">http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007</a><br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn2" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref2" name="_ftn2">[2]</a> <a href="http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html%2023.05.2007">http://www.loodus.ee/el/vanaweb/0112/piret.html 23.05.2007</a><br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn3" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref3" name="_ftn3">[3]</a> <a href="http://miksike.ee/documents/main/referaadid/sooja_hoidmine_imetajatel_evelin.htm%2022.05.2007">http://miksike.ee/documents/main/referaadid/sooja_hoidmine_imetajatel_evelin.htm 22.05.2007</a><br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn4" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref4" name="_ftn4">[4]</a> Jõgisalu, Harri ’Kärp’, Eesti raamat 1981, Tln<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn5" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref5" name="_ftn5">[5]</a> Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn6" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref6" name="_ftn6">[6]</a> Turovski, Aleksei ’Loomult loom’, Varrak 2004, Tln.<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn7" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref7" name="_ftn7">[7]</a> Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn8" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref8" name="_ftn8">[8]</a> Turovski, Aleksei ’Loomult loom’, Varrak 2004, Tln<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn9" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref9" name="_ftn9">[9]</a> <a href="http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm">http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm</a> 22.05.2007<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn10" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref10" name="_ftn10">[10]</a> Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn11" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref11" name="_ftn11">[11]</a> Turovski, Aleksei loengud Tallinna Ülikoolis, kevad 2007, konspekt<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn12" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref12" name="_ftn12">[12]</a> <a href="http://www.abdn.ac.uk/mammal/stoat.shtml%2023.05.2007">http://www.abdn.ac.uk/mammal/stoat.shtml 23.05.2007</a><br /><br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn13" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref13" name="_ftn13">[13]</a> <a href="http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kjaht.htm">http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/sugri/komi/kjaht.htm</a> 22.05.2007<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn14" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref14" name="_ftn14">[14]</a> Wikipedia<br /><a title="" style="mso-footnote-id: ftn15" href="http://www.blogger.com/post-create.g?blogID=4447239290072385417#_ftnref15" name="_ftn15">[15]</a> <a href="http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/ploeasko-03.pdf">http://lepo.it.da.ut.ee/~tammarut/ploeasko-03.pdf</a>) 22.05.2007<div class="blogger-post-footer"><img width='1' height='1' src='https://blogger.googleusercontent.com/tracker/4447239290072385417-2459592499574735488?l=mugsu.blogspot.com' alt='' /></div>mugsuhttp://www.blogger.com/profile/05923941331712665848noreply@blogger.com0